Arvamus

Võrokõisilõ uma lipp!

Ilvese Aapo,
Räpinä miis

Perämädsel võrokõisi tsõõriklavval tull’ jälki jutus, et võrokõisil olõ õi umma lippu ja olõ õi hümni. Hümniga lätt vast viil paar Umma Pito aigu, a kül tä tulõ. Om jo parõmb, ku hümn kujonõs esi – rahvas laul tä hindä süäme perrä vällä ja tuu om pääle pito kõrraga kuulda. Lipuga omma as’a tõistmuudu.

Mille võrokõisilõ lippu vaia om? Ma looda, et säänest küsümüst tekü ei, a egäs juhus õks kõnõlõ veedükse. Kuigina hallõ om, ku võrokõisil om määnegi pido vai kokkosaaminõ vai märgotus, a masti olõ õi tõmmada midägi. Päälegi om setodõl joba illos lipp, võrokõnõ saa õi ummõtõ sitõmb olla. Kimmäle andnu uma lipp võrokõsõlõ ka hindätiidmist mano.

Lippu saanu kas vai hammõ pääle tikki vai märgi pääl rõnnan hoita. Muido saa õi inne arvo, et tõõnõ inemine võrokõnõ om, ku tä kõnõlõma nakkas. A egä kõrd julgu õi kiäki võõra inemisega kõrraga uma keelen kõnõlda. Nii või minnä tükk aigu, inne ku välläütlemise vai sõnno perrä arvo saias, et tõõnõ om kah õks samast kandist peri. Tuu tähendäs, et om vaia universaalsõt võrokõsõ märki vai tõistmuudu üldä sümbolit, ja tuu märgi otsmisõ man olnu kavval kõrraga lipp kah är tetä.

Vahejutus kõnõlõ, et üts soomõ-ugri kiili uurja Poolamaalt, Szymon Pawlas, om vällä paknu soomõ-ugri lipu mõttõ ja kavandi. Sääl om soomõ-ugri riike lipuvärvega Skandinaavia rist – tuu om heraldilinõ (heraldika – vapisüstem, kon egä märk ja värv tähendäs midägi kimmäst – UL) termin ja näütüses Seto lipul kah – ja tuu rist om köüdetü katsakannaga.

Katsakand om heraldilisõn keelen pükälrist, eestläse jaos Muhu mänd. Katsakand om kimmäs märk, tuud om Võromaal kah väega pall’o tarvitõt ja mul olnu õs midägi tuu vasta, ku tä võrokõisi lipu pääle kah jõudnu. Loe edasi: Võrokõisilõ uma lipp!

Peost suhu?

Taisto Uuslail,
Eestimaa elanik, eraettevõtja ja kolmanda sektori vabatahtlik

Tänasel ajastul, kus üha enam kerkivad pinnale inimkonna eluväärtusi puudutavad teemad, vajame justkui üle- ja läbivaatust – mis on meie põhiväärtused ja püsiväärtused. Loo autorina olen ise täna liikunud pealinnast Lõuna-Eestisse Haanja valda ja kogenud piltlikult Eestit diagonaalis läbivat vastandust linna ja maa, edumeelsuse ja tagurluse vahel. Olukorras kus rahvusluse otsingud on jooksvalt teemaks, on hea enesele ja teineteisele otsa vaadata – kes me tegelikult oleme. Esitan siinkohal omapoolse nägemuse ja kogemuse antud küsimuses.

Ääremaa paikade probleem täna pole mu meelest mitte ainult sotsiaalne vaid ka regionaalpoliitiline-majanduslik. Täna toetab riik ehk organisatoorne üksus (nii EU-s kui üle maailma) jooksvalt järjest suuremate struktuuride arengut, seega pole tavapärasel talukesksel maaelul sageli milleski kaasa rääkida.

Tallinna kontekstis on isegi Kopli ja Kalamaja, mis ei ole kesklinnast väga kaugel, mahajäänud piirkonnad. Tõeline elu näib keevat rahavoogude epitsentris – ehk seal kus on pangad ja ostukeskused. Tegelikult aga ei ole nendes paikades “kaubandusvälisel” ajal mingisugust elu – pühade ajal voolab linn alati tühjaks… Kas pole huvitav fakt, et inimesed armastavad veeta oma isiklikku kvaliteetaega just neis nö mahajäänud paikades?

Just seal on veel olemas teistsugune elu – see on kõige paremas mõttes peost-suhu elustiil, kus inimene kasvatab omale ise toidu, riideid ostab siis kui tõesti vaja ja rahaga hangeldab minimaalselt. Sellist elu elati meie maal veel hiljuti, iseäranis pärast viimast ilmasõda ja elatakse paljudes paikades tänagi. Sellise elustiili juures on suurim väärtus kaasinimese abistav käsi ja nõu. Linnast vaadates on sellisel elustiilil kaks palet – kas äärmine vaesus või friiklus nn “ökoelu näol” – sõltuvalt, kes seda elu elab, kas elupõline “maakas” või evakueerunud “linnavurle”.

Need on tänase elu kaks äärmust. Ühelt poolt tarbimisühiskond, mille kvaliteeti iseloomustab inimesekesksus ja teiselt poolt toimetulekuühiskond, mille kvaliteeti määrab läbisaamine maa ja loodusega. Loe edasi: Peost suhu?

Inämb umma kiilt kuuli!

Allasõ Tiia,
Võru instituudi koolioppusõ projektijuht

Pikäkannu kuul küsse ilda aigu Võro instituudi inemiisi käest, kuis oppajit perimüskultuuri vallan koolita. Lisas senitsele võro keele tunnilõ nakkas näil sügüsest pääle ka umakeeline perimüskultuurioppus.

Pakimi vällä keeletsukõlus- vai keelekümblusmeetodi:võrokeelidse matõmaatiga, luudusoppusõ jt tunni. Nii 3. lehekuu pääväl Pikäkannun oll’gi ja oppaja kõnõli päävä lõpus õnnõ uman keelen. Esi kah imehtivä ütstõsõ üle. Kõnõlda mõistsõva tõtõstõ ka nuu, kiä ütli Võromaalõ sissetulnu olõvat.

Uma umasvõtminõ lää-i sõski egäl puul nii laabsalõ. Sakõst om meil arvosaaminõ, et perimüskultuur om folklooriansambli, talorahvamuusõum jms. Tuu tähendäs, et hää om külh etnomuusigapunti kullõlda vai rahvarõivin inemist kaia, a ku esi ei laula, tandsi jne, sis mis taa mullõ õks nii putus.

