muuseum

Sindi noored käisid õppereisil Tartus

Sindi gümnaasiumi meediaõppe valikuga gümnasistid tutvusid põhjalikumalt Eesti Rahva Muuseumi (ERM) ja Vanemuise teatriga mitte üksnes meelahutuse eesmärgil, vaid ühendasid meeldivad elamused uudisnupu koostamise harjutustega.

Eesti Rahva Muuseum Raadil Foto Urmas Saard — Eesti Rahva Muuseum Raadil. Foto: Urmas Saard

ERMi ja Vanemuise teatrit külastas Sindi gümnaasiumi meediaõppega 10. a klass eelmise nädala neljapäeval, 13. oktoobril.

Ajaleheuudiste ja telepildi vahendusel olid õpilased hästi teadlikud ERMi uuest hoonest. Tartusse teele asudes peeti väljasõitu üheks tavaliseks ekskursiooniks, millest erilisi üllatusi ei osatud oodata. Ekslikuks osutus arvamine, et ERM paikneb kesklinnast kusagil ääretult eemal. Tegelikult asub vähem kui poole tunni pikkuse jalutusteekonna kaugusel. Kohale jõudes ületas ERMi nägemine mitmeid kordi varajasemat kujutlust.

Hiigelhoonesse jõudes pildistati ühena esimestest väljapanekutest Jakob Hurda büsti. Pileti kätte saamise järel laskuti korrus allapoole garderoobi. Giidi jutustusi kuulates liiguti ajas tänapäevast minevikku. Võimalik olnuks alustada ka minevikust ja tulla tagasi tänasesse päeva. ERM on Läänemeremaade suurim ja moodsaim muuseum, mis avas külastajatele uksed oktoobri esimesel päeval.

Loe edasi: Sindi noored käisid õppereisil Tartus

Tõnis Lukas: Raadil valmis eesti rahva enesekindluse varaait

Mihklipäeval Eesti Rahva Muuseumi hoone avamisel viibinud arhitektid Dan Dorell, Tsuyoshi Tane ja Lina Ghotmeh hindavad Raadit ilmestavat arhitektuurilist teostust väga õnnestunud lõpptulemuseks.

ERMi arhitektid Dan Dorell, Tsuyoshi Tane ja Lina Ghotmeh Foto Urmas Saard — ERMi arhitektid Dan Dorell, Tsuyoshi Tane ja Lina Ghotmeh. Foto: Urmas Saard

Kui 2006. a jaanuaris jagunesid märgusõnaga “Memory Field” võistlustöö võitjaks tunnistamisel 8-liikmelise žürii hääled viis kolme vastu, siis tänavu kevadel tunnistati mainekal AFEXi arhitektuurivõistlusel täiesti üksmeelselt ERMi uus hoone peaauhinna väriliseks. AFEX tunnustab ja toetab Prantsusmaalt eemal tegutsevaid arhitekte. Kümne silmapaistva ehitise hulgast pälvisid erilise heakskiidu Itaalia päritolu arhitekt Dan Dorell, jaapanlane Tsuyoshi Tane ja liibanonlane Lina Ghotmeh. Arhitektid on oma loomingu valmimisel silma peal hoides käinud Raadil üle poolesaja korra. Eilne külastus aga oli nende jaoks juba eriline pidupäev.

Ajakirjanikega kohtumisel meenutasid nad uuesti oma lähtekohti, kui asusid Tartu linna piirile kavandama kirde-edela suunalist hoonestusala, mis Raadi järve ületades asetab kogu hiigelrajatise põnevalt liigendatuna ümbritsevasse keskkonda. Arhitektid pidasid oluliseks säilitada ka märki poole sajandi pikkusest okupatsiooniajast. Selleks on omaaegne lennurada, mis samal teljel asudes muutub ruumiliselt ja mõttelises ajas madala tõusuga pikaks hooneks, kus lisaks paljudele tarvilikele ruumidele on väljapanekute tarvis eraldatud ca 6000 ruutmeetrit näitusepinda.

