Täna lõpetatakse Pärnus järjekordsed puuskulptuuripäevad, millega alustati kesknädalal.
Toomas Altnurme alias Pomshiva. Foto: Urmas Saard
Näbrastunud skulptuuri asemele uus
Veenuse bastioni madalaks vajunud vallide vahele juhatas teed juba kaugelt eemalt kostuv mootorsae undamine ja lähemale jõudes esimesest puutüvest tõusev suits.
Uurisin ühest otsast tasase leegiga põletatavat ja pooleli olevat tööd. Samal ajal tuli Toomas Altnurme parajasti lõunalt. Viimati kohtusime Pärnu Ranna pargis 2012. a septembris. Tookord voolis Pomshiva, nii on skulptori hüüdnimi, Pärnu linnavalitsuse tellimusel Rahu pargis pikselöögist pikka aega maas lebanud jämedaharalisest remmelgast draakonit. Sealsamas lähedal oli juba 2005. aastal sündinud esimene draakon ühistöös Argentina skulptori Carlos Enrique Valdeziga. Paar aastat varem valmis „Meele haardes”. Tervise lähedal asunud mitme meetri kõrgust värvikirevat puuslikku võisid Ranna pargis jalutavad inimesed aastaid vaadata. Kõiki meenutatud töid on looduslik töötlus ajapikku sedavõrd näbrastanud, et skulptori loomingut näeb algses eheduses veel üksnes pildijäädvustustelt.
6.-9. augustini toimub Võrumaal Haanja vallas juba viies suitsusaunanädal. Saunasõbrad saavad ise kütta sauna, võtta osa sauna töötubadest, kuulata saunalugusid ja head „stepslivaba“ muusikat. Oodatud on kõik sauna ja kohaliku pärimuse huvilised, kes soovivad tutvuda traditsiooniliste suitsusauna tavade, tarkuste ning tervistava mõjuga.
„Haanjamaa suitsusaunade omanikud on uhked oma saunadele ja jagavad rõõmuga oma saunaelamusi, uskumusi, kombeid, oskusi ja teadmisi kõigi huvilistega,“ ütles saunapäevade üks eestvedajaid Eda Veeroja. „Ja vana kombe kohaselt ei tohi vett, tuld ja saunaleili kellelegi keelata!“
Mõnus suitsusaunaelamus algab helgest meelest ja enese sisse vaatamisest, koos saunaperedega sauna kütmisest, ühisest söömaajast ja päevastest toimetustest ümber sauna. Lisaks toimuvad ka suitsusauna ja loomuliku eluviisiga seotud erinevad õpitoad.
Nädal algas täna, 6. augustil kell 12 Mooska talus saunateemalise pärimusmeditsiini õpitoaga ja saunas käiguga Ahto Kaasiku juhendamisel.
Reedel saavad Ööbiksaare talus huvilised õppida palgi tappimist ja varamist saunameistri Aivar Jallai juhendamisel. Alustuseks saab õppida palgi koorimist liimeistriga. Ööbiksaare palkmaja ehitajatel on üle paarikümne aasta kogemust, mida töötoas osalejatega jagatakse. Päev lõppeb Plaksi küla Tuulepesa talus kell 19 algava iloõdakuga, see tähendab laulu ja pillimänguga.
Suur saunapäev on aga laupäev, mil kohalikud pered teevad saunade uksed lahti. „Sel päeval on külalised kaasatud kõikidesse tegevustesse, mida tuleb ühel saunapäeval teha: puude ja vee tassimine, sauna kütmine, ühise toidu valmistamine, saunaskäik. Nii veedetakse üks loomulik päev Haanjamaa saunas,“ ütles Veeroja. Päev algab kell 10 Haanja rahvamajas, kus saunapered ja külalised omavahel tuttavaks saavad.
Saunanädal lõppeb pühapäeval kohalikke suitsusaunu tutvustava ringsõiduga, mis algab kell 11 Plaani kiriku eest. Retk erinevate saunade juurde kestab 2-3 tundi. Kell 13 alustab Suurel Munamäel põnevate tegemistega kogu perele Suvõtarõ. Haanjamaa naiste eestvedamisel saab meisterdada, kõlab rahvamuusika ja pudrupada podiseb lõkkel.
Suitsusaunanädala korraldab koos saunaperedega MTÜ Haanja Kultuurikoda. Toetavad Vana Võrumaa kultuuriprogramm ja Eesti Kultuurkapital.
Eile õhtul musitseeris Pärnu Ranna kõlakojas palju tuttavaid hariduse ja kultuurielu inimesi, kelle esinemine hoidis publiku naerulihaseid pidevas vabatreeningu asendis.
