Flora koor ja kuulajad Uduvere kirikus. Foto: Arvo Tomson
Aldo Kals, kontserdikülastaja
1999. aastal seoses oma vanemate Erika ja Neeme Tomsoni maise teekonna lõppemisega alustas nende poeg Arvo oma vanemate iga-aastaste mälestamiskontsertide korraldamist, kus tegijaks Flora kammerkoor. Laupäeval, 8. juunil jõuti veerandsajanda etteasteni.
Kes võis seda arvata, et meie põlvkonnale saab osaks järgmise aasta jüripäeval kaasa elada Pärnu-Jaagupile langevale imele – seal tuleb esitusele täies ilus ja mahus Giuseppe Verdi ooper „Traviata“! Peaaegu sajand tagasi oli ime Leo Falli opereti „Lõbus talupoeg” esitus Jaagupi alevi Uduvere linnaosas Enge Põllumeeste Seltsi majas.
Meie, allakirjutanud, esindades Pärnu-Jaagupi Muinsuskaitse Seltsi ja Pärnu-Jaagupi üliõpilasseltsi „Jakobiat“, pöördume teie poole Eesti avalikus ja poliitilises elus laia vastukaja leidva nn. punamonumentide teemal. Esitasime oma arvamuse ses küsimuses Pärnu-Jaagupis mullu 24. septembril, tähistades kohalikus surnuaias Vabadussamba esmaavamise sajandilist aastapäeva.
Pärnu-Jaagupi kogukond, selle mujal elavad liikmed ja külalised Tallinnast, Tartust, Harjust, Virust, Pärnust ja mujalt Pärnumaalt tähistasid laupäeval, 24. septembril oma kalmistul sealse vabadussamba esmaavamise sajandat aastapäeva.
Laupäeval, 24. septembril möödub sajand Pärnu-Jaagupi Vabadussamba esmaavamisest. Pärnu-Jaagupi Muinsuskaitse Seltsi teatel tahetakse seda meenutada kell 12 Jaagupi kalmistul algava mälestusüritusega.
Olen sündinud 1941. aastal Pärnus. Sõjavanker sõitis 1944. aasta sügisel meist jõhkralt üle ja laastas armutult linna. Jäime ilma ajaloolisest „Endla“teatrihoonest, Nikolai kirikust, suurest ilusast sillast ja paljust muustki. Hiljem aitasid punavõimud kaasa meie ajaloomälu enamalegi hävitamisele – peaasi, et mälestus Eesti Vabariigist kustuks.
Emil Moritz Metzleri (29.09.1820–7.07.1902) nimi ja juubel ütlevad vähestele midagi. Kui sirvida Pärnu-Jaagupi kirikuõpetajate nimekirja, siis satub see nimi meile ette. Samad sõnad Jaagupi üliõpilasseltsi „Jakobia“ ajalooraamatu personaalia lisa kohta, kus numbri 218. järel on tema nimi. Rohkemgi veel.
Järgmisel küünlapäeval on Tartu rahulepingu sõlmimise 100. aastapäev. Seda juubelit silmas pidades korraldas Tartu Rahu Põlistamise Selts koostöös Eesti Rahvaülikooli ja maakondlike keskraamatukogudega eelmise aasta lõpul ja selle algul ettekannete turnee Eesti kuues maakonnas, sh Pärnus.
[pullquote]haudade külastamiseks peavad eestlased Tallinnas Pikal tänaval järjekorras seisma[/pullquote]Eesmärk oli tutvustada seda lausa maailma ajaloo seisukohalt ülitähtsat dokumenti. Ühe taolise ürituse vähendatud variant toimus 3. oktoobril Pärnu-Jaagupi raamatukogus. Seal tuleb juba aastaid vankumatu järjekindlusega iga kuu esimesel neljapäeval Ester Kerge eestvedamisel kokku kohalike kodu-uurijate ja raamatusõprade seltskond. Nii ka seekord, lektoriks olin mina ja Jaan Poska dokumentaalfilmi näitas Andrus Peetson.
