Arvamus

Heategijad abistavad, minister allkirjastab tähtsaid määruseid

Sügisel võis kuulda head uudist, et kevadel kaheksa harrastussportlase poolt ellu kutsutud heategevusprojekt “Heategevusjooks 2015″ kogus SA TÜ Kliinikumi Lastefondile 2503 euro suuruse annetuse, millega toetatakse haruldase Otahara sündroomiga viieaastast Kellit.

Aktsiooni raames läbisid kaheksa noort jooksuhuvilist Selveri linnajooksu sarja samal ajal pisikesele Kellile annetusi kogudes ja tema abistamise vajaduse sõnumit levitades. Lisaks rahakogumisele sooviti algatusega juhtida avalikkuse tähelepanu haruldaste haigustega lastele ning nende vajadustele. Heategevusjooksu üks ellukutsujatest Siim Schvede pidas ettevõtmist igati õnnestunuks ja lootis väga, et kogutud rahast on Kellile abi.

[pullquote]Hetkel tuleb välja, et koolitus oli ainult ametnikele, kes päevast päeva sellega ei tegelegi. Jäeti kõrvale kõik need, kes päevast päeva hooldavad oma lapsi ja kelle eluks on abivahendid vajalikud[/pullquote]Täna kirjutab Kelli ema oma facebooki seinal, et väidetavalt on riigi uut abivahendite süsteemi ette valmistatud 3 aastat, aga allkirja vastavale määrusele andis sotsiaalminister 21. detsembril, kehtima hakkas 01.01.2016. „Tore on ju kui ametnikud oma palga välja teenivad, aga miks uuest määrusest tehti koolitus ainult valitud seltskonnale detsembri lõpus. Hetkel tuleb välja, et koolitus oli ainult ametnikele, kes päevast päeva sellega ei tegelegi. Jäeti kõrvale kõik need, kes päevast päeva hooldavad oma lapsi ja kelle eluks on abivahendid vajalikud.“

Loe edasi: Heategijad abistavad, minister allkirjastab tähtsaid määruseid

Mitu päeva peaks head uut aastat soovima?

Allpool on kogutud mõtted, mis ühe või teise inimese poolt erinevatel aegadel öeldud ja millegipärast rohkem meelde jäänud. Teema oli põgusalt jutuks ka Sindi Linnaraamatukogus, kus tänavu alustati tööaastat 4. jaanuaril.

Sindi Linnaraamatukogu naispere aasta esimesel tööpäeval Foto Urmas Saard — Sindi Linnaraamatukogu naispere aasta esimesel tööpäeval. Foto: Urmas Saard

Tavapäraselt arvatakse, et uusaasta sooviga võib tervitada kuni kolmekuningapäevani, 6. jaanuar kaasa arvatud. Naljahambad lubavad ka pärast kuue päeva möödumist, aga siis juba šampusega. Mõni arvaja ei tee asjast üldsegi probleemi ja kinnitab, et pärast kolmekuningapäeva võib jaanipäevani „headuutada“, pealegi ilma igasuguse täis või tühja pudelita. Välismaised tuttavad soovivat aga head uut terve jaanuari kuu. Ei mõisteta, kust see kuuendani kombe täitmine üldse võetud on? Miks ei võiks „uutamise“ aeg piirduda kõigest aasta esimese kolme päevaga?

Mõni tunneb head uut aastat soovimise viisakuskohustuse vastu lausa vastumeelsust ja nõuab ilmse tigedusega, et mõttetu fraasi nämmutus saaks ajaliselt kindla kuupäevaga paika pandud. Teisi paneb selline suhtumine kulmusid kergitama ja küsima: kas pole tegemist suhtlemisprobleemiga või millest selline piinav tunne head uut aastat soovides?

Kusagilt olen maha kirjutanud sellise vastusmõtte: „Aga kuidas on lood teretamisega? Kas samuti tüütu tegevus?“ Noorte hulgas hakkavatki see tegevus vist kaduma ja soovitatakse vastu võtta Teretamise seadus.

Loe edasi: Mitu päeva peaks head uut aastat soovima?

Lõppeval aastal on olnud Külauudised kohal Peipsi veerelt Brüsselini

Toimetuse kommentaar: Urmas Saard liitus Külauudiste toimetusega 2015. aasta kevadel, tuues endisest Maalehe veebist üle ka oma varasema lugejaskonna. Tema põhiliseks fookuseks on Pärnumaa, aga rännates vahendab ta nähtut-kuuldut ka mujalt Eestist ja piiritagustest. Käesolev kirjatükk põhineb tema tähelepanekutel Külauudiste toimimisest ja toob välja eredamaid kajastusi, mida Külauudistel oli au oma lugejaini 2015 tuua.

Külauudised hoiavad silma peal ka piiriüleselt lõunanaabrite juures Foto Urmas Saard — Külauudised hoiavad silma peal ka piiriüleselt lõunanaabrite juures. Tõtt on vahitud ka Läti politseiga. Lugejatele rahustuseks: siiski täiesti rahumeeleselt. Foto: Urmas Saard

Väike tagasivaade selle aasta lugudele portaalis kinnitab ühe kodanikuajakirjanduse väljaande jätkuvat elujõulisust ja meenutab mõningaid kajastusi, mida on peetud oluliseks oma vaatenurgast näha või jäänud teiste väljaannete poolt täiesti ilma tähelepanuta.

Kodanikuajakirjandus peab silmas võimalust eemalduda turgu valitsevate suurte meediaorganisatsioonide ärimudelist, milles ajakirjandust nähakse sageli üksnes vahendina reklaamiklientidelt raha kasseerida. Meie kodanike loodud ajakirjandusliku mittetulundusühingu sooviks jääb kogu riigi ja eriti Lõuna-Eesti meediapildi mitmekesistamine.

Praeguseks on Lõuna-Eesti innukusest rohkem tuld võtnud ka Pärnumaa. Sellega laieneb geograafiline haare tugevamalt üle kogu omaaegse Liivimaa, kus ajaloolised linnad Võru ja Pärnu ning nende lähinaabruses olevad piirkonnad saavad üksteise tegemistest palju enamat teada.

Rääkides ajaloolistest sidemetest Liivimaaga ei saa tähelepanuta mööduda Põhja-Lätist, kuhu tänavu suvel oli asja ka Külauudistel. Juuni keskpaigas viidi läbi Läti Vennashaudade Komitee ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu koostööprojektina kümnepäevane kahe riigi noorte ühislaager, mille tõime lugejateni nii Tartust, Riiast kui Võnnust võimalikult üksikasjaliselt, põhjalikkusega, mida teised ei pidanud vajalikuks.