Eddi Leet ehk Poti-Eedu, keraamik, sõnade seadja, laulja, tuubamees. Foto: Urmas Saard
Loominguline seltskond Pärnu Poisid tuli kokku 2004. aasta suvel pärast edukalt sooritatud tuubaostutehingut, mille tegi ära keraamik Eddi Leet ehk Poti-Eedu, nagu mees ise ja sõbrad teda naljatledes kutsuvad. „Olen tuubamees, kes mängib palju pille, aga mitte eriti hästi,“ tutvustas Leet tagasihoidlikult oma mitmekülgseid andeid. Eile Leet tuubat ei puhunud aga selle asemel laulis vägeval häälel laule, mille viisid on vanad, mõned isegi väga vanad ja unustuste hõlma kadumas. Esinemise ajal tegi ta jalaliigutusi, võttis lähemal seisva mehe tantsule ja loopis kaabut nii kõrgele kui kõlakoja kaar seda võimaldas. Austria või Anglo-Ameerika pärimusmuusikast, aga ka meremehe laulude meloodiatele on Leet loonud sõnad, mis pole täpne tõlge algsele sisule. „Ma ei ole ühelegi laulule autori õigust nõudnud ja nii on mitmed minu lood lauldud teiste armastatud muusikute poolt üldtuntuks,“ rääkis Leet kontserdi järel toimunud vestluses. Ühe näitena nimetas ta „Roostes naela“.
Nagu Väinamere Liinid juba varem lootsid, suudeti läinud nädalavahetusel tekkinud rike kiirkatamaraanil Runö kõrvaldada ja täna hommikuse Ruhnust väljumisega võis alus asuda uuesti plaanipäraseid reise tegema.
Runö Pärnu-Ruhnu liinil. Foto: Urmas Saard
Pühapäeval hakkas Runöl üks kahest peamasinast tõrkuma ja katamaraan pidi liinireisid katkestama. Siiski tõi laev ööl vastu teisipäeva ooteärevuses inimesed Ruhnust mandrile ära, kuigi sõit kestis ca 5 tundi. Heade ilmaolude korral kestab Ruhnu ja Pärnu vaheline ülesõit 3 h 10 min, tuule ja lainetusega võib ülesõidu aeg pikeneda. Pärnusse on linnulennult 96 km ja Kuressaarde 70 km.
Laeva ehitaja oli AS Baltic Workboats ja Runö alustas proovisõite 2012. a mais. Kiirkatamaraani pikkus on 23,9 m, laius 8 m ja süvis 1,8 m. Lisaks 60 reisijale arvestatud salongile võib kaubatekile paigutada kuni 5 tonni kaupa. Vajaduse korral saab vedada ka kahte sõiduautot.
Angela on meeldiv ja kõike teadev teejuht. Foto: Urmas Saard
Tuhat aastat tagasi asus Väinameres praeguse Kassari kohal kaks saart: lääne poolel Orjaku ja idas Kassari. Kõigest pooletuhande aasta eest saared ühinesid ja viimase mõnesaja aastaga kasvasid Orjaku külge ka varajasemad saared Reigi ning Puulaid. Hiiumaalt mööda tammteed Kassarile sõites jääb mulje, nagu oleks tegemist poolsaarega. Kuna Kassarile pääseb kahe roogu kasvanud tammi kaudu, siis võiks näiliselt pidada Kassarit ka Hiiumaa osaks ja Käina lahte ühe saare siseveekoguks. Taaralinna juurtega hiidlanna Angela ütles, et kinnikasvamine on hoogustunud eriti viimastel aastakümnetel, aga ametlikku kinnitust pole veel saarte ühinemise kohta saadud.
Ajaloos esmakordselt 1564. a mainitud Kassari on 19,3 km² suuruselt Eesti viies saar, mida piirab üle 56 km pikkune hästi liigestunud rannajoon. Neljas külas elab umbes kolmsada inimest. Igal sammul pakub ootamatuid üllatusi nii saare loodus kui inimesed.
Põhjasõja ajal olevat kuningas Karl XII oma vägedega Tilleorust läbi minnes pistnud Tillemäele oma tammepuust kepi ja lausunud: “Kui see kepp siin peaks kasvama hakkama, siis saab see maa kord jälle Rootsi omaks. Kui aga ta kasvama ei lähe, siis ei võida rootslased enam kunagi Eestimaad.“ Kepist kasvanud suur tamm Tillemäele ja mantlist, mille ta Aarna mäele (Tillelt umbes paari km kaugusel) maha pannud, kasvanud suur mänd.
Tilleoru ristimänd.
Mõlemad puud, nii tamm Tillemäel kui ka mänd Aarna mäel Kioma vallas, kasvavad veel praegugi.
Teisipäeval, 4. augustil toimub retkejuhi Jürgen Aosaarega metsaretk Tilleorus. Matk algab kell 12 Tartu-Võru vana maanteesilla juures.
Muiste peeti Võhandu jõge pühaks, sest seal pidanud elama vetehaldjas. Mis vetehaldjale ei meeldinud, seda ei tohtinud rahvas teha. Kanuumatka mööda Pühajõge Jõgeharalt Koigerasse viib läbi seiklusmatkaklubi Toonus Pluss. Vajalik on eelregistreerimine.
Kanepi raamatukogus avatakse kell 16 Heinrich Margi raamatukogu. Heinrich Mark (1.10.1911-2.08.2004) on sündinud Kõlleste vallas Krootusel. Heinrich Mark oli Eesti eksiilvalitsuse peaministri asetäitja ning peaminister presidendi ülesannetes. Raamatukogus välja pandud teosed on mitmed pühendusega ning ajaloolise väärtusega. Väljapanekut illustreerivad infotahvlid Heinrich Margi elust ja tegevusest.