Loe edasi: Tõnis Lukas: Raadil valmis eesti rahva enesekindluse varaait

Piltuudis 43 päeva enne Eesti Rahva Muuseumi avamist

ERMi kodulehe külastaja näeb vähenevate päevade hulka, mis on jäänud Eesti suurima ja maailma ühe ainulaadseima muuseumi avamiseni. Peatselt näeb seda mäluasutust juba kogu täiuses.

ERM Roosi tänavalt vaadatuna 43 päeva enne avamist Foto Urmas Saard — ERM Roosi tänavalt vaadatuna 43 päeva enne avamist. Foto: Urmas Saard

Lühem vahemaa Raekoja platsilt ERMi on umbes 1,9 km. Narva maantee ja Muuseumi tee vahelist lõiku ühendav Roosi tänav on saamas täiesti uueks. Umbes pool sellest on enamvähem korras ja alates Puiestee tänavast saab juba mööda laia betoonplaatidega kaetud kõnniteed jalutada 1. oktoobril külalistele avatava ERMi juurde.

Sinakas hall sein paistab juba kaugelt kätte ja paljudele tuleb isegi üllatusena, et vähem kui poole tunniga, olenevalt muidugi sammu pikkusest ja kiirusest, jõuab keskaegselt platsilt linna serval asuvasse ülimalt modernsesse ja mõõtmetelt hiigelsuurde hoonesse, millel pikkust 355,8 meetrit. Võibolla tekitab hoone pikkuse kõrvutamine mõnede vertikaalrajatistega teatava võrdluspildi, et paremini aduda mõõtmeid. Eifeli kõrgus koos antennitipuga on 324, Tallinna teletorn kümmekond meetrit vähem. Aga hoone mahtu iseloomustavad veel mõned mõõdud: laius 71,7 meetrit, kõrgeim punkt on 15,3 meetrit ja hoone madalaim punkt jääb teises otsas 2,4 meetrile.

Loe edasi: Piltuudis 43 päeva enne Eesti Rahva Muuseumi avamist

Heinaste muuseum jutustab Eesti merenduse kõrghetkest

Tunamullu suvel möödus 150 aastat Heinaste merekooli avamisest. Toona ümmargusele tähtpäevale mõeldes ütles Häädemeeste koduloouurimise entusiast Sulev Kasvandik, et juba mõnekümne aastaga oli merekooli asutamise järel üksnes Häädemeeste ja Orajõe vallas pea samapalju kaptenipaberitega mehi nagu tänapäeval autojuhiloa omanikke.

Iveta Erdmane, Heinaste muuseumi direktor Foto Urmas Saard — Iveta Erdmane, Heinaste muuseumi direktor. Foto: Urmas Saard

Ei Lääne-Euroopas, Ameerika mandril ega Venemaal polnud sadamat, kuhu Liivimaa laevad poleks randunud. Pärnumaa lõunarannikul asus Eesti purjelaevanduse häll ja selle vahetus läheduses loodi Eesti esimene merehariduskool. Kuid esimese maailmasõja puhkemisega lõppes sadakond aastat tagasi purjelaevanduse ajastu ja täpselt 100 aastat tagasi evakueeriti merekool Venemaale, millega õppeasutuse tegevus lõppes.

Hea, et seda Eestile ja Lätile väga olulist merendusajaloolist paika hoiab jätkuvalt mälus 1969. aastal avatud Heinaste merekooli muuseum, mis tegutseb kunagises Heinaste merekooli õppehoones Riia linna ja meresõidumuuseumi filiaalina. Olen tänulik juhusele, mis viis kokku kahe teekaaslasega, kes tõid mind Heinastesse. Pille Tuvik ja Arne Saluste on mõlemad merendushuvilised, täpsemalt kakuamipüügile pühendunud harrastuskalurid ja selle püügiliigi ajaloouurijad. Muuseumi külastusaeg polnud veel kätte jõudnud, aga mäluasutuse perenaine Iveta Erdmane oli lahkelt valmis ust avama. Muuseumi direktor Erdmane on selles majas töötanud juba 30 aastat ja iga väikseimgi üksikasi kõigi museaalide juures teada.

