Reedel, 21. oktoobril mälestatakse president Konstantin Pätsi ümbermatmise 26. aastapäeva Tallinnas Metsakalmistul.
Algusega kell 12 leiab perekonna rahulas aset mälestustalitus. Hingepalve lausub isa Justinus. Tähtpäevakõne peab MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimees Trivimi Velliste. Kohal on lipuvalve. Kõik presidendi mälestuse austajad on oodatud lilleõie ja küünlaga.
Kell 14 algab korporatsiooni Fraternitas Estica ruumides (Pikk 39, II k.) mõttevahetus“Konstantin Päts Eesti Vabariigi 100. aastapäeva raamistikus“. Osalevad Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esindajad. Osavõtt vaba.
President Konstantin Pätsi ümbermatmise 25 aastapäeva tähistamine Tallinnas Metsakalmistul Foto Urmas Saard →
Tänavu mälestati vastupanuvõitlemise päeval kümnendat korda kõiki lahkunud Eesti riigipeasid Rakvere Kolmainu kirikus, kus päevakohase kõne pidas senist traditsiooni järgivalt MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimees Trivimi Velliste.
Esimest korda süüdati samal päeval 2006 a. 16 küünalt Eesti riigipeade mälestuseks Tallinnas Piiskoplikus Toomkirikus. Foto: Urmas Saard
„Me oleme ikka küsinud: kas neid küünlaid on vaja igal aastal 22. septembril uuesti süüdata? Oleme vastanud: tõepoolest, see on vajalik, sest nende küünalde leegis kumab midagi väga olulist. See on kuma meie ajaloost! Küünlasära aitab virgena hoida meie rahva ja riigi ühismälu! See kohustab mäletama ja andma au. Aga see kohustab ka minevikust õppust võtma,“ kõneles Trivimi Velliste 600 aasta vanuse kiriku vastupidavate võlvide alla kogunenud kirikulistele, keda teenisid EELK peapiiskop Urmas Viilma, Viru praost assessor Tauno Toompuu, organist Liivia Hübner ja meesansambel Sõbrad. Riigipeade auks süütasid 16 küünalt peapiiskop Viilma ja Rakvere linnapea Mihkel Juhkami.
„Täna 72 aastat tagasi rebiti Tallinnas Pika Hermanni tornist sinimustvalge riigilipp. See asendati veripunase stalinliku impeeriumi lipuga. Just samal päeval pidas Otto Tiefi juhitud legendaarne Eesti Vabariigi valitsus Läänemaal, Ridala kihelkonnas, Põgari palvemajas oma viimase istungi, et seejärel lahkuda kodumaalt ning jätkata võitlust võõrsil, vabas maailmas. Selle valitsuse oli moodustanud – neli päeva varem – professor Jüri Uluots, kes oli ime kombel pääsenud Stalini timukate käest,“ rääkis Velliste eriti noorematele kirikulistele meenutuseks.
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi korraldusel mälestatakse vastupanuvõitluse päeval, 22. septembril kell 15 Rakvere Kolmainu kirikus Eesti riigivanemaid.
Vastupanuvõitluse päeval peab päevakohase kõne traditsiooniliselt MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimees Trivimi Velliste. Foto: Urmas Saard
Riigipeade auks süütavad 16 küünalt EELK peapiiskop Urmas Viilma ja Rakvere linnapea Mihkel Juhkami. Koos peapiiskopiga teenib koguduse õpetaja Viru praost assessor Tauno Toompuu. Päevakohase kõne peab Konstantin Pätsi Muuseumi esimees Trivimi Velliste. Muusikaga teenivad organist Liivia Hübner ja meesansambel Sõbrad.
Tegemist on kümnenda riigivanemate mälestusteenistusega alates aastast 2006. Varem on samal kuupäeval süüdatud 16 küünalt Tallinnas Piiskoplikus Toomkirikus, Pühavaimu kirikus, Tartu Jaani, Narva Aleksandri, Pärnu Eliisabeti, Viljandi Jaani, Kuressaare Laurentiuse ja mullu Paide Püha Risti kirikus.
Kell 13 oodatakse Rakvere linnavalitsuse saali (Lai 20) Pätsi muuseumi liikmetega kohtuma kohalikke ja kogu Virumaa ajaloohuvilisi. Arutatakse eelkõige riigi sajanda sünnipäevaga seonduvat.
Vastupanuvõitluse päeva tähistamine Tallinnas algab kell 9 mälestushetkega Vabadussõja võidusamba juures. Kell 10 asetatakse pärjad ja küünlad Otto Tiefi ja Arnold Susi haudadele ning nende võitluskaaslaste mälestuskivi juurde Metsakalmistul. Sõna võtavad justiitsminister Urmas Reinsalu ja viitseadmiral Tarmo Kõuts.
Täna mälestati Pärnu Alevi kalmistul Eesti ajaloo mälestusmärkide taastamise algatajat, muinsuskaitseliikumise eestvedajat, Eesti sõjahaudade hoolde liidu asutajat, Pärnu vapimärgi kavaleri Ali Rza-Kulijevit, kelle surmast möödus 14. septembril 20 aastat.