Alle-Saija Teatritalus etendub kell 19 Kanepi harrastusteatri etendus T. Appelgreni „Majakavahi tüdrukud“ (lavastaja Tuulike Mölder).
Kärdla sadamas avati laupäeval 30. juulist kuni 2. augustini kestvad Hiiumaa kohvikutepäevad.
Algus Kärdla sadamas
Hiiu Hipikohvik Lillevägi. Foto: Urmas Saard
Aegsasti enne keskpäeva lähenes Kärdla sadamale rõõmsalt käratsev arvukas seltskond inimesi, kes kandsid väga erinevate teemade ja nõudmistega plakateid. Kohale jõudes imestati, et paljud telejaamad polegi neid ootamas ja pressifotograafidki lubamatult osavõtmatud. Astusin paari valjemini hõikuva naisterahva juurde ja sain teada, et tegemist Hiiu Hipikohvik Lillevägi üliinnukate inimestega, kelle seekordne ettevõtmine kannab läheneva Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva sõnumit: „Igal lapsel oma pill“. Eesti Vabariigile sajandaks sünnipäevaks tehtava ühiskingituse eesmärgiks on koostöös riigi, erasektori ja muusikasõpradega uuendada lastele ja noortele muusikaõpet andvate õppeasutuste pilliparki. „Toetame Rudolf Tobiase nimelisele Kärdla Muusikakoolile pillide muretsemisel omaosaluse tasumiseks vajaliku raha kogumist,“ selgitas vestlust alustanud naine. Café Orientale esitles heategevuslikku hipikohvikut Kärdla elektrijaama õuel, kus võimaldati tulla vabalavale oma kitarri, trummi või muu pilliga, et toetada pillide ostmist.
“Skvottimine võhikutele”, Tõstamaa mõisas. Foto: Toomas Mitt
1. augustil esietendus Tõstamaa mõisas Gerda Kordemetsa uus näidend “Skvottimine võhikutele”. Näitlejatele Andrus Vaarikule ja Kersti Tombakule kirjutatud lugu räägib omamisest ja olemisest ning uskumatust armastusest, mis tabab inimest alati ja ainult siis, kui seda kõige vähem oodatakse. Baltisakslanna Hedvig von Sternberg on ostnud emotsiooni ajel tagasi oma esivanemate mõisa Eestimaal. Sooviga pöörata oma elus uus, puhas lehekülg, saabub Hedvig ühel augustiööl oma mõisa ning avastab, et seal elab sees keegi Eeri Elmerson.
Alguse saanud üks kurbnaljakas lugu, mis muutis nende mõlema elu.
Katre Kaseleht ja tema tütar Sänni Lee XXIII Viljandi pärimusmuusika festivalil muuseumi hoovis. Foto: Urmas Saard
Selle aastane teema “Vabadus” oli nii abstraktne, et andis tõepoolest vabaduse ka programmi koostajatele. See lai teema hõlmab kõike ja kõike annab sobitada selle deviisi alla. Nii oli Tarmo Noormaal vabadus tuua eelmisel aastal rohelisel laval laineid löönud ja terve aasta Eestit hullutanud ansambel Curly Strings põhiprogrammi. Kavalalt oli lahendatud kavapaigutus – nad esinesid neljapäeval – mitte kunagi varem (siin kirjutaja poolt kontrollimata fakt) pole neljapäeva päevapasse välja müüdud. Kas on Curly Stringsil oma selles fenomenis roll mängida? Lava mõttes oleks Kirsimägi ehk parem valik olnud, sest Kaevumägi jäi kitsaks. Publikupuuduse all ei kannatanud nad ka oma teisel kontsertil.
Sündmuse proloogiks on aga 2. augustil külaplatsil avatav teatrikohvik, kus külalisteks teatripedagoog, lavastaja ja näitleja Kalju Komissarov ja populaarne näitlejanna Luule Komissarov. Kohvikukülastajatel on võimalus ka saada ülevaade Kuhjavere küla tegemistest laiemalt, samuti Suure-Jaani vallast, mis on suurvallana toiminud kümme aastat.
Kalju Komissarovi sõnul on ta kümme aastat seotud Kuhjavere Külateatrite festivaliga – täpsemalt on ta selle sündmuse patroon. “Kui korraldaja Urve Mukk tegi ettepaneku teatrikohvikut sisustama tulla, siis ütlesin, milles “küssa”, teeme ära,” lisas ta. “Luule Komissarovi nõusse saamine sõltus sellest, kas ta on vaba. Ta on näitlejatööga väga hõivatud. Selgus, et vastaval päeval on tal aga võimalus Kuhjaveresse tulla,” ütles Kalju Komissarov. Tema enda osalemiseks Kuhjavere teatrikohvikus andis võimaluse ka asjaolu, et uute üliõpilaste vastuvõtt Tartu Ülikooli Villjandi Kultuuriakadeemiasse oli lõpule jõudnud.
