Repliik
Kirikutorn Kivi-Vigalas on vabadussõja mälestusmärk
Foto Vigala kirikukellast on pärit muinsuskaitse fondidest
Jaak Uibu
Kui olime koos ingerisoomlastega Vigala kirikus tänavu 21. juulil, siis sellel mälestusväärsel päeval ei tulnud pähe meenutada, et kooride kogunemine Vigala kirikus oli otse tähenduslik.
Loe edasi: INGERISOOMLASED JA VIGALA KIRIKUKELLPühapäeval, 20. mail tähistati Kivi-Vigalas sealse kirikutorn-vabadussõja mälestusmärgi ehitamise 85., selle taastamise 30. ja Eesti Vabariigi 100. aastapäeva.
[pullquote]Pärast 24. veebruarit 2018 sündinud titad koos vanematega istutasid Eesti Vabariigi ja Vigala kihelkonna järgmise sajandi tamme[/pullquote]Tähtpäev koosnes nelipüha armulauaga jumalateenistusest, kus teenisid kirikuõpetaja Kristiina Jõgi ja piiskop Joel Luhamets. ÕnnistatiVigala kiriku torn-Vabadussõja mälestusmärgi taastatud lippu ja rohelisi kirikutekstiile ning korraldati korjandus kiriku uue lipu heaks. Tervitusega esines Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhatuse esimees Tiit Põder, Märjamaa valla esindaja jt. Muusikaliselt sisustas üritust organist Andres Uibo, sopran Jaanika Kuusik, trompetist Priit Aimla, Kivi-Vigala rahvamaja naiskoor ja koguduse naisansambel. Pärast 24. veebruarit 2018 sündinud titad koos vanematega istutasid Eesti Vabariigi ja Vigala kihelkonna järgmise sajandi tamme.
Kirikus toimus ajalookonverents, kus esinesid Martin Andreller, Siim Õisma ja Jaak Sarap. Konverentsi lõpus ütles mõned päevakohased mõtted ajaloolane Aldo Kals, kes tervitas konverentsi Tartu rahu põlistamise seltsi ja Pärnu-Jaagupi muinsuskaitse seltsi poolt.
Pealkirja tsitaadi autor on M. J. Eisen.
Meenutusõhtu Oesel Matthias Johann Eiseni sünnikodus
28. septembril möödus Eiseni sünnist 160 aastat. Ürituse organiseerijaks ja lugude vestjaks oli õpetaja Ene Raud. Luuletuse koolist – “Juku õigekirjutusega kimbus” – esitajaks oli õpilane Lauri kutsekoolist. Sel päeval süttisid küünlad Oesel, Eiseni sünnipaigas, Vigala surnuais tema vanemate Jaani ja Anni haudadel ning Tartus Raadi kalmistul.
Esiteks meenutati, et Matthias oli pere ainuke laps, mänguseltsilised puudusid, seega pakkus talle rõõmu isa koolilaste sekka pugeda. Meenutada oli palju, sest Eisen oli Eesti üks produktiivsemaid folkloristist kirjanikke ligikaudu 250 teosega. Ta alustas 12aastaselt mõistatuste kogumise-kirjutamisega. Stiilne väljendusviis sai alguse külakoolist. Kirjutamine oli talle haiguseks saanud – nii on Eisen iseloomustanud oma tegevust kirjutamisel. Ta õppis mitmes koolis Lihulas, Haapsalus ja Pärnus ning lõpetas Tartu ülikooli usuteaduskonna. Helsingi ülikoolist sai audoktori tiitli.
Vigala inimeste jaoks on tähtsamad muistendid „Esivanemate varandus“, „ Eesti vanasõnad“ , mida oleme kasutanud kalendri lehekülgedel. Eisen tegeles karskusliikumisega ja soovitas Nuustaku nimetada Otepääks. Loe edasi: “Parem kämblalaius kodu kui vakamaa võõral maal”
Möödunud nädalavahetusel oli Vana-Vigalas mitmeid üritusi: folkloorilaagri lõpetamine, üha kasvava ja areneva Poti laada külastamine ja kolmandana toimus MTÜ Jätkusuutlik Vana-Vigala projektikoolitus. Viimasest tahaks lähemalt rääkida.
Projekt kannab nime „Rohelisem elu Vana-Vigalas“. Esinema oli külla kutsutud loodusemees, rännumees ja kirjamees Hendrik Relve. Keskkonnateadlikkuse õppepäevale oli kogunenud 29 huvilist. Teame, praegune asjade maailm viib meid kaugemale loodusest. Oleks kena, kui meil oleks lähedasem suhe nii loodusega kui ka lähedaste inimestega. Samas teame, et kui inimesel oleksid juured, need juurduksid Vigala viljakasse pinnasse. Kuuleb väljendeid: otsitakse oma juuri, lahkutakse ei tea kuhu. Laululavaesisel kõrgendikul kasvab pärnade grupp (10 tk) – nad ei ole sinna istutatud, vaid kasvanud kännuvõrsetest. Võib öelda, et juur on kordi vanem. Loe edasi: Retk puude juurde Vigala mõisa- ja hirvepargis
Kolmapäeval, 29. märtsil süttisid lõkked ja küünlad paljudes Eesti paikades Suure Lennu kaare all. Velise Kultuuri ja Hariduse Selts kutsus juba üheksandat aastat järjest 29. märtsil tähistama Lennart Meri sünniaastapäeva.