Loe edasi: Heinaste muuseum jutustab Eesti merenduse kõrghetkest

Veronika Meibaum: vene talu on meile eelkõige hobi

Sindi pensionäride ühendus tegi eile väljasõidu rahvasuus hästi tuntud Vene talusse, kus perenaine Ljubov Petrova ja noorperenaine Veronika Meibaum esitlesid austusavalduses vene rahva esivanemate elutarkust ja südant soojendavat rahvuskultuuri.

Ljubov Petrova ja Veronika Meibaum võtavad vastu vene kombe kohaselt soola ja leivaga Foto Urmas Saard — Ljubov Petrova ja Veronika Meibaum võtavad vastu vene kombe kohaselt soola ja leivaga. Foto: Urmas Saard

Bussisõiduga Sindist umbes kolmveerandtunnise teekonna kaugusel asub Audru valla Soomra külas huvitava looga omaaegne eestlastele kuulunud Sanga-Tõnise talu, mida nüüd juba 15 aastat majandavad rõõmsameelsed ema ja tütar. Kogemustega juht tagurdas ettenägelikult bussi mööda kitsukest teelõiku taluväravasse, et jalavaeva vähem oleks. Bussist väljujatele astus vastu noorperenaine Veronika, kelle kandikul ilutses kaunis teeserviis. Ta palus endale järgneda läbi uhke peavärava. Tagantpoolt tulijad ei kuulnud kutset ja püüdsid otsemat teed kasutades õuele jõuda. Siiski see ei õnnestunud, sest punapõskne Veronika palus kõigil läbi auvärava siseneda.

Juta Velleste küpsetas öösel soolakringli, mille külakostiks tõi, aga Ljubov tuli vastu soola ja leivaga. Perenaist tean hästi juba 5 aastat. See oli 2011. a küünlakuu viimasel päeval, kui ta tõi Sindi muuseumisse Hohloma näituse. Üllatusin, kui ta kaugelt käe välja sirutas ja mind nimepidi mäletades tervitas. Sedakorda ei jätkunud aega jutustada 17. sajandil alguse saanud käsitööst Volga tagustes metsades, sest turismitalu pidajatel on palju muudki näidata ja jutustada.

Loe edasi: Veronika Meibaum: vene talu on meile eelkõige hobi

Filee- ehk võrkpits

Heinaste merekooli muuseumis on üleval fileepitsi näitus „Võrgu ilu“, mis tutvustab kalurite naiste tegevust läinud sajandi kolmekümnendatel. Pille Tuvik toob unustuste hõlma vajunud käsitöö tehnika meile uuesti lähemale.

Fileepitsi näitus Võrgu ilu Heinaste merekooli muuseumis Foto erakogust — Fileepitsi näitus Võrgu ilu Heinaste merekooli muuseumis. Foto: erakogust

Minu lapsepõlv möödus vaadates aknaid, millel olid ees vanaema tehtud fileekardinad. Need valmistas vanaema küüditatuna Siberis. Kahjuks ei osanud ta seda tehnikat mulle õpetada, oli selle unustanud. See pits jäi mind võluma. Õppides Tallinna Ülikoolis valisin diplomitööks fileepitsi õpetamise metoodika ja aastast 2012 kogun filee esemeid. Soovin selle näitusega osa seda ilu huvilisteni tuua. Loodan tekitada huvi vaadata vanu asju uue pilguga. Kõik vana ei ole rämps kui leiab vanavanemate oma kätega tehtud esemeid.

Filee- ehk võrkpits on niidist või lõngast võrgutaoline kudum, mille sõlmed asuvad lõngade ristumispunktides. Muster, enamasti taimornament, tikitakse võrgule nõelaga. Filee sõlmimist tundsid juba koptid.