“Eks Luule otsustab ise, kuidas ja millega esineb. Tema on aastakümneid igasugustel kohtumisõhtutel käinud ja täielik professionaal. Mina istun nurgas vaikselt. Kui peaksin kellelegi huvi pakkuma, siis tõusen püsti ja räägin, mida soovitakse,” lisas teatritegelane. Kalju Komissarov meenutas, et tõenäoliselt esimene koostöö Luule Komissaroviga (toona Luule Paljasmaa) oli tal Kihnu Jõnni elust jutustav film “Metskapten”. Olen selle filmi režissöör, Luule mängis laevakokka.”
Kalju Komissarov andis hinnangu näitemänguharrastuse mõjule üsna murederohke argielu rõõmsamaks ja postiivsemaks muutmisel. “Muresid võib parajasti rohkem või vähem olla. Minu jaoks on külateatritegemise võlu ja imetlusväärsus see, et vaatamata argimurdele ja sellele, et kõigile ei jätku Eestimaal korralikult tasustatud tööd, jäävad mitmedki naised koju, määrivad kingaviksiga oma ninaalused mustaks ja mängivad näiteks Oskar Lutsu “Kapsapead”. See on fantastika!”
Kuhjavere külateatrite festivali korraldajad Urve Mukk ja Romeo Mukk ütlesid, et 15.-16. augustil mängitakse kaheksateistkümmet näitemängu. “Teatritegijad tulevad Ida-Virumaalt, Saaremaalt, Pärnumaalt, Järvamaalt, Võrumaalt, Põlvamaalt ja Viljandimaalt. Tõelise veteranina on kohal Avinurme Suveteater, kus näitemängutegevust üle kümne aasta juhendas Malle Pärn. Nüüd on eestvedajaks Mari Oolberg. Esmakordselt osalevad festivalil ON-Teater Türilt ja trupp Kolmas Voorus Abjast. Repertaaris on nii Eesti kui välismaa klassikute looming. Mõnegi näitemängu on aga kirjutanud “oma küla kirjamehed”. Kaasa saab elada ka kolmele lasteetendusele, ” laususid nad.
Pildil vasakult Villu Ojassalu, Sandra Lääne, Andres Kangur ja Mattias Viljamaa. Foto: Maiu Veltbach
Möödunud laupäeval peeti Jõgeva vallas Piibe maantee ääres paikneval Paduvere staadionil 47. Otto Erimaa mälestusvõistlused kergejõustikus.
Spordiajakirjaniku- ja spordiloolase Tiit Lääne korraldatud sündmusele tulid oma võimeid proovile panema erinevate põlvkondade sporditegijaid ja tervisespordiharrastajad mitmetest Eestimaa paikadest.
Paduverest võrsunud mitmekülgne spordimees Otto Erimaa (1915-1941) saavutas parimaid tulemusi kettaheites, kuuludes Eesti esimesel iseseisvusperioodil sellel spordialal kuue parema mehe hulka. Arvestades seda on kettaheitest kujunenud temale pühendatud mälestusvõistluste väärikaim ja kaasakiskuvaim spordiala.
Tänavu võitis kettaheite Mattias Viljamaa, kes on paljude medalite omanik Eesti meistrivõistlustel sangpommispordis ja jõutõstmises. “Osalen sel võistlusel esimest korda. Ma teadsin juba ammu, et Tiit Lääne korraldab selliseid võistlusi. Au ja kiitus talle. Seekord otsustasin ka ise kaasa lüüa. Rekord õnnestus teha nii kuulitõukes kui ka kettaheites,” ütles noor mees Palamuse vallast. Meie lühiusutlusele kaasa elanud kaasvõistlejad soovitasid teda nimetada tippsportlaseks. Huumorimeelne Mattias ise arvas, et sobivam nimetus on külamees.
Naistest võitis kettaheite kunstnik Sandra Lääne, kes oli isal usinasti abiks ka võistluste organiseerimisel. Kolmel alal: 60m jooksus, kaugushüppes ja kuulitõukes osutus parimaks sportlannaks Maiu Veltbach, kes saanud tuntuks terviseedendajana nii Jõgevamaal kui mujal Eestis. “Kaunis looduses, Paduvere talumuuseumi kompleksis peetavatel Otto Erimaa mälestusvõistlustel on meeldivalt kodune õhkond. Sportimine on siin justkui puhkus,” kiitis Veltbach.
Pühapäevaga lõppes paljude jaoks pikisilmi oodatud XXIII Viljandi pärimusmuusika festival, kus jätkus aega ka külalistega vestlemiseks. Alljärgnevalt mõned huvitavamad märkused jutuajamistest.
Festivali juhuslik kohtumine
Juhuslik kohtumine Ülle Jantsoniga Pärimusmuusika aida esisel. Foto: Urmas Saard
“Otsustasin, et sel suvel üle kolme korra lavalaudele ei roni,” ütles Ülle Jantson, Sindi lasteaia muusikaõpetaja. Pärnumaal teatakse teda hästi pereansambel Rannarada esinemiste tõttu, eriti Paikusel ja Sindis. Näoraamatus tutvustab ta ennast ka sahmerdajana Endla Jazzklubi teatrikohvikus. Aga Ülle on olnud üks Viljandi folgi sünnitajaidki ja pärimusmuusika festivali päälik Ando Kiviberg tema kunagine kursakaaslane.