Teatavasti saab tuletee alguse Ebavere mäelt Lääne-Virumaalt kulgemisega üle Avaste mäe ja langemisega Saaremaale. Nõnda tekkis Kaali järv. M. J. Eiseni kogumikus „Esivanemate varandus“ ütleb kohamuistend, et Kaalijärve kohal asunud mõis. Meteoori ehk Tarapita teekond on 222 km pikk. Seekordne lõkke tegemine oli 122. kilomeetril Vanamõisa külas Kesk-Vigala külaplatsil.
Kogunemisel askeldasid külavanemad laudade paigaldamise kallal. Külavanemad mitmuses seetõttu, et Malle Kivi andis ameti üle Tiit Roosile. Organiseerimisega tegutsesid Velise poolt Kalev Tihkan ja Jüri Kusmin. Kõige vanem hea tahte kaaskodanik, loodusemees oli 87aastane Lembit Tihkan ja Vigala poolt Ilmar Künnapas. Ilus vaikne õhtu tõi kohale ligi 30 uudistajat. Huviliste ring traditsioonilistel üritustel Vigalas võiks olla laialdasem, teisalt näitab huvitatust ja lugupidamist nende vastu, kel on huvi paikkonna ajaloo ja tänapäeva tutvustamisel. Loe edasi: Suure Lennu kaarel
Vigala rahva külaskäigust Kõrgessaare päevakeskusesesse Hiiumaal kirjutab Jaan Viska.
Veidi ajaloost. Kõrgessaare päevakeskus on Lauka päevakeskuse õigusjärglane, mis alustas tegevust 1999. a. Alates septembrist 2014 seoses uue Hiiu valla tekkega koliti endise Kõrgessaare valla ruumidesse. Päevakeskuse eesmärgiks on inimeste kaasamine ühiskonnaellu ning toimetuleku toetamine ja sotsiaalse aktiivsuse säilitamine.
Hiiu vald on õiged eesmärgid püstitanud, kuidas toimida väheneva ja vananeva rahvastikuga vallas. Päevakeskuses toimuvad mitmed ringid, nendest on kuu algul vallalehes ilus ülevaade. Teatati, et sotsiaalkeskuses töötab asendusteenistuja, kes on kui alternatiiv tegevteenistusele. Mandrirahvale olgu öeldud ringid: tervisevõimlemine, seeniortantsuring, juuksur, pediküür, sõit ujulasse, noorte osalemine Tori teatripäevadel 21.-22. märtsil ja kuu lõpus kokkamine koos MTÜ Vikerkaar noortega. Siia juurde võib lisada, et MTÜ Vikerkaare noored olid 2016. aastal Vana-Vigalas laagris. Erihoolekanne osutab kokkuleppel pesupesemist ja dušiteenust.
Jaan Viska
Külalisteks olid Kivi-Vigala raamatukogus Vigala aukodanikud Kaie Bergmann ja Jaak Uibu. Tuuline, tuisune talveilm tõi kodudest välja inimesed, kellel oli huvi oma kodukandi inimeste tegemiste vastu.
Jaak Uibu töid tutvustasime kohalikus ajalehes varem. Haridusseminari asutajaliikmena alustas ta rahvatervisega, eelkõige statistikaga, st numbrite levitamisega. Mis on rahvastiku tervise tähtsam näitaja: ikkagi sündivus. Paljude entusiasmi täis aastate jooksul on tehtud sadu ettepanekuid ilma vastuseid saamata. Raamat „Perekonnast, kodust, põhiseadusest ja riigist“ sai valmis enne president Ilvese ametist lahkumist. Raamatuesitlus riigikogus läks korda, sellele aitas kaasa Rein Ratas, kelle algatusel loodi Eesti rahvastiku toetusrühm. Komisjoni tööd juhib Siret Kotka.
10. veebruaril oli Toompea Haridusseminari liikmete kohtumine peaminister Jüri Ratasega, kes tunneb enamikku komisjoni staažikatest liikmetest. Jätkub rahvastiku kahanemisetrend: mõni märkab, teine mitte, kolmanda silmaring piirdub kitsa valdkonnaga. Paljud on käega löönud sellele probleemile. Samas on kuulus majandusteadlane J.M. Keynes seostanud madalat sündimust majanduslangusega. Demograafia on ikkagi majanduskasvu mootor. Rahvastiku probleemkomisjon on eelkõige põhiseaduse preambula paremaks täitmiseks.
Jaan Viska, Vana-Vigala
Vana-Vigala rahvamaja oli jaanuaris teist korda suurürituse läbiviija. Kõigepealt toimus maakondlik külade tänuõhtu 13. jaanuaril ja 20. jaanuaril kohtumisõhtu Margus Taboriga. Kuulsime lustakaid lugusid etendusest „Mamma lood ehk hiiu filosoohvia“.
