1949. AASTA 25. MÄRTS PÄRNUMAAL

Anne Tapupere küüditamispäeva mälestusi

Pärnu-Jaagupi küüditatute mälestuskivi. Foto: Pärnu-Jaagupi gümnaasium

Olen sündinud 1941. aastal Pärnus. Sõjavanker sõitis 1944. aasta sügisel meist jõhkralt üle ja laastas armutult linna. Jäime ilma ajaloolisest „Endla“teatrihoonest, Nikolai kirikust, suurest ilusast sillast ja paljust muustki. Hiljem aitasid punavõimud kaasa meie ajaloomälu enamalegi hävitamisele – peaasi, et mälestus Eesti Vabariigist kustuks.

Kuna minu isa Johannes Madisson oli Pärnus väikekaupmees, tuli tal 1944. aastal oma senise elukutsega hüvasti jätta ja kohalike „rahvavõimu“ esindajate silma alt kaduda – tavaliselt see aitas. Oli võimalus asuda oma ema Miina juurde Pärnu-Jaagupisse praegusele aadressile Pärnu mnt. 22. Majas oli viis tuba ja kahe pliidiga (üks meile, teine üürilistele) köök.

1944. aasta sügisel eelnes Punaarmee tankide sissesõidule alevisse noorema põlvkonna jaaguplaste varjumine metsadesse ja soosaartele, et mitte olla ahvatluseks „vabastajatele“. Et ennetada Nõukogude Liidu agressioonivastast relvastatud rahvaülestõusu, kamandati alevisse jäänud vanurid mitmeks päevaks surnuaia kabeli luku taha rahunema ja nõukogude korraga harjuma. Tegelikult midagi uut polnud – seda kõike oli nähtud neli aastat varem ja selle tunnistajateks olid mitmed kalmukünkad samas surnuaias ja ümbruskonnas, samuti kabel ise. Lootus, et isa pääseb uue võimu tagakiusamise eest, luhtus. Alatu nõksuga kohustuslikus korras Pärnu vangimajale küttepuude vedamisel arreteeriti minu isa 1945. aasta jaanuaris ja ta oli gulaagis üheksa aastat. Sellest kirjutas ta raamatu *„Röövitud aastad“ (toimetaja märkus: Johannes Madisson, ilmumisaasta 2012, 136 lehekülge).

Pärnu-Jaagupi küüditatute mälestuskivi. Foto: Gerda Mölder. Kõrval oleval pildil raamatu Röövitud aastad kaanekujundus.

1949. aasta märts oli ärev. Midagi halba oli tulemas, aga mis? Olin Pärnu-Jaagupi Mittetäieliku Keskkooli 1. klassi õpilasena koolivaheajal koos emaga 24. märtsil Pärnus. Olime Rauski tn. 14 teisel korrusel elanud tädi Jevgenia Väina perel külas. Lähedusest Riia maanteelt kostis pidev automürin. Tädimees Vladimir vaatas binokliga maanteele. Seal sõitis presendiga kaetud veoautode voor. Täpselt sama pilt avanes üle Eesti ööl vastu 14. juunit 1941 – kas jälle küüditamine? Elutarkade inimeste vaist ei vedanud alt. Kuivõrd tädimees oli sõdinud Rebase pataljonis, võis karta kõige halvemat. Lahkusime majast üle jõe Tallinna maanteele, kus raamatukaupluse juhatajaks oli isa venna Madise naine Ella. Ta majutas meid ööseks oma kaupluse leti taha põrandale ja saatis küüditamispäeva hommikul teele Jaagupisse. Bussijaamas oli vaikus. Ükski buss kuhugi ei sõitnud – ei tohtinud kellegile anda võimalust küüditajate eest põgenemiseks. Hakkaja ja ettevõtlik ema rääkis ausalt ühele seal siiski seisnud ninaga väikebussi juhile loo sellest, et tema 12-aastane tütar oli jäänud üksi Jaagupisse saatuse hoolde. Kindlasti autojuhil endalgi lapsed kodus, ta võttis meilt raha küsimata heast südamest selle keerulise reisi ette. End võõra pilgu eest varjates algas meie külili istmel sõit Jaagupi suunas.