„Pärast keskkooli lõppu 1989. aastal läksin õppima Viljandi Kultuurikolledžisse koorijuhtimist. Samal aastal võeti vastu ka esimene lend rahvamuusikuid, täiesti esimest korda Eestis. Kuna meil olid paljud loengud koos ja muusikutele oli kohustuslik osalemine rahvamuusikakapelli tundides, sattusingi kuidagi paralleelselt rahvamuusika eriala kõrvale õppima. Tänu esimestele õpetajatele Ene Lukkale ja Anneli Kondile ja meie fännile Ants Johansonile sattusime 1991. aastal esimest korda Rootsis Faluni Folk Music festivali eel toimuvasse rahvusvahelisse noorte rahvamuusikute laagrisse. Ammutasime sellest kohtumisest ja samal ajal toimuvast Faluni festivalist niipalju kui jaksasime – see oli hoopis teine maailm, kui siinne kapellikeskne rahvamuusika esitamine,“ meenutas Ülle veerandsaja aasta tagust aega.
Südant soojendavalt
XXIII Viljandi pärimusmuusika festival. Foto Urmas Saard
Ta ütles, et juba samal aastal, aga eriti aasta hiljem pärast sedasama laagrit olid nad kindlad, et Eestis peab samuti sellisel viisil rahvamuusikat tutvustama ja propageerima. „Nii me kursusekaaslaste ja paari sõbraga 1993. aasta mais esimese folgi ja augustis üleriigilise noorte pärimusmuusika laagri käima tõmbasimegi. Olin ise festivaliga seotud kuni 2008. aastani, laagrite eestvedamisega jätkasin siiski mõned aastad kauem.“
Ülle jutustusest ei jäänud kahtlust, et kogu ettevõtmine võttis uskumatu tempoga pöörded üles, soojendas südant ja võitis ülikiirelt populaarsust. „Kogu tiim ja vabatahtlikud ja esinejad – seda ei tehtud raha pärast, vaid usust, et suur asi on sündinud!“
Esimestel aastatel tegeleti väga mitmete asjadega korraga. Üllele meeldis väga nautida publiku rahulolu. „Võimas oli vaadata, kuis muusika inimesi kõnetas, jalad tatsuma pani, naeru näole tõi. Ma polnudki väga kurb, et korraldustöö tõttu väga paljud head kontserdid kuulamata jäid.“ Ta tunnistas, et praegu ongi harjumatu tunda ennast kutsutud külalisena ja mitte olla üks sellest vahvast ja endiselt õhinapõhiselt toimivast meeskonnast. Ülle sõnul on festivali loo väga hästi kirja pannud Ando Kiviberg, keda soovitab huvilistel tingimata lugeda.
Tase professionaalne
„Anna palun mõned täpsustavad küsimused, sest muidu jäängi muljetama…smile emoticon,“ palus mõnusa jutuga vestluskaaslane. Mind huvitab, kuidas on festival kahe aastakümnega ajas muutunud?
„Festival on kasvanud ülisuureks. Samas loodan, et see enam ei paisu. Publikul peab olema mugav, hetkel veel on.“ Tema hinnangul on muusikalise poole pealt programm muutunud väga professionaalseks. „Õpetatakse ju juba aastaid nii Eestis kui välismaal rahvamuusikat kõrgkoolides, mistõttu on suur osakaal noortel muusikutel, kes oma instrumenti võrratult valdavad või keerulisi seadeid usutavalt esitavad.“ Viljandi folgilt ei meenunud Üllele mitte ühtki bändi või esinejat, kes esitaks muusikat noodist. „Lood on enda sisse nii armsaks mängitud, et selle edasiandmine ja publiku nakatamine tuleb tõelise sära ja energiaga.“ Samas meeldib talle võibolla isegi rohkem kuulata ka üksik ehk külapillimehi ja väiksemate koosseisude lihtsamaid pärimusmuusika tõlgendusi. Samuti meeldib väga, et õpitoad ja koolitused on endiselt festivali tähtsaks osaks.
Tavapäraselt pidas Viljandi pärimusmuusika festivali avamisel kõne Eesti Vabariigi president.
Toomas Hendrik Ilves ja Eesti-Ukraina Svjata Vatra. Foto: Urmas Saard
23. juulil rõhutas president, et on 23 korral käinud Viljandi pärimusmuusika festivalil ja tuleb ka 25. suurjuubelil: „Siis tulen siia lihtkülalisena!“ Ilves osundas Kaevumäel sellele, kui võimas asi võib sündida inimeste omavahelises koostöös ilma riikliku sunnita. „Festivali maine on jõudnud kaugele kõikidele mandritele. Nüüd ma küsin: kas see pole üks kõige paremaid Eesti kultuuriüritusi üldse?“ Tema hinnangul näitab see Eesti kultuuri jõulisust. „Kui sügav on meie kultuur! Ja me ei tunne mingit ohtu sellele kultuurile. Me ei tunne selles ohtu, et siia võib tulla keegi Burgundist, Alžeeriast, Indiast. Meie kultuur on tugev ja jõuline ja peab vastu,“ rääkis president oma lühikeses tervituses ning tundis head meelt, et võime nautida ka teiste kultuuri Belgiast, Mordvast, Ameerikast ja mujalt.