Üks minu ajalooprofessoreist ütles, kui lähete ettekannet pidama, ärge unustage näitlikke õppevahendeid. Nii nüüdki. Juba Jaagupi Vabadussamba taasavamise 30. aastapäevaürituselt tuttavad Petserimaa ja Eesti Ingerimaa kaardid olid laotatud lauale ja täies mõõdus nende alade lippe asendasid väikesed laualipud, millest Petseri maakonna oma anti ürituse lõpul kingitusena Jaagupi raamatukogule.
Laupäeval, 15. juunil tähistas Pärnu-Jaagupi muinsuskaitse selts koostöös Kaitseliidu, kohaliku koolimuuseumi jt. koostööpartneritega kalmistul suure pidulikkusega Vabadussamba taasavamise 30. aastapäeva.
Jaaguplasi ja Jaagupi sõpru oli kohale tulnud poolesaja ringis mitmelt poolt üle Eesti. Kohal oli Erna Rüütel Helmest, keda teame Parasmaa küla Männiku talutütrena Hirmus Antsu, Viktor Rumjantsevi jt. metsavendade toetaja ja varjajana. Kohal oli Relvastatud Võitluse Liidu staabipunkri kaitselahingut 1949. aastal pealt näinud praegune pärnakas Vello Leppmets ja sama aasta küüditatu Anti Markson Ertsma külast.
Ürituse tehnilist poolt aitasid ette valmistada tublid muinsuskaitsjad Arne Alemaa ja Karl Köster ning valla helitehnik ja kohalik surnuaiavaht. Sündmusele lisas pidulikkust kohal olnud major Margo Sai, kaitseliitlaste ja ühe kodutütre auvalve, samuti rahvuslipp, kohaliku muinsuskaitse seltsi jt. lipud. Vabadussamba astmestikku kaunistasid lilled, põlev küünal, Põhja-Pärnumaa mälestuskimp ja Petseri maakonna seitsmest laualipust koosnenud rivi. Need kuulusid kinkimisele koostööpartneritele.
Pärnu-Jaagupi muinsuskaitse selts koostöös Kaitseliidu ja Pärnu-Jaagupi koolimuuseumiga korraldab laupäeval, 15. juunil algusega kell 12 Pärnu-Jaagupi kalmistul Vabadussõja mälestussamba taasavamise 30. aastapäeva tähistamise.
Mälestussammas pühitseti Pärnu-Jaagupi kihelkonnast pärit sõjameestele, kes võitlesid I maailmasõjas ja Vabadussõjas, esmakordselt avatuks 1922. aasta 24. septembril. Punasest graniidist sammas valmis Pärnus Jüri Walki marmori- ja graniiditööstuses. Sambale oli kirjutatud Piibli sõnum koos viitega kirjakohale ja kellele pühendatud: “Ole ustaw surmani. Ilm. t. 2.10. Jakobi langenud kangelastele”. Ülaosa kaunistas Vabadusristi kujutis.
Paraku õhkisid vandaalid samba 1945. aasta augustis. On teada, et 15 aastat hiljem vedasid kohalikud õpilased ühel talveööl säilinud samba tüki mälestussamba asukohta tagasi. Kui okupatsioonirežiimi julgeolekutöötajad sellest teada said, tassisid nad selle kähku metsa ja õhkisid veelkord sküütide kombel kivitükki, mille kõnekat jutustust vandaalid ei talunud.
Muinsuskaitse Pärnu-Jaagupi abiseltsi liikmed Aldo Kals ja Mati Rosenstein algatasid samba taastamise. Kuna joonised puudusid, kavandas Mati Rosenstein ise samba mõõtmed säilinud fotode järgi. Abi oli ka alles jäänud tükist, millelt võeti šriftinäidis. Purustatud mälestussamba kohale uue samba püstitamiseks koguti annetustena 10 362 rubla (seisuga 1. mai 1989).
Täpse koopiana avati sammas samas asukohas 1989. aasta 18. juunil. Vaimuliku talituse ja samba õnnistamise viis läbi EELK Pärnu-Jakobi koguduse kauaaegne õpetaja Ernst Rosenstein. Katte eemaldas sambalt Vabadusristi kavaler Jaan Hanson. Aldo Kals meenutab, et seda mälestusväärset päeva nimetati Pärnu-Jaagupi taassünnipäevaks.
