Tere, Vana!
Mul on Sinu üle hea meel! Et Sa olemas oled ja nii. Ega ma Sind päriselt ju näinud ei olegi, aga ma tean küll, et Sa oled. Paljud ei usu, aga nad ei usu niikuinii midagi. Mina tean, et Sa oled, õigemini tunnen.
Ma tahtsin Sinult paari asja küsida. Aga ei teagi kohe, kuidas alustada. Mul ei ole nagu midagi erilist hetkel vaja, tahaks lihtsalt rääkida. Mitte et ma kinke saada ei tahaks. Ikka tahaks. Aga rohkem tahaks Sinuga rääkida.
Vaata, täna jälle Sinu suurpäev – oled igal pool ja mitte kusagil. Oled kirikus ja oled viinapitsis, oled laulus ja oled sõimus. Ütle mulle ausalt, mis toimub? Sa kuuled-näed kõike. Mis värk on? Kas meiega, inimestega, on ikka kõik korras? Kas selle meie maailmaga on endiselt kõik OK?
Sa saad aru küll, mida ma mõtlen. Et mida me, inimeseloomad, teeme praegu, kuidas me elame. Miks me sünnime, kasvame ja siis kaotame ennast? Ärkame hommikul üles ja hakkame oma tõde kuulutama. Igaüks oma. Ärkame üles ja hakkame valitsema. Üle teiste. Ärkame ja hakkame kasumit teenima. Kellegi arvelt. Et endal oleks parem kui teisel. Miks teisel halvem peab olema, miks kõigil ei võiks hästi olla?
Loe edasi: Kiri Vanale, jõulude puhul