Järgneb pildigalerii Viljandi folgi avapidustuselt
XXIII Viljandi pärimusmuusika festivali rongkäik Tallinna tänaval. Foto: Urmas Saard
„Kas tõesti on Eestis veel inimest, kes pole kordagi varem Viljandi folgil käinud,“ küsis Ülle Jantson, üks kunagistest pärimusmuusika festivali algatajaist. Tõmbasin pea õlgade vahele ja vastasin häbelikult, et mina see ainsam vist olengi. Aga folgi esimesele rongkäigule minejaist olin esimeste seas, rohkem küll siiski rivi ees, külgedel ja viimaste hulgas joostes, kogu sündmust peamiselt läbi objektiivi takseerides.
Viljandis on palju varemgi käidud, aga hoobilt ei teadnud Uku keskusest midagi. Küsisin ühelt folki abistavalt vabatahtlikult. Kaunilt naeratav neiu küsis vastu: kas Viljandis? Arvasin tõesti, et rongkäik algab Viljandist ja ei eksinud ning pärast iseseisvalt Uku keskuse leidmist võinuks teisigi väljapoolt Viljandit tulnud vabatahtlikke juhatada.
Eile 23. juuli õhtul toimus Viljandi Pärimusmuusika aidas kontsert, kus esines ansambel Puuluup.
Puuluubi koosseisu kuuluvad Ramo Teder, kes on muusikamaastikul tuntud ka kui Pastacas ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud Marko Veisson. Mõlemad mängivad traditsioonilist hiiu kannelt ning muusikat tehes laenavad ja segavad erinevatest muusikatraditsioonidest pärit motiive. Samuti on muusikategemisel abiks looper. Konserdil toimus vahetu suhtlus publikuga ning esinejad selgitasid: “paljud lood on omaloomingulised, aga mitte kõik. Ja need lood, mis on omaloomingulised võivad sisaldada viiteid traditsiooonilisele muusikale.”
Eelmisel aastal toimus Puuluubi konsert Pärimusmuusika festivali raames Viljandi Lennukitehase saalis, kuid aastaga on õnnestunud neil rahva südamed võita ja Pärimusmuusika aida suur saal oli rahvast puupüsti täis. Kontserdi muutis veel terviklikumaks laval olev kolmas liige Sveta Bogomolova, kelle käe läbi valmisid väga omapärased visuaalid, mis esinejate selja taha projitseeriti.
Puuluup on psühhofolgist tuntud mõiste, kus pilli kõlakastist tekkiva resonantsi abil pannakse kajama terve puu (vahest ka kogu mets). Iseloomulikud on korduvad helimotiivid, mis põrkuvad puult puule ja sumbuvad samblasse. Teateid puuluubi kasutamisest leiab juba 14. sajandist, rahvapärimuses leiab otsese viite puuluubile vanasõnast “Kuidas metsa hüüad, nõnda vastu kostab” (EV 6762:75). Elektroonilises puuluubis kasutatakse metsa asemel efektiplokke (vt. Teder & Veisson VPMF 2014).
Puuluupi on võimalik veel vaatama ja kuulma minna 25. juulil kell 18 Viljandi Muuseumihoovis.
Sel nädalal tuli trükist värske Haanja-Rõuge ajalehe esimene number. Lehe nimeks pandi Torniööbik: kahe valla tuntud sümbolid ühendati ning saadi häälekandja, kes näeb ja kuuleb kõrgelt tornist kõike, seda samas ka edasi kuulutades.
Torniööbik on korra kvartalis ilmuv valdade ja kogukondade häälekandja, kuhu oodatakse kaastöid mõlema valla tegusatelt inimestelt: omaloomingut, huumorit, mustvalget trükki kannatavaid pilte, mälestusi, kokkuvõtteid oma tegemistest ja muud. Kirjutades tuleb siiski arvestada leheruumi mõningase piiratusega.
Kaastöid järgmisesse lehte ootab lehe toimetaja Viivika kuni augusti lõpuni aadressile infoleht@rauge.ee.
Kui kunagi varem ei ole Viljandi pärimusmuusika festivali alustatud väljaspool lossimägesid, siis tänavune teema „Vabadus“ paneb aluse uuele traditsioonile – alustada Folki rongkäiguga.
Ühine marss pärimeetri suunal algab neljapäeval kell 12.30 Uku keskuse peaukse eest ja kulgeb mööda selleks puhuks autodele suletud Tallinna tänavat kuni Kaevumäele, kus see läheb sujuvalt üle traditsiooniliseks avamisetenduseks.