Tegeligult nakkas perimüskultuur õkva mi seest. Mi, võrokõisi, a muiduki ka mulke, kihnlaisi, setodõ ja tõisi puhul nakkas tä keelest.
Õkva näüde Pikäkannun peetüst võrokeelitsest luudusoppusõ tunnist, mink oppaja oll’ Kalla Urmas. Inemise «sisso» opatõn kõnõl’ tä mõistõst «suurõ süämega inemine». Eesti kiräkeelen tähendäs taa hääd inemist, a võro keelen inemist, kiä kergele süändeles.
Perimüskultuur mi kandin om tuu, midä iks viil teemi. Näütüses lõikami koolnuga kalmuaida sõitõn puu pääle ristimärgi.Olõs hindästmõista, et taad – miä om mi ümbre ja mi seen – oppami seoilmaaigu ka koolin. Loe edasi: Inämb umma kiilt kuuli!

Ummi tulõ hoita, ka poliitikit

Breidaksi Arved,
kirätsura

Uma mehe tulõva iks nädälilõpus kodo, a kon Randpere Valdo eläs vai mis om Aaviksoo Jaagu nummõr, ma joht ei tiiä.

Üteldäs, et Riigikogo om uma rahva näo perrä. A ku kaia, määndse mehe ja naasõ saiva valimiisi aigu vanalt Võromaalt kõgõ rohkõmb helle, sis paistus, et võrokõisi tsihvõrplaat olõki-i nii ummamuudu, ku oldas harinu arvama.

Kaegõ esi: kõgõ rohkõmb helle sai Randpere Valdo (4794) ja tõsõs jäi Aaviksoo Jaak 3484 helüga! Olõ-i viil kiäki kuulnu, et nuu mehe olõs midägi võro keelen ütelnü vai lasknu kuigimuudu vällä paistu, et Võromaa om näile midägi rohkõmb ku üts kotus, kon helü kokko kor’ada.

Edimäne miis jagõl’ inne valimiisi pääliinan Savisaarõga ja tõnõ säädse säälsaman kiluliinan ilmadu risti pääplatsi pääle pistü. A mis tuu nii väega meile putus? Loe edasi: Ummi tulõ hoita, ka poliitikit

Rüäjüväserbätüs vahtsõst avvu sisse!

Kal(l)a Urmas,
keelekullõja

Õkva sai tuu võigõlus läbi, kos uma kiil hinnäst pildi pääl näüdäs’. Oll’ nätä, kuis ütstõsõga võiki tüküse hää söögi ja joogi silte pääle, kõgõ inämb iks sääl, kos mõnt tähtsät laatu peetäs.

Võromaal om jo uma mekk moodus saanu ja meelütäs ka umma kiilt pruukma. A paistus, et üts põlinõ juuk om iks unõtusõn, nigu olõs tä nimi nii rassõ vällä üldä, et joba tuuperäst ei tihka kiä timmä inämb vahtsõlõ elolõ herätä. Ummõtõ omma kõgõ vähämb kolmõ Võromaa kihlkunna tiidjä (ja viil Tartomaalt üts Kamja uma) meile jätnü oppusõ, kuis tetä rüäjüvvä. Joba joogi nimi esi ütles, ku tähtsä tä mi jaos piässi olõma.

Jüvä jo tähendäs nii tervet viläterrä ku timä sisemäst jako, miä väke and; ja viil kõkkõ viläst saadut süüki ja süümist hinnäst ülepää. Nigu Kanepin ülti: «Kuis sa iks läät ilma jüväldä majast vällä.» A ku joogilõ ligembäle liiku, sõs om tiidä, et jüvä võisõ ka eläjile klopitut jahusüüki tähendä. Viimäte tuuperäst kah naati säändse nimega juuki halvas põlgma, ku rahvas iks jõukambat ello nakas’ elämä – rõõsa piimä ja tsigurikohvi nõal.

A vana ilma aig nakkas viirtpiten tagasi tulõma ja vana ao süüke-juukõ pruugitas tervüses. Kaemi sõs vahtsõ silmäga üle naa jüvätegemise oppusõ. Loe edasi: Rüäjüväserbätüs vahtsõst avvu sisse!

Lihtsalt tere

Kaia Roots,
Peetri küla elanik

Kui ma väike olin, õpetasid vanemad mulle järjekindlalt: kõigile oma küla elanikele tuleb tere öelda. Tere kui elementaarne viisakus! Igati põhjendatult – meie väikesesse külla üldjuhud võõrad ei sattunud – ikka olid need kas oma inimesed või nende sõbrad-tuttavad. Kõik tundsid kõiki.

Nüüd on mu omad lapsed vanuses, kus teretamise jutt aktuaalne. Ja mida siis neile õpetada? Küla on enam kui kümme korda suuremaks kasvanud, inimesi ei tunne enam nägupidigi. Kas üks lihtne tere on siis kohane, sobilik ja põhjendatud? Või vanamoodne ja pealetükkiv?

Hommikul kutsikaga jalutades üritan kõiki tervitada. Loogiline, et enne koitu jalutavad külas ringi tõesti vaid oma inimesed. Enamaltjaolt veel ühed ja samad inimesed. Tulemus on mõtlemapanev. Saavad kaks koeraomanikku kokku, loomad nuusivad – „tervitavad“ üksteist. Ütlen oma tervituse ja saan vastu terve sületäie erinevaid reaktsioone. Kes kohmab midagi, ise püüdlikult oma peni vaadates, kes vaatab mujale. Üks noormees jäi mulle suurte silmadega otsa vaatama, nagu oleksin kohatu lähenemiskatse teinud. Isegi vist punastasin selle pilgu peale.

Tõsi, on vana kooli mehi, kellega ka paar lauset ilmast vahetame. On ka neid, kes peale mõnd teretamist juba ise täitsa rõõmsalt vastu teretavad ja vahel lausa esimesena. Mõni viipab edaspidi ka autoroolis. Loe edasi: Lihtsalt tere

Sõna vägi

Mändmetsa Lea,
Varstu keskkooli eesti keele oppaja

Sõna või inemist ülendä, a sõna või ka inemist alanda, tetä timäst jalamati.