Külalisi saabus üle 100 nii lähedalt kui ka kaugelt, samuti olid kohal aasta küla esindajad Valtu külast. Etendus ei keskendunud üksnes Mammale – oldi Suuremõisa koolipingis, külameeste hulgas, Kärdla muusikakoolis, Tallinnas haridust omandamas ja ka kaugel Kambodžas reisisellina.
Peaaegu meie kõigi elus on Mamma olnud. Mamma on naine, kes on välja tulnud mitmetest eluraskustest ja samas säilitanud loomuomase ja sügava hoolitsuse kõigi ümbruskonna olevuste vastu. Lugudes käsitleb Margus Tabor enda suureks kasvamist. Nüüd on ta sattunud peaaegu 54aastasena vanavanemate põlvkonda, mis toetub väärikusele ja elutarkusele. Nii nagu Mamma vajas austust oma tegemiste üle, vahel tuli ka käre olla, sest Mamma teab, kuidas on õige, kuidas hoida kord majas. Mamma maailm ei ole suur: naabrid, lähim pood, loomalaut, kohalik leht, vana raadio… Aga sellest hoolimata teab maailma asju, iga asja kohta on oma arvamus ja õpetussõnad. Loe edasi: Lugu põlvkondade suhetest
Tähelepanekuid jagab Jaan Viska, toetudes oma märkmetele ja ilma
ülevaatele.
Tavaliselt on uue aasta algul kombeks tagasi vaadata möödunud aasta ilmale.
Kõigepealt meenuvad rekordaastad: 50 aastat augustikuu tormist ja 30 aastat külmast jaanuarist ja augustikuu üleujutustest. Ilmajuttu võiks alustada kõige enam räägitud 1967. aasta tormist, mil tuulekiirus küündis üle 30 meetri sekundis. Rekordid jäävad ikka meelde, neist räägitakse aastaid. Mäletan, selle orkaanimõõtu tormiga tuli sõita Tartusse sisseastumiseksamitele, eriti räsis torm Läänemaad. Liinibussi oli muretsetud kahemehesaag, et teele langenud puid kõrvaldada. Kuusikul asuvat tuulemurdu tean aastaid.
Üks viimaste aastakümnete külmemaid talvesid oli 1987, mil naelapead kiiskasid toaseinas, külma üle 30 kraadi ja samas selle aasta august oli üks vihmasemaid, jõgi ajas üle kallaste, sai mõeldud, kui raske on Vigalas kartuleid kasvatada, vilja koristada ja maad künda.
Möödunud jaanuar oli aasta külmem kuu, keskmise temperatuuriga -8 kraadi. Lund jätkus, teed aeti lahti neli korda. Aga seevastu veebruar oli üks soojemaid talvekuid aastate vältel, keskmise temperatuuriga pluss 1. Juba jääminek algas 10. veebruari paiku (Velise jõel). See oli hea enne, siis ei tule kevadist üleujutust, ja nii oligi. Järgmise kuuna võib nimetada kuiva maid, sajuhulk oli pool normi, tundus Vigalas veelgi kuivem. Siinkohal pidid põllumehed kiirustama, kevadkülv jäi kuiva kätte. Paljudel põldudel oligi oodatust väiksem saak.
Jaan Viska
Möödunud suvi tõi üle Eesti külateatrid Vana-Vigalasse teatrit tegema. Tundus, et üks maakoht oli kuulus oma tegemiste poolest. Nüüd räägime looduse väest. Külm meisterdab pöörleva ratta Vigala jõel, mujalt, teistelt jõgedelt pole varem selliseid teateid tulnud.
Arvatakse, et Ahja jõel olevat ka jääketast pöörlemas nähtud. Jääketta pöörlemispaik on pargi kagupoolses osas. Ühel pool jõge asub Vigala Sassi loitsukivi, teisel pool jõge Vana-Vigala ohvrihiis. Vana-Vigala piirkond asustati muinasajal. Hiied asuvad külade ümbruses, hiiest voolab välja üks allikas jõkke. On räägitud, et allikal oli ravivägi, olla saadud lahti kurjast ja haigustest. Kas pühapaiga vägi paneb vee jões pöörlema või hoopis siinpoolselt mõjutab loodust Sassi kultusekivi? Või on see ikkagi allikalise põhjavee toitega voolusängi omapära. Lisaks teeb jõgi veel järsu käänaku.
On laupäeva pärastlõuna, hakkavad helisema kirikukellad, mis on märguandeks lõpetada igapäevased toimetamised. On aeg minna nädalavahetusele vastu, unustada korraks kartulipõld, seenemets või hoopis argipäevased askeldamised. Vaim vajab kosutust. Selleks on Vigala kirik avanenud uksed kultuuriüritusele.