Küllo Arjakas mäletab
Ali Rza-Kulijev lasi projekteerida oma tulevasele kalmule mälestuskivi, millel olevad kujundid on seotud mitmete maailmarahvaste religioonide ja muude sümbolitega, mis natuke ka tema päritolu meenutavad. Foto: Urmas Saard
„Mina tutvusin temaga kaheksakümnendate lõpu poolel seoses Pärnu muinsuskaitse liikumisega,“ ütles kalmul esimesena sõna võtnud Küllo Arjakas, kes on aastast 1993 Eesti sõjahaudade hoolde liidu liige ja töötab praegu Tallinna linnaarhiivi juhatajana. „Sotsiaalpsühholoogid on pannud tähele, et enamasti mälestatakse inimest peale tema lahkumist 10-12 aastat, jättes kõrvale lapsed ja kõige lähemad sugulased. Aga see, et ka 20 aastat hiljem on ikkagi terve hulk inimesi kogunenud siia Alevi kalmistule meenutama Abdul Ali Rza-Kulijevit, või nagu me lihtsalt ütleme Alid, tähendab erilist austust suurmehe vastu. Vaieldamatult oli Ali suurem Eesti patrioot, kui enamik meie kaasmaalasi,“ kinnitas Arjakas, kelle sõnul oli ta kindlasti väga otsiva vaimuga mees.
„Mäletan, kui oli teemaks seesama Saksa sõduri kalmistu. Ei olnud ju selle plaane hulk aega teada. Oli vaid võrdlemisi üldine ettekujutus: kus kalmistu asus, kuidas sõjamehed siin paiknesid. Korduvalt linna kommunaalametit külastades laskus ta ühel korral keldrisse, kus seisid vanad kapid. Olles avamas esimesi kapi sahtleid, avastas ta täiesti juhuslikult Saksa kalmistu täpse plaani, september 1944. See oli oma aja kohta tõeliselt väärtuslik leid.“ Ali algatusel loodi Eesti esimesed kontaktid Saksamaal Kasselis asuva Saksa sõjahaudade hoolde rahvaliiduga, mille tulemusel taastati Pärnu Saksa sõdurikalmistu aastal 1993 esimesena omataolistest kogu riigis.
Täna peeti Sindi sotsiaaltöökeskuse õuel eakate suve lõpetamise pidu ja tähistati Leida Tantsu sünnipäeva, kellel täitus 3. septembril 90. eluaasta.
Eakate suvelõpu pidu Sindis. Foto: Urmas Saard
Tublisti üle kolme tunni kestnud pidu sisustas valdavalt Jüri Saamel, kes tutvustas ennast siiski rohkem Jürina Rotikülast. Jüri laulis, mängis kitarri ja klahvpilli, taustaks eelnevalt salvestatud meloodiad ja rütmiinstrumendid. Vahelduseks luges naljakaid episoode, esitas viguriga ja vigurita küsimusi. Jüri kõrval proovis laulda ka Juta Velleste, kes on Sindi pensionäride meelelahutuslike kogunemiste peakorraldaja. Tovpeko Maria laulis vene viise.
Murueided tantsisid. Tantsisid ka teised. Tantsudega tehti koguni päris näitemängu sugemetega etteasteid. Tantsiti seltskonnatantse ja liiguti isegi diskorütmis.
Peo teisel poolel tuli toimuvat uudistama ka Ilme Prenge, kellel paluti samuti mõned ea- ja ajakohased laulud laulda. Lauldi ja tantsiti kuni oodatud üllatusesinejate saabumiseni. Üllatasid ansambli Šal-lal-laa naised. Esimesena kõlas Arvo Ratassepa „Saarepiiga laul“. Kuna Šal-lal-laa lauljad laulavad ka Sindi laulukooris, kes sõidavad oktoobris Praha festivalile, siis esitati selleks puhuks õpitavast kavast ühe loo. Lauldi Tšehhi helilooja Bedřich Smetana „Ma hvezda“, mis eesti keeles tähendab ‘minu täht’. Viimase laulu laulmiseks astuti Leidale võimalikult lähedale ja lauldi Miina Härma „Ei saa mitte vaiki olla“. Kristel Reinsalu kinkis lauljate poolt lilled ja ütles südamlikud sõnad. Kui seni oli Leida pidevalt naerusuiselt toimuvale kaasa elanud, siis Šal-lal-laa esinemise ajal võis tema silmist lugeda erilist tänulikkust. Väga tänulik oli muidugi kogu kuulajaskond.
Jätkuvalt kooli õpilaste arvult tõusuteel asuv Sindi gümnaasium sai algaval õppeaastal oma vilistlastelt kingituseks punase vahtra istiku.
Ain Keerup ja Taivo Luik asetavad punase vahtra istutusauku. Foto: Urmas Saard
Algselt õppehoone esisele kavandatud pidulik 1. septembri aktus otsustati hommikupoolsete muutlike ilmaolude tõttu jaotada siiski kahte osasse. Esmalt viibiti kooli aulas, kus laulsid ja esinesid õpilased, kõneles direktor Ain Keerup ja Sindi linnavolikogu esimees Toomas Asi. Esimesse klassi astujatele kingiti Aabitsad. Lõpuks anti allkiri tähtsale dokumendile, mis hiljem pudelisse suletult asetati punase vahtra juurte alla.