Seo ilma aigu peetäs tiidmiisi pall’o tähtsäs. Tiidmiisi om vaia külh, a elu tundminõ om kah tähtsä. Autujuhi ütlese, et kae aknõst vällä – kõtutunnõ ütles, et täämbä om väega nilbõ, piät autut ja sõitmist tundma – minka? – tagaotsaga…

A KUIS saa tunda sõna väke? Sõnnu võit nätä, kullõlda, hamba all prõgista – maitsa, nuhuta, sõnnuga võit mängiskellä. Tähendäs sõna väe tundminõ om kõiki miili ütine tundminõ. Sõnnu om vaia hoolõga tähele panda innekõikõ tuuperäst, et kõik vällä üteldü sõna jätvä jäle. Kirämiis Ristikivi om vällä ütelnü mõttõ: «Sisaligu tii jätt kah kivi pääle jäle.»

Nii omgi – kõik, midä edimält nätä ei olõki, tulõ ütskõrd õks nättäväle. Mi näe-i eläjide jälgi suvõl, a talvõl lumõ pääl omma eläjäjälgi kirä ilusahe nätä. Talvõl kõva külmäga om mi hingeaur selgele nätä. Ja kiä ütel’, et armumist olõ-i nätä? Ku mu tütär mullõ mõni aasta tagasi 1200-kroonidsõ telefoniarvõ and’, nakka-s ma timä käest midägi ülearulist küsümä.

Mul omma meelen neurokirurg Veldi Heino sõna: «Ku sa ütlet inemisele: «Sa olt ull’!» (suurõ jovvuga!) – sis seo mõos ajulõ nigu olõs rusikuga lüüdü.» Loe edasi: Sõna vägi

Rahvusvahelise teatripäeva läkitus 2011

Jessica A. Kaahwa (Uganda): Teater humaansuse teenistuses

Tänane koosviibimine on ehe tõend teatri võimuses olevast määratust potentsiaalist kogukondade koondamisel ja erimeelsuste ületamisel.

Olete te kunagi mõelnud, et teater võiks olla rahu ja leppimise võimas vahend? Ajal, mil rahvad kulutavad kolossaalseid rahasummasid rahuvalvemissioonideks maailma konfliktikoldeis, pööratakse vähe tähelepanu alternatiivile, mida pakub teater – olla pingete vahetu maandaja ja rahuläbirääkija. Kuidas saavad emakese Maa elanikud jõuda üleilmse rahuni, kui vahendid selle saavutamiseks tulevad väljastpoolt ja on ilmselgelt repressiivsed?

Teatri mõju imbub peenelt hirmu ja kahtluse haardes inimhinge, muutes inimese minapilti ning avades indiviidi – ja seeläbi ka ühiskonna – jaoks võimaluste maailma. Teatri peene toime toel võib argipäeva tegelikkus muutuda tähenduslikuks ja ebaselge tulevik etteaimatavaks. Teater võib lihtsal ja avameelsel moel tegelda eluliste umbsõlmedega. Oma kõiki meeli hõlmava mõju tõttu võib teater pakkuda kogemust, mis aitab ületada kehtivaid väärkujutlusi.

Kõigele krooniks on teater tõestanud, et ta kaitseb ja kujundab põhimõtteid, mida me ühiselt väärtustame ja mille ründamise korral oleme valmis minema võitlusse. Loe edasi: Rahvusvahelise teatripäeva läkitus 2011

Egan talun uma taar, egan nukan uma kiil

Nõlvaku Kaie,
Harglõ kihlkunnast Mõnistõst peri

Tuust ei olõki kuigi pall’u aigu müüdä, ku vällämaalt tuudu as’a, kompvegipakist autuni, hirmsadõ hinnan olli. Tuu, midä harva näet ja viil harvõmbadõ saat, paistus õks hää. A sis tull’ aig, kos säänest kraami kõik kotusõ täüs sai ja taad meile hoolõga pähä määrmä nakati. Ja väega ruttu nakas’ asi sinnäpoolõ kiskma, et kõik, mis meil hendäl siin nurmõ pääl ja laudan kasus, ei kõlbagi süvvä ja jumala peräst ei tohe säänest kraami tõisilõ müvvä.

No tuust ull’usõst olõmi nüüt külh enämb-vähämb vallalõ saanu ja asi om peris ümbre pööretü. Nüüt teedäs, et süvvä kõlbas õnnõ sääne söögikraam, mis lähkün kasus ja kohe egäsugutsiid E-siid ruhimigu viisi manu ei olõ kupatõt. Kah’u muiduki, et meil, eestläisil, taad esihendä tarkust nii veidü om, et ütelegi vahtsõlõ ull’usõlõ inne vasta nakada ei julgu, ku tõsõ riigi iin miilt omma muutnu. Sinnä eurosäädüse nahka omma lännü üte lehmä ja paari tsiaga majapidämise, ja mis viil hullõmb, nuidõ lehmätallitajidõ ja tsiasüütjide eluhimu ja tervüs. Ku kotun enämb medägi tetä ei olõ ja huul eläjä peräst vanõmbat inemist hommugu sängüst vällä ei aja, sis sinnä tä jääski. Ja järgmäne kotus om hoolõmaja, kost minek õnnõ ütele poolõ…

Hää om siski tuu, et meil hoitas umma laulu, tandsu ja pillimängu ja rahvarõiviid pandas hää meelega sälgä. Vinne aol prooviti jo rahvarõivistki rohkõmb karnõvalikostüümi tetä ja nii läts’ki, et tuud, kiä rahvarõiviid muial kand’ ku püüne pääl, vahiti nigu ullikõist. Halv oll’ ka tuu, et inämb es olõ tähtsä, kost kandist vai kihlkunnast inemine peri om. Nii tull’ ette, et Võrumaa rahvatandsjil olli sällän Muhu vai Kihnu rõiva, selle et nuu tundu ilusamba ku uma kandi pruntsi ja pluusõ. Põratsõl aol ei tulõ sääne asi külh jutuski, et kiäki hendäle võõra rõiva sälgä pand. Mis sääl kõnõlda, om õks armõdu illus, ku Tal’na suurõl laulu- ja tandsupidul uma kandi inemise rõiva perrä är tunnõt! Loe edasi: Egan talun uma taar, egan nukan uma kiil

Maaumanigu mättä otsast

Harju Heino,
maamiis Sadramõtsast

Kõgõpäält kaemi, mille vahtsõt jahisäädüst ülepää vaia um. A tuuperäst, et vana oll’ tett Feodaalõigusõ põh’a pääl ja seo parhilla inämb ei kõlba. Aig um joba mitusada aaastakka säälmaal, et säädüse alusõs piät olõma Rooma Õigus.