Esimesel päeval on nagu Raplamaa meeste päev, kus musitseerivad Heiki Mätlik (s. Purila) klassikalisel kitarril ja Andres Uibo orelil. Duo Mätlik ja Uibo on koos musitseerinud juba aastat 2002. Seekordses kavas on tuntud heliloojate palad, olgu nendeks A.Vivaldi; H.I. Biber (kelle loomingut salvestati Viimsi kirikus); J.S.Bach; L.Beethoven ja J.S.Weiss. Tunnustavalt on Beethoveni poolt öelduna, et harilik kitarr kõlab nagu orkester.
Klassikaliste helide lummuses möödus aeg märkamatult, lisaks heale pillimängule saime lühitutvustust lugudest. Kõik see kõlas suurepäraselt hea akustikaga kirikus. Olime tänulikud Vigalas meeleoluka õhtupooliku eest. Vigala kirik on käinud oma teed 677 aastat, mil 130 aastat tagasi sai Maarja kogudus Müllervertedi oreli Tartumaalt, kui jäi väikeseks sealsele Peetri kirikule mõeldud orel. Oreli tähtpäevaga saab nimetada tuntud organiste Riho Tormist ja Artur Uibot.
Seekordsetel esinemistel mängiti paljud palad Tormise orelil. Teine päev möödus Vigalale tuntud pillimeeste Arvo Leiburi (viiul), Aare Tammesalu (tšello), Elisabeth Härmsoni (viiul) ja Andres Uibo (orel) esituses ning lauljana astus üles Vigalale tuttav kontratenor Ka Bo Chan. Heliloojatest oli valitud D. Buxtehode ja W. A. Mozart. Kõlasid A. Dvoraki tsüklist viis laulu piiblilugudest. Kontsert lõppes lõppes kogu pillimeeste esitusega. Esinejatele sügislilled.
Koguduse esimees H. Aosaar tänas kiriku aastapäeva tähistamast meeleoluka kontserdiga, tänusõnad kirikuõpetajalt K. Jõgi. Suur kummardus muusikutele eesotsas Andres Uiboga Vigala muusikapäevade korraldamisel. Klassikaline muusika on igikestev. Anti lootust, et ehk tulevad ka neljandad muusikapäevad. Tänuliku kuulajana ja koolides omal ajal muusikalektooriumite korraldajana näeks aktiivsemat osavõttu noorte poolt. Valla kultuurielu on üks osa Vigalast. Niikaua kui Andres Uibo armastab oma kodukirikus esinemist, seni peaks meil tahtmist olla tänulikeks kuulajateks.
Meeldivaid helisid igapäevaellu!
Jaan Viska
Jaan Viska, Vigala vald
Neljapäeval, 5. mail kogunesid Kadarpiku külla Ants Laikmaa majamuuseumisse Ants Laikmaa 150. sünniaastapäeval paljud kunstihuvilised, Laikmaa talendi austajad, ilmselt peamiselt Läänemaalt. Kolm tundi kestnud sünnipäeva mahtusid tervitused, jalutuskäik hauale, uue näitusega tutvumine Laikmaa elust ja inimestest, Puola ja Turo Mannineni raamatu „Anu Kilpiö, Ants Laikmaa tütar“ esitlus. Osta sai nii raamatut kui ka kunstnikule pühendatud marki. Sünnipäevapeo lõpetas kammeretendus „under Under Marie Underist“, kes oli Laikmaa lähedasi sõpru. Kunstihuvilistest saabus eakam põlvkond, kel olid mitmed eelteadmised ja kokkupuuted Ants Laikmaaga ja tema loominguga.
Kolm tundi möödus märkamatult rõõmsa ja naeratava kevadpäikese all. Läänemaa muuseumite juhataja Anton Pärn avas külalisterohkes pargis sünnipäeva. Rõõm oli tõdeda, et paljud olid tee leidnud Kadarpiku tallu. Kõigepealt tervitas kunstihuvilisi Lääne maavanem Neeme Suur, kes imestas ajaloo üle. 150 aastat tagasi polnud kergeid võimalusi kuulsaks kasvada. Vahel tundub: nüüd on võimalused, mis paljudel juhtudel kujunevad hoopis rikastumiseks. Rõõm on tõdeda, kui hästi oli maavanemal lühike ülevaade Läänemaa suurmehest olemas. Kingitusena kaasas Laikmaa parki õunapuu „Valge klaar“. Loe edasi: Laikmaa kunstis ja poetess Underi luules
oli palju tunnete tärkamist
Jaan Viska, Vigala vald
“Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.” (Juhan Liiv)
Mõttetera Juhan Liivilt on igati asjakohane, sest lähenemas on Ants Laikmaa 150 sünniaastapäev. Kohalikud Vigala inimesed Jaan Laanemets ja Kaie Bergmann on varasemates kirjutistes maininud: vähe teatakse Laikmaa tegemistest ja tema loomingust. Mäletama peaksime seetõttu, et olevik ja tulevik võiksid olla just sellised, kus meie süda on rahul ja meel rõõmus. Seetõttu väärivad märkimist mineviku suurkujud ja nende kuulsusrikkad saavutused. Eelmisel aastal tähistasime Bernhard Laipmanni 150. sünniaastapäeva, nüüd venna oma.