Eesmärgid olgu ikka suuremad
Toomas Asi soovitas õpilastel alati püüelda rohkema järele ja hoiduda poolikute eesmärkide seadmisest. Õpetaja Laur lubas leppida ka sellega, et Toots teeks vähemalt pool rehkendust, kui tõesti rohkem ei jaksa. Aga Asi arvates võib see tähendada hõlpsat liikumist libedale. Eesmärk olgu ikka suurem ja täielik.
Ain Keerupi sõnavõtust ilmnes, et ka kool on kangekaelselt seadnud enda ette suuremaid eesmärke, kui teised on lootnud ja tulemused annavad endast märku juba mitmendat aastat. „Tänasel kooliaasta avaaktusel on mul siiralt hea meel teile teatada, et Sindi gümnaasiumil läheb hästi, sest meie kooli usaldatakse.“
Seoses alanud õppeaastaga pühitseti 25. augustil Helsingi Viikki kirikus riigikogu ja Eesti lipu seltsi poolt Latokartano põhikoolile kingitud sinimustvalge esinduslipp.
Latokartano põhikoolile kingitud Eesti lipp. Foto: erakogust
„Eesti lipp kingiti meie koolile 4. juunil Toompeal, kui toimus Eesti lipu päeva pidulik tähistamine. Lipu seltsi esimehe Jüri Trei ettevõtmisel saavad tublimad väljapool Eestit töötavad koolid endale kingituseks meie riigi sinimustvalge lipu. Lippu käis vastu võtmas meie kooli 2. klass koos klassijuhatajaga. Pika Hermanni tornis osales lipuheiskamisel õpilane Elizabeth Krause“ rääkis Silja Aavik, kes on Helsingis Viikki linnajaos asuva Latokartano põhikooli eesti laste õpetaja.
Latokartano tähendab tõlkes karjamõisa ja ei viita millegiga Eestile, ometi toimub selles koolis alates 2009. aastast soome-eesti kakskeelne õpe.
Eelmise nädala neljapäeval pühitseti kingitud lipp Helsingis asuvas Viikki kirikus. Juba järgmisel päeval peetud eesti-soome klasside 20. sünnipäeva pidulikul aktusel asetati lipp aukohale. Aavik ütles, et nüüd asub lipp hoolikalt hoiul eesti laste klassis. Eriliselt asetatakse lipp aukohale Eestiga seotud tähtpäevadel või muudel olulistel sündmustel. Näiteks tõi ta emakeelepäeva. „Kuna lipu saamine oli meile suur üllatus ja auasi, siis peame koolis veidi veel aru pidama, millal ja kuidas edaspidi lippu kasutame,“ lisas Aavik juurde.
Tippfotograaf Peeter Hütt tegi ülesvõtteid Pika Hermanni tornis, Kuberneri aias, 20. augusti mälestuskivi juures. Veel on mõned fotod lisatud harrastuspiltnikelt.
Riigikogu ja Eesti lipu seltsi ühisel korraldusel tähistati taasiseseisvuspäeva piduliku lipuheiskamisega Toompeal, millest saab lähemalt lugeda siit. Samal hommikul kinkis lipu seltsi esimees Jüri Trei Pika Hermanni tornis sinimustvalge laualipu Vahipataljoni ülemale major Martin Kukele, kes on osalenud välismissioonidel ja kirjutanud raamatu „Kuus kuud kuumust: Estcoy-12 Afganistanis“.
Presidendi kantselei roosiaias asetati lilled presidentide Konstantin Pätsi ja Lennart Meri büstide juurde. Kadriorus kõneles akadeemik Mihkel Veiderma, kunagise haridusministri poeg.
Jüri Trei kingib Pika Hermanni tornis major Martin Kukele sinimustvalge laualipu. Foto: Peeter Hütt →
Eilse Uhla-Rotiküla elamusjooksuga algatati korraldajate sõnul uus võistluspäev, millega tahetakse kindlasti järgnevatel aastatel jätkata ja meenutada sellega möödunud aegadel perekond Pätsi liikumist Tahkurannast Pärnusse, tähistada sportlikus vaimus taasiseseisvumispäeva ning säilitada Raeküla jaoks paljus küll teisenenud kujul kaua kestnud kahe staadioni jooksu traditsiooni.
Andrus Veerpalu, esimese Uhla-Rotiküla elamusjooksu võitja. Foto: Urmas Saard
Kell 11 sõidutas suur buss Raeküla staadioni juurde kogunenud jooksjad Uulu staadionile. Teistega ühiselt sõitis stardipaika jooksu idee autor Enn Hallik. Ta ütles, et on valitud 10,4 km pikkust rada läbinud rattaga sajal korral ja jooksnud sellel elamusi tekitaval teel mitmekümnel korral. Mõistetavalt kandis ta rinnal registreerimisnumbrit üks. Eile jooksis Hallik tuttavaks saanud rajal elamusi nautides võistlusajaks 1.07,26. Eluaegse spordiajakirjaniku poeg Urmas Hallik jooksis teisena registreerununa pisut alla tunni.