Fileepitsi eeskujuks peetakse sōlmitud kalavõrku. Algselt oli võrk asendamatuks vahendiks mitte ainult kalapüügil, vaid ka jahipidamisel. Kordkorralt hakati võrku valmistama üha peenemate aukudega. Seejärel leiti, et võrgu pind sobib ka tikkimiseks.

Loe edasi: Filee- ehk võrkpits

Merekultuuriaasta rannaretk Pärnust Häädemeestele

Merekultuuriaasta esimene rannaretk toimus eile Pärnus ja Häädemeestel. Päeva esimeses pooles tutvuti Pärnu kuurordivõimaluste ja kapteni villaga. Pärastlõunal sõitis 60 rannaretkel osalenut Häädemeestele, kus kuulati sealse kandi kuulsatest laevaehitajatest. Päev lõppes Häädemeeste müstilisi juhtumeid kirjeldava filmi vaatamisega.

Tiit Kask, muuseumipedagoog, Pärnu kuursaali juures Foto Urmas Saard — Tiit Kask, muuseumipedagoog, Pärnu kuursaali juures. Foto: Urmas Saard

Alustati nullpunktist

Rannaretke huvilised hakkasid skulptor Voldemar Melliku loodud vett sülitavate poistega kuju juurde kogunema juba aegsasti enne määratud aega. Täpselt kell kümme osundas muuseumipedagoog Tiit Kask kuue sambaga uhkele neoklassitsistlikule hoonele, mille kohal valmis algselt 1838. aastal hoopis tagasihoidlikuma välimusega linna esimene supelasutus. Hoone hävines 1915. a puhkenud tules. Aastatel 1926-1927 ehitati samale asukohale Olev Siinmaa, Aleksander Nürnbergi ja Erich von Wolffeldt projekti alusel uus hoone, millele 1929. a liideti juurde vasak tiib. Pärnu muuseumi teaduri teadmised siinse kuurordi eduloost on põhjalikud, seepärast alati huvitavad ja usaldusväärsed ka siis, kui kummutab veenvatele tõenditele toetudes mitmeid levinud eksiarvamusi. Kask on kirjutanud magistritöö Pärnu kuurordi kujunemis- ja arenguloost aastatel 1838–1940. Doktoritööks oli Pärnu kuurordi ruumi ja ruumipraktika ajavahemikul 1940–2005, aga eilsel õpperajal jalutades ta neljakümnendatest aastatest uuemasse aega ei tulnud.

Loe edasi: Merekultuuriaasta rannaretk Pärnust Häädemeestele

Mihkel Tilk, kunstnik sisemise valguse ja kaameraga

Eelmise aasta lõpul Tori Rahvamajas avatud erakordne näitus varase eestlasest piltniku Mihkel Tilga fotodest on nüüd vaatamiseks üles seatud Pärnu Muuseumi fuajeesse.

Pärnu muuseumihoone Foto Urmas Saard — Pärnu muuseumihoone. Foto: Urmas Saard

Tori vallast Randivälja külast pärit Mihkel Tilk (1859-1890) oli üks esimesi eestlasi, kes pildistas talupoegi nende endi tavapärases keskkonnas – tänu talle on meil nüüd võimalik tutvuda ainulaadse, 1880ndatest aastatest pärit haruldase fotoseeriaga maainimestest ja nende omaaegsest eluolust. Vanimatel näitusel eksponeeritud unikaalsetel fotodel on kujutatud esimest Pärnu põllumeeste seltsi näitust, mis leidis aset Pärnu linnas.

125. aasta eest kahetsusväärselt noorena surnud Tilga tegevus oli kuni viimase ajani laiemalt teadvustamata, kuni Randivälja külaselts 2011. aastal Eesti Rahva Muuseumi materjalide hulgast tema esimesed fotod avastas. Mihkel Tilk kandis piltnikuna endas valgustusaja ideaale – usku ilu ja tarkuse jõusse, mida on võimalik fotokunsti abil talletada ja jagada.