Tähelepanekuid kohapealt. A. Laikmaa teostest on väljapanek Mare Ülemaantelt Vana-Vigala raamatukogus, sest kunstnik oli ka tubli kirjamees. Öeldi, et Vana-Vigala kool korraldab viktoriini vanemale kooliastmele, juhendajaks õpetaja Mare Kivi. Siit üks küsimus lugejaile: kellena ta tegutses aastatel 1913-1932? (vastus: tegutses loovkunstnikuna ja pedagoogina, tema ateljeekooli lõpetas 800 õpilast).
Küla ekskursioonidel oleme jõudnud käia Laikmaa muuseumis, Kumus tema näitusel. Nüüd jõudsime ajaloohuvilistest perekond Sirje ja Hillar Aiaotsaga Araste küla Paiba tallu, et uurida kohalikku võimalust kunstniku sünnikoha tähistamisel. Koha omanik Rauni Lilleväli oli igati vastutulelik ja teda toetas naabrimees Erich Jõendi. Palju kordi meelde tuletatud tähelepanek Laikmaa sõnastuses võiks kõlada nii: iseseisvas Eestis on aeg ükskord peremeesteks saada. Nõnda lausus Laikmaa 1921.a. Vana-Vigala pargis röövraiet ja lohakat hooldust nähes. Siis oli iseseisvat riiki ainult kolm aastat olnud. Laikmaa oli tubli organisaator ning ootas alati kiiremat tegutsemist. Loe edasi: Jaan Viska: Laikmaa pidas oma kodu kõige aluseks
Jaan Viska, Vigala vald
Üritus toimus Vana-Vigala rahvamajas, osavõtjad kogunes üle 40. Õppepäev näitas kohalikku huvi mitmete eluvaldkondade vastu. Pakutud teadmiste valik oli väga laialdane, tuletas meelde mitmeid eluks-toimetulekuks vajalikke tõekspidamisi, lisaks võimaldas uusi omandada. Kokkusaamine oli kogemuste vahetamine, sai vastanduda kogetule, et lihtsalt ei peaks valima numbrit 112.
Kõigepealt tervitas Vigala vallavanem P. Kärsna. Vigala püüab teha kõik valla turvalisemaks saamisel. Samas tuletas meelde, et on võimalik täita küsitlusankeeti 20. aprilliks. Ankeedis tuli märkida liitumissuund kas Märjamaa, Halinga või hoopis Kullamaa poole. (Kirjutaja märkus: tegelikult hiiliv haldusreform toimib aastaid, Märjamaa oma ujulaga ja kinoga omab mõjupiirkonda vähemalt 25 kilomeetri raadiuses.) Teisalt paluti ankeedis märkida 375 mõttelise euro kulutamist oma piirkonna arenguks.
Vana-Vigala ei olnud kokkusaamiskohaks juhuslikult. Juba viis aastat tagasi asutatud tuletõrjeselts jõudis nüüdseks juba endise metskonna garaaži ümber ehitamiseni, et luua tuletõrje depoo. Kasutusest väljas olnud hoone leidis uue rakenduse kogukonna turvalisuse tagamisel.
Loe edasi: Vigala valla eakate tervisepäev –
turvalisuse laiapõhjaline edendamine
Vana-Vigala Rahvamajas esines talve lõpupäeval Paide meeskoor. Külla ei tuldud juhuslikult, vaid taheti näha oma dirigendi Malle Nööbi kodupaika. Mitte ei tuldud ainult vaatama Vigalat, kaasas oli suur valik laulusid. Repertuaarivalik pidi päris rikkalik olema, rahva ette jõudis oma paarkümmend lugu.
Koori omapäraks on oma pillimeeste punt, neist kaks tõid saali meeldivaid akordionimeloodiad. Esitatud lugusid kommenteeriti, tutvustati helilooja ja sõnade autori poolest. See oli meeldiv kontsertetendus, kus jagati teavet, kokkuvõtlikult hea muusikalektoorium. Temaatika oli väga lai: merekultuuri aastale, emakeelele pühenduvus, pereliikmetele ning kõikidele, kellele meeldib meeskoori laul.
Nimetagem mõnda esitatust – „Su Põhjamaa päikese kullast“, „Ilus oled, isamaa“, „Kodukeel“ (V. Tormis), „Rukkivihud rehe all“, „Rohelised niidud“, „Tule lase nüüd valsikest“ olid kontserdil pühendatud esitatusega. Südametesse läksid need meeldivad helid – ehk aitasid kahe Vigala vahel sumbunud õhustikku klaarimaks luua.
Jaan Viska,
Vigala valla kodanik
Õpilased küsivad, miks meiega ei arvestata? Mis meist saab?