Tahkuranna mehe Andrus Veerpalu võit polnud suur üllatus. Temalt oodati suurepärast aega mitmete asjatundjate poolt juba siis, kui enamik tuntud nimesid olid kirja pandud. Veerpalu tulemuseks mõõdeti 38.37. Võtjast 20 sekundiga maha jäänud Raeküla mees Priit Talu jooksis välja paremuselt teise tulemuse 38.57. Võistluseelsel päeval ennustas Pärnumaa Spordiliidu tegevjuht Kaiu Kustasson, et Martin Tarkpea võib samuti Veerpalule tugevat konkurentsi pakkuda. Spordijuht ennustas päris õigesti. Tarkpea lõpetas kolmandana, ajaga 39.36. Ka Kustasson igatses starti minna, aga viimase hetke ootamatud kohustused sundisid soovist loobuma.
Laupäeva keskpäeval antakse esimesele Uhla-Rotiküla elamusjooksule start Uulu staadionilt, millele järgneb 10,4 kilomeetri pikkune jooks ja finišeerumine Pärnus Raeküla staadionil.
Uhla-Rotiküla teekonna läbijad ületavad Uulu kanali purret. Foto: Urmas Saard
Lisaks jooksjatele on registreerunud ka kõndijaid või matkajaid. Raekülas korraldatakse ka lastejooksu. Samuti osaleb vähemalt kaks teatejooksu meeskonda: Bestri pood ja Kolm Paksu. Ühtekokku on registreerunuid sajakonna ümber.
Jooksjate nimekirjas on tuntud nimede hulgas meestest Enn Hallik, Urmas Hallik, Andrus Veerpalu, Jüri Jaanson, Andres Metsoja, Jüri Leesmäe. Pärnumaa Spordiliidu tegevjuht Kaiu Kustasson ütles, et nimetamist väärivad ka mitmed naised. „Näiteks Irja Bernard, kes on aktiivselt Jaansoni jooksudel osalenud ja sageli autasusid noppinud. Sauga vallavolikogu esimees Kandela Õun on omavalitsuste vahelises juhtide jõukatsumises olnud pidevalt esimese kolme seas või päris esimene. Samuti on Jõulumäe suusatreener Anu Taveter oma vanuse klassis alati tublilt võistelnud. Tiina Pärn on pannud enda nime kõndijate ja matkajate nimestikus kirja. Ta on juhatuse liige firmas Kinhor OÜ, kes sponsoreerib meie jooksu,“ tutvustas Pärnumaa Spordiliidu pikaaegne juht naisi. Vestluse ajal ütles Kustasson, et lisab ka enda nime jooksjate nimekirja.
Taasiseseisvumisepäeval 25-aastaseks saavad noored heiskavad 20. augusti hommikul kell 7:00 lipu Pika Hermanni torni.
Eesti lipp Pika Hermanni tornis. Foto: Urmas Saard
Tallinnas saab Eesti iseseisvuse taastamise 25. aastapäeva tähistamine alguse 20. augusti varahommikul Toompeal asuvas Kuberneri aias, kuhu koguneb linnarahvas. Pidulikul tseremoonial osalevad riigikogu ja 20. Augusti klubi liikmed, diplomaatiline korpus, Eesti lipu selts, Eesti meestelaulu seltsi Tallinna koorid, Kaitseliidu Tallinna maleva orkester, Kaitseliit liputoimkondadega, skaudid, gaidid, erinevad seltsid, üliõpilasorganisatsioonid ja ühingud. Tullakse oma lippudega.
Kell 6:55 alustab ETV otseülekannet. Sel päeval lähevad 25-aastaseks saavad noored torni lippu heiskama. Koore ja orkestrit juhatavad Kalev Kütaru, Jüri Rent ja Ants Üleoja. Kõlavad riigihümn, “Hoia, Jumal, Eestit” (J.Aavik, A.Raudkepp) ja “Eesti Lipp” (E.Võrk, M.Lipp). Kõnelevad riigikogu esimees Eiki Nestor ja 20. Augusti klubi president Ants Veetõusme, õnnistussõnad ütleb EELK peapiiskopi Urmas Viilma õnnistussõnad.
Eesti riik saab peagi 100-aastaseks! Viimase veerandi sellest oleme olnud jälle vabad. Paljud meist arvukamad rahvad alles unistavad oma riigist. Omariikluseta poleks me need, kes oleme – me poleks peremehed omal maal. Me ei saaks vabalt ja segamatult rääkida oma emakeelt. Me ei saaks ise oma asju otsustada.
Tundkem täna uhkust, et oleme vaba riigirahvas! Andkem au oma riigile ja selle lipule!
Heisakem 20.augustil sinimustvalged kõikjal üle terve riigi! Tehkem seda üheskoos – Eesti noored ja vanad!
Heiska Sinagi oma kodus Eesti lipp! Kingi oma toetus – pandiks tulevastele põlvedele!
Tänavu oli Verskah see paik, kus toimus juba 23. korda Seto Kuningriigi vällähõikminõ, vägümehe välläseletaminõ, Ülembsootska valiminõ, sõjaväe paraat, kuningalaud, pidoõtak üteh ansambliga Otava Yo ja kõik muu nimetamisväärselt huvipakkuv, mis olulisema loetelu vahele samuti aoplaani mahtus.