Vargamäeläse (nuu, kiä Tal’nan mättä pääl elutsõsõ ja mi käest rahha nõudva) es taha külh vahtsõt säädüst tetä, a ütel Virumaa matsil sai heng täüs, ku tsia olliva mitmõs kõrd karduka är võtnu, ja tä andsõ riigi kohtulõ. Kohtul es jää muud üle ku jahimehe süüdü tetä. Kohtuniguherrä es saa ju maamatsi kah’otasulda jättä. Tuu olõs Brüsselihe edesi kaibanu ja sõs olõs joba vargamäeläse süüdü jäänü, et säändse säädüse kokko keerütivä.

Kaemi perrä, mis noil Vargamäe säädüisil sõs vika um ja midä tulõs muuta. Rooma õigusõ perrä piät egäl as’al ja eläjäl olõma peremiis, kiä tedä käsütäs ja TIMÄ IIST VASTUTAS. Ku ei olõ, sõs um umanikulda vara. A peremeheldä elläi um kõgõ lindprii, vastutas uma nahakõsõga. Kolmandat variantsi ei olõ.

As’aõigusõ säädüse perrä um mõtselläi peremeheldä. Õigõ külh, pall’u soti umma kah manu pantu: ku, ku, ku… Jahisäädüs kõnõlõs umma, luudusõ kaitsmisõ säädüs umma… ja mõlõmba ütstõsõlõ vasta.

Asi um nii hullus lännü, et üts liinainemisest korgõ ammõtnik kirot’ piaaigu ammõtlikult, et mõtselläi um väärämäldä jõud, kink tettüisi kah’udõ iist kiäki vastust ei kanna. Säälsaman es tiiä tuu liinainemine esiki tuud, et eläjä jõu väärämises avitas hariligult ütest padrunist! Loe edasi: Maaumanigu mättä otsast

Autodest, külmast ja käivitamisest

Et talv veel kestab ning ka külmad ilmad pole otsa saanud, on autoomanike igapäevased käivitamismured ikka ja jälle aktuaalsed. Järgnevas loos jagab muusik ja raadiohääl Raen Väikene oma mõtteid ja kogemusi, mis hiljutistel aegadel omandatud.

Täisväärtuslik talv, lume ja pakasega, on igati tore ja tänuväärne ettevõtmine, aga auto-omanikule tekitab see, teadagi, erinevaid lisamuresid.

Eks jõuga (turbobooster aku, käima tõmbamine, eeter õhuvõtjasse jne) äratab ellu ka täiesti surnuks külmunud auto, aga kui tahta oma neljarattalisse sõpra natuke säästlikumalt suhtuda, siis on ka mõned leebemad meetodid olemas.

Üks väga mõnus asi on mootori eelsoojendus. Neid on kahte erinevat tüüpi – autonoomsed ja elektrilised. Esimesed töötavad väikese põleti baasil, mis siis põletab kütust ja sellega soojendatakse üles nii mootor kui ka salong. Kindlasti väga mugav, eriti kui asja juhtida taimeri või suisa mobla pealt. Samas, autonoomsed soojendused on väga keerukad ja ka kallid. Ja veel, kuna need töötavad auto aku pealt, siis on need päris suureks koormuseks. Seetõttu ei soovitatagi autonoomset soojendust pruukida ajaliselt pikemalt kui on järgnev sõit, et aku jõuaks taastuda. Kes teeb ainult lühikesi linnaotsi, sellele võib akuprobleem päris tõsiseks osutuda. Loe edasi: Autodest, külmast ja käivitamisest

Kas kodus on julge olla?

Ma usun, et hea sõber, geoloog ja praegune siseminister Marko Pomerants mäletab, kuidas 80ndate keskpaiku oli kellegil meie ülikooli ühiselamus loll komme peo lõpuks tuletõrjekapist voolik välja tõmmata, see üheksandalt korruselt rippu lasta ja vesi purskama panna… Loll nali, mõtlen ma praegugi. Aga hea oli tunda, et riik oli päästesüsteemi luues meiesuguste elluastujate elude säilitamise peale mõelnud.

Minu, mu kaasa Mikk Sarve ja 6-aastase Aotähe hoolega ehitatud kodu põles 12. veebruaril ahervaremeks, maani maha. Kodu, mis oli kui väike muuseum, täis kultuuriloolisi arhiivimaterjale, mida ei saa enam kunagi taastada… põlesid ka need pillid, millega on sisse mängitud Rein Marani loodusfilmide muusika.

Keegi ei mõista siiani öelda, millest kahjutuli puhkes. Meie külas oli see juba neljas tulekahi kümne aasta jooksul, tulehirmus ei olda hooletud. Kuid selline õnnetus võib puhkeda igas kodus, sest energia, mida me kodumasinates ja soojasaamiseks kasutamine on muundatud tuli.

Meie vahetult piirimaantee kõrval seisev maja põles maani maha, sest ei jätkunud vett – lühikest aega kustutati ja siis pikemat aega põles, kui käidi vett jahtimas. Mustvee linn on 3 kilomeetri kaugusel, äsja oli seal lõppenud euroveevärgi paigaldamine – hüdrantidest vett aga ei tulnud. Mustvee päästekeskusest 100 meetri kaugusel on jõgi, sadam ja piirivalvekordon. Meie maja kõrval on suur tiik, kui see lõpuks avastati, ei läinud väikese jõudlusega pump käima. Maja tulekolde lähedale suitsu sukeldumiseks ja selle piiramiseks ei jätkunud hapnikumaske. Ja kuigi esimene korrus ja juurdeehitis ei põlenud veel vähemalt tund aega, ei saanud sealt asju välja tuua, sest polnud taskulampe.

Tõhus päästmistöö eeldab head meeskonnatööd, samuti usaldust päästjate ja päästetavate vahel, kus päästja ei pea kartma kohtuhagi päästetava poolt vara kahjustamise eest. Needki olukorrad tuleb läbi analüüsida ja lahendused leida. Päästjaid tuleb toetada ja tunnustada, mitte suurendada niigi suurt stressi. See tõhusama toimimise võti on aga poliitikute ja riigi käes. Täname siinjuures südamest meie kodu päästa püüdnud päästjaid, nad tegid tõesti kõik, mis oli nende võimuses.