Rongkäik on mõeldud kõigile linlastele, kes võivad liituda kas selle alguspunktist või suvalise koha pealt trassil. Muusikaliselt saadavat paraadi 80 Eesti Etno laagrilist, keda jagub mängima terve marsi ulatuses. Rongkäigu korraldajad lubavad lisaks muusikalisele meeleolule nii pealtvaatajatele kui osavõtjaile ka üllatusi ja ootamatuid vahepalu.
Rongkäigu idee on tuua festival rohkem linnaruumi, et ka linnaelanikud ja kohale sõitnud külalised tunnetaks, et midagi suurt on algamas. Samuti on oluline asjaolu, et kõik soovijad saavad sellest ka ise osa võtta ja nii oma panuse suursündmuse õnnestumisse anda. Samas paluvad rongkäigu läbiviijad autojuhtidelt mõistvat suhtumist ja ajutistest liiklusmärkidest kinnipidamist.
Rongkäigule järgneva avamisetenduse on lavastanud TÜ VKA endised ja praegused tudengid: Kaire Kartau, Brite Vilgo, Sänni Noormets, Cathy Sommer, Joonas Tagel. Lisaks muusikalistele etteastetele saavad sõna Eesti Vabariigi president, Viljandi linnapea, festivali pealik ja kultuuriminister. Kohe pärast avamist, kell 14.00 algab XXIII Viljandi pärimusmuusika festivali esimene päris kontsert kui A. Le Coq Kirismäe lavale astub soome pärimusmuusika lipulaev Frigg.
Reedel, 24. juulil avatakse Peipi kaldal Sääritsal kuuendat korda Kodavere murde-ja keelelaager.
Keelelaagri eesmärk on hoida ja väärtustada Kodavere murret, erinevaid põlvkondi, siinseid traditsioone ja kombeid ning veeta koos ühtse perena paar meeleolukat suvepäeva Peipsi ääres. Näha ja kuulda saab erinevaid noorte ja seeniorite etteasteid, regilaulu ja pillilugusid, jutte Kodavere murdes. Pala kooli direktor Malle Weinrauch tutvustab murdeõpet koolis ja õpetaja Helle Värs viib läbi ka ühe tunni.
Kell 15.00 toimub keeleteadlase ja filoloogiadoktor Paul Ariste mõttetuba tema elust ja tööst, mida juhatavad Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ott Kurss ja Piret Norvik. Kõigile huvilistele avatakse õpitoad, kus tegeletakse viltimise, puutöö ja laastumaaliga. Avatakse ka kohaliku käsitöö tegijate näitus – müük. Õhtu lõpetab ühine õhtusöök lõkke ääres, koos ühislaulude ja pillimänguga.
Laupäev algab kell 9.30 Kodavere murrakusõndade ja kirjakeele vastete tutvumisega. Mari Niitra ja Eevi Treial esitlevad esimest korda „Kodavere murde aabitsat“. Laagri lõpetab vabaõhtuetendus.
Õpitakse valmistama grillivorsti Mulgimaa moodi. Fotod: Johannes Haav
17.-19. juulini Mulgimaa pealinnas Abjas kestnud suvepäevadel õpiti mitmeid mulgi elulaadile iseloomulikke käsitööoskusi, elati kaasa teatrietendustele ja spordivõistlustele.
Sündmuse raames sai teoks ka VI Mulgimaa Pealinna Akordionifest. Abja Suvepäevadel avatud Mulgi Ukuvakas õpiti telgedel kudumist, näpunööri, südamepaela ja kaaruspaela valmistamist. Noortekeskuse vana maja savitoas sai valmistada mulgikeelsete tarkustega külmkapimageneteid ja mulgilikku pakendit. Avatud oli ka mulgimaiste filmide tuba.
“Eesmärk oli pakkuda võimalust mulgi kultuuri tundma õppida selliselt nagu keegi seda soovib,” ütles Abja vallavanem Peeter Rahnel, kelle sõnul on Abjas suvepäevi peetud üle paarikümne korra. “Ma tahan ka ise vaibakudumise selgeks õppida, vaat siis ma oleksin nagu tegija mees. Mulgimaa inimestel on alati uhkus südames, kuid mitte põhjusel et ollakse mulgid, vaid ennekõike töökuse, ettevõtlikuse ja kultuurihuvi tõttu,” lisas ta.
Üheaegselt suvepäevadega toimus ka VI Mulgimaa Pealinna Akordionifest. “Nii on korralduslikult ökonoonsem ja pealegi tuleb ka rohkem pealtvaatajaid kaasaelajaid,” ütles muusikasündmuse peakorraldaja Abja muusikakooli õpetaja ja rahvusvahelise orkestri Baltic Tremolo dirigent Valdo Värk. “Abjat ääremaaks küll pidada ei saa. Perearste töötab siin kolm ja moodustamisel on perarstikeskus, poode oli neliteist ja toitlustada saab mitmes restoranis,” lisas kauaaegne abjalane.
Reedel, 17. juulil tähistas Värska päästekomando oma viieteistkümnendat sünnipäeva. Pidulikule juubelisündmusele Värskasse oli kutsutud ka maavanem Ulla Preeden, kes õnnitles komandot tähtsa sündmuse puhul.