Temas puudus vähimgi inimlikkus, et mind, 8-aastast tüdrukutirtsu südametult Siberisse saata

Paar kilomeetrit enne Jaagupit peatusime, sest oli ohtlik koos edasi sõita. Seisime Halinga küla Jaani talu ees. Sealsed Albert ja Minna Jakobson olid meie pere tuttavad – ema oli neil mõnikord vilja eest talutöid tegemas käinud. Läksime nende juurde. Ema leppis pererahvaga kokku, et mina jään paigale, tema aga läheb vaatab, kuidas alevis seis on. Aeg veeres, aga ema ei tulnud. Olime nõutud, aga perenaine arvas, et võin alevisse minema hakata. Olin ärevil ja andsin jalgadele valu. Maanteel sõitsid küüditajate veoautod loperdavate presentidega, kastis halavad inimesed ja püssidega sõdurid. Hüppasin autode eest kraavi sügavasse lumme ja hing rinnus kinni tormasin edasi. Silmanurgast kirikutorni piiludes tõttasin Lubjaahjumäest alla Halinga kuusiku servani. Seal, lasterohkes Haljasmäede majas, otsustasin hinge tõmmata (peretütar Elna oli minu õe Marlene klassiõde). Sattusin aga vihma käest räästa alla. Majja ilmusid julgeolekumehed, kelle eesmärgiks oli naabertalu Ruuga vanema tütre Linda tabamine. Ta elas alevist eemal kodu-uurijast abikaasa Juhani talus Eense külas, kuid polnud küüditamise hetkel kodus. Teda tuldi vanemate ja nende naabrite juurest otsima. Teda leidmata, sattusin ootamatult löögi alla mina. Nimelt haarangust osa võtnud meie majas elanud julgeolekutöötaja arvas mind meil samuti üürilisena elanud ja küüditamisele määratud loomaarsti Raudsepa peretütar Reet olevat. Muide, tema ja minu isa olid Pärnu vanglas koos ja siis mõlemad ka Siberis. See mõrtsuka näoga julgeolekumees elas meie armust meie katuse all ja hakkas mind autosse ajama. Temas puudus vähimgi inimlikkus, et mind, 8-aastast tüdrukutirtsu südametult Siberisse saata. Sellele omavolile tegi lõpu Haljasmäe ema otsustav vaheleastumine. Ta selgitas, et ma pole Raudsepa, vaid Madissoni tütar.

Minu okkaline kannatuste rada aga jätkus. Jõudsin koju, kedagi seal polnud. Küll oli Raudseppade toa uks kinni pitseeritud. Läksin ema ja õde otsima. Ületasin näitleja Herta Elviste ja tema vanemate maja krundi ja jõudsin kahara kuusehekini, mille taga kõrgus Jaagupi rahvamaja. Tardusin paigale, meie kallis kultuuripalee oli vangimajaks muudetud. Selle aknad olid laudadega kinni löödud ja õues askeldasid ümber veoautode püssimehed. Kui autod suitsupilves kuhugi ära veeresid, hiilisin üle õue Klaari majja. Kuna ema suhtles perenaise Mariaga, lootsin sealt teda ja õde leida ja leidsingi. Mind nähes ema ehmus, ise olin šokis – ei suutnud ühtki sõna rääkida, vaid mõmisesin midagi. Majaperenaine tõi väikese pudeli palderjani ja kallas suhkrutükile, neelasin selle alla, ei mõjunud. Krahmasin Marialt pudelikese ja kummutasin sõõmuga tilgatumaks. Pikkamööda rahunesin. Sain teada, et õde Marlene oli eelmise öö mööda saatnud kirikumõisa kunagises rentniku majas elanud klassiõe Vaike Soodla juures, aga hommikul kohe koju loomi talitama tulnud. Millalgi tormasid majja küüditajad ja otsisid haigla medõde Aliide Raudseppa ja tema kaht tütart. Neid nad ei leidnud. Millalgi tulid nad koos vahistatud medõega tagasi.

Pärast tema äraviimist asus Raudseppade vara riisuma meil elanud julgeolekumehe proua. Veel sain teada, et seesama Aliide oli sel päeval Parasmaa kooliõpilastele kaitsepookimist tegemas. Oli küll koolivaheaeg, aga küllap oli lahti pääsenud mingi epideemia, mida oli vaja tõkestama minna. Seal tšekistid ta vahistasid ja läksid haiglast otsima tema tütart Reeta, keda teati seal ema ootamas. Seekord jäid inimkütid jälle tühjade kätega.