Kui kolleegid järgmisel päeval meie poole pöördusid, et me meedias räägiksime, mis juhtus, siis… ma tunnistan, et seda polnud kerge teha… samas üritasime Mikuga saata inimesteni sõnumi, et sellise varustuse ja motiveeritusega päästjad ei suuda päästa ka inimelusid. Kirjutasin ka Facebookis, et päästeameti, politsei ja meditsiini eelisrahastamine peab olema riigi prioriteet. Mul on nii kahju, et tõeks osutus inimelude kaotamine vaid mõned päevad hiljem. 10 süüta inimelu on igavikuteel. Kui palju on veel neid lapsi, kes kodu kaotades saavad hinge igavese haava? Kogedes seda, mis juhtus Haapsalus on tõesti väär see, et kohale saab tulla vaid kaks kutselist tuletõrjujat, kellel on voli teha hapnikumaskiga suitsusukeldumist, ohus inimelu hävib loetud minutite jooksul. Sama arv kutselisi päästjaid oli ka meie kodu kustutamisel.

Päästjate maine ja roll peaks olema selline, nagu seda näitab laste animasari pritsimees Samuelist. Meil on oma iseseisev riik, mille sünnipäeva tähistame. Tehkem siis oma elamine korda!

Kui palju on vaja makse langetada ja eelarvet kärpida, et riik enam toimida ei suudaks. Tundub, et see olukord on nüüd kätte jõudnud. Kas varsti loovad ettevõtlikud ärimehed taas eratuletõrje, mis kustutab ainult neid maju, kes neile kustutustasu maksnud on? Nii käisid asjad 100 aastat tagasi USA-s, aga isegi seal on nüüdseks aru saadud korraliku riigi poolt finantseeritud päästevõimekuse vajadusest.

Mõelda võiks ka sõna sisejulgeolek peale. Meil ei ole enam kodus julge olla, sest me ei tea, kas kärbete tõttu suudab riik enam meid toetada. Üks asi on pidevalt 2% SKT-st relvade ja sõjardluse alla matta, aga teine küsimus on meie kodanike kaitse rahuajal. Meil on vaja pigem hästirahastatud päästjaid kodus, kui sõdureid kuskil kaugel.

Hea Marko! Ma olen näinud, kuidas Su muidu nii vali hääl kahaneb piinlikusttundvaks sosinaks, kui pead teatama, et päästjatele ei jätku palgarahaks vaid 20 miljonit või siis kui Sa pead õigustama alarahastuses meeste suutmatust olukordadega toime tulla. Poliitika on kompromisside kunst, kuid inimelude hinnaga ei saa kompromisse teha. Meid on siin Maarjamaal liiga vähe. Kogu rahvas on su selja taga, kui lähed riigikogu ette avaldusega, et hiljemalt järgmisel nädalal on vaja teha eelarvemuudatus ning anda riigikassast päästeametile just niipalju kui nad vajavad kogenud päästeametnike kojutoomiseks, komandode võrgu taastamiseks, isikukoosseisude suurendamiseks, päästjate motiveerimiseks ja elukindlustuseks ning vajalike vahendite ja tehnika soetamiseks.

Autor: Kristel Vilbaste

Koerad ketti!

Uno Minka,
Illi jahtkonna esimees

Külmakraadid on vaheldunud sulaga, lumel on mitu kihti. Jäine koorik aga muudab eriti metskitsede liikumise üliraskeks. Sõrad vajuvad lumest läbi, veritsevad ning iga jalaliiigutus on piinarikas. Linnaelanikud, kes metsas eriti ei käi, ei kujuta ette sellist olukorda. Kahjuks ei saa metsloomade raskest elust aru ka paljud maal elavad inimesed, kes oma koerad ketist lahti on päästnud.

Tunnetades olukorra tõsidust ja traagilisust, pöördun jahimehe ja loodusesõbrana kõikide inimeste poole teha kõik endast olenev, et aidata hädas olevaid jahiulukeid.

Mind sundis sulge haarama teadmine, et Illi jahimaadel murti 1. veebruaril hulkuvate koerte poolt lausa kaks metskitse. Ühe murtud metskitse avastasid kohalikud jahimehed ise, nähes samas kolme koera, kes metsa jooksid. Teisest metskitse murdmise faktist, kus oli ka pealtnägija, teavitasin kohe Võru politseijaoskonda.

Kõikidel valdadel on nende volikogude poolt kehtestatud koerte ja kasside pidamise eeskirjad. See õigusakt kohustab koeraomanikke hoidma oma neljajalgsed majavalvurid ketis või ehitama tara või piirdeaia, mis välistab koerte lahtipääsemist. Loe edasi: Koerad ketti!

Bon voyage! Bon voyage?

Kadri Koreinik,
külaelanik

Ütlen kohe alguses, ma ei reisi palju: tööasjus kolm-neli korda aastas. Puhkusereise ma ei armasta. Tarbiv puhkus nõuab pingutust ja muutub kohe tööks kätte. Mulle sellest piisab.

Tänapäeva maailma mõõdupuu järgi, kus edukad on vaid igas mõttes mobiilsed indiviidid, on seda selgelt vähe. Reisimise pakkumise poole pealt on mitmeid takistusi, miks ma mobiilsuses edukas olla ei taha. Üks nendest on – ma ei soovi ennast pidevalt nö välja lülitada. Teine, paraku pole mul võimalik lubada endale Titanicu ülemiste tekkide kajutit. Loe edasi: Bon voyage! Bon voyage?

Mõnus külaelu lokkab ka põllupealsel

Kaia Roots,
Peetri Seltsi liige

Tänaseks juba unustatud ehitusbuum on Eestisse toonud palju segase staatusega uuselurajoone. Pole need külad traditsioonilises mõttes, samas ei anna ka aleviku mõõtu välja. Nagu ikka, kiputakse uutesse nähtustesse suhtuma väikese ettevaatusega ja üleolevalt. Seda enam, et meediasärasse satuvad põllupealsed asumid pigem oma hädadega: küll kimbutavad ehituspraak, küll rajamata teed ja puudulik ühistransport, küll on lume- või veeuputused. Nende teemade taustal kipub ununema, et igas majas elab oma tavalist elu tore perekond, kes on just selle koha endale päriskoduks valinud ja nii on anonüümsetes „arendustes“ kokku saanud palju toredaid inimesi.