Maavanem rõhutas komando tegevust regionaalse koostöövõrgustiku arendamisel kriisiolukordades. “Tegemist on väikese, aga väga tubli komandoga”, lisas ta. Värska komando säilimine Eesti kagupiiiri vahetus läheduses on oluline nii ennetuse kui julgeoleku võtmes.
Oma parimad soovid edastasid ka Lõuna päästekeskuse juht Margo Klaos ning Värksa vallavanem Raul Kudre, kes kiitsid oma õnnitluskõnedes päästekomando ennetustöö efektiivsust ning meeste rolli kogukonna elus kaasalöömisel.
Värskas loodi kutseline tugikomando aastal 2000. Enne seda tegutses seal kohaliku omavalitsuse päästeasutus, kellel oli maavanemaga haldusleping tuletõrje- ja päästealal. 2005. aastast on komando pealik Raivo Kunst ja hetkel töötab seal 3 meeskonnavanemat ja 7 päästjat.
Presto buss sõidab aegsasti Endla ette. Firma nimi on õige, aga Saaremaale minev seltskond kõhkleb, kas buss ikka on kõige õigem. Igaks juhuks läheb Mari asja lähemalt uurima. Mari on Väärikate klubi esinaine, kelle korraldamisel reis nii liikmetele kui teistelegi 50+ ealistele toredatele väärikatele teoks tehakse. Selgub, et tellitud väikebuss ei jõudnud reisilt määratud ajaks tagasi ja nii saadeti asendusena suurem ja palju avaram buss. Mis meil selle vastu saaks olla. Bussijuhtki on väga tore mees!
Täpselt kell 7 asume Pärnust teele. Päikesepaisteline hommik tõotab kaunist ilma ja meeldivaid elamusi kogu päevaks, aimamata, millised üllatused veel enne pika päeva lõppemist seltskonda ees ootavad. 72 kilomeetrit Virtsuni läbime märkamatu kiirusega. Mari räägib üldandmete põhjal pisut Saaremaast ja reisi peamisest eesmärgist.
Head suitsusaunahuvilised, tänavu toimub Haanjamaa suitsusauna nädal juba viiendat aastat järjest ja seekord 6.-9. augustil 2015.
Traditsiooniliselt on võimalik osa saada erinevatest suitsusauna teemalistest töötubadest, saunast ja saunakultuurist endast, suvõtarõst ning paljust muust.
Loe täpsemalt sündmuse 2015. aasta programmi lehelt ja anna oma tulekust korraldajale aegsasti teada!
Julia Laffranque, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Eestist. Foto: Urmas Saard
Kuigi võinuks professor Julia Laffranque nime tunda märksa paremini juba palju varem, märkasin teda teleekraani vahendusel hästi meeldejäävalt alles käesoleva aasta 24. veebruaril. Rahvusringhäälingu usutluses ütles Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtunik, et Eestisse saabudes õpib ta alati siit midagi uut. “Ma õpin palju uusi sõnu, kui ma tulen. Nagu kärgperekond või enekas, millest mul varem õrna aimugi polnd.“ Just see teadmine kannustas mind pikemalt arutlemata seadma sammud Julia Laffranque loengule, mis toimus 16. juulil SA Ülikoolide Keskus Saaremaal ettevõtmisena. Sihtasutuse juht Maie Meius ütles, et ammune soov kutsuda Eesti inimõiguste kohtunik Kuressaare väärikate ülikooli kuulajatele esinema täitus tänu sellele, et pideva tööga hõivatud naine soostus loovutama oma Saaremaal veedetud puhkuse ajast paar akadeemilist tundi õpihimulistele „suveülikooli“ kuulajatele. „Suveülikooli“ kuulajatega liitus ka seltskond Pärnu Väärikate klubi inimesi, et kasulike teadmistega ennast täiendada.
Täna Kuressaarest Kuivastu sadamasse sõites märkasime kella 18.45 paiku enne tammile jõudmist Väikese-Väina kohal kahte vesipüksi, millest üks oli oluliselt paremini nähtav.
Teel Kuivastu sadamasse. Foto: Maika Safin
Õigeks ajaks laevale kiirustamise tõttu polnud võimalik haruldast loodusnähtust üle 7 minuti jälgida. Kui kogu päeva püsis ilm Saaremaal kaunilt päikselisena ja kerge tuuleõhk pakkus mõnusat jahutust, siis kella seitsme paiku hakkas vihma kallama ja topelt kaarega vikerkaargi ilmutas ennast.
Vikipeedia teatel on vesipüks laias tähenduses ükskõik milline vee kohal pööritav tornaado, harilikult 100 kuni 600 m läbimõõduga ümber madala rõhu keskme pöörlev keeristuul. Vesipüks võib hakata arenema juba siis, kui konvektsioonipilv on alles rünkpilve staadiumis ja puuduvad nii sademed kui äike. Kui siis tõusev õhuvool haarab endasse mõne keerise, nii et see saavutab püstteljelisuse ja ühenduse pilvega, võibki tekkida vesipüks. Taolised vesipüksid on üpris ohutud ja lühiajalised, kestes alla paarikümne minuti.
