Hilisõhtune sõit viis Kullamaa õpetajatega
Haapsalu kultuurikeskusse

Jaan Viska,

Vigala valla aukodanik

Ees ootas Kinoteatri lavastus „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine. Kuidas saada heaks õpetajaks?“ Teatri külastus sai teoks tänu Meelis Välisele, kes kutsus Vana-Vigala õpetajaid autobussi vabadele kohtadele. Heast ettepanekust sai  kinni haaratud, sest teatriskäik ei osutu kunagi liigseks. Kullamaalt läbi Liivi asula on tee hästi märgistatud, looklevat talveteed Taeblasse sõites meenus asjaolu, just nüüd A. Laikmaa 150. sünniaastal võis ta omal ajal käia neil teedel, kui Kadarpiku tallu oma ateljeed rajas.

Kultuurikeskus, millel vanust 40 aastat, ehitati väikelinna suursugusena, selline tundus asutus ka praegu. Kultuurikeskuses ootas ees ebameeldiv üllatus, üks ja sama rida, kuhu olid kohad märgitud, oli osa kohti müüdud Piletilevi ja teine osa Piletimaailma poolt. Piletilevi piletiga teismelised leidsid, et neil on suurem õigus neil kohtadel  istuda. Vanematel, väärikamatel õpetajatel tuli leida kohad mujalt. See oleks nagu lavastuse jaoks korraldatud eksperiment.

Monoetendust viib läbi Tallinna ülikoooli õppejõud Priit Kruus. Pealkiri ütleb, et õpetaja on hukka mõistetud,  kas nüüd ta tuleb õigeks mõista, aga lavastuses püüti rohkem murda õpetaja tööga seotud müüte. Kruus usub praegusesse õpetajasse, aga teisalt kogeb, et enam ei tulda õpetajaks õppima. Kerkib üles küsimus, kui ta tütar läheb keskkooli, kes õpetab teda.

Lavastuses on õpetaja Tammik koondkuju, vana kooli pedagoog, kes töötab  kirega, terava keelega ja kaardikepiga. Eks saalis oli erinevaid inimesi: alles koolis käivaid, õpetajatööd alustavaid kui ka pikaajalise õpetajakogemusega inimesi. Sõltuvalt sellest, kuhu keegi kuulus, olid erinevad naerupahvakud saalis. 1990ndatel aastatel, kui tekkis uus ühiskond, arvati, et õpilased on teistsugused. Milline peaks siis olema nende õpetaja? Õnneks ei mindud halamise peale, sest eesti õpetaja on sirge seljaga, väärikas kannataja, oma tööd hästi tegev, hea kohanemisvõimega. Klassi ette astuv õpetaja on igati superkangelane, saab aru, kes valetab, kes spikerdab; suudab kaasa mõelda, teisalt samal ajal kirjutada ja vastuseid  ära kuulata.

Etendus algas klippidega tuntud koolisuhetest õpetaja ja õpilase vahel. Filmis ei meeldinud see, kas ikka tegelikkuses saame lehti raamatutest rebida. On vaja halli argipäevast, igapäevast õppimist ja kontrolltööde sooritamist. Õppimine ongi tõsine töö nagu ka õpetamine. Klassi olukorda rõhutati laval tahvli olemasoluga, tahvlil olid hirmuäratavad numbrid tegelikkusest, peale tulevate õpetajate vähesus kui ka nende keskmine vanus, õpetaja tööprestiiži olematu tase. Kutsuti tahvli ette n-ö mees paralleeltegevust tegema, küsimustele vastama ja tahvlil olevaid arve liitma-lahutama. Etenduse lõppedes kingiti talle särk, millel lühend  n-ö õpetaja.

Kiiresti ja reipalt möödunud tunni ja 10 minuti jooksul tekkis arusaam õpetaja hingeelust, nii muredest tahvli ees olles kui ka koolimajast koduteele lahkudes. Teemad igati tõsised, realistlik sisu tõi ehk lähemale õpetaja sisemaailma, kindlasti jätkub alles selle avastamine. Võib öelda, et päevakajaline teema, mis puudutab igat inimest ja ühiskonda laiemalt.

Etenduse tegemisele aitasid kaasa noored näitlejad Linnateatrist. Sellest võis kujuneda lavastuse suunitlus. Lõppu võib lisada tuntud pedagoogi Peep Leppiku öeldu: demokraatia haaraku hariduspolitiikat, mitte kellelgi pole õigust professionaalset õpetajat õpetada. (Või teine näide:  hakkame kirurgi õpetama, kuidas opereerida). Lavastus võib õpetajatest rääkida, kuid ilma üldistusteta. Eks see tõde kehtib kasvatuspraktikas, kole kergelt hakatakse üldistama-järeldusi tegema.

Käänuline tagasitee andis aega mõtiskluseks, mida võiks omaks võtta oma õpetajatöös.  Lühike pedagoogikarjäär Priit Kruusil – kas oli piisav üldistuste tegemiseks? Meil peaks olema piisavalt aega mõelda koolikultuurist, et „rahanappuses“ ei teeks vildakaid otsuseid koolitöös õpetaja jaoks. Maakoolis ei jätku õpilasi vabadele kohtadele, tulevad koolidesse liitklassid või koguni koolid liidetakse. Lisaks õpetajaks olemisele satub õpetaja uutesse oludesse. Haridusest püüavad rääkida paljud väljaspool kooli seisvad isikud. Teisalt lõpetaks kooli kohta käiva Nissi põhikooli direktori Annely Ajaotsa sõnadega – HARIDUSEGA EI MÄNGITA, siis on ehk rohkem  ka õpetajaks õppijaid,  n-ö uusi õpetajaid.