Loe edasi: Lõppeval aastal on olnud Külauudised kohal Peipsi veerelt Brüsselini

Minnie nutikus, igatsus, nooruse uljus ja uudishimu

Minnie jõudis tänagi esimesena minu koduukse trepile ja ootas avamist, et teha harjumuspäraselt lühivisiiti. Muidugi ei tea tema midagi pühade tähendusest, aga teineteisele silma vaadates mõtlesin täna viivuks väga tõsises enesesse süvenemises jõuludele, Minniele ja endale…

Minnie tänane külastus Foto Urmas Saard — Minnie tänane külastus. Foto: Urmas Saard

Minnie on juba aastaid olnud meie kodus kõige sagedasem külaline. Ta on alati oodatud. Kui mingil juhul jääb mitu päeva vahele, tunneme puudust ja hakkame põhjuse vastu huvi tundma. Minnie elab suurepärases kodus ja ei pea kunagi millegist puudust tundma. Tal on ka piisavalt vabadust ise otsustada, kas olla üksinda, veeta aega omade seltsis, jalutada õuel, vahel ka pisut kaugemal, või astuda viivuks naabrite juurde sisse, mõnikord pikemaltki.

Perenaisele on Minnie ema teada. Isa kahjuks ei tea. Tegemist on kas metsa viidud või ise metsa eksinud kassiga, kes leidjate poolt uuesti kodustati, oskab perenaine jutustada „punase“ sõbra elu algusaegadest. Punane on üksnes geneetilise sümboli üldistav kirjeldus. Päris täpselt ei oskagi värvust määratleda. Olenevalt valguse hulgast tundub olevat valdavalt punakatkollast või apelsinioranži, kohati koguni iiriskompveki värvust. Valitseva arvamuse kohaselt olevat Minnie taoliste iseloom üldjuhul võrreldav sama armsa soojusega nagu nende leegitsev värvuski.

Loe edasi: Minnie nutikus, igatsus, nooruse uljus ja uudishimu

Valged jõulud – kas jääbki soovunelmaks?

Sindis väga vähe sadanud lumi äratas lootust, et võibolla siiski ei jäägi talv taevasse

Lumesadu koduõuel Foto Urmas Saard — Lumesadu koduõuel. Foto: Urmas Saard

Iga-aastane unistuste küsimus: kas jõulud tulevad valged või mustad? Viimase puhul oleks õigem kõnelda küll rohelisest, sest koduõuel või pargialadel katab maad valdavalt hooldatud muru. Metsa all ja suurtel lagendikel on kõrge rohi koltunud ja pilt trööstitum. Varakult loojuv päike, mis pole pilvises taevas ka keskpäeval erilist valgust andnud, jätab enamiku aja ööpäevast hämaruse või kottpimeduse valda. Selles kogemuses kipub muidugi hing valgust igatsema ja küsima, kas jõulud saabuvad lumega või lumeta?

Värskel mahatulnud lumel on tundeid liigutav vägi. Täna sadas Sindis väga lühikest aega tihedat lörtsisegu, mis ühel hetkel muutus isegi laiadeks lumehelvesteks. Maa kattus õrnõhukese valge looriga, millest paistis läbi rohetav muru. Maa päris valgeks ei saanud ja puude oksad lume raskuse all ei pidanud painduma, aga ikkagi tekitas see vähene loodusekingitus märgatava elamuse. Astusin kaameraga õuele ja üritasin tabada enamat, kui loodus sel hetkel lubas näha.

Loe edasi: Valged jõulud – kas jääbki soovunelmaks?

Jaan Viska: Märjamaal oktoobris toimunud ühinenud omavalitsuste foorumi järelkajad

Ühinenud omavalitsuste foorum Märjamaal.

Märjamaal oktoobris toimunud ühinenud omavalitsuste foorumil oli ssalejaid üle 100. Omavalitsusjuhid ja halduseksperdid püüdsid kirjeldada positiivseid kogemusi, mis innustaks omavalitsusi lähema kahe aasta jooksul liituma.

Teame, et Eestis on külvatud paanikat omavalitsuste liitumise teemal. Fakt on ka see, et 1990ndate aastate lõpus oli Eestis 250 omavalitsust, praeguseks on ligi 50 võrra vähem. Novembris öeldakse kriteeriumid, millele tuleviku omavalitsus vastama peab, nõnda sõnas riigihalduse minister Arto Aas. See on juba teada: vähemalt 5000 elanikku

Kõigepealt said sõna pindalalt Eesti suurima valla esindajad Urmas Kristal ja Triin Matsalu. Ühineti aastal 2002. Liideti kolm omavalitsust: Märjamaa alev, Märjamaa vald ja Loodna vald. Vigala osales ka läbirääkimistel, kuid soovis iseseisva vallana jätkamist. Lisan, jälgides ühiskonnas ja piirkonnas toimuvaid muudatusi ning rahvastiku olulist vähenemist Vigalas, siis allakirjutajana ja läbirääkimistel osalejana leian, et nüüd 13 aastat hiljem oleksime ühinenuna elanikkonnale suutnud paremini mitmeid teenuseid pakkuda. Ühinemisplussideks loovad Märjamaa vallas mitmeid investeeringuid, kasvõi kultuurimajasse, milles peame nõu. Teisalt pärast ühinemist aktiviseerus ka külade liikumine.

Loe edasi: Jaan Viska: Märjamaal oktoobris toimunud ühinenud omavalitsuste foorumi järelkajad

Isetehtud meedia seob koolipere tervikuks

Kristel Külmallik, Tapa gümnaasiumi meediahuviline

Saabuvad üritused, uued tunniplaanid, koosolekud, tähtsad teadaanded – kõik see peab jõudma koolipereni. Aga kuidas? Koolis toimuv vajab kajastamist, kuid pole kedagi, kes sellega tegeleks. Klassijuhatajad on tehtud infokandjaiks, kes enda jadirektsiooni jaoks tähtsat infot õpilastele edasi räägivad.

Tihtipeale jääb nii palju asju aga kahe silma vahele ja jutt jääb poolikuks. Kuid sellele kõigele on üks väga lihtne lahendus – luua kooli meediagrupp! Minu koolis, Tapa gümnaasiumis, kajastab igapäevaselt kõike vajalikku ja põnevat kooliraadio. Lisaks ilmub iga veerandi lõpus koolileht, mis annab ülevaate tähtsamatest sündmustest. [pullquote]Iga kool vajab enda meediatiimi.[/pullquote]

Raadio- ja ajalehetiim on koolis nii populaarseks saanud, et ilma nendeta ei kujutata koolielu enam ettegi. Iga kool vajab enda meediatiimi. Nii jõuab kõik vajalik kiirelt ja kergelt iga õpilase ja õpetajani. Kuuldes vahetunnis kõlaritest, et tulemas on tähtis teadaanne, siis paratamatult jäädakse seda kuulama. Raadio räägib noortele mitte ainult koolis toimuvast, vaid ka üleüldiselt suurematest uudistest, lahedatest kogemustest ja igasugustest konkurssidest ning üritustest, kus on igaühel võimalik osaleda.