Vana-Vigala põhikool on mõisakool, mis asub Raplamaal, Vana-Vigala külas. Põhikoolis õpib 2015/2016 õ-a päevases õppevormis 67 õpilast, õpetab 18 õpetajat-tunniandjat ning töötab 13 töötajat. Koolil on oma õpilaskodu, kus kohti on 25 lapsele. Koostöös Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooliga pakutakse eelkutseõpet. Käitumisprobleemidega õpilaste 8.-9. klassis õpib kokku 24 õpilast. Kivi-Vigala põhikool on Vigala valla munitsipaalkool, mis asub Vigala vallas Kivi-Vigala külas. 1. septembri 2015 seisuga õpib koolis 46 õpilast. Õpetab 14 õpetajat-tunniandjat ning töötab veel kuus töötajat.
Koole saab võrrelda: Vana-Vigala kool töötab õpilaste arvult nagu põhikool, Kivi-Vigala tegutseb „külakoolina“ poole väiksema õpilaste arvuga. Kivi-Vigala toob enda plussiks kooli koolimajaks ehitatust, aga teisalt nagu paneelmajas ikka on ruumid talvel päeva algul jahedad, kevadel palavad. Vana-Vigalas on õpilaste järelkasv suurem, lisaks on kooli piirkond suurem ning ulatub Teenusele. Vana-Vigalas 2003. a valminud õpilaskodu toob õpilasi piirkonda veel juurdegi, ka käitumisprobleemidega, õpiraskustega õpilasi. On ka teistsuguseid arvamusi vallast: õpetame ainult kohalikke lapsi. Aga seejärel kaovad paljud töökohad, seega tulubaas. Vana-Vigala on polüfunktsionaalne kool mitmete võimalustega. Kooliruumid on väga soojad tänu uuele ja odavamale keskküttele üleminekule. Vana-Vigala kooli kõrval on renoveeritud kutsekool, sealtki tuleb võimalusi koostööks, mitte eemaletõmbumiseks.
Loe edasi: Kool olgu seal, kus on lapsed ja neile loodud võimalused
Jaan Viska,
Vigala vald
Kunst on kõikide päralt oli Ants Laikmaa põhitees.
Võiksime olla uhked Laikmaa teed rajavate sammude ja tegemiste üle Vigala valla Araste küla Paiba talumaadelt kuni Põhja-Aafrikasse.
Juba 2003. a Vigala vallalehes märkis Jaan Laanemets: ” Vigala rahvas! Kas ei peaks ka meie oma kodukandi ja kogu Eesti rahvuskultuuri suurmehe vääriliseks mäletamiseks midagi tegema?” Kuidas tema sünnipaika jäädvustada? Mida selleks teha? Noorematele on jäänud märkamatuks eesti kunstikultuuri algusaastad. Samas Laikmaa on öelnud: kodu on kõige alus, mida saab toetada kool oma ettevõtmistega. Laikmaa oli väga õpihimuline, käis koolis Veliselt Pärnu-Lihula-Haapsaluni.
Kõigepealt peaks alustama tutvumist tema loominguga, selleks kaasama valla elanikke ja kutsuma koole kunstniku pärandist osa saama. Seoses läheneva A. Laikmaa 150. sünniaastapäevaga oli kavas tutvuda kunstniku elu ja loominguga. Eelmisel aastal külastasime Taeblas asuvat muuseumi ja nüüd Kumus tema loomingu paremikku. Näituse avamisel osales peamiselt Haapsalu rahvas, teadagi tema muuseum asub Läänemaal, seega peavad Laikmaad nagu omainimeseks.
Haapsalu kant sai Laikmaale armsaks Vigala kohaliku mõisniku kiusamise tõttu. Suurmehe juubelil Taeblas 5. mail püüame osaleda, et näidata ühtsust Laikmaa oluliste rollide hindamisel. Ja nüüd läheme näitusele. Kumut külastas 35-liikmeline Vigala külade rühm. Seoses Kumu 10. aastapäevaga on öeldud, et näitusele peaks jõudma iga 18-aastane elanik kasvõi kord. Aastapäeva Terevisiooni saade oli just Laikmaa maalide saalist. See fakt muidugi rõõmustas. Paraku ei kulge ega arene kunstihuvi nii kiiresti ja iseeneslikult. Selleks korraks on näitus suletud, osa töid rändab Haapsalu poole.
Märjamaal oktoobris toimunud ühinenud omavalitsuste foorumil oli ssalejaid üle 100. Omavalitsusjuhid ja halduseksperdid püüdsid kirjeldada positiivseid kogemusi, mis innustaks omavalitsusi lähema kahe aasta jooksul liituma.
Teame, et Eestis on külvatud paanikat omavalitsuste liitumise teemal. Fakt on ka see, et 1990ndate aastate lõpus oli Eestis 250 omavalitsust, praeguseks on ligi 50 võrra vähem. Novembris öeldakse kriteeriumid, millele tuleviku omavalitsus vastama peab, nõnda sõnas riigihalduse minister Arto Aas. See on juba teada: vähemalt 5000 elanikku
Kõigepealt said sõna pindalalt Eesti suurima valla esindajad Urmas Kristal ja Triin Matsalu. Ühineti aastal 2002. Liideti kolm omavalitsust: Märjamaa alev, Märjamaa vald ja Loodna vald. Vigala osales ka läbirääkimistel, kuid soovis iseseisva vallana jätkamist. Lisan, jälgides ühiskonnas ja piirkonnas toimuvaid muudatusi ning rahvastiku olulist vähenemist Vigalas, siis allakirjutajana ja läbirääkimistel osalejana leian, et nüüd 13 aastat hiljem oleksime ühinenuna elanikkonnale suutnud paremini mitmeid teenuseid pakkuda. Ühinemisplussideks loovad Märjamaa vallas mitmeid investeeringuid, kasvõi kultuurimajasse, milles peame nõu. Teisalt pärast ühinemist aktiviseerus ka külade liikumine.