Mõne aastaga Eesti suurimaks külaks paisunud Peetri küla on üks neist asulatest, mis kaugelt vaadates tundub vaid ühe järjekordse „pilpakülana“. Aga seda ainult kaugelt vaadates. Vaatamat sellele, et enamus elanikkonnast on siia kolinud viimase seitsme aasta jooksul, lehvib küla kohal mõnus kogukonna vaim.

Millest algab kogukond? Kindlasti ühistest ettevõtmistes, olgu selleks siis koristustalgud või peod, ühised lilleistutamised, laadad või sporditegemine. Vastlapäevast ja jaanipäevast rääkimata. No palju teil siis küla sündmustel inimesi ka käib, küsivad vahel skeptikud. Viiest viiesajani, on aus vastus. Oleks naiivne mõelda, et kogu meie küla 3000 elanikku kui üks mees vastlaliugu lasevad. Aga viimati oli kelgumäel vähemalt 300 inimest, käsitöö- ja taaskasutuslaadal käis läbi ehk 400 inimest. Laste jõulupeole tuli enam kui poolsada last koos vanematega. Igati uhke tulemus. Eriti arvestades, et meie küla ettevõtmistel on väga karm konkurent – 10 minuti autosõidu kaugusel on Tallinna kesklinn koos kõigi oma võimalustega. Nii on iga küla tegemistesse haaratud inimene puhas töövõit ja kulda väärt. Loe edasi: Mõnus külaelu lokkab ka põllupealsel

Tähetark ja 25 tuhat silmapaari

Erkki Peetsalu,
meediakülaelanik

„2011. aasta toob kaasa selle, et ajakirjandusele tuleb sein ette, sõnavabadust hakatakse piirama 80 protsenti. Kõige halvem, mis üldse saab olla! Kirjutatakse ette, mida võib öelda, mida mitte. Sellepärast, et liiga palju tõde on tulnud välja, ja tuleb veelgi.“

Nõnda kuulutab ennustaja Edgar äsja lõppenud aasta viimasel päeval Õhtulehes. Eks see ole igaühe enda otsustada, kui tõsiselt suhtuda tähetarkade ja teiste ennustajate ettekuulutustesse, ent mõtlemisainet pakub see igatahes.

Mingi iva võib neis ennustustes peituda. Eriti mis puudutab muutusi ajakirjanduses, täpsemalt ajakirjandusvabaduse kärpimise katseid erinevate ringkondade poolt. Oleme ju harjunud pidama Eestit vaba ajakirjandusega riigiks, kus sõna- ja infovabadus on olnud ühiskonna toimimise üheks nurgakiviks. Viimasel ajal puhuvad üle meediamaastikul justkui mingid külmad tuuled.

Leiutamine nagu Lotte külas

Wikilekked, allikakaitse seadus, trükimeedia agoonia… – põnev on mõtiskleda, mis võiks olla peamine põhjus ajakirjanduse suukorvistamisele alanud aastal? Päris huvitav, kuidas esimesena rakendatakse allikakaitse seadust. Et kas Savisaare vene rahahimu avalikkuse ette toomise eest on Postimehe ajakirjanik Tuuli Koch oma allikatega juba uurimisorganite huviorbiidis?

Buumijärgne aeg ei ole meediaärile olnud armuline. Suurte meediagruppide eksistentsiaalsed vintsklused on ajanud suured juhid närvi. Juba mõnda aega elatakse meediamajade alumistel korrustel päev korraga – kui ülakorruselt kostis kobinat, oli allpool oodata järjekordseid kulukärpeid ja koondamisi. Loe edasi: Tähetark ja 25 tuhat silmapaari

Kuhu sul nii kiire on?

Grethe Rõõm,
lastekirjanik

Kuhu sa kiirustad? Sina jah, kes sa täna mulle poeuksel sülle jooksid nii, et ma oma turvahällis lapsega vaevu püsti jäin. Ning siis, küünarnukid puhvis nagu ärplejal kikkal, kitsast ukseaugust end sisse pressisid, et rutem poodi pääseda. Kauplus ei kao kuskile, kaupki ei saa letilt otsa, kui sa enne poodi sisenemist hoo maha võtad ja väljujad õue lased.

Või sina, kes sa autoga jäid küll vöötraja taha seisma, et memm, kes kepi toel vaevaliselt liikus, üle tee lasta. Ja siis töristasid memme sammude taktis signaali, nii et vanake iga törtsu juures võpatas. Ta püüdis ju niigi astuda nii käbedalt, kui vähegi suutis! Kuhu sa kiirustad?

Ja sina, kes sa last varrukast tirides raevukalt rühkisid läbi linna ja hangede. Välja tegemata oma lapse pisaratest ja vaiksest halinast: “Emme, ma ei jaksa nii ruttu!” Kuhu sa kiirustad? Loe edasi: Kuhu sul nii kiire on?

Lihtsalt üks mõtisklus

Ivi Rausi,
kultuuritöö juht

Meil Eestis on neli aastaaega. Igal ajal oma võlu ja valu. Talvel on kogu maa valge. Meid ümbritseb hääletu vatine vaikus. Kõik on justkui unne uppunud. Ega siis muidu mitmed loomad end kerra vea ja põõna. Isegi mõned inimesed magaksid hää meelega (kaasaarvatud mina) pikalt ja kaua, sest Emake Maa puhkab. Loodus puhkab. See on aeg iseendaga vaikselt olemiseks, puhastumiseks igas mõttes, et siis taas mõne aja pärast Ärgata.

Kevad toob alati meie meeltesse ürgset jõudu, lootust, soojust ja mida kõike veel. Kui talv on vaikuseaeg, siis kevad mu meelest ületab kõik aastaajad oma häälte kauniduselt ja rohkuselt. Milline imeline kõla on päikese käes sulavatel jääpurikatel või lumest läbimurdval ojakesel. Ja see lõhn, mida tundes su keha täitub õnnetundega. Ja need kelmikad linnud! Loe edasi: Lihtsalt üks mõtisklus

Kiri Vanale, jõulude puhul

Tere, Vana!

Mul on Sinu üle hea meel! Et Sa olemas oled ja nii. Ega ma Sind päriselt ju näinud ei olegi, aga ma tean küll, et Sa oled. Paljud ei usu, aga nad ei usu niikuinii midagi. Mina tean, et Sa oled, õigemini tunnen.