Sindi pensionärid Värskas enne koduteele asumist. Foto: Urmas Saard
Ei kirjutanud asjatult loo päisesesse muist sõnu kursiivis, et seto murret riigikeele üldtunnustatud keelendist selgemalt eristada. Täiendavaks selgituseks, et kirjakeelne setu on murdes seto, kuid selle sõna laiema leviku tõttu jään loo kirjutamisel austusest setode vastu murdesõna kasutamise juurde.
Setod tunnevad oma väärtust ja kellel soov selle rahvakilluga lähemalt tutvuda, peavad suutma mõista ka nende keelt.
Värska on Setumaad lõhestavast demargatsioonijoonest siinpoolsel alal suurim asula. Neljakümneviiendani oli Setumaal 11 valda ja Petseri linn. Nüüd on Setomaa jagatud kolmeks: muist jääb Põlva maakonda, teine tükike Võrumaale ja ülejäänu Vene föderatsiooni poolt hõivatud alale sealses Petseri rajoonis.
Värska lahe äärde jõudmiseks pidi Sindist teed alustades läbima ümmarguselt 260 kilomeetrit. Kuna kõige otsem tee ei kulge üldsegi sirgjooneliselt mööda siledat asfaltkatet, vaid läbib kohati päris käänulisi tõusude-langustega kruusateidki, siis on ilma peatusteta bussisõidu ajaline teekond ca kolm ja veerand tundi. Algse plaani kohaselt taheti jõuda keskpäevaks kohale.
Ülembsootska valimise kõrval on Seto Kuningriigi päeva üks tähtsamaid ja oodatumaid sündmusi setode sõjaväe paraad.
Mõnede arvajate meelest pilab setukeste sõjaväe paraad vägevate maade militaarset jõudemonstratsiooni, kuid samas sunnib imetlema väikese rahva vaprust, millest kõneldakse tõsimeeli võimendatud nalja tegemisega. Olgu kuidas on, aga vaatemänguliselt pakub välja toodud tehnika päris nauditavaid elamusi, mille sekka kärgatavad tugeva heliga paugud panevad ootamatuses ehmatavalt võpatuma.
Pildivalikuga saab väikese ülevaate eilsest komedijandist, millega külalisi lõbustati.
Seto Kuningriigi päeva sõjväe paraad. Foto: Urmas Saard →
Augustikuu esimesel laupäeval kuulutasid setod Värska alevikus välja XXIII Seto Kuningriigi ja valisid uue ülemsootska ehk setode kuninga Peko asemikuks juba kolmandat korda Aarne Leima.
Aarne Leima. Foto: Urmas Saard
Esimest korda, 2012. aastal, valiti Leima samuti Värskas. Sama kordus juba järgmisel aastal Luhamaal Määsi mäel, kui Leima sai taas Peko asemikuks. Tänavu kogus Leima rahvahääletusel kaht naist edestades 578 häält.
Valimine toimus omapärasel viisil. Kolm kandidaati astusid lavale tõstetud puupakule, kus igaühele anti väheke aega sõnavõtuks. Iga paku ümber seoti takunöör, mis keriti vastavalt sellele nii pikalt lahti kui jätkus nöörist kinni haarajaid. Igale nööri hoidvale käele tehti mäge. Märgitud käed loeti kokku ja seejärel selgitati välja enim hääli saanud kandidaat.
Traditsiooniliselt iga augustikuu esimese nädala laupäeval asetleidev Seto Kuningriigi päev toimub erinevates kohtades. Aastast 1994 alguse saanud Seto Kuningriigi päeva tava alge pole küll otseselt pärimuslik, aga vaatamata sellele taotletakse säilitada võimalikult ehedat seto rahvakultuuri. Kuuldavasti soovitab varajasematest ülemsootskadest koosnev nõuandev Kroonikogo uuel ülemsootskal jääda kuulekaks Seto rahva häälele. Seda olenemate tulevasest haldusterritoriaalsest ümberkorraldusest.
Pärnu Raeküla Vanakooli keskuse eestvedamisel toimub tänavu esmakordselt taasiseseisvumispäevale kavandatud elamusjooks 10,4 kilomeetri pikkusel teekonnal Tahkuranna vallas asuvalt Uulu staadionilt Pärnusse Raeküla staadionile. Täna läbisid korraldustoimkonna inimesed raja jalgratastel ja määrasid looduses viibides teeninduspunktide asukohti.
Peakohtunik Priit Neeme ja spordiajakirjanik Enn Hallik. Foto: Urmas Saard
Vanakooli keskuse juhataja Piia Karro-Selg on mõtte algatuse üks peamisi käivitajaid, kelle kaugele ulatuvat ideed toetab toimekas spordilembeliste inimeste seltskond. „Uue rajavalikuga rahvajooksu mõte sündis pärast lõplikku teatavaks saamist, et tänavu enam Raekülast Rannastaadionile suunduvat jooksu ei korraldata,“ selgitas Piia Karro-Selg. Toreda traditsiooniga kahe staadioni jooksu ära jäämisega ei soovinud Raeküla rahvas leppida ja leiti võimalus teisel suunal kahe staadioni vahelise tava algatamiseks.