Loe edasi: Jaan Viska: Märjamaal oktoobris toimunud ühinenud omavalitsuste foorumi järelkajad
Alles olime Märjamaal Vigala rahvaga Vana Baskini teatri juubelietendust „Õnnenumbrid“ vaatamas. Nüüd on jälle põhjust Märjamaale minna, uude kinno. Remondiaja jooksul olid kino seinad ja lagi saanud tumehalli värvi, uue hõbedase katte parema peegelduse tarvis ekraan.
29. mai oli see tähtpäev, mil täissaal vaatas 3D koguperefilmi „Käsna-Kalle Kantpüks“. Filmi vaatajaskond ostis ruumiliseks nägemiseks vastavad prillid, mil kasutuskordi üle 30-e. Projektor on uuenenud tehnikaga 3D ja 4K filmide vaatamiseks, seni esimene nii kaasaegse tehnoloogiaga projektor väikses maa-asulas.
Selles osas, et Märjamaal kino välja ei surnud ja nüüd hoopis tugeva jätku sai, on palju teeneid kinomehaanik Hans Veimannil, kel sel suvel täitub 45 kinoaastat. Hansu visadus ja entusiasm leidis toetust maakonnast kindlasti noorte huviliste seas, keda oli seansile üsna palju kohale tulnud
jalgratastel.
Loe edasi: Kaasaegne kino annab jälle põhjust Märjamaale tulla
Vigala on sildade maa ja jõgede maa. Läänemaa sillad olid kevadisel roheliste rattaretkel suurteks huviobjektideks. Üldiselt puudub Raplamaal süsteemne piirkonda tutvustav tegevus. Kriitiline mõtlemine viis selleni, et otsustasime koostada valla kalendri, valla sildadest.
Sillad ja jõed on minu tähelepanu alati köitnud. Jõed olid esimesed looduslikud piirid ja suuremad takistused teelisele, jõe äärde jõudes tuli hoog maha võtta, peatuda. Sillad on osa meie kultuuripärandist, seetõttu tasub neist rääkida. Tänaseks on jõe kui takistuse mõju teelisele kõrvaldatud, samas oleks hea kui silla juurde oleks märgitud jõe nimetus, rääkimata silla nimetustest. Üle jõe sõites ei märgatagi enam sildu. Osa sildu on miljöö-väärtusega ja nende juures tasub peatuda: Konuvere, Kasari, Sipa, Läti. Juhul, kui sild pole muinsuskaitse all, võib tema märgiline tähendus kaduda. Hea näide on Läti silla renoveerimine vanade projektimaterjalide põhjal 2009.aastal.
Suuri sildasid Vigalas ei olnud, liiklemisteed suunati koskede järgi, vastavalt sellele, kust suvel hobuse ja vankriga läbi pääses. Suureks takistuseks liiklemisele oli kevadine jääminek, samuti sügisesed vihmaajad. Jõest üleminekuks kasutati ka palkparvesid. Parvemehe kohustused pandi lähemale talupidajale, näiteks oli parvemees Vati silla juures.
Järgmine samm tuli ujuvsildadega, kohapeal nimetati neid nahksildadeks, talveks tõmmati sillaosad jõest välja. Esimene ja ühtlasi ka suurim paekivist (kohalikust kivist) sild valmis Vigala jõele, just Vigala ja Märjamaa kihelkonna piirile (praegu on sild korralike viitadega märgistatud). Sild valmis Eesti rüütelkonna toel. Ehitusmaterjali vedu toimus Vigala ja Märjamaa talupidajate poolt sundkorras ja tasuta. Lisaks pidi iga talu andma ühe päevatöölise silla ehitusele. Sild valmis aastaga ja läks käiku 1861.a. Märjamaa vald võttis Konuvere silla oma vapimärgiks. Muidugi Vigala sildade nimekirjas peaks olema ka Velise (Tahka) sild. Teatavasti Velise valla maad läksid Märjamaa külge.
Vati sild avati 1884.a, silla raud-detailid toodi Pärnu sadamast hobuveokitega, killavoori aeti kogu Vati valla rahvas. Vati sild oli algusest peale kitsas, ning 1973.a. valmis uus raudbetoonsild. Vati silla raudfermi kasutati asesillana mitmete sildade renoveerimisel Raplamaal. Lõpuks jõudis ferm Põlvamaale maanteemuuseumi.
