„Küll sul ikka veab – kolm kuud puhkust,“ see on väide, mida õpetajana kuulen väga tihti, eriti suvel. Mis seal pattu salata, olen vastuseks kostnud, et eks juuni, juuli ja august ole kolm head põhjust, miks õpetajaks hakata. Tegelikkus aga nii roosiline (päikseline) pole.
Kõigepealt tuleb märkida, et õpetajate suvepuhkus ei kesta mitte kolm kuud, vaid täpselt 56 päeva. See tähendab, et kooliukse võib õpetaja enda järel sulgeda napilt enne jaanipäeva ja uks tuleb uuesti üles leida augusti keskel. Tõsi, pärast laste lahkumist koolist muutub õpetaja töö olemus – õpetamise asemel tuleb klassi ja sahtleid koristada, kasvatamise asemel tuleb täita eKooli, õpinguraamatut ja erinevaid aruandeid, lastevanematega suhtlemise asemel tuleb rohkem tähelepanu pöörata kolleegidele. Vanemate klasside õpetajad veedavad juunikuu ja mõnikord ka poole augustist täiendavat õppetööd tehes. Mis parata, on õpilasi, kellele jääb 135st koolipäevast väheseks, et klassi lõpetamiseks vajalikku materjali omandada. Seega võib õpetaja kooliõhu päriselt välja hingata alles jaanitule ääres, siis kui Jaan juba jaheda kivi vette viskab.
Juulikuu on tõesti juba õpetaja päralt, iseasi, kui palju seda puhkamiseks kasutada raatsitakse. Mul on kolleeg, kes käib juba aastaid kesksuvel Soomes maasikaid korjamas, pidavat hästi teenima ja on vahelduseks koolitööle. Teine kolleeg peab plaani teha suvel valmis matemaatika töölehtede komplekt, mis sobiks õpiabi vajavatele õpilastele (töö ajal seda teha ei jõua). Kolmas kolleeg läheb oma õpilastega Helsingisse Soome-Eesti tantsupeole, neljas tahab minna suvekoolitusele ja viies läheb lastelaagrisse kasvatajaks. Ise olen suvel tegelenud näiteks taimede korjamise ja herbaariumi valmistamisega, aga ka ajakirjandusliku suvepraktikaga, sugulaste ja tuttavate laste hoidmisega. Tundub tööna, aga on vahva. Loe edasi: Õpetaja suvi – sära ja värskuse kogumise aeg?!