Väljapaneku koostajaks on Randivälja külaselts ja eksponeeritavad fotod pärinevad Eesti Rahva Muuseumi, C. R. Jakobsoni talumuuseumi, Pärnu muuseumi ja Tori muuseumi kogudest.

Näitus jääb avatuks 31. märtsini ja on vaatamiseks tasuta!

Maanteemuuseum taotleb EAS-ilt suurprojekti rahastamist

Eesti Maanteemuuseum taotleb EASi “Piirkondade konkurentsivõime tugevdamise” meetme toetusvoorust 1,6 miljonit eurot liikluskasvatuse keskuse ja autoajastu näituse avamiseks 2018. aasta lõpus.

Illustreeriv näide autonäitusest Brüsselis Foto Urmas Saard — Illustreeriv näide autonäitusest Brüsselis. Foto: Urmas Saard

Projekti tulemusel luuakse maanteemuuseumi masinahalli rekonstrueerimisel 1500-ruutmeetrine keskus, kus külastaja saab tervikliku ülevaate autoajastu mõjudest Eesti teede- ja liikluse ajaloole.

Uues keskuses luuakse paremad võimalused pakkuda erinevaid liiklusharidusprogramme nii lastele kui täiskasvanutele. Uuenduslik on seegi, et atraktiivses ekspositsioonis on võimalik näitusepindu liigutada vastavalt vajadusele, kohandudes ümber konverentsi- või kultuurisündmuste saaliks.

“Täna suudab muuseum aastas pakkuda liiklusharidust kuni 3000 lapsele, uue keskuse puhul tõuseb see 4000-le. Samuti eeldame muuseumi külastajate arvu kasvu vähemalt 43 000 inimeseni 2019. aastal,” lisas Eesti Maanteemuuseumi juhataja Kadri Valner.

Loe edasi: Maanteemuuseum taotleb EAS-ilt suurprojekti rahastamist

Helilooja Liis Viira kutsub beebihäältega eksperimenteerima

7.-16. aprillini esitleb Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum Eesti Muusika Päevade festivali raames helilooja Liis Viira ja tema kaaslaste ühisprojekti “Reverbeebi”. Heliloojad ja muusikud, kes soovivad kasutada rikkalikku beebihäältekogu ning luua oma lühiteose projekti jaoks, on oodatud endast märku andma kuni 8. märtsini.

Liis Viira Foto pressisõnumiga — Liis Viira. Foto: pressisõnumiga

Äsja tähistati Eestis muusika-aastat ja selle käigus koguti 2015. aastal sündinud beebide häälitsusi. Häälte salvestajaid oli üle saja. Kuna materjal on inspireeriv ja mitmekesine, siis ei jõudnud “Beebisümfoonia” autorid Margo Kõlar ja Liis Viira kasutada materjali kõiki võimalusi, omadusi ja kunstilisi vaatenurki. Samas on see unikaalne materjal, mis võiks tekitada põneva jätkuprojekti pealkirjaga “Reverbeebi”, kus jagub avastamisrõõmu heli-, kunsti-, teatri-, kino- ja tekstiloojatele ning helidega eksperimenteerijatele.

“Mind inspireerib see konkreetne beebi häälte kollektsioon, et neid hääli on nii palju. Ühel heliloojal või emal poleks võimalik nii palju erinevaid hääli koguda või see võtaks väga palju jõudu ja aega. See materjal on unikaalne,” kinnitab vaimustunult Liis Viira. “Kuna materjal on rikkalik ja selle kogumisse on palju inimesi panustanud, siis on mullegi huvitav kuulda, kuidas erinevad loojad sellele lähenevad ja mida sealt leiavad. Need vaate- ehk kuuldenurgad on kindlasti väga erinevad. Ma ammugi ei arva, et oleksin ise võimeline kõiki võimalusi materialiseerima või ettegi kujutama.”