Sellest pidi vaikima kogu haigla personal nagu üks mees ja nii ka läks

Siia üks sangarlik vastuhakujuhtum. Nimelt peitis keerulistel aegadel Poolast Eestisse rännanud haigla ämmaemand Sara Milkoto Reeda mustapesu korvi. Sellest pidi vaikima kogu haigla personal nagu üks mees ja nii ka läks. Edasi varjas Reeta tema klassijuhataja Ellen Ujuk. Kiidusõnad ka Tallinna nakkushaiglale, kust sarlakke põdenud Reeda medkooli õpilasest õde Tiiut samuti tšekistidele välja ei antud. Nii jäi kahel Eesti lapsel Risti raudteejaama sõitmata ja Siberi õudused nägemata. Küll pidi selle üle elama minu klassivend Ants Haidla. Reeda ja Tiiu tädi juures Elvas jõuti ära oodata ema tagasitulek külmalt maalt.

Kokkuvõtvalt saame öelda, et küüditamispäeva mõne tunniga põrmustati põlvkondade loodud Eesti jätkusuutlik põllumajandus. See oli masendav lehekülg meie ajaloos, mille kinkisid meile Eesti kommunistid, kelle eesmärgiks oli millegipärast oma riigi, rahva ja kultuuri halastamatu hävitamine.

***

* „Röövitud aastad” on lugu ühest Pärnumaa tavalisest perepeast ja ausast töömehest Johannes Madissonist, kes 10. veebruaril 1945 arreteeriti ja kuni 18. juulini 1954 poliitvangina Molotovi oblastis Tšerdõni vangilaagris viibis. Ametlikuks süüdistuseks oli „kulaklik päritolu, kodanliku kliki liige, kodumaa reetur ja et on Pärnu-Jaagupi alevit sõjariistade abil enda käes hoidnud, kuni Nõukogude väed selle vabastasid”. Pealegi olevat ta olnud kohalike salaagentide andmetel nõukogude korra suhtes vaenulik. Eesti ajal oli Johannes olnud väikekaupmees, kes andis paljudele inimestele tööd ja kellesse suhtuti igati hästi. Midagi muud „reeturlikku” nõukogude korra silmis ta tegelikult teinud ei olnud ning poliitika teda ei huvitanud. Ka Saksa ajal jäi ta peatrauma tõttu sõjaväeteenistusest kõrvale.

On selge, et tol ajal ei sõltunud see, kas sind arreteeriti või mitte, üldse sellest, kes sa olid, vaid kõik oli õnneasi.

Johannes Madissoni päevik on üksikasjalik ja haarav jutustus Nõukogude vangla- ja laagrielust, andes ilustamata edasi kogu selle julmust.

Seotud teemal:

TALLINN MÄLESTAS KÜÜDITATUID, KELLEST KAKS KOLMANDIKKU NAISED JA VEERAND ALAEALISED

ROMEK KOSENKRANIUS: KÜÜDITATUTE MÄLESTUSEKS RAJATUD LEINAPARK SAAB UUE ILME

One thought on “1949. AASTA 25. MÄRTS PÄRNUMAAL”

  1. Küüditamise ööl olin mina koos emaga Maima Vainul . Varjusime selles talus, kus elasid Saiad. Sel ajal oli Halinga külanõukogu sekretär Mihkel Sai ja k/n. esimees Jaan Pitsalu(Puho talust). Minu isa H.Tõnisson oli hukkunud 27.02.1945. Laasu talu haarangus. Siima talu peretütar Ludmilla Liivet oli müüjaks Kristjan Siimsoni kaupluses. See kauplus asus P.-Jaagupi alevi keskel ja selle müügisaali akendest oli näha presentkattega veoautode kogunemine Rahvamaja juurde. Minu sünnitalu Aadupere oli postitalu, mille telefonile Ludmilla teatas kahtlasest liikumisest. See kõne päästis paljusid Maima elanikke(kes hiljem ikkagi). Vainu talu asus küla keskel, läbisõidutee ääres .Sel ööl seal varjul olles kuulsin suurte veomasinate läbisõidumüra. Oli julm aeg, minu isa matused 1945 aastal teenis Jakobi koguduse abiõpetaja Agu Põld Vigalast. Sel aastal oli kohaliku koguduse juhiks asunud Ernst Rozenstein kes noore mehena ei julgenud minu isa matusetalitust korraldada. Minugi ema oli küüditamise ööks kaotanud oma esimese lapse isa, andnud Aadupere laudast kõik lehmad kolhoosile. Samal ajal toimus ka siilupõldude mõõtmine kruntideks. Oma järglastele me veel suudame kodukandi lugu selgitada, aga lastelastele kas peakski ?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga