Reisikiri
Fotogalerii
Piirilinnuga Piirissaare kanalil. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Neli päeva pärast Piirissaare külastust meenub mulle kõigepealt teekond. Mitte niivõrd kohalejõudmine ise, vaid liikumine ühest veesõidukist teise, ühest elamusest järgmisse. Reisilaev Piirilind, rööbasteta rong, Titanic ja lõpuks käsitsi tõmmatav parv – kõik need said osaks päevast, mil Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli õpihimuline seltskond 11. juunil Piirissaart külastas.
Laaksaare sadama kai ääres ootas Piirilind. Esmapilgul tundus laeva külgmine sissepääs üllatavalt kitsas, kuid peagi selgus, et kõik 35 reisilist pääsevad sealt vähese vaevaga läbi. Enamik valis koha salongis, mõned ahtris, et järve paremini näha. Mina sättisin end kõige kõrgemale tekile, kust avanes 360 kraadine vaade nii Peipsile kui ka laeva tegevusele.
Laaksaarest Piirissaarele viib umbes kümnekilomeetrine veetee. Enne meid väljus sadamast aeglasema käiguga Hilara, kellest Piirilind peagi möödus. Järv oli rahulik ning sõit kulges tasasel lainetusel.
Laaksaare sadamast väljunud reisilaeval Piirilind, mis suundub Piirissaarele.
Video: Urmas Saard / Külauudised
Piirissaare kanalisse jõudes tervitas meid kõrgel halli taeva taustal kajakas. Võimalik, et tegemist oli naerukajakaga, sest lind paistis saleda kehaehituse ja kitsaste tiibadega. Kindel ma siiski ei ole. Küll aga näis ta teadvat teed kanalisse paremini kui meie.
Kohe kanalisse sisenedes muutus ka õhk. Ninasõõrmetesse tungis magus ja niiske lõhnade segu, milles võis aimata kalmust, soojenenud vett, järvemuda ja õitsvaid taimi. Piirissaare lõhnad erinevad täielikult kodusest Pärnu jõest. Peipsi madalad kaldaveed, soine pinnas ja järveäärne taimestik loovad täiesti omanäolise lõhnamaailma.
Kanali kaldalt kostis piiksutamisi. Esialgu ei olnud selge, millest hääl tuleb, kuid peagi ilmusid nähtavale jalgratastega lapsed, kes sõitsid meiega mõnda aega kaasa. Kanalikallastel hakkasid silma varingud, mis meenutavad, kui habras võib olla saare piir vee ja maa vahel.
Sadamas sildumise ajal kuulsin üht tähelepanekut, mis väärib meelespidamist. Kui küsisin, kas köie pollarile viskamine võib mõnikord ebaõnnestuda, sain vastuseks: „Laeval visatakse pollarile otsad, mitte köit!” Nii õppisin ühe merendustarkuse juurde.
Edasi viis teekond rööbasteta rongile. Napi ajaga oli vaja võimalikult palju näha ning nõnda kulgesime läbi Piiri, Tooni ja Saare küla. Samal ajal jäi suurem osa saarest oma soode, rabade ja taimeharuldustega meist eemale.
Giid Heiki vaatab üle, et kõik Piirissaarele saabunud väärikad õppurid on rööbasteta rongile koha leidnud. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Pildistamisel kujunes välja omamoodi töövõte. Aeglaselt liikuvalt haagiselt sai üsna hõlpsasti maha astuda – umbes nagu eskalaatorilt. Nii jooksin korduvalt ümber rongi, otsides uusi vaatenurki ja pildistades kõike, mis tähelepanu köitis. Loodus pakkus küll vihjeid metsloomade kohalolule, kuid mitte palju enamat. Mõni kaaslane märkas kitse, teine arvas nägevat jänest. Minu objektiivi ette jõudis vaid põgus pruunikas täpp, mis kadus sama kiiresti, kui ilmus.
Mõnes paigas tuli edasi liikuda jalgsi. Nii jõudsime ka saare idakaldale, kus paiknevad kaldakaitseks uputatud pargased. Aastakümnete jooksul on Peipsi kõrge veeseis ja tormid saare kaldaid järjekindlalt rünnanud. Kunagi kardeti koguni, et saar võib kiire kulumise tõttu olulisel määral kahaneda.
Giid Heiki osundab pargase nimele Titanic. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Ühe sellise pargase pardale suurte graniitkivide vahele ronides nägime giidi asetamas sõrme laeva seinal ilutsevale kirjale, millest lugesime välja Titanicu nime. Titanicu jäävast rahupaigast ei jää Venemaa territoriaalveed kuigi kaugele. Samal ajal liikusid üle taeva kormoranid, kelle jaoks riigipiire ei eksisteeri. Nende lennusiluett on hästi äratuntav: pikk kael ees, pikk saba taga ning sirgjooneline kehahoiak jätab mulje lendavast ristist. Piirissaare ümbrus pakub kormoranidele rikkalikku toidulauda ning seetõttu kohtab neid siin sageli suurte parvedena.
Pärast saarel ringi liikumist ja kosutavat lõunasööki ootas ees veel üks väike veesõiduk. Vaba aega kasutades suundusime koos ammuse koolivenna Urmase ja tema abikaasa Tiinaga kanalit ületama käsitsi tõmmatava parvega. Madal alus liigub kaldalt kaldale üle vee pingutatud ketti sikutades. Kunagi oli selline lahendus kohalikele praktiline igapäevane abivahend, kuid meie jaoks kujunes sellest lihtsalt lõbus ettevõtmine. Parve lustlikult üle vee vedades tundus hetkeks, nagu oleks aeg pöördunud tagasi lapsepõlve.
Urmas sikutab parve kanali teisele kaldale. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Piirissaarel kohtab mitmel pool märke kunagisest rahvarohkemast ajast. On olnud aegu, mil saarel elas tuhandeid inimesi. Praegu on püsielanikke vaid mõnikümmend. Kunagiste koolide asukohti meenutavad üksikud märgid ja vanad hooned. Ühe laguneva maja juures on raske uskuda, et seal kandis õppis omal ajal sadu lapsi. Eesti kooli ja kiriku asukohta tähistab tagasihoidlik ristiga ratas, mille keskel seisab napp kiri: „Siin asus Eesti kool ja kirik”.
Ometi ei jäta Piirissaar hääbuva paiga muljet. Hästi korrastatud majad, sibulapeenrad ja jõudsalt kasvavad kartulivaod räägivad hoopis jätkuvast elust. Saar elab edasi oma rahulikus rütmis, Peipsi vee ja taeva vahel, hoides alles midagi sellist, mida mandril enam naljalt ei kohta.