Heinaste merekooli muuseumis on üleval fileepitsi näitus „Võrgu ilu“, mis tutvustab kalurite naiste tegevust läinud sajandi kolmekümnendatel. Pille Tuvik toob unustuste hõlma vajunud käsitöö tehnika meile uuesti lähemale.
Minu lapsepõlv möödus vaadates aknaid, millel olid ees vanaema tehtud fileekardinad. Need valmistas vanaema küüditatuna Siberis. Kahjuks ei osanud ta seda tehnikat mulle õpetada, oli selle unustanud. See pits jäi mind võluma. Õppides Tallinna Ülikoolis valisin diplomitööks fileepitsi õpetamise metoodika ja aastast 2012 kogun filee esemeid. Soovin selle näitusega osa seda ilu huvilisteni tuua. Loodan tekitada huvi vaadata vanu asju uue pilguga. Kõik vana ei ole rämps kui leiab vanavanemate oma kätega tehtud esemeid.
Filee- ehk võrkpits on niidist või lõngast võrgutaoline kudum, mille sõlmed asuvad lõngade ristumispunktides. Muster, enamasti taimornament, tikitakse võrgule nõelaga. Filee sõlmimist tundsid juba koptid.
Fileepitsi eeskujuks peetakse sōlmitud kalavõrku. Algselt oli võrk asendamatuks vahendiks mitte ainult kalapüügil, vaid ka jahipidamisel. Kordkorralt hakati võrku valmistama üha peenemate aukudega. Seejärel leiti, et võrgu pind sobib ka tikkimiseks.