Alati ei olegi sillad nime saanud. Sageli ületame nimetuid sildasid. Majanduslikult ei olnud Läänemaa jõukas, kuid ehitas uhkeimad ajaloolised sillad. Sildade ehitusel valitseb märkimisväärne töökultuur, nagu ka raudteejaamade ehitusel. Sillad tehti hoolikalt, kindlasti teatud tugevusvaruga. Sillad ehitati peremehetundega. Kõik see kannustas sildasid kalendris jäädvustama.
Vigala valla kalender sündis erainitsiatiivil, poeg Indrek aitas kalendri kujundada trükikõlbulikuks. Esialgu sai 65 kalendrit 1300 elaniku kohta. Algus tehtud, ehk tuleb ka järgmine. Väike kogus tingis hinna. Aga usun, et oma kodupaiga kalender on väärtus ometi.
Olen mõelnud, et ehk saavad kohalikud põhikoolid innustust ja läbivad kevadel jalgratastel kogu sildade vahelise ala. Kodupaika väärtustav kultuur saab alguse meist endist.
Ilusat sildade ületamist!
Jaan Viska, kalendri koostaja
Jaan Viska, Vängla küla külavanem, Vigala vald, Raplamaa
Vigala vallavolikogu sotsiaalkomisjoni külaskäik jätkus pärast idaviru reisi Maie Üürikese eestvõttel Pärnumaa kohaliku MTÜ aktiviseerimiskeskuse Tulevik tööga tutvumisel. See on täielikult uus valdkond, mis omavalitsustes kohalike probleemide lahendamiseks loodud.
Oma juhitavat MTÜd Tulevik tutvustas Mirjam Vabrit, kelle initsiatiivil on keskus käivitatud. Eesmärgid on laiaulatuslikud, hädavajalikud: tekitada või taastada tööharjumus inimestes, aidata kohalikel ettevõtetel luua töökohti; anda toimetulekualast õpetust – ikka neile, kes eluga ise toime ei tule. Seega on teenuste hulk lai alates puidutööst mööbliremondil, jalgrataste pisiremondist, pakutavast transporditeenusest, abitööde teostamisest, territooriumide korrashoiust jne.
Taasiseseisvunud vabariik oma üle 20 tegutsemisaasta jooksul osadele taganud edu, teisalt jätnud osa elanikkonnast niiöelda unarusse. Hea, kui piirkondades tekivad kohalikud MTÜd, esialgu projektipõhisel rahastamisel, paljuski vabatahtlikkusel. Võib küsida, kas kutsekoolid oma õppekavadesse uute erialade loomisega saavad ühiskonna jätkusuutlikkuseks omapoolset abi osutada. Igal juhul mõtlemise koht, enne kui öelda: hiljaks jäime. Vabandades, kuidas me ei märganud täiskasvanuid abistamast. Süvenev õpilaste vähesus sunnib ka ametikoole ühiskonda tervikuna vaaatlema.
Loe edasi: Reisikiri kodumaalt:
Külas naabermaakonnas – Pärnus ja Sindis
Jaan Viska, Vängla küla külavanem, Vigala vald, Raplamaa
Eelmisel aastal väljaöeldud ekskursiooni sihtkoht Toila leidis küllalt palju toetajaid. Grupi moodustasime peamiselt nelja küla baasil: Päärdu, Kurevere, Läti ja Vängla. Jällegi üle 40 huvilise üle valla otsustas Kirde-Eesti vaatamisväärsuste kasuks. Reisil saatis meid järjekordne kuumalaine, külastavate kohtade pikk nimekiri lisas pinget, võib-olla ka eneseületamist. Üldiselt püüdsime olla rahulikus tempos uudistajateks. Teiseks on Vigala vald oma eelarve piires andnud raha külaelu elavdamiseks, kui jätkuks eestvedajaid. Enne kui minna tähelepanekute juurde, tahan öelda teile suur aitäh, kallid reisikaaslased, eneseületamise eest pika reisipäeva jooksul. Reipust teie suvistesse tegemistesse!
Enne Avinurmele jõudmist tuli arvestada teeremondiga. Millal siis kui suvel tuleb teid parandada. Nägime ka tee äärde rajatavaid ja olemasolevaid kergliiklusteid. Paljude sõitjate suust kuuldus: teeb lihtsalt kadedaks. Teisalt, maanteeamet koos valdadega panustab jalakäijatele ja jalgratturitele ohutumatute liikumisvõimaluste loomisse ehk teisisõnu näitab kergliiklusteede rajamine hoolivust inimestesse.
Simunas tegime esimese peatuse, et sirutada jalga ja vaadata kaardilt, kus paikneme. Simuna lähedal on üks kolmest Struve geodeetilise kaare punktidest, mille abil määrati maa kuju ja suurus. Laekvere poole sõites maantee pidevalt tõusis ning eemalt nägime Pandivere kõrgustiku Kellavere mäe 156 m tippu, kuhu on rajatud õhuvägede radarikeskus – ikka kõrgemale, kus parem nähtavus. Loe edasi: Reisikiri kodumaalt: Ida-Virumaa – lähedane või kauge?