Mitmepalgelise looduskauni maastiku sportlikule läbimisele soovitakse lisada ka tükike ajaloolist mälu. „Pärnu Raeküla linnaosa ja Tahkuranna valda ühendab mõlemapoolne ühine mälestus perekond Pätside eluloos. Pätsid on omal ajal avaldanud oluliselt head mõju mõlema kogukonna piirkondlikule käekäigule,“ osundas Piia Karro-Selg, kelle sõnul just neil asjaoludel ärgitus korraldajatel tahe kinkida Eesti Vabariigi sajandaks tähtpäevaks sportlikult tervislik ja Pätside radadel kulgev traditsioon. Ajaloolist mälu püütakse rõhutada ka jooksu nimetusega: tänane Uulu kandis kunagi Uhla nime ja üht piirkonda Raekülast hüüti Rotikülaks.
Kloostrimetsa muinsuskaitseklubi ja Tallinna Botaanikaaed püstitasid 1989. a 30. juulil president Konstantin Pätsi endise kodutalu õuele mälestuskivi, kuhu juba enam kui veerandsajandi jooksul kogunetakse samal kuupäeval austuses riigi esimese valitsusjuhi ja esimese presidendi vastu.
Mälestuskivi Kloostrimetsa talu õuel. Foto: Urmas Saard
Tallinna Metsakalmistul asuvas Konstantin Pätsi perekonna rahulas peetakse 30. juulil algusega kell 15.00 mälestustalitus, kus hingepalve loeb Kaitseliidu peakaplan EAÕK ülempreester Aleksander Sarapik. Kõneleb Valdek Berendsen, kes olnud aastatel 1984–2005 Tallinna Konstantin Pätsi Vabaõhukooli direktor. Järgnevalt pärgade-lillede asetamine kalmule ja järelhüüded. Samal ajal on lipuvalves esindatud Fraternitas Estica, Eesti Muinsuskaitse Selts, Kindral Johan Laidoneri Selts ja Memento.
Metsakalmistu rahulast liigutakse rongkäigus üle tänava asuvale Kloostrimetsa talu õuele. Kloostrimetsa talu mälestuskivi juures toimub väike kontsert. Süntesaatoril mängib Jaan Audru ja viiulil Valdo Subi. Edasi jätkatakse traditsioonilises vestlusringis Presidendi kohviga. Kohvilaua katab Väino Roska.
Presidendi vägivaldse küüditamise mälestuspäeva kogunemist juhatab Konstantin Pätsi Muuseumi juhatuse esimees Trivimi Velliste, päeva peakorraldaja on Pätsi muuseumi juhatus.
2. juulil 1941 mõisteti NKVD sisevanglas Jaan Tõnissoni üle „kohut“. Kui Vene vägi 1941. aasta suvel Eestist lahkus, leiti vanglast Jaan Tõnissoni kohver. 4. juulil evakueeritud vangide nimekirjast oli ta nimi maha tõmmatud.
Jaan Tõnissoni mälestamine 2012. a 3. juulil Tartus. Foto: Peeter Talvar
3. juuli keskpäevaks ootab MTÜ Jaan Tõnissoni Selts rahvast Tartu Raadi kalmistule Tõnissonide suguvõsa hauaplatsile, et mälestada Jaan Tõnissoni. Kalmistul kõnelevad EELK Tartu Peetri koguduse õpetaja Ants Tooming ja Euroopa parlamendi saadik Tunne Kelam. Sissejuhatuse teeb Tõnissoni seltsi abiesimees Trivimi Velliste.
Koledast ja julmast 1941. aasta suvest möödub seitsekümmend viis aastat. Need inimesed, kes selles suves elasid, nägid elu ja maailma kiiret muutumist, sest üksteise otsa kuhjusid nõukogude võimu julmusest kantud juuniküüditamine, suurriikide salakavalad ja inimlikkust eitavad plaanid ning puhkenud maailmasõda. Inimesed kadusid ning kuigi nende lähedased ootasid nende tagasitulekut veel aastakümneid, ei tulnud paljud neist enam kunagi, tõdeb Tõnissoni seltsi esimees Krista Aru.
Viimased kindlad teated Jaan Tõnissonist, kahekordsest riigivanemast ja Riigikogu esimehest, ajalehe Postimees omanikust ja väljaandjast, Tartu Ülikooli ühistegevuse professorist, pärinevad 1941. aasta 2. juulist. Sel päeval määrati Jaan Tõnissonile, kes oli vangistatud juba ööl vastu 13. detsembrit 1940, NKVD vägede Balti ringkonna sõjatribunali diviisijuristi Andrian Gorjatšovi eesistumisel kõrgeim karistusmäär – mahalaskmine.
Kellel Sindi inimestest jaanilaupäeva pidutsemisest väheks jäi või sooviti pereringist suurema hulga rahva sekka tulla, need seadsid eile sammud Karja kodumajutuse avarale õuele. Kohta, mida rahvasuus tuntakse ammusest ajast saadik palju paremini ikka Karja kõrtsina.
Kiituskirjad Jaanidele. Foto: Urmas Saard
Majaperemees Raigo Paulberg ise pidu ei pidanud. Jaaniaeg paneb käed-jalad tööd täis. Seal ta astuski jälle kiirel pikal sammul üle õuemuru, kaks tulekustutit teineteises käes. Igaks juhuks, mine sa tea…! Tervitas esimesi jaanipäevalisi kättpidi. Kui jaanikule saabujate arv kippus juba sadadesse tõusma, siis kõigile enam käepigistuseks mahti ei jätkunud.
