
Anu-Mari Kivisiv
Metssead ei ole kunagi olnud vaid metsamajandajate murelapseks. Enam-vähem igaüks, kel kunagi on olnud mahti oma põllumaad pidada, teab, et metssiga on sage külaline ka põllumaadel. Neid on üritatud eemale peletada igasugu nippidega ammustest aegadest. Küll on proovitud karvaseid kurinahku eemale hoida hernehirmutistega, plekkpannide, raadioga või lampide vilgutamisega. Veidrama näitena isegi loomade kombeid järgides maamärgistamisega. Kahjuks kaua looma narritada ei saa ja üks hetk on soovimatu külaline ikkagi platsis.
Sarnased lood on juba mitmendat aastat Hiiumaal Käina lähedal asuvais taludes toimunud, kuid kindlasti ei ole see vaid lokaalne probleem, metsseast rüüstajaid jätkub tervesse Eestisse. Metssiga, nagu iga teine metsloom on inimesepelglik ning ilma põhjuseta inimasustusele ei ligine. Kuid kui mets ei toida enam suurt populatsiooni ära, ollakse valmis minema juba inimasustustesse süüa otsima. Toiduotsingul songitakse üles peale talvekartuli vagude ka nii heina kui õuemaad, mida inimesed ei jõua enam maapinna niitmise jaoks siluda. Samuti tekitavad külateedel ja põllumaadel liikuvad metsloomad liiklusohtlikke olukordi ja ehmatavad inimesi.