Liis Viira on mitmekülgne helilooja, harfimängija ning improvisaator, kes tunneb end koduselt ka elektronmuusikas. Kompositsiooni alal on ta end täiendanud Helena Tulve, Eino Tambergi, Erkki-Sven Tüüri, Salvatore Sciarrino, Veli-Matti Puumala jt juures. Elektonmuusikat on Viira õppinud muuhulgas Margo Kõlari juhendamisel. Aastast 2012 täiendab ta end Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakonnas. Viira kuulub ka Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ridadesse ning ainulaadse kõlaga ansamblisse Una Corda.

Sinimustvalge lindi päev Pärnu Muuseumis

Pärnu Muuseum kutsub üles kordama igal aastal 23. veebruaril sinimustvalgete lintide kandmist, mis oli esimeseks isamaalisuse väljendusviisiks Pärnus.

1918. aasta 23. veebruari õhtul kell kaheksa loeti Pärnu Endla seltsimaja rõdult esimest korda avalikult ette «Manifest Eestimaa rahvastele», mis oli ühtlasi Eesti Vabariigi väljakuulutamine. Selleks puhuks tehtud sinimustvalged lindikesed olid esimesed Eesti Vabariigi kodanike tunnused. Linte valmistasid ja jagasid Pärnu naisgümnaasiumi lõpuklasside õpilased. Selle kooli oli linnavalitsus moodustanud 1917. aastal evakueeritud Pärnu Tütarlaste Gümnaasiumi asemele, linte valmistanud tüdrukud esindasid sõjast hoolimata paigale jäänud õpilaste eestimeelset osa. Rahvusvärvides linte kanti rinnas ka 24. veebruaril toimunud esimesel Eesti sõjaväeparaadil, mille käigus koostati Pärnu raekojas Eesti Vabariigi väljakuulutamise akt. «Tseremoniaalmarsil» osalenud Eesti pataljoni sõdurid kandsid eraldusmärkidena «eesti linte» põigiti üle pagunite või rinnas.

Foto: A. Ilusa kogust →

23. veebruaril kingitakse igale muuseumi püsiekspositsiooni külastajale sinimustvalge reväärilint. Sel päeval püsinäitus „11000 aastat ajalugu- Elamusi vanast ajast“ kaks ühe hinnaga! Lisaks näeb kinosaalis Rao Heidmetsa dokumentaalfilmi „Elulood“, mis käsitleb perioodi alates Eesti vabariigi sünnist kuni iseseisvuse taastamiseni.

“Elulood” linastub Pärnu Muuseumis iga poole tunni järel

23. veebruaril on Pärnu Muuseum avatud tavapärasel ajal ning sissepääs muuseumi püsiekspositsiooni vaatamiseks riigi sünnpäeva eel kaks ühe hinnaga! Kinosaalis linastub terve päeva igal täistunnil ja pooltunnil Rao Heidmetsa dokumentaalfilmi “Elulood”.

Pärnu muuseumis Foto Urmas Saard — Pärnu muuseumis. Foto: Urmas Saard

Rao Heidmetsa filmistuudio dokumentaalfilmist “Elulood” (2007)

Pooletunnine dokumentaalne animafilm, mille stsenaristideks on kirjanik Mats Traat ja filmimees Rao Heidmets, käsitleb perioodi alates Eesti Vabariigi sünnist kuni iseseisvuse taastamiseni. Rõhk asetub mõistagi neljakümnendatele, kui toimusid eestlaste seisukohast kõige traagilisemad sündmused: okupatsioon ja küüditamine. Kõik filmis kujutatud sündmused on tegelikult aset leidnud. Filmi fookus on reaalsetel lugudel, mida animatsioon üksnes toetab. Heidmets nimetab „Elulugusid“ seetõttu ka dokumentaal-, mitte animafilmiks, mille põhiideed kannab tõdemus: ükskõik mis ka ei juhtuks, alati tuleb edasi võidelda, mitte alla anda!