Ma tahtsin Sinult paari asja küsida. Aga ei teagi kohe, kuidas alustada. Mul ei ole nagu midagi erilist hetkel vaja, tahaks lihtsalt rääkida. Mitte et ma kinke saada ei tahaks. Ikka tahaks. Aga rohkem tahaks Sinuga rääkida.

Vaata, täna jälle Sinu suurpäev – oled igal pool ja mitte kusagil. Oled kirikus ja oled viinapitsis, oled laulus ja oled sõimus. Ütle mulle ausalt, mis toimub? Sa kuuled-näed kõike. Mis värk on? Kas meiega, inimestega, on ikka kõik korras? Kas selle meie maailmaga on endiselt kõik OK?

Sa saad aru küll, mida ma mõtlen. Et mida me, inimeseloomad, teeme praegu, kuidas me elame. Miks me sünnime, kasvame ja siis kaotame ennast? Ärkame hommikul üles ja hakkame oma tõde kuulutama. Igaüks oma. Ärkame üles ja hakkame valitsema. Üle teiste. Ärkame ja hakkame kasumit teenima. Kellegi arvelt. Et endal oleks parem kui teisel. Miks teisel halvem peab olema, miks kõigil ei võiks hästi olla?

Loe edasi: Kiri Vanale, jõulude puhul

Tähetorni tähtpäev

Mikk Sarv

Eesti on tähtis. Kõike, mida me oma keeles oluliseks peame, seome tähtedega ehk nimetame tähtsaks. Tähtsate asutuste hulgas meie maal on keskne koht Tartu Ülikoolil, mis taasavati 208 aastat tagasi. Vaid kaheksa aastat hiljem sai Ülikool veelgi tähtsama ehitise – Tartu Tähetorni.

Küllap oli tookord tähetorni avamise juures ka seitsmeteistaastane üliõpilane Priidu-Jüri-Villu ehk Friedrich Georg Wilhelm Struwe, kes järgneva poole sajandi jooksul oma avastuste ja arvutustega tegi Tartu Tähetorni ülemaailmselt tähtsaks kohaks. 1837 avaldati Struwe mõõdetuna kaugus Päikesesüsteemi-välise tähe Veegani Lüüra tähtkujus. 1816-1855 mõõdeti Tartu Tähetorni läbiva meridiaankaare pikkus enam kui 2800 kilomeetri ulatuses Põhja-Jäämere ääres asuvast Hammerfesti linnast Musta mere lähistel paikneva Izmaili linnani. Mõõdistamise ajal hõlmas Tartu meridiaanikaar vaid kahte riiki – Venemaad ja Rootsit. Tänapäeval läbib sama kaar kümmet riiki, kes üheskoos on kaare tähised liitnud UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevaks mälestusmärgiks.

Tähed on tähtsad, sest kõik soe ja valge, mida eluks vajame, tuleb tähtedelt, eriti meie oma tähelt Päikeselt. Praegu on meie Päike Maa kumeruse taga peidus. Sellesama kumeruse taga, mille aitas ära mõõta meie tähetorni kaua-aegne juhataja Struwe. Valminud tähetorni võtmed anti esimest korda ülikooli rektorile üle talvisel päikese pesas olemise päeval. Meie pärimustarkuse järgi puhkab Päike peale talvist pööripäeva mõned päevad oma talvepesas, justnagu kogudes jõudu tagasiteeks meie poolkerale. Just see pesapäevade aeg on kõige parajam tähtsatele tegemistele aluse panemiseks. Loodame siis, et järgmised kaks sajandit on Tartu Tähetorn jätkuvalt uute ning tähtsate taipamiste sündimise paigaks nii nagu möödunud sajanditel.

Eile tähistasime kahesaja päikese tagasitulemise möödumist tähetorni valmimisest. Seda tegime selleltsamalt päikeselt laenatud tulega. Tuletantsijad süütasid tulikirja, kus on tuliste tähtedega kirjas juubelinumber. Sama tuli peegeldub tagasi meie kõigi südametes – oleme ju ka ise elusolenditena peegeldus tähisest Kõiksusest. Taevas on tähtis, Ülikool on tähtis ja tähetorn on tähtis. Tähetorni valmimist tähistades oleme ka ise tähtsad ning lähemal tähtedele, kellest oleme siia ilma sündinud.

Karjasemärss vööle ja 1. jaanuaril poodi

Elina Kononenko,
ajakirjanik

Peale igasugu presidendi sõnause kaudu liikvele lastud sõnade on viimasel ajal kosta veel üht uut sõnapaari: euromüntide stardikomplekt. Kuuldavasti pidi tegu olema millegi nii hinnalisega, et rahvas jookseb selle järele suisa tormi.

Ajakirjandus on varustanud meid pideva infoga, kui palju stardikomplekte juba müüdud on ja kui palju Eesti pank neid juurde on tellinud. Selgub koguni, et üks inimene saab osta korraga vaid viis komplekti. Mida aga selle kilekotitäie peenrahaga peale hakata, jääb mulle kui praktilise meelega inimesele selgusetuks.

1. jaanuarist vallutavad meie rahakotte nagunii senistest Eesti sentidest märksa kopsakamad euromündid. Mõtlen juba õudusega, kuhu kogu see igapäevaeluks vajalik metall tulevikus ära mahutada. Eks näis, kas tuleb omale selleks karjasemärss hankida või mitte. Loe edasi: Karjasemärss vööle ja 1. jaanuaril poodi

Lume-ehmatus

Sulev Valner,
ajakirjanik

Lund sajab meie laiuskraadil igal aastal ja mõnikord päris palju korraga. See ei tohiks kedagi üllatada. Aga nii hullu lumetormi ei mäleta ka kogenud päästjad, kui selle nädala neljapäeval-reedel. Seega päris tavaline see olukord just polnud ja mitte ainult Padaorus, kus toimunu sobiks lausa väiksemat sorti katastrooffilmi stsenaariumiks. Õnnelikult lõppeva filmi omaks seejuures. Kas keegi filmimeestest võtaks selle ära teha? Või ETV? Julgen pakkuda, et paljud meist vaataks seda küll. Selline kena patriootiline lühifilm päästjatest, sõduritest ja lihtsatest inimestest hädas olijaid abistamas kaunistaks näiteks telekava 20.augustil 2011, kui tähistame Eesti iseseisvuse taastamise 20.aastapäeva. Tõsiselt mõtlen, ilma naljata. Loe edasi: Lume-ehmatus

Aplaus Eesti põhikoolile!

