
Olõt eloaig Koorastõn elänü?
Iks eloaig elänü, tansaman mõisamajan sündünü. Seo om mõisavalitsõja maja. Õigõ mõisa oll’ sääl takanpuul, kon puu omma. Seo oll’ kar’amõisa: ütel puul jõkõ olli kar’alauda, tõsõl puul kanalaut ja tsigala.
Olõt saanu seo kandi küläelo vidäjäs. Midä tuu tähendäs?
Mõistaki-i üteldä… (Naanõ Kristel avitas: kohustuisi!) Jah, kohustuisi, tüüd, kats nädälit om puhkust är, a umma tüüd ei olõ saanu tetäki!
Midä miildüs kõgõ inämb tetä?
Tassakõistõ nokitsõda. Ku es pidänü riigitüüd (Urmas om Kanepi gümnaasiumi majandusjuhataja – UL) tegemä, sis nokitsõs koton, kütäs õdagu sanna ja es tennügi midägi muud.
Kon tuu kirän om, ku vana Koorastõ mõis om?
Tuud om kõnõldu joba latsõst saadik. Professor Ahasõ Rein, kes siin suvitas, võtsõ arhiivist vällä, et seo om iks õigõ aastaarv – innegi om juhtunu, et nakatas pito pidämä ja lõpus tulõ vällä, et tulõ 700 hoobis!
Kas Koorastõ külä eläs?
Mu meelest külh eläs. Tan oll’ hulga tühje maiu, nüüt omma suurõmbaltjaolt suvila.
Ku rahvast hõikat, tulõva iks kõik kokko. Talguki – «Teemi är!» – olli meil seokõrd Põlva maakunna kõgõ suurõmba. Kaibsõmi mõisaaigsõ kivitii vällä. Tull’ vällä, et all oll’ viil tõnõ kivitii – 20 cm sügävämbäl. Puhastimi parki ja järveviirt. Loe edasi: Ku iks rahvast hõikat, tulõva kõik kokko!
