Õueköögis vajasid tulekolded küttepuid ja kartulid, liha, vorstid hoolsat jälgimist, et midagi liiga ära ei küpseks. Lisaks sellele oli peremehel veel tuhat muudki tegemist. Pidi isegi ilmal silma peal hoidma ja valvama nagu väikest last, et jaanipäeval mõne pöörase koerustükiga hakkama ei saaks. Aga jõuad siis tuulega võidu joosta. Nii lendaski ootamatult kerge telk üle kõrge plangu naabrite aeda. Peremees on mõistlik mees ja ei hakanud tuulega tühja jõudu proovima. Telk klapiti kokku ja enne kui hüppekangas oleks samuti lendavataldriku liueldes linna kohale hõljuma lennelnud, tõstsid peremees ja abiline selle tuule meeleolude eest varjule.
Alates 2008. aastast olen tervikpildina ainsana kajastanud mälestustule teekonda läbi ajalooliste kihelkondade Pärnumaalt paraadilinnadesse. Viimastel aastatel aga jäänud ootama ka hommikut, et saada osa võidupüha elamusest paraadikeskmes.
Kaido Kivi, Kaitseliidu Pärnumaa maleva puhkpillorkester Saxon dirigent, võidupüha paraadilinnas Võrus. Foto: Urmas Saard
Kaitseliidu Pärnumaa maleva eelmine ja praegunegi pealik on olnud alati abivalmid selles, et ei tekiks muret ööbimise ning tagasisõidu osas. Tänavu võttis Kaitseliidu Pärnumaa maleva puhkpilliorkester Saxon mälestustule saatja oma hoole alla ja dirigent Kaido Kivi tuli vaatamata esimesele öötunnile isiklikult Kuperjanovi jalaväepataljoni pääslasse vastu, et juhatada omade juurde.
Nii algas minu, nagu ka paljude teiste paraadile minejate jaoks kaunis päikseline hommik Kuperjanovi linnakus. Kella kaheksast sööma ja seejärel jäi tunnike aega näha kaitseväe suurt territooriumi, mis ainuüksi selle oomamatus avaruses tekitas Eesti sõjaväe vastu mingit seletamatut kindluse tunnet. Kella üheksa paiku rivistas Kivi orkestri ööbimiskoha ette üles ja pani muusika hoonete vahel võimsalt helisema. Siis läks sõiduks, aga väga lähedale südalinnale ei pääsenud, sest tänavad olid kaugelt suletud. Politsei jäi endale kindlaks ja isegi tuntud Saxonit ei lubatud määratud piirist kaugemale. Paraadi toimumise tänavale sammus Saxon üksteise järel hanereas vongeldes. Üles rivistuti madala puumaja ette, kus päikese eest said varju üksnes kahes viimases reas seisjad. Asi seegi. Enamik kolonnidest pidid leppima kuuma päikese eest varju leidmata.
Piltuudis 22. juunil toimunud viienda Pärnumaa võidupüha maratoni kolme esimese jooksja autasustamiselt.
Ajaga 2:40.05 võitis Audrust pärit Mario Mustasaar maratonijooksu 29 sekundiga teisena jooksnud Hasso Paabi ees. Kolmandale kohale jooksis ajaga 2:50.20 Kaarel Piip.
Mario Mustasaar, klubi Sparta/Alternatiivsed Jooksjad. Foto: Urmas Saard →
Eile keskpäeval Eesti sõjameeste mälestuskiriku altaril süüdatud mälestustule tõid võidupüha maratoonareid saatnud tõrvikujooksjad Torist Pärnusse, kus tule võtsid üle Kindral Johan Laidoneri seltsi Kulteri noored ja Tallinna Jakob Westholmi gümnaasiumi õpilased ning toimetasid selle Võru Katariina kirikusse. Täna hommikul ühendati mälestustuli muinastulega ja sellest moodustunud sümboolse võidutule saatis president Toomas Hendrik Ilves kõigisse maakondadesse laiali.
Saarde vallavanem Andres Annast võtab mälestustulest tuld, et asetada see Kilingi-Nõmme Vabadussõja ausamba jalamile. Foto: Urmas Saard
Laidoneri seltsi esimees Trivimi Velliste ütles pärast jooksjatelt tule vastu võtmist, et Toris läideti mälestustuli nende auks, kes võitlesid relv käes Eesti riigi eest. „Just täna algas sõda natsi Saksamaa ja Stalinliku Venemaa vahel. Selle sõja raamides tuli meil võidelda ka Sinimägedes. Mälestustuli on jõudnud Rüütli platsil asuva vabariigi väljakuulutamise monumendi kaare alla läbi pingutuste ja selle sõnum on selge: vabadust ei ulatata mitte kellegile hõbekandikul vaid vabaduse eest tuleb võidelda. Nõnda on see olnud minevikus, samuti tänapäeval ja nii saab see olema ka tulevikus.“ Ta lubas viia tule keskööks Võrru, peatudes nelja ajaloolise kihelkonna Vabadussõja ausammaste juures. „Kõigepealt Saarde kihelkonnas Kilingi-Nõmmel, seejärel Karksi kihelkonnas Karksi-Nuias, siis Helme kihelkonnas Tõrvas ja viimane peatus on Urvaste kihelkonnas Antslas,“ nimetas Velliste.