Sulev Valner,
ajakirjanik

Kui selgus, et Eesti riik on keskmise korralikkusega suutnud oma kulud tuludega peaaegu tasakaalus hoida ja sellega pälvinud loa võtta kasutusele euro, siis hõisati nii, nagu oleks poliitikud eesotsas rahandusministriga mingi enneolematu saavutusega hakkama saanud.

Ei noh, tubli muidugi, et euroasja vussi ei keeratud ja suuresti iseenda varasemaid vigu parandades suutsid poliitikud riigi kulutused ikka õigeks ajaks piisavalt kokku tõmmata.

Sellega võrreldes on nüüd Eesti kool saanud hakkama palju kordi suurema saavutusega, kui ülemaailmse PISA uuringu põhjal oli meie põhikooli lõpuklassi õpilaste keskmine tase funktsionaalses lugemisoskuses üks maailma parimaid. Eriti hinnatavaks teeb selle tulemuse, et tegu on just nimelt kõigi Eesti koolide tugeva ühtlase keskmise tasemega. Loe edasi: Aplaus Eesti põhikoolile!

Elurikkuse elujaatavad tulevikunägemused

Novembri keskpaigas toimus Brüsselis elurikkuse kahepäevane arupidamine, kus osales üle kahesaja inimese enam kui kolmekümnest riigist üle kogu maailma. Arutelu kokkukutsujaks oli Belgia Bioplatvorm eesotsas Belgia teadusministri Sabine Laruelle’ga, kes ütles ka avasõnad arutelule.

Euroopa Liit seadis kaheksa aastat tagasi ambitsioonikaks eesmärgiks peatada elurikkuse taandumine aastaks 2010. Kahjuks ei suudetud seda saavutada. Seekordse arupidamise sihiks oligi leida elujaatavaid nägemisi, kuidas siiski pöörata elurikkuse kadumine vastupidiseks.

Põnev oli jälgida kahekümnes laudkonnas samaaegselt tekkivaid mõtteid, mis arvutite kaudu jõudsid asjatundjate laudkonda, kus neid mõjusamaks edasi ja ümber püüti sõnastada. Samas tõi see protsess kaasa ka esimese pettumuse – uute mõtete ja lähenemisviiside tekitamisel kippusid eriti uudsed mõtted takerduma nii laudkonnas istuva mõtete arvutissekirjutaja kui ka asjatundjate paneelis istujate arusaamisvõime teha. Tulemuseks oli tihtipeale uudsete mõtete tasalülitamine varem teada-tuntud tavamõteteks.

Näiteks pakuti meie laudkonnas välja mõte, et militaarvaldkonnas tehtud leiutused antaks hiljemalt viie aasta möödumisel tsiviilkasutusse. On ju paljud väärt leiutised nagu Internet, mikrolaineahi ja mitmed muud algselt pärit militaarvallast. Paraku takerdus mõte juba meie laudkonnas ning tõi peagi meie laua juurde asjatundjate laudkonnast hämmeldunud sõnastaja, kes küsis, kas me tõesti tahame närvigaasi anda koolilaste käsutusse.

Teine takerdumine ilmnes seoses sellega, et meiega kaasas oli meie äsja kuueseks saanud tütar Aotäht. Mitmedki korraldajad tunnistasid, et neid tabas hetkeks õudus: Laps konverentsiruumis! Aotäht ei lasknud end sellest suurt segada – ta joonistas kodu, südameid, lilli, liblikaid, kalu ja vette loojuvat suur punast päikest. Paljud fotograafid olid ta tegevusest vaimustuses, fotoaparaadid aina plõksusid ümber. Vaheajal tulid mitmed osalejad meie juurde ja tunnistasid, et oleksid pidanud ka omad lapsed kaasa võtma.

Siit ka mõte – kui tahame elujaatavalt vaadata elurikkuse kasvamise poole, siis peame kõigepealt võtma kaasa lapsed, need, kes selles elurikkamas tulevikus elama hakkavad. Küllap on üks põhjusi, miks elurikkus on taandumas just selles, et me ei võta kaasa lapsi, kes ometi on ju palju elurikkamad kui meie, täiskasvanud.

Maarahva tavapärases olemises, nii nagu teistegi põlisrahvaste juures suhtuti lastesse ja nende otsustusõigusesse täie lugupidamisega. Saamidel on juba mõneaastastel lastel omad põhjapõdrad, kelle saatuse üle vaid nemad ise otsustavad. Laste otsustus- ja omandiõigus kasvatab neis vastutustunnet. Vaid taoline kogukond suudab toime tulla sellega, et sajandeid kasutuses olnud puisniidul loendatakse rekordarv taimeliike ühe pindalaühiku kohta, nii nagu Läänemaal Laelatu puisniidul.

Meie rahva põlisväärtused ja olemisviisid on suutnud elurikkust suurendada meid ümbritsevas maastikus. See on see pärimuslik vaimuvara, mille kohta jakob Hurt ütles, et kui me ei ole suured arvult, siis saame olla suured vaimult. Sedasama vaimu peame kandma, võttes kaasa lapsi rahvusvahelistele kogunemistele, hoides ning hoolides elust meie kodude ümber ning väekates pühapaikades.

Autor: Mikk Sarv

Armas või edukas?

Sulev Valner,
ajakirjanik

Laupäeval istusin mitu ilusat tundi kenasti soojaks köetud rahvamajas ja püüdsin kaasa mõelda. Teemal Eesti 2018, oma maakonna mõttekojas, ühes paljudest samasugustest üle Eesti.

Otsiti seekord ühist asja nimega Eesti kasvuvisioon ja korraldajad olid selle tulevase visiooni üldpealkirja sõnastanud „Maailmas edukas, koduselt armas“.

Kõlab ju täitsa kenasti. Kes meist ei tahaks elada kaheksa aasta pärast, Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva aastal, sellises ideaal-Eestis, mis on ühtaegu nii ülemaailmselt edukas nagu näiteks Skype ja seejuures ikka armsalt kodune nagu Bullerby laste koduküla.

Aga kui mõlemat korraga ei saa? Kas maailmas pisut vähem edukas Eesti on vähem armas? Loe edasi: Armas või edukas?