Aldo Kals kutsub ühena mälestuspäeva korraldajatest kõiki laupäeval Pärnu-Jaagupi kalmistule. Kohal on ka Pärnu-Jaagupi kodutütred ja noorkotkad.
Võidupüha eelsel päeval Eesti Sõjameeste Mälestuskiriku altaril süüdatud mälestustuli jõudis läbi Pärnu ja nelja endise kihelkonna liikudes paraadilinna Tallinna.
[pullquote]Trivimi Velliste: Vabadussõjaga saime me riigirahvaks, peremeesrahvaks omal maal[/pullquote]Toris, Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus läidetud mälestustuld on saadetud läbi Eestimaa erinevate ajalooliste kihelkondade nüüdseks juba 19 korda. Alates aastast 2012 toovad võidupüha maratoonarite järel jooksvad tõrvikuhoidjad mälestustule esmalt Eesti Vabariigi sünnilinna Pärnusse. Rüütli platsil on igal aastal antud tuli Kindral Johan Laidoneri Seltsi noorte kätesse. Tänavu tulid Rüütli platsile tuld edasi viima Mari-Ann Lillemägi ja Maria Elisa Tinnuri Tallinna Jakob Westholmi gümnaasiumist, Liisi-Marleen Nikker Kose gümnaasiumist ning Diana Peterson Tabasalu ühisgümnaasiumist. Diana saatis mälestustuld ka eelmisel aastal, siis viidi leek Rakveresse.
Halinga valla aukodanik Aldo Kals on koostanud ajalooraamatu „Pärnu-Jaagupi muinsuskaitse selts 1988-2018“. Trükis valmib 35 pilditahvli ja 20 CD helifailiga varustatult seltsi 30-ks aastapäevaks.
[pullquote]Raamat on kirjalik mälestussammas jaaguplastele[/pullquote]Kals ütleb raamatut tutvustades, et selle käsikirja maht on ligi paarsada arvutilehekülge. Raamat kajastab uusärkamisaega ja sündmusi Pärnu-Jaagupis Eesti taasiseseisvumise taustal, mis leidsid aset põhiliselt aastatel 1988 kuni 1996. Tollel teguderohkel ajajärgul on kümnendiline eel- ja järellugu. Trükise ajaloomälu lisa annab aga teateid kihelkonna minevikust koguni kaheksa sajandi tagusesse aega. „Raamat on kirjalik mälestussammas jaaguplastele, kes julgesid ja suutsid omal jõul 18. juuniks 1989 taastada Vabadussamba! See oli vaid üks tahk seltsi tegevuses, sest taolisi ettevõtmisi lisandus veel kümmekond,“ selgitab eesti ajaloolane Kals, kes palub muinsuskaitse seltsi ajalooraamatust teavitada üle riigi ja ka väljapool Eestit elavaid Jaagupi sõpru.
Ilmunud on Pärnu-Jaagupi üliõpilasselts “Jakobia” almanahh aastatest 1968 – 2018, koostaja ajaloodoktor Aldo Kals, kes ka ise Pärnu-Jaagupi keskkoolis õppinud. Loeme järgmist.
[pullquote]Lugedes nähtub esimeste kokkutulekute tohutu entusiasm[/pullquote]2. märtsil 1968 koondusid Pärnu-Jaagupist pärit akadeemiline noorus ja kõrgkoolide vilistlased Tartus kodukohalt nime saanud mitteametlikku üliõpilasseltsi “Jakobia”. Pärnu-Jaagupi akadeemilise nooruse koondumise eellugu ulatub 1960. aastasse, kui EPA ühiselamus said kokku üheksa Pärnu-Jaagupist pärit õppurit. Kahes kroonikaraamatus on andmeid kokku 86 kokkutuleku kohta 1968 – 2017. Juubeliväljaandel on lisad: kokkutulekute kronoloogia, osavõtjad, esindatus kokkutulekutel, Pärnu-Jaagupi kihelkonna nimekate isikute personaalia, biograafika stipendiumi uued annetajad.