Kümmekond minutit peale seitset alustas 1. jalaväebrigaadi bagil tuli teekonda Pärnust välja. Bagi roolis istus reamees Siim Veski ja sihturi kohal asus reamees Taavi Ploom. Umbes kolmveerand tundi hiljem tervitas ligemale 60 inimest tule kandjaid Kilingi-Nõmmes. Tõrvikut hoidis Velliste, teda saatsid kauaaegne seltsi noortejuht Ülo Lomp, Jan Enriko Laidsalu, Heino Arumäe (samanimelise ajaloodoktori lapselaps), Anna Grete Arike ja Henri Lass.
Pärimuspidu Baltica eestvedamisel toimub jaaniajal Pärnumaal lausa viis rahvalikul kombel läbiviidavat jaaniõhtut.
Alpisarved. Foto: erakogust
„Suur rõõm teada, et Pärnumaa on meie Eestimaa jaaniõhtute pundis kõige rohkemalt esindatud,“ kinnitab Eesti Folkloorinõukogu nimel Kristin Viljamaa.
Pärimuspidu Baltica on kätte jõudval suvel Balti riikide ühine rahvakultuurisündmus. Üle kolme aasta taas Eestis toimuval folklooripeol leiab olulise koha eelkõige peo pidamise kunst ja rahvakalendri pühade väärtustamine. Pärimusmuusika pidu peetakse kaunil suveaja pühal – jaaniajal.
Folkloorinõukogu pöörab sel korral oma pilgu rohkem maale ja looduse rüppe, kogukondade ja ühistegevuste keskmesse. Varajasemate linna- ja maapäevade asemel leiavad aset suured peopäevad Moostes ja Vanamõisas, väiksemad kohalikud peod külaplatsidel. Tänu innukatele külavanematele, kultuuritöötajatele ja folkloorirühmadele jõuab pärimuspidu toredatesse taludesse, küladesse, parkidesse. Balticaga on liitunud 36 eriilmelist jaanipidu kõigist maakondadest.
Võidupüha paraadil annab Vabariigi President koos võidutulega maakondadele üle kingituse Võrumaa ja Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumi poolt. Kingituseks on noored tammed , mis on kasvama pandud Kreutzwaldi muuseumi õuel kasvava tamme tõrudest.
President Toomas Hendrik Ilves tamme istutamisel Pärnus. Foto: Urmas Saard
Et muuseumi õues kasvav harilik tamm oli seal ka juba Kreutzwaldi eluajal, siis on see kui tervitus meie rahvuseepose kirjapannud lauluisalt ja rahvusliku liikumise ühelt algatajalt Friedrich Reinhold Kreutzwaldilt. Tammetõrud said mulda pandud kolm aastat tagasi sealsamas Kreutzwaldi aias. Tamm on nii rahvalauludes kui ka “Kalevipojas” tugevuse võrdkuju. “Kalevipojaski” mainitakse puudest tamme kõige sagedamini.
Üleantavaid tammekesi ehib salm “Kalevipojast”:
Mehed seisku sõja mässul,
Raudaseina tugevusel,
Seisku kui tammed tuulessa,
Kaljumüürid marudessa.
(Kalevipoeg, 9. lugu)
Tammesid aitab üle anda Võrumaa noormees Richard Kuklane (16), kes pälvis tänavu ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seltsi korraldatud ajalooalaste uurimistööde võistlusel “Eesti asi” vabariigi presidendi auhinna.
Kindral Johan Laidoneri Selts viib tavapäraselt võidupühale eelneval päeval, 22. juunil Toris Eesti Sõjameeste Mälestuskiriku altaris süüdatud ja pühitsetud Vabadussõja sangarite mälestustule läbi mitme maakonna vastava aasta paraadilinna – tänavu Võrru.
Eesti sõjameeste mälestuskiriku altaril läidetud mälestustuli jätkab Pärnust teekonda paraadilinna, tänavu Võrru. Foto: Urmas Saard
Maratonijooksjad toovad tule Torist Pärnu Rüütli platsile, kust see kell 18.30 liigub kaitseväe soomukil Laidoneri seltsi noorte saatel läbi nelja ajaloolise kihelkonna – Saarde, Karksi, Helme ja Urvaste, kus mälestustuld tervitatakse Vabadussõja ausammaste juures.
Tule tervitused on Kilingi-Nõmmel (kl 19.15), Karksi-Nuias (20.00), Tõrvas (20.45) ja Antslas (22.00).
Ööseks asetatakse mälestustuli koos samal õhtul Võrus läidetud muinastulega Võru kiriku altarisse. Võidupüha hommikul kell 9.00
ühendatakse mõlemad tuled Võru kalmistul võidutuleks, mille Vabariigi President saadab paraadilt laiali üle kogu riigi.
Kindral Johan Laidoneri selts ütleb tere tulemast Vabadussõja ausammaste juurde sangarite mälestustuld tervitama!
