27. aprillil jõudis minuni Tallinna Kesklinna valitsusest leinasõnum, et kunstnik Ado Kochi enam pole. Tema tuttavatest olin esimene, kes üles leiti. Ado lähedaste kohta puudus teave ja kõik selle kurva sündmusega seonduv jäi esiotsa minu hoolde. Esimene mõte viis Ado rahupaiga otsingud tema kivitaieste parki Järvamaa Türi valla Villevere küla Vahemetsa talus. Ado eluteatri lõppvaatus leiabki aset paigas, kus kohtusin temaga esmakordselt 7. augustil 1968. Jutt on äsja mainitud talupargist praeguse Järva- ja Viljandimaa piiril.
Ado elutee vajab uurimist, aga räägin sellest, mida seoses oma kodukoha, Pärnu-Jaagupi kihelkonna ja iseendaga tean. Ado oli tagasihoidlikkus ise ja ta rääkis endast vähe. Nagu aru sain, oli ta Kaukaasia eestlane, kes kasutas kõnelemisel arhailisi tegusõnavorme – küllap taolisi, mida esivanemad väljarändamise aegu. Ta oli õppinud Tartu kunstikoolis ja lõpetanud Taškendis mingi kunstikõrgkooli koguni kolmel erialal – graafika, maal ja skulptuur.
Lõpetasin koos abikaasa Malliga 1975. aastal Pärnu-Jaagupi kihelkonda käsitlenud kaheköitelise käsikirja „Tuntud korbelaste elulood“ koostamise. Keelel ja meelel olid paljud Jaagupi vaimuelu kujundanud suurmehed, kelle hauakohad olid enamasti väärikalt tähistamata. Mõtlesin, mis saab neist haudadest tulevikus? Suurte jaaguplaste mälestuse jäädvustamise „mammutprojekt“ algas 1979. aastal ja vältas järjepanu 17 suve. Iga jäädvustus koosnes neljast kohustuslikust osast – mälestusobjekti paigaldamine, selle pidulik avamine koos meenutusürituse korraldamise ja selle kajastamisega ajakirjanduses. Rahastajateks olid Halinga vald ja kohalikud „Edasi“, Halinga, Kaisma, Suigu ning Vahenurme ühismajand, Eesti Põllumajandustehnika Pärnu Rajoonikoondis,Pärnu-Jaagupi Keskkool ja kogudus ning asjaosaliste omaksed ja suureks abiks oli Pärnu-Jaagupi Muinsuskaitse Selts. Alates 1980. aastast kandis selle töö kunstilist osa Ado.
Jaagupi surnuaias kaevas ja valas ta vundamente, juhendas autokraana noole suunda ning vääristas oma tööriistadega kivipindu küllap mitusada päeva. Tema taiesed kaunistavad haudu, kus puhkavad jaaguplased Ernst Arens (1980), kasvatusasutuse „Nain“ kasvandikud (1981), Mihkel Kikson (1983), Hans Siitam (1984), Villem Nõmmik (1985), Arthur Robert Kass (1988), Jüri Jürisson (1989), Jakob Friedrich Johannson (1990), Juta Kubja ( 1990), Hendrik Hendrikmann (1995) ja Albert Lõhmus (1996). Selle kõrval valmisid veel hauakivid Leida Kongase ning perekondade Kals, Lusikas ja Sai matuseplatsil. Siin ja edaspidi tähistavad aastaarvud taiese valmimise aega.
Jaagupi kalmistu kõrval kandus Ado Kunstnikutöö kohalikus kihelkonnas ja alevis veel seitsmesse paika. Uduvere surnuaias on Hendrik Lusika hauakivi (1985) ja Uduvere põletamise pronkstahvliga mälestuskivi (1991). Jaagupi koolimaja juures on hariduselu kolmesajandilise juubeli kivi (1980, Tartu Ülikooli professori Kaarel Kirde sepistuulelipp (1992) ja õpetaja August Lauri mälestusplaat. Alevi rahvamaja naabruses on küüditamise pronkstahvliga mälestuskivi (1991), Sõõrike mõisa müür on kujundatud Helenurme asunduse põletamise pronkstahvliga memoriaalseinaks (1991), Lubjaahjumäel on kunagise tehnokeskuse ehitusülema Leo Ränga kivi ja Kaisma mõisa parki kaunistab akadeemik Fr. C. Schmidtile pühendatud kolme trilobiidi kujutisega kivimürakas (1983). Ertsma küla ligidal Eesti metsavendluse staabipunkri kunagise asupaiga läheduses seisab metalltahvliga kivirahn (1994). Enamuse loetletud kunstiteoste loojaks oli ta ise, mõnel puhul aga kujundajaks. Paljud tema taiesed vajavad nüüd aastate tagant restauraatori kätt.
Jaagupi mail tegutsedes peatus Ado alevis Männi tee 2, kus ta raius kapten August Kongase hauakivi, mille kaitseliitlased viisid Põltsamaa kalmistule ja minu abikaasa Malli vanaema Ingel Nairise kalmukivi rändas Muhu saare Liiva surnuaeda.
Ado oli viimast korda Jaagupis 9. mail 2009, mil korrastasime vihmasajus oma Vabadussammast selle avamise 20 aastapäevaks. Ka oli ta avamispäeva eel 18. juunil 1989 öövahtkonna liige, kes kaitses sammast seda varitsenud roheliste mehikeste eest.
Mujal Eesti on tema loodud sadu taieseid. Minu vahendusel valmis 1990. aastal Tartus Raadi kalmistul silmahaiguste professori Ernst Blessigi (1859-1940) kahe pronksplaadiga mälestussammas, mille plaadid langesid 2005. aastal metallivaraste saagiks. 2003. aastal avasime Tartumaal Kavastu meierei seinal kivist mälestustahvli pimedale rahvajutustajale Kaarel Jürjensonile (1868-1943), mille kujundas Ado ja mida rahastas ärimees Tiit Veeber.
Isikuomadused, mis iseloomustasid Adot olid tema ääretu töökus, tagasihoidlikkus, abivalmidus ja vastutulelikkus. Arvan, et vähesed kunstnikud oleksid meie pakutud rahaga oma tööd teinud ja nii jäänuks kõik ülalpool loetletud kunstiteosed loomata! Täname Sind, Ado!
Aldo Kals