“Jakobia” Soome vapi eeskujul tehtud embleemi autoriks on Külle Jaanits. Embleem kaunistab trükise kaant. Seltsi lipuks sini-valge-roheline trikoloog. Kokkusaamised peeti põhiliselt Tartus ülikooli ja EPA tudengite/vilistlaste baasil, väiksem esindatus Tallinna kõrgkoolidest. Igas kogukonnas oma aktivistid, kellest saame hea ülevaate.
Neljapäeval, 2. novembril toimus Pärnu-Jaagupi raamatukogus kohalike kodu-uurijate ja raamatusõprade kohtumine Petserimaa kirjaniku, luuletaja ja tõlkija Ilmar Vananurmega. Üritusele eelnes hingedepäevale kohane kalmistukülastus ja vabadussambal küünla süütamine Ilmasõjas ja Eesti Vabadussõjas langenud 94 sõduri mälestuseks.
Nende hulgast viis sõjameest hukkusid Petserimaa vabastamisel. Järgnes sõit alevis kasvava muistse hiiepuu Riinu juurde, kus mullu 11. Juunil toimus Flora kammerkoori osavõtul vabaõhuteenistus Eesti terviklikkuse ja Petserimaa ning Eesti Ingerimaa toetuseks. Mõlemal puhul tehti hingedepäeval pilte kirjanikuga ja ikka koos Petseri maakonna leelot sümboliseeriva kandlega lipuga.
[pullquote]Ka keskaegsed kastelltüüpi ristkülikukujuliselt paiknenud ringmüüriga kivilinnused olid sama põhiplaaniga.[/pullquote]Veel hiljuti oli alevi surnuaiaesise Pärnu mnt 51 maja omanikuks Ivan Lilleorg. Nende perekond oli õigeusklik ja pärit kas Seto- või Ingerimaalt. Neile perekonnanimede panemise käsiraamat „15000 uut sugunime“ (Tartu, 1921) seda perekonnanime ei sisalda, kuid see sarnaneb nende eestipärase moodustamise põhimõtetele küll. Lilleoru maja ja abihoonete paigutus järgis täpselt ajalooraamatutest loetud Petserimaa kindlustalude kirjeldust – hoonestusega piiratud kinnine siseõu ja hirmkõrge värav. Ka keskaegsed kastelltüüpi ristkülikukujuliselt paiknenud ringmüüriga kivilinnused olid sama põhiplaaniga.
Aldo Kals: „See, mis kunagi jäi tegemata, sai tehtud nüüd. Pärnu-Jaagupi ajaloomälu pärl, kunagise vabadussamba tükk jõudis kindlasse säilitamise kohta. Suur tänu kõigile kaasaaitajatele!“
Pärnu-Jaagupi muinsuskaitse seltsi esimees Mati Rosenstein koos oma kaastöötajatega Halinga turvakodust Urve ja Rain Lehispuuga andsid reedel, 27. oktoobril, Põhja-Pärnuma (endise Halinga) valla Pereküla Karantso talu peretütarde Anne, Eha, Helle ja Mare nõusolekul Pärnu muuseumile üle Pärnu-Jaagupi algse vabadussamba säilinud ülemise osa, umbes kuubikujulise (36 X 34 X 35 cm suuruse ) punasest graniidist poleeritud kivibloki. Sellel on piibliviide Ilm 2, 10 ja numbrite kohal sõnadest „Ole ustav surmani“ vaid osaliselt tähed „usta„.
Pärnu-Jaagupi algne kullatud kirjadega Vabadussammas avati samalaadsete mälestusmärkide rivis Eestis kuuendana ja Pärnumaal kolmandana 24. septembril 1922. See vabadussammas õhiti 1945. aasta augustis. Samba tükke viisid rahvuslikult meelestatud inimesed enda kodudesse, aga pandi ka surnuaia müüri sisse. Neist suurim, umbes meetrine tükk sõnadega „Jakobi Langenud Kangelastele“ tassiti surnuaia müürist viie kohaliku koolipoisi poolt 1960. aasta veebruaris selle endisesse asupaika surnuaias. Julgeolekutöötajad ja minöörid lõhkasid selle sama aasta kevadel kalmistu taga Tänavotsa tiigi ääres. Sealt leitud poleeritud tükke viisid kaks alevi poissi Männi tee äärde maetud punaarmeelaste poolt tapetud Eesti sõduri hauale.
Ärgitades ellu uut traditsiooni toimub ka tänavu Libatse küla öölaat koos jaanisimmaniga. Samal päeval peetakse Libatses esmakordselt ka romuringi.
Laada korraldaja Heleri Wazza meenutas, et mullu üle mitmete aastate taas Libatse külas peetud jaanipäev ühes simmani ja öölaadaga õnnestus suurepäraselt. Umbes 400 hingelisega külarahvale näis laadakavatsus esiti veidi ulmelisena, kuid sobiv asukoht Tallinn-Pärnu maantee ääres ning vastupandamatu soov oma elu mitmekesistada miskit päris ise kordasaates kannustasidki tegevusele. „Ilmataadil olid küll teised mõtted ja kavandatud jaanipäev tuli meile väga vihmase ja tuulisena, aga see meid ei hirmutanud. Meie kavatsused said hoopis hoogu juurde ja jaanituli tuleb ka tänavu.“
Sedakorda lisatakse juba traditsiooniks saavatele pidustustele vürtsi juurde romuringiga. Wazza rääkis, et Libatse mail on ralli pikkade traditsioonidega: „Meil on rallitatud alates 77. aastast. Populaarseid autorallisid Edasi karikale korraldas Edasi kolhoos. Vahepealsed aastad on küll ralli soiku jätnud, kuid meie ajaloolisest mälust ei ole traditsioonid kustunud. Libatse külaselts taastab oma kodukandi rallitraditsiooni, seda küll pisut teisel kujul.“
„Lood ja tegelased elavad mu peas, arenevad, tekivad tegevusliinid. Ja kui see kõik paberile kirja ei saa, siis lähen lõhki,“ kirjutab Heli Künnapas oma raamatus „Minu ilus elu maal“ ja tunnistab, et iga endast välja saadetud looga saab tõesti sisemus selgemaks.
Kindlasti köidab autori selgus ka lugejat, kes tunneb kiiresti ära, kas kirjanik teab või ei tea, millest ta räägib. Heli teadmine ei tekita kahtlust. Hea vestluskaaslasena teab ta vastata küsimustele ka siis, kui küsijal puudub piisav selgus küsimuse sõnastamiseks. Meie jutuajamine toimus Pärnus Port Artur 2 kaubanduskeskuse kolmanda korruse Piano kohvikus vabalt kulgeva vestlusena, ilma usutluseks ettevalmistatud küsimuste ja vastuste vooruta.
Urmas: „Ma ei tunne ennast kolmekümne viie aastasena väga vanana…,“ ütleb sinu tegelane sarja „Mõni õhtu romantikat“ teise raamatu esimeses loos. Oled kohe saamas oma jutustuse minategelasega samaealiseks. Kuidas tunned sina ennast selles teadmises?
Heli: Ma ei tunne, et oleksin vanem kui olin kahekümneviieselt. Loomulikult kümne aasta tagustele aegadele mõeldes olen nüüdseks targem ja kogenum. Tegutsemisrõõmu ja võimalusi on aga nüüdseks hulga rohkem, sest olen kogu aeg liikunud selle poole, mis tõesti silma särama paneb ja millega tegeleda tahaks.
Algaval nädalal toimub kirjastuse Heli Kirjastus auhinnamäng Tre Raadio hommikuprogrammis, kus tutvustatakse sarja “Mõni õhtu romantikat” ning sarja teist raamatut “Mu koju tood sa”. Kõigil kuulajatel on võimalus igal hommikul osaleda SMS mängus. Selleks tuleb SMSiga vastata saatejuhtide esitatud küsimusele. Kogu nädala jooksul loositakse hommikuprogrammi lõpus välja üks raamat “Mu koju tood sa”.
Käesoleval nädalal kolmekümneviieseks saav Pärnumaalt pärit kirjanik Heli Künnapas lõi Heli Kirjastuse 2015.aastal, kui ta avaldas oma reaalelulise teose “Minu ilus elu maal”. Algselt oli kirjastus mõeldud vaid Heli enda raamatute avaldamiseks, kuid nüüdseks on kirjastuse kaudu avaldatud Heli enda ning mitme teise autori raamatuid. Siiski on tegemist väikese üheinimese kirjastusega.