Kui koolis on valikainena meedia või õpilastel on võimalus ise meediat edastada, annab see õpilastele väga suure võimaluse arenemiseks. Käes on aeg tuua koolimeedia igasse kooli.

13.-15. novembrini toimus Võru gümnaasiumis meedialaager koolinoortele üle Eesti. Lugu on pärit laagritöö tulemusena ilmunud ajalehest Wõrovahtsõ.

Arvamus: Kodanikualgatus meie suurmeistri
Paul Kerese meelespidamiseks

Eestimaa talimängud males. Foto: erakogu.

Malesuurmeistri Paul Kerese sünnist möödub 7. jaanuaril 100 aastat.

Maleliidu koduleheküljel on 10. novembril avaldatud teade “07. 01.–10. 01. Tallinn, 25. rahvusvaheline kiirturniir “Meenutades Paul Kerest””. On see kõik, mis Eestis malemeistri austamiseks ette võetakse?

Spordiregistris on 45 maleklubi, maleliit ja EOK. Spordialade nimistus on 64 klubi 2695 harrastajaga ja 14 spordikooli 1152 harrastajaga. (64/269 Male 5 ; 14/1152) Need on numbrid aruandluse jaoks. Kuid pole statistikat, kui paljud vanuserühmade viisi Eestis malet oskavad või vähemalt kord aastas mängivad. On vaid süsteem: maleklubid, maleliit ja EOK.

Olen kahel aastal Õpetajete Lehes teinud ettepaneku vabatahtlikult koolides ainetunni arvel malet õpetada ja õppida:

http://opleht.ee/11350-etturid-teele/

http://opleht.ee/18136-voimalus-austada-malemeistrit/

Süsteemi koosseisus EOK, maleliit, maleklubid see ei huvita, sest see idee on tulnud neist sõltumatult väljastpoolt.

7 . jaanuar 2016. on neljapäev ja õpilastel on siis talvevaheaeg. Veel jõuaks kuu aja jooksul paaril tunnil nädalas mõttest huvitatud koolidel ja klassidel male algõpetus selgeks saada. Eesmärgiga pärast talvist vaheaega 10. jaanuaril üks tund koolis maletada, näiteks üks kuni kolm partiid pinginaabriga. (Kuigi meedias ületaks pinginaabriga maletamine uudise lävepaku ilmselt vaid siis, kui 7. jaanuaril Riigikogu saalis Riigikogu liikmed välgutaksid malet oma pinginaabriga. )

Igas maleseltskonnas võiks olla ka kohtunik, kes kõik mängijad (tingimusel, et pildil näha mõlemad maletajad ja malelaud malenditega) fotodel jäädvustaks. Need fotod võiks koguda spordimuuseumi tarvis (siis peab olema lisatud mängijad, koht, aeg, pildistaja nimi ja tulemus. Kuni 500 tähemärgiga selgitus/lugu.) Ajakirjanikud võivad näidata eeskuju.

Kui suuremalt mõelda, siis võib kutsuda suurmeistri meenutuseks maletama ja pilte saatma ka välismaal elavaid eestlasi, kõiki maailma maletajaid ja neid, kes selleks puhuks malekäigud selgeks saavad. Kindlasti väärib idee teatamist kõigile endistele Nõukogude Liidu rahvastele. Paul Kerese nimi pole unustatud.

Milline portaal võtab vaevaks malepildid koondada ja need spordimuuseumile edastada? Kas korraldada selleks hankekonkurss? Või jätkub missioonitunnet?

Loodan aktiivset tegutsemist eelkõige Pärnu ja Narva koolidelt ja kodanikelt ja kaasabi idee tutvustamisel Eesti meedialt.

Niisiis, koolides 10. jaanuaril, kõik teised kindlasti just 7. jaanuaril.

Heino Laiapea

Topeltstandardid: mehed versus naised

Emma Koppel, põhikooliõpilane

„Tütarlapsel peavad olema õlad kaetud, sest kui matemaatika tunnis välgub paljas õlg, siis noormehed ei suuda keskenduda matemaatikale. Sama käib ka aktuse riietuse kohta.“ Just selline seisukoht kõlas, kui räägiti Tallinna Reaalkooli riietumisreeglitest.

Kui öeldi, et aktusel peab õlgu ja isegi rangluid katma, vajus mul suu lahti. Miks peaksin mina katma kinni lõpuaktusel oma õlad mingi poisi pärast? Kas siis, kui poisid minu õlgu näevad, lähevad nad hulluks? Tundub nagu arvataks, et poisid ei suuda end kontrollida ja tüdrukud on neile vaid seksuaalsed märklauad.

Tüdrukute kohus on oma tagasihoidliku riietusega kindlustada, et poistel ei tekiks kõrvalisi mõtteid, mitte poiste kohustus pole oma mõtteid, tundeid ja tegusid kontrollida. Eesti ühiskonnas ei peaks keegi end katma kinni kellegi teise pärast. Keegi ei peaks olema vastutav teise inimese käitumise ja mõtete eest.

Meedialaagrisse tulles märkasin kohe, et siinsed tualetid olid kas sega- või meestetualetid. Võru gümnaasium on uhiuus kool, see peaks olema tänapäevane, modernne. Kas kool eeldab, et tüdrukud ei taha oma tualetti või privaatsust? Poisid saavad käia tualetis nii, et tüdrukuid pole, kuid vastupidi mitte. [pullquote]Keegi ei peaks olema vastutav teise inimese käitumise ja mõtete eest.[/pullquote] Ainus naistetualett asub söökla kõrval. Muuseas, sööklas on eraldi poistepraad, kuid puudub naistepraad.

Naistele valimisõiguse andmine on igas riigis olnud ajaloo verstapost, algus teekonnale võrdõiguslikkuseni. Ent isegi tänapäeval on suureks sündmuseks, kui naine on kõrgemal positsioonil kui mees. Kui otsustajatel oleks selline tagurlik mõtteviis olnud sada aastat tagasi, poleks naised valimisõigust saanud. Mõlema soo esindajatel peaksid olema ühesugused õigused, jätkuvalt.

13.-15. novembrini toimus Võru gümnaasiumis meedialaager koolinoortele üle Eesti. Lugu on pärit laagritöö tulemusena ilmunud ajalehest Wõrovahtsõ.

Piltuudis Sindist reedel, kolmeteistkümnendal kuupäeval

Viivuks pilvede vahelt eredalt paistma pääsenud päike omas keskpäeval sedapalju väge, et sundis arvuti tagant tõusma, üleriided peale tõmbama ja uksest välja astuma.

Johann Christoph Wöhrmanni puiestee Foto Urmas Saard — Johann Christoph Wöhrmanni puiestee. Foto: Urmas Saard

Õuele jõudes olid pilved päikesele uuesti ette liikunud ja ilm taas endiselt sinakalt hall. Hilissügis on puudelt lehed maha heitnud, üksnes mõned õunapuud hoiavad kangekaelselt õunu endi valduses. Õunad raagus puuokstel ripuvad nagu jõuluootel ehted. Veel on mingid punased marjad raagus okstel. Botaanika teadmisi napib, et taime liiki nimetada. Aga teadmatus ei takista vaate nautimist. Tugevalt sammaldunud tüved paistavad praegu muidugi paremini silma, kui keset suvist rohelust.

Ja kogu linnaarhitektuur asub hoopis teises perspektiivis, sest rohke lehtpuude kõrghaljastus on hilissügisel teisenenud õhuliselt läbipaistvaks. Kaugelt paistvad objektid sulanduvad lähemate hoonetega ühte. Kolemajadki muutuvad detailides huvitavamaks kõiges selles, mida suvine rohelus püüdis varjata ja põnevad üksikasjad saavad selgemaks. Kuigi Kooli tänaval ikka veel püsti seisev põlengu järgne maja risustab valdava enamiku linnakodanike meelest linnapilti, tundub seegi objekt linnaruumi rikastavana. Meelelist rahulolu tekitavad klantspiltidena võrreldavad ülikorras majad või õuealad. Kuid oma sõnumit kannavad ka lagunevad hooned või päris ahervaremed.

Loe edasi: Piltuudis Sindist reedel, kolmeteistkümnendal kuupäeval

Saima Sellak-Martinson: mõeldes hingedepäevale

Jõulukuul 2002 Tallinna Toompea Kaarli Kirikus piiskop Einar Soone poolt diakoniseisusesse pühitsetud Saima Sellak-Martinson on varem tähistatud hingedepäeval avaldanud mõtteid, mis ajatuse mõistes on tänagi sama kaalukad.

Täna, hingedepäeval, Sindi kalmistul Foto Urmas Saard — Täna, hingedepäeval, Sindi kalmistul. Foto: Urmas Saard

2. novembril tähistame hingedepäeva, mis kuulub hingedeaja sisse. See on periood eesti rahvakalendris, mil oodati koju surnud esivanemate hingi, neid austati, neile kaeti tuppa või sauna toidulaud, neil paluti kaitsta karja ja põldu…

Meie ajal, mil enamasti enam põlvkonniti koos ei elata ja inimesed kolivad palju, on selle müstilise aja tähendus ehk pisut teisenenud. Kodus mälestatakse oma armsaid, mäletades neid fotode, öeldud sõnade ja tegude põhjal, meenutatakse koosveedetud aegu, süüdatakse küünlad surnuaial ja kodude akendel.

Hingedepäeval mõtleme ehk pisut rohkem surmale ja tajume ka iseenda piiratust. Sel ajal on lihtsam jaatada tõsiasja, et olemine oma eri pooltega – nähtava ja nähtamatuga – on üks tervik. Me tajume, et inimese olemasolu siin maailmas ei piirdu ainult otseselt nähtava ja kogetavaga, sest ka siis, kui inimene toetub puhtalt mõistusele ja ei usu igavest elu, ei kao surres jäljetult keegi. Jäävad mälestused, jäävad esemed, mis lähedast meelde tuletavad. Lisaks on meil usklikena lootus saada kunagi üksteisega kokku igaveses kodus, seal, kus Issand elab ja valitseb.

Hingedeajal mõtleme ehk enam siit ilmast kutsututele, meenutame neid, aga ärgem selle kõrval unustagem ka lähedasi, neid, kes on meie lähedal, kellega suhtleme igapäevaselt…

Hingedeaeg ja isadepäev kaunimates mõisates

Kontserdiagentuur Corelli Music tähistab kaunimates mõisates 31. oktoobrist kuni 2. novembrini hingedeaega ja isadepäeva. On ju neist paljud, keda hingedeajal mälestame, just meie esiisad ning laval on tänased isad. Meeleolukad kontserdid sarjas “Mõisaromantika” kannavad seekord nime “Trubaduuride laul”. Hubased muusikasalongid koos säravate muusikute ja ajaloohõngulise interjööriga ootavad erinevates Maarjamaa mõisates, tuues kaunid kontserdid kodu lähedale ka suurematest linnadest kaugel elavatele inimestele.

Hingedeaeg on meie esiisadele olnud väga oluline. Pikkadel pimedatel sügisõhtutel, kui suvised tööd tehtud ning saak salves, on ikka mõeldud elu ajalikkusele ning tuletatud meelde neid armsaid inimesi, kes meie hulgast on lahkunud. Folklorist Marju Kõivupuu: “Hingede aeg on mälestusküünalde süütamise ja esivanematest lugude jutustamise aeg. Esivanemate kultuuriruumist tuttavasse hingedeaega jääb Eestis suhteliselt uudse tavana ka isadepäeva tähistamine, antakse välja auväärne aasta isa tiitel. 1990ndatel võtsime Euroopa ja anglo-ameerika kultuuriruumist üle ka halloweeni, kuid mis (nagu paljud teisedki kalendritähtpäevad) on koos inimestega ajas ja ruumis rännates muutunud meelahutuslikus lastepühaks. Meile eestlastele hingede aeg on aeg, kui oleme koos oma lähedastega nii siin- kui sealpoolsuses. Hoiame oma lähedasi, kui nad on meiega ja meenutame neid, kui nad meid hulgast lahkunud.”

Loe edasi: Hingedeaeg ja isadepäev kaunimates mõisates

Aldo Kals peab vajalikuks piirilepingu selgitamist naabritele

Neljapäeval, 22. oktoobril toimus Tallinnas Vabaduse väljakul Miina Hindi korraldatud uue piirilepingu vastane üritus, kus kõneles ajaloolane ja filosoofiadoktor Aldo Kals.

Vabariigi Presidendi Kantselei riiginõukogu saali seina kaunistab vapivaip, millel näeb suurt Eesti Vabariigi vappi ja üheteistkümne maakonna vappi, kuna just nõndapalju neid esimesel iseseisvuse ajal oli Foto Urmas Saard — Vabariigi Presidendi Kantselei riiginõukogu saali seina kaunistab vapivaip, millel näeb suurt Eesti Vabariigi vappi ja üheteistkümne maakonna vappi, kuna just nõndapalju neid esimesel iseseisvuse ajal oli. Nüüd on 15 maakonda, kuid puudub Petserimaa. Fotol osa vaibast Petserimaa vapiga. Foto: Urmas Saard

Aldo Kals (IRL) toetas kodaniku algatusel toimunud kõnekoosolekut, mis seisab vastu praegusel kujul ratifitseerimist ootavale piirilepingule. Ta leiab, et meie riigi paljudele poliitikutele on tundmatud Eesti ajalugu ja maateadus: „Esiteks – Petseri maakond ja Ingerimaa Narva, Piiri ja Raja vald on Eesti Vabariigi lahutamatud osad; teiseks – Petseri linn on Eesti Vabariigi maakonna keskus; kolmandaks – valdav osa Petserimaa eestlasi on setod, eesti rahva etniline osa; neljandaks – setod kõnelevad eesti keele murrakut,“ pidades nimetatud alade loovutamist põhiseaduse vastaseks tegevuseks.

„Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel. See tähendab taastamist kõiges, kaasa arvatud riigipiir ja territoorium. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tühistas juba 12. septembril 1991 kõik Eesti NSV Ülemnõukogu õigusaktid, mis käsitlesid piirimuudatusi. Venemaa Föderatsiooniga algasid läbirääkimised Tartu rahulepingujärgse piiri taastamiseks. Sellele tuli aga järsk lõpp 1994. aastal,“ selgitas Kals, kelle hinnangul ollakse jõudnud Idamaa valitseja Hammurapi (surnud umbes 1750 eKr, toimetaja märkus) aegadest ennekuulmatu piirilepingu sõlmimiseni, mille üks osapool saab kõik, teine aga mitte midagi. Kals peab targemaks uuest piirilepingust loobuda ja selle asemel Jaapani Keisririigi eeskujul nõuda oma maid ja varasid tagasi.

Kõneleja nõustub Toomas Varraku hinnanguga, mille kohaselt tuleb lugeda „uue piirilepingu sõlmimist poliitiliselt lühinägelikuks, põhiseadusega vastuolus olevaks, riikliku järjepidevuse põhimõtet kahjustavaks ning Eesti kodanike huvisid ignoreerivaks ning riiklikku eneseväärikust alandavaks“. Kokkuvõtvalt ütleb Kals, et ÜRO poolt tunnustatud ja kehtiv piirileping aastast 1920 on juba olemas. „On ainult vaja see naabrile selgeks teha.“

__________________________________________________________________

Vikipeedia andmeil on Aldo Kals sündinud Pärnumaal Halinga vallas. Ta on õppinud Pärnu-Jaagupi Keskkoolis, Tartu Emajõe koolis, Tartu Ülikooli ajaloo osakonnas, kaitsnud ajalookandidaadi ja filosoofiadoktori kraadi. Töötanud Tartu Ülikooli sotsioloogia laboratooriumi ja NSV Liidu ajaloo kateedri nooremteadurina, Eesti Looduskaitse Seltsis, TÜ nägemise tervishoiu laboratooriumi vanemteadurina, olnud aastast 1983 Eesti Pimedate Muuseumi juhataja, aastast 1996 Tartu Nägemisvaegurite Arenduskeskuse juhataja. Tähistanud koos kujur Ado Kochi ja Pärnu-Jaagupi Muinsuskaitse Seltsiga 25 haua- ja mälestuskivi. Tunnustused: Pärnumaa Vapimärk, Halinga valla aukodanik, Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärk, Tartu Kultuurkapitali loominguline stipendium, Aasta isa 2013.

Urmas Saard

Maikellukese punaste marjadega tasub olla ettevaatlik

Täna kalmistul lehti riisudes nägin paljude piibelehtede vahel kahte rootsu, mille küljes rippus ühtekokku kuraditosina jagu ahvatlevalt meelitava välimusega punast marja. Enamasti märkan loodust siis, kui edela tuul puhub merevee Pärnu tänavatele, vesipüks puudutab veepinda, tuisulume vaalud kerkivad tavatult kõrgele või juhtub veel midagi harva esinevat. Kevadel olen näinud suurtel aladel maikellukesi õitsemas, aga ei teadnud, et sügise saabudes võib samade varte otsas näha päris punaseid marju. Vikipeedia järgi peaks täpsem värvus olema oranžpunane. Ilmselt ei paista oktoobris maha langevate puulehtede tõttu marjad nii hästi silma, kui valged õied suve tulekul. Teine põhjus võib olla selles, et marjad kukuvad enne märkamist maha.

Uurisin marju lähemalt ja läbi kaamera objektiivi. Kodus püüdsin lugemisega teadmisi täiendada. Rahvapäraste nimede hulgas on ka lillikas, karikelled, villvallikas ja lambakeel.

Loe edasi: Maikellukese punaste marjadega tasub olla ettevaatlik

Urmas Saard: Sindi linnapea

Marko Šorin ja Viljo Vetik Foto Urmas Saard — Marko Šorin ja Viljo Vetik. Foto: Urmas Saard

Lugesin 30. septembri Pärnu Postimeest seni, kuni jõudsin Kaupo Meieli arvamusloo pealkirjani „Maailma kõige igavam Pärnu linnapea“. Jäin küsivalt mõttesse ja panin lehe kõrvale. Mõni päev hiljem sattus silmapaar uuesti samale pealkirjale ja enda eelarvamust maha surudes lugesin loo peaaegu lõpuni. Tegin hästi, et lugesin, sest üksnes nii sain teada, et artikli sisu loob Romek Kosenkraniusest positiivse kuvandi, mida olingi juba varem mõelnud. Muuhulgas leidis Meiel, et meer ei eksponeeri end mõõdutundetult ega nori avalikkuse tähelepanu, austust ja tänu. Seda lugedes mõtlesin võrdluspildis Sindi linnapead Marko Šorinit.

Aga viimane lõik jäi lugemata, sest naine jõudis töölt koju ja siis kuulus kogu tähelepanu temale. Küsis, kas mäletan ammusest ajast inimest, keda tema enam ära ei tundnud, aga olevat tundunud väga tuttavana. Küsinud, kus me nüüd elame ja kuuldes, et Sindist, läinud unustatud tuttava nägu särama. „See on ju väga vahva linn ja teil pidavat olema hästi tore linnapea,“ vahendas abikaasa Pärnu turult kuuldud uudist minulegi. Umbes samasuguseid uudiseid olen kuulnud varemgi ja mitte ainult Pärnust, vaid maakonna piiridest kaugemaltki.

Loe edasi: Urmas Saard: Sindi linnapea

Arvamusfestivalilt kogutud uitmõtted

Kolmas Paide Arvamusfestival Foto Urmas Saard — Kolmas Paide Arvamusfestival. Foto: Urmas Saard

Teist korda Paide Arvamusfestivali külastades ei saanud jääda märkamatuks, et tegevuse ala oli avardunud ka Keskväljakule. Peamine mõttetöö leidis siiski aset kõrge valli seesmiste kaitsvate nõlvade vahel. Nähtavasti seepärast ei alustatudki festivalile saabuvate inimeste loendamist mitte festivali ala piirilt vaid vallile tõusva trepi eest, kuhu suurem rahvahulk kõigepealt suundus. Vabatahtlike tegevus jättis kohe esmapilgul väga meeldiva mulje. Naerataval näol paluti luba valge paela sidumiseks käele. Seda selleks, et oleks festivali lõpuks hea ülevaade külastajate hulga kohta. Nüüd teame, et kahe päevaga sai paela käele üle 10 000 inimese. Võrdluseks olgu meenutatud, et mullu loendati 4000 inimese ringis. Siis oli kavas üle 150 arutelu, nüüd 224 seinast-seina teemavalikuga arutelu. Kolmas festival on teinud kahtlematult rahva hulki haaravalt suure hüppe edasi.

Loe edasi: Arvamusfestivalilt kogutud uitmõtted

Riigikogu kuritegu ökosüsteemide vastu

Aleksander Laane

erakonna Eestimaa Rohelised esimees

Äsjane Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) raport ütleb, et fossiilkütuste tootmist kogu maailmas toetatakse tempoga 10 000 dollarit minutis! Aastas toetavad maailma riikide valitsused fossiilkütuste tootjaid summaga, mida on raske isegi ette kujutada: 5,4 triljoni dollariga. Seda on palju rohkem, kui kogu maailma valitsused suvatsevad eraldada tervishoiu vajadusteks.

Harukordse erakonnaülese koosmeelega on Reformierakonna, Keskerakonna, IRLi ja Sotsiaaldemokraatide esindajad asunud Riigikogus soodustama põlevkivi kaevemahtude suurendamist. See on paari ettevõtja ja firma huvides tehtav subsideerimine ehk raha kinkimine, sest riik ei küsi meie ühise vara laristajatelt kaugeltki õiglast hinda. Kuritegu meie maa ökosüsteemi vastu püütakse ära teha eriti kiiresti, mis annab tunnistust pehmelt öeldes varjatud huvidest.

Eelnõu 43 SE maapõueseaduse ja keskkonnatasude seaduse muutmiseks on kavas suunata täiskogu päevakorda 9. juuniks, määrates muudatusettepanekute tegemise tähtajaks 10. juuni (!). Eelnõu esitajad ei ole vaevunud hindama selle vastuvõtmisega kaasnevaid keskkonnamõjusid, sealhulgas mõju kasvuhoonegaaside emissioonile. Nii kummaline kui see ka pole, ei ole tegelikult analüüsitud ka eelnõu sotsiaalseid mõjusid, jutustades muinasjutte lisanduvatest töökohtadest.

Tegemist on häbiväärse katsega muuta seadust vaid mõne ettevõtte ja selle omanike lühiajalistes huvides, ignoreerides avalikke huvisid ja ühiskonna pikaajalisi arenguperspektiive. Erakond Eestimaa Rohelised leiab, et eelnõu 43 SE tuleb esimesel lugemisel tagasi lükata ja kutsub üles Riigikogus esindatud erakondi lõpetada erahuvide eelistamine avalikele vajadustele.

Aldo Kals: kaks soovi erakonnale

Mullu 8. veebruaril korraldatud IRL-i Suurkogul ei mahtunud sama erakonna liige Aldo Kals oma sõnavõtu sooviga võrdväärselt teiste ettekannete formaati ja seetõttu jagas Nokia kontserdimajas esitamata jäänud mõtteid Maalehe veebis. Täna õhtul pöördus tuntud ühiskonnategelane Eesti Kodanikuajakirjanduse seltsi poolt toimetatava Külauudiste portaali poole palvega, et päeval toimunud IRL-i Suurkogul esitamata jäänud ettekanne siiski avalikkusele teatavaks tehakse.

Aldo Kals Foto Urmas Saard — Aldo Kals. Foto: Urmas Saard

Tänane üritus on sattunud erakonnale raskele ajale. Kunagi ülipopulaarne erakond on hetkel madalseisus. Ometi oleme valitsuskoalitsioonis ja võiksime kõige kõrgemal tasemel Eesti asja ajada. Pole kunagi hilja oma vigadest õppida ja suunda muuta. Eriti sobiv on seda teha uute väljakutsete ootel olevas erakonnas.

Mis on see, millega meie erakonna valijad rahul pole? Me loeme end isamaaliseks erakonnaks, aga isamaalist poliitikat on meie tegevuses vähevõitu. 27. märtsi “Postimehes“ lobises üks Moskvas soosingus olev Eesti ettevõtja välja, et on uue piirilepingu sõlmimisel niiditõmbaja! Niisiis oleme majandusringkondade ja võibolla veel kellegi survel esirinnas sellesama isamaa lammutamisel! On arusaamatu, kuidas meie erakond saab tegelda Eesti Vabariigi jagamatust rõhutava põhiseaduse taustal riigipiiri kahjuliku muutmisega?

Loe edasi: Aldo Kals: kaks soovi erakonnale

Vaba tahte saadikud

Tarmo Tüür
Teeme Ära talgupäeva eestvedaja

Üle-eestiline Teeme Ära talgupäev on unikaalne nähtus – nii laiahaardelist ja osalejaterohket kodanikualgatuse platvormi ei leidu kusagil mujal. Mullu korraldati meie ühise talgupäeva raames 1754 talgut, millest võttis osa ühtekokku 45 024 inimest ehk 3,5% eestimaalastest. Õlg õla kõrval tehti kümneid eri liiki talgutöid, visati nalja, peeti plaane. Enne kui taas käised üles käärime, võiksime võtta hetke, et mõtiskleda: mille poolest on talgupäev meile igaühele tähtis ja eriline.

Esimesel Teeme Ära algatusel 2008. aastal astus kogu Eesti prügistamise probleemi vastu ning viidi läbi sadu koristustalguid. Nüüd leitakse igal talgupäeval igas Eestimaa nurgas just sellele paigale oluline teema, mis lahendamist vajab ja kuhu ühiselt käed külge pannakse. See on omamoodi ime, et oleme selleni jõudnud, kuid veelgi suurem ime on see, et talguhoog ei rauge.

1700 rainernõlvakut
Eestimaa inimeste heasoovlikkus on kõige paremas mõttes jahmatav ning kaasalöömise aktiivsus jätkuvalt üllatav ja innustav. Ei tasu unustada, et iga talgujuht ja korraldaja leiab ju ise vajalikud tööriistad, materjalid, koostööpartnerid, lõunasupi ning muu tarviliku. See näitab, kui palju on eestimaalasi, kes hoolivad oma elukeskkonnast, kogukonnast ja kaaslastest ning on valmis selle nimel vabast tahtest panustama.

Kui 2008. aastal oli meil üks Rainer Nõlvak, kes kutsus osalema suurel prügikoristusel, siis nüüdseks on Eestis täna talgupäevale piltlikult öeldes 1700 rainernõlvakut, kes kutsuvad teisi kaasa väärt ettevõtmisteks.

Talgud ja talgupäev pole aga kaugeltki vaid töötegemine. Talgud on olnud sajandeid oluline osa meie kultuurist ning ootamatul kombel muutunud täna Teeme Ära näol omamoodi ekspordiartikliks ja üheks Eesti tuntuimaks märgiks üle maailma. Talgud toovad kokku ja liidavad väga erinevad inimesi. Siin ei loe vanus, sugu, rahvus ega sotsiaalne kuuluvus. Külg-külje kõrval töötades on lihtne leida ühine keel ja ühisosa. Aastatega on kogunenud lugematu hulk näiteid, kus talguplatsil koos toimetades, kosutava supikausi või teetermose juures on leitud uusi tuttavaid, sõpru või ideid järgmisteks koostegemisteks. Talgupäev loob ja kasvatab sotsiaalset kapitali.
Loe edasi: Vaba tahte saadikud

Rühma Eesti aasta emade ja isade avaldusele on aastaga lisandunud 120 toetajat

Eelmise aasta emadepäeval tegid Aasta ema 1999 Tiina Talvik, 2002 Inara Luigas, 2005 Alli Laande, 2006 Eevi Ross, 2007 Margit Lail, 2010 Rutt Šmigun, 2013 Malle Kobin ja Aasta isa 1998 Eduard Jaansen, 2000 Ants Taul, 2005 Jaan Sild, 2006 Mehis Viru, 2007 Lembit Peterson, 2013 Aldo Kals ühisavalduse Eesti avalikkuse ja Riigikogu poole allpool toodud sõnastuses.

16 aprilli 2014 Tallinnas Lossi platsil Foto Urmas Saard — 16 aprilli 2014 Tallinnas Lossi platsil. Foto: Urmas Saard

Tunnetades oma vastutust Eesti riigi ja rahva tuleviku ees ning juhindudes soovist kaasa aidata rahule ja stabiilsusele Euroopas, pöördub osa Eesti Naisliidu poolt aastatel 1998-2013 valitud aasta emasid ja isasid Eesti avalikkuse ja Riigikogu poole järgnevas.

Kõik me pole poliitikud, aga oleme juba paarkümmend aastat ärevusega jälginud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel toimunud piiriläbirääkimisi, mille tulemusena jõuti 16. aprillil 2014 Riigikogus Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel Eesti-Vene riigipiiri lepingu ning Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu menetlusel esimese lugemise lõpetamiseni. Oleme seisukohal, et isegi väga kasulikke lepinguid ei sobi praegu Venemaa Föderatsiooniga sõlmida, kuna partner pole usaldusväärne lepinguosaline, rikkudes rahvusvahelist õigust ja seni kehtinud kokkuleppeid Ukraina Vabariigiga ning agressiooni tulemusena liitnud oma riigiga Krimmi poolsaare. Ei saa sõlmida piirilepingut üha suuremasse rahvusvahelisse isolatsiooni langenud sõdiva riigiga.

Loe edasi: Rühma Eesti aasta emade ja isade avaldusele on aastaga lisandunud 120 toetajat

Mõtisklus: rahvastikust Raplamaal

Jaan Viska,

Vängla külavanem, Vigala vald

“Maa tuleb täita lastega…” – nii algab Hando Runneli luuletus. Eestlased olid oma taasiseseisvumise algul lootusrikkad, nüüd ollakse maaelu hääbumise pärast tühjenevates külades mures pärast üht inimpõlve kestnud iseseisvust.

Võib küsida, et miks lähevad sõnad ja teod lahku. Miks on usk tulevikku kadunud ja otsitakse mujalt tuge ja raadio ütleb just praegu, et Soomes väärtustatakse töötajat? (29. jaan. kell 10.02) Meenutame veel laulusõnu: maa tuleb täita lastega, maa oma enda lastega, sest lastele jääb tulevik.

Tavaliselt öeldakse, et ega naabritel paremini lähe. Vaatame ja veendume. Kõige algus on Vigala mehelt doktor Jaak Uibult, kes on öelnud: “Olen juba kaks aastakümmet riigivõimu hoiatanud Eesti üha kahaneva rahvaarvu pärast – trendi jätkudes pole rahvas enam jätkusuutlik.” Appi on ta kutsunud ühisele arutelule riigikogu liikmeid, ministreid, loomeliitusid, ülikoole…. Pöördumised on jäänud peamiselt vastuseta või on vastatud mitte midagi ütleva vormitäitena. Uibu viimane teleesinemine jaanuaris pani kaasa mõtlema, sest kohalikke volikogusid huvitab rohkem palganumber kui elanike arv omavalitsustes. Loe edasi: Mõtisklus: rahvastikust Raplamaal

Horoskoop lamba-aastas

Pulga Jaan,
talupoig

Ei saa arru, mille kõik nakkasõ idamaa horoskoope tegemä Kristusõ sünnüpäävä paiku, ku vahtsõnõ aastak nakkas idamaiõn veebruari lõpun, timahava 19. 02. kell 1.47. Tuu om sis õigõ moment ütstõsõlõ suuvi: Gong he xin xi! Kiä tuud ei tii, ärgu unistagu Hiina turust. Mul Hiina turgu väega vaia ei lähä, a eläjiid ma kuvõrd tunnõ ja nii sis pannigi kokku eläjähoroskoobi.

Kikas (esäne kana)
08.02.1921–27.01.1922; 26.01.1933–13.02.1934; 13.02.1945–01.02.1946; 31.01.1957–17.02.1958; 17.02.1969–05.02.1970; 05.02.1981–24.01.1982; 23.01.1993–09.02.1994; 09.02.2005–28.01.2006 jne. A tärminiide üleslugõmine võtt pall’u ruumi, nii et edespite otskõ esi.
Ku hobõsa kabja all om kanapojal võimalus ellu jäiä (olõ tuud esi kats kõrda nännü), sis lambakar’a sõrgu alt ei tulõ ütski kana eluga vällä. Lamba esi midägi halva ei tahaki, a näide ülejuuskmisest jääs perrä õnnõ häötüs. Nii et kikas piät lamba-aastal käümä sainaviiri piten vai ülepää puuriida otsa lindama, ku kirgi taht. Riit olgu 2 m korgõ, et lammas kätte es saanu.

Pini
Midä väetimp pini, toda hullõmbalõ tä lambiide pääle larmas: tä pelgäs lambiid.
Pinil tasus lambiid pelädä kõgõpäält keväjält, ku tallõkõsõ väiku. Sis ommava vana lamba pinne pääle väega kur’a. Tõnõ ohtlik aig tulõ sügüse, ku oiniil lõpõs põhitüü är, a võhma viil nigu olõssi… Mul om meelen, ku kadunu Kalkuna Agu tull’ mu poolõ üte valgõ foksterjeriga, et urujahti vai nii. Et pini ollõv hirmus murdja. Ku sis mu oinas tollõ pini är näkk’, sis es olõ pinil muial pidämist ku peremehe tooli all. Nii jah, et pini piät lamba-aastal ette (ja esieränis takka) kaema.

Tsiga
Võta kost otsast tahat, tsiga om lambast üle. Kui lammas taht tsika essütä, sis tsiga lüü timäle lihtsält kärsä alla ja lammas lindas kõrvalõ. Lammas ei juhi kunagi tsiakarja, vastapite juhussiid om kül ollu.
Siski, päält mihklipäivä piät tsiga ette kaema, aga tuu om nii egä aasta. Eriti hullus lätt tsia elu inne jõulõ ja sääl om kaudõ ka lammas süüdläne. Nimelt kõnõldas, et Kristus ollõv sündünü lambasõimõn.

Rott
Meil siin Põh’amaal otsva roti talvõs lämmind kortinat ja ku ahualust käeperi ei olõ, tegevä hindäle lambavillust ja katusõlastõst pesä. Söögipoolist nimä lamba käest suurt ei saa, kuna lammas om üts lõpmalda ahnõ ja kadõlik elläi. Nii et rotil jääs luuta õnnõ hindä vai lohakiide inemiisi pääle. Loe edasi: Horoskoop lamba-aastas

Kommentaar: Töövõime hindamise metoodika annab punktkirja õppimisele tagasilöögi

Ago Kivilo,

Eesti Pimedate Liidu esimees

Tuleva aasta alguses käivituva töövõimereformi ettevalmistamise raames testitakse praegu t öövõime hindamise metoodikat. Kavandatavas hindamise taotlusvormis tahetakse pimedatelt muu hulgas teada, kas vastaja suudab teistelt inimestelt vastu võtta suures kirjas trükituna või punktkirjas edasi antud lihtsaid sõnumeid. Eelnevalt on selgitatud, et lihtne sõnum tähendab näiteks teavet selle kohta, kus asub tualettruum. Metoodika koostajate arvates on pime inimene, kes suudab punktkirjas niisuguseid sõnumeid vastu võtta, seetõttu suurema töövõimega kui inimene, kes seda teha ei suuda. Punktkirja valdajal ei ole aga sellest oskusest suhtlemisel tööandjaga abi, sest tööandja ju seda kirja ei oska.

Punktkirja õppimine nõuab pingutust ja paraku ei ole kõigile soovijatele selle kirja õppimise võimalused tagatud. Seetõttu ei tunne paljud nägemise kaotanud inimesed motivatsiooni punktkirja õppida. Küsimus töövõime hindamise taotlusvormis vähendab motivatsiooni veelgi ja annab selle kirja õppimisele tagasilöögi.

Sõjalised konfliktid näitavad taastuvenergia möödapääsmatust

Sandra Niinepuu
Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri Muuseumi teadur

Ärevad ajad Euroopas ja maailmas näitavad, et senisest energiapoliitilistest ja – majanduslikest lahendustest ei piisa, et tagada riikide energiajulgeolek, mis toimiks ka kriisiolukordades. Samas tõendavad konfliktipiirkondade ja sõjatööstuse probleemid ja senised lahendused, et taastuvenergia laialdasem kasutamine loob nii tugevama energiajulgeoleku kui ka annab eeliseid sõjaolukorras.

Veebruaris puhkes seni kestev ja väga traagiliste tagajärgedega relvastatud konflikt Eestile juba suhteliselt lähedalasuvas riigis – Ukrainas. Sõda seostub tsiviilelanikkonna jaoks esimese hooga plahvatavate pommide, püssitule, põgenemise ja esmatarbekaupade varumisega jne. Samas on kaasaegses elukorralduses üks hädavajalik ressurss, mida eriti varuda ei saa – energia.

Mobiiltelefoni ja sülearvuti aku saab ruttu tühjaks, samuti auto kütusepaak. Linnades ja ka paljudes maamajapidamistes tähendab elektri kadumine sedagi, et ei ole eluks vajalikku vett. Häired elektri- ja kütteainetega varustamises tekivad konflikti olukorras aga kiiresti. Näiteks Ukraina Donetski ja Luhanski regioonist, kus toimub põhiline lahingutegevus, on korduvalt tulnud teateid asulate elektrivarustuse katkemisest, mis omakorda tähendab häireid kõikide elutähtsate teenuste osutamises.
Loe edasi: Sõjalised konfliktid näitavad taastuvenergia möödapääsmatust

Reisikiri kodumaalt:
Külas naabermaakonnas – Pärnus ja Sindis

Pärnu täiskasvanute varjupaiga õuel. Fotod: erakogu

Jaan Viska, Vängla küla külavanem, Vigala vald, Raplamaa

Vigala vallavolikogu sotsiaalkomisjoni külaskäik jätkus pärast idaviru reisi Maie Üürikese eestvõttel Pärnumaa kohaliku MTÜ aktiviseerimiskeskuse Tulevik tööga tutvumisel. See on täielikult uus valdkond, mis omavalitsustes kohalike probleemide lahendamiseks loodud.

Oma juhitavat MTÜd Tulevik tutvustas Mirjam Vabrit, kelle initsiatiivil on keskus käivitatud. Eesmärgid on laiaulatuslikud, hädavajalikud: tekitada või taastada tööharjumus inimestes, aidata kohalikel ettevõtetel luua töökohti; anda toimetulekualast õpetust – ikka neile, kes eluga ise toime ei tule. Seega on teenuste hulk lai alates puidutööst mööbliremondil, jalgrataste pisiremondist, pakutavast transporditeenusest, abitööde teostamisest, territooriumide korrashoiust jne.

Taasiseseisvunud vabariik oma üle 20 tegutsemisaasta jooksul osadele taganud edu, teisalt jätnud osa elanikkonnast niiöelda unarusse. Hea, kui piirkondades tekivad kohalikud MTÜd, esialgu projektipõhisel rahastamisel, paljuski vabatahtlikkusel. Võib küsida, kas kutsekoolid oma õppekavadesse uute erialade loomisega saavad ühiskonna jätkusuutlikkuseks omapoolset abi osutada. Igal juhul mõtlemise koht, enne kui öelda: hiljaks jäime. Vabandades, kuidas me ei märganud täiskasvanuid abistamast. Süvenev õpilaste vähesus sunnib ka ametikoole ühiskonda tervikuna vaaatlema.

Loe edasi: Reisikiri kodumaalt:
Külas naabermaakonnas – Pärnus ja Sindis