Eelmise aasta lõpus alustas Heli Künnapas sarja “Mõni õhtu romantikat” avaldamist ja kirjutamist. Sellesse sarja kuuluvad kergemad romantilised teosed, mis ilmuvad üle kuu. Esimene raamat oli “Jõuluks koju”, veebruaris ilmus sarja teine raamat “Mu koju tood sa”. Selle sarja kõik raamatud on eraldiseisvalt loetavad. Raamatuid ühendab tegevuskoht, sest sarja kõigi raamatute tegevus toimub Pärnumaal. Enamasti Pärnu-Jaagupis ja Pärnus.
“Mu koju tood sa” peategelane on Katrin, kes valitsuse vahetumise tõttu kaotab töökoha ministrina. Ta tuleb tagasi Pärnu-Jaagupisse, kust on pärit ning asub tööle ajalooõpetajana. Libatses elava seitsmenda klassi poisi Silveri kaudu puutub Katrin kokku perevägivalla teemaga.
Manalateele on läinud üks rahvuslane, kelle sünnikodu oli Pärnumaal Halinga valla Uduvere alevikus.
Elmar oli seitsmeteistkümnene, kui tema kodu 1941. aastal hävituspataljonlaste, punaväelaste ja nende kohalike käsilaste poolt koos enamuse alevikuga maha põletati. Selja taha oli jäänud kaunis noorus vilka kultuuri- majandus- haridus- ja seltsieluga alevikus. Ilmselt isa Jaani konstaabliameti tõttu oli nende kodus jutuks kindlasti aleviku ja valla uudised, mida terane poiss endale meelde jättis. Uduverre jäid sealse suvelasteaia päevad, mida ta koos alevikus Enge Põllumeeste Seltsi majas asunud ühiskaupluse pidaja poja, hiljuti lahkunud Valter Ojakääruga mööda saatis.
Raamat oli Elmari hea sõber kogu elu. Ta oli oma eluajal poolesaja raamatukogu lugejaks ja seda alates kuueaastase poisikesena Uduvere kodumajanduskooli raamatukogust kuni Genfis Rahvasteliidu palees asunud ÜRO raamatukoguni (tal endalgi kogunes mitme tuhande köiteline, põhiliselt teatmeteostest koosnenud tarkusevaramu). Poja tulevikule mõeldes suunasid vanemad ta Pärnu-Jaagupi algkoolist 1935. aastal Pärnu I progümnaasiumi ja nii äkki see lapsepõlv ja pidev elu Uduveres lõppeski. Poisipõlve pikendusena siiski vanematekodu Uduveres veel küüdiaastani 1941. Ta kiindus oma noorusaastastesse sedavõrd, et ei lahkunud neist iialgi.
Laupäeval, 11. juunil, toimus Pärnu-Jaagupi alevi Uduvere õigeusu kirikus Flora kammerkoori ja torupilliansambli Linnutaja kontsert. Uduverelane Arvo Tomson märkis taoliste kultuuriürituste korraldajana, et tegu oli juba järjekorras 18. kontserdiga, millele tänavu lisandusid torupillimängijad.
Kontsert võeti publiku poolt soojalt vastu. Pärast seda toimus kontserdipaigast mitte kaugel hiiepuu Riinu juures vabaõhuteenistus. Kuigi ilmajaam oli kohale saatnud jaanikuu kõige külmema, kõige tuulisema ja kõige vihmasema päeva, kõlas ilmastikku trotsides särtsakalt Flora esituses Tuljak ja ajaloolane Aldo Kals esines sõnavõtuga.
Lubage kõigepealt teile edasi anda tervitus kolmelt tuntud uduverelaselt. Nendeks on Elmar Joosep ja Viljar Raidam Tallinnast ning Aleksander Šeffer Tartust. Lubage tänada uduverelast Arvot, kes koos oma sõpradega Flora kammerkoorist ja Linnutaja ansamblist külvavad kõrgetasemelist kultuuri Jaagupi ja Uduvere mail.
Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi muutumisega põhikooliks avaneb vallarahval võimalus alates 4. jaanuarist valida koolile uus nimi.
Halinga vallavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni liikmete ning õpetajate eeltöö tulemusena esitati valikuvariantideks Pärnu-Jaagupi Põhikool, Pärnu-Jaagupi Kool ja Jakobi Kool.
Hääletada saab Pärnu-Jaagupi Gümnaasiumi kodulehel www.pjg.ee kuni 17. jaanuarini (ka). Oma eelistuse andmisel on nõutud isikut tõendava dokumendi esitamine. Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi õpilased saavad kasutada oma pjg.ee kontot.
Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi õpilased ja õpetajad. Foto: Urmas Saard →
27. aprillil jõudis minuni Tallinna Kesklinna valitsusest leinasõnum, et kunstnik Ado Kochi enam pole. Tema tuttavatest olin esimene, kes üles leiti. Ado lähedaste kohta puudus teave ja kõik selle kurva sündmusega seonduv jäi esiotsa minu hoolde. Esimene mõte viis Ado rahupaiga otsingud tema kivitaieste parki Järvamaa Türi valla Villevere küla Vahemetsa talus. Ado eluteatri lõppvaatus leiabki aset paigas, kus kohtusin temaga esmakordselt 7. augustil 1968. Jutt on äsja mainitud talupargist praeguse Järva- ja Viljandimaa piiril.
Ado elutee vajab uurimist, aga räägin sellest, mida seoses oma kodukoha, Pärnu-Jaagupi kihelkonna ja iseendaga tean. Ado oli tagasihoidlikkus ise ja ta rääkis endast vähe. Nagu aru sain, oli ta Kaukaasia eestlane, kes kasutas kõnelemisel arhailisi tegusõnavorme – küllap taolisi, mida esivanemad väljarändamise aegu. Ta oli õppinud Tartu kunstikoolis ja lõpetanud Taškendis mingi kunstikõrgkooli koguni kolmel erialal – graafika, maal ja skulptuur.
Pühapäeval, 21. septembril toimub liikumisaasta raames Pärnu-Jaagupis suur spordipäev.
Kell 10.30 algavad lastejooksud. Joostakse kolmes vanusegrupis 300 m ja 700 m. Seejärel algusega 11 on võimalus kõikidel osa võtta tervisekäimisest 4 km distantsil koos juhendajaga.
Keskpäeval antakse start Pärnu-Jaagupi XI poolmaratoni teatejooksule (ekiden). Teatejooks toimub kuueliikmelistes võistkondades. Joostakse etapiti 2,5-5-2,5-5-2,5-3,5 kilomeetrit, mis kogudistantsina annab kokku poolmaratoni. Sellel aastal on jooksurajal distantside muudatused. Samal ajal alustab SK Sparta oma heategevusliku treeningprogrammiga spordikeskuses. Tulu läheb spordikeskusesse vajaliku inventari soetamiseks. Juhendiga saab tutvuda Pärnu-Jaagupi spordikeskuse kodulehel: http://www.pjsk.ee/poolmaraton/.
Teisipäeval, 23. aprillil 2013 toimub Halinga vallas Jüriööjooks.
Kell 18.45 rongkäik ja avamine.
Kell 19.15 Jüriööjooksu start.
Võistlema on oodatud Halinga valla lasteaedade rühmad, koolide klassikollektiivid, asutuste ja ettevõtete esindused, spordiklubid, külalisvõistkonnad.
Eelregistreerimine tuleb teostada 15. aprilliks kontaktidel:
spordikeskus@halingavald.ee
urve.indermitte@gmail.com
või tuua registreerimislehed spordikeskusesse.
Lisainfo:
Anne-Mai, tel +372 5300 5663
Urve, tel +372 506 0122
Anne, tel +372 518 0104
Head vilistlased, endised töötajad, lapsevanemad ja sõbrad!
Libatse kool tähistab oma 25. aastapäeva 28. märtsil 2013 koolimajas.
Pidulik aktus ja sellele järgnev meeleolukas koosviibimine algab kell 18.
Tantsuks ansambel Polero.
Avatud on baar.
Osavõtutasu eelregistreerimisel 8 eurot, kohapeal 10 eurot.