Filmi režissöör on Rao Heidmets, stsenaristid Rao Heidmets ja Mats Traat, kunstnik Ave Nahkur, helilooja Olav Ehala.

Okupatsioonide muuseum suurendab riigi juubeliaastaks näituse pinda kaks korda ja võtab uueks nimeks Vabamu

Väliseestlase Olga Kistler-Ritso toetusel loodud Okupatsioonide muuseum laiendab ekspositsiooni ja keskendub okupatsioonide perioodi kõrval ka iseseisvuse taastamisele ja vabadusele. Lisaks uuele ekspositsioonile hakkab muuseum alates 2018. aastast kandma nime Vabamu ning inspireerib inimesi vabadust hoidma ja selle eest seisma.

Okupatsioonide muuseum saab uueks nimeks Vabamu Foto Urmas Saard — Okupatsioonide muuseum saab uueks nimeks Vabamu. Foto: Urmas Saard

Ehitustööd muuseumis algavad 2017. aasta alguses ning uuenenud muuseum on plaanis avada 2018. aastal. Ümberehituse eesmärk on lisaks kaasaegse ekspositsiooni loomisele laiendada näituse pinda senise alaga võrreldes enam kui kaks korda. Kasutusele võetakse ka see osa majast, kus praegu asuvad muuseumi kogud ja meeskonna tööruumid.

“Vabamu kõneleb nii vabaduse kaotusest kui ka selle hoidmise olulisusest. Usun, et muuseumi roll on mineviku mõtestamise kaudu kutsuda inimesi üles aktiivselt osalema tuleviku loomises. Meie soov on panna inimesed kaasa mõtlema, kuidas erinevaid vabadusi hoida ning algatada ühiskonnas tulevikku vaatavaid temaatilisi vestlusi ja diskussioone,” selgitas muuseumi tegevdirektor Merilin Piipuu uut kontseptsiooni.

Kistler-Ritso perekond on muuseumi toetanud ja selle arengusse panustanud enam kui kolmteist aastat, investeerides muuseumisse ligikaudu 2,3 miljonit eurot ning perekonna eestvedamisel ehitatakse uut ekspositsiooni ka täna. Tegu on suurima eraannetusel tegutseva muuseumiga Eestis.

Loe edasi: Okupatsioonide muuseum suurendab riigi juubeliaastaks näituse pinda kaks korda ja võtab uueks nimeks Vabamu

Põllumajandusmuuseumis alustatakse kokakooliga

Reedel, 19. veebruaril kell 14 alustab Eesti Põllumajandusmuuseumis muuseumi kokakool, mis on seekord pühendatud riigi sünnipäevale. Seekordses kokakoolis õpitakse valmistama peolauale sobivaid toite, milles on kasutatud Eesti rahvusvilja – rukist.

Puhas rukkileib Foto Urmas Saard — Puhas rukkileib. Foto: Urmas Saard

“Eesti Põllumajandusmuuseum on juba pikki aastaid tegelenud traditsiooniliste Eesti toitude unustuse hõlmast päästmisega. Oleme küpsetanud ehedat rukkileiba nii siin, kui sealpool piiri. Sel aastal alustame uue sarjaga, mille eesmärgiks on just koolilastes kokandushuvi tekitamine. Ja seda loomulikult Eestimaisest toorainest ja lähtudes traditsioonidest,” rääkis muuseumi direktor Merli Sild.

Muuseumi kokakool hakkab toimuma enne erinevaid rahvakalendri ja teisi tähtpäevi. Kokakoolis õpetatakse valmistama neid toite, mis järgnevatel pühadel peolauale sobivad. Esimene kokakool on pühendatud Vabariigi aastapäevale ja seal õpetatakse, mida põnevat saab rukkist valmistada ja peolauale panna. Muuseumi kokakool on mõeldud eelkõige kooliõpilastele, et tekitada neis huvi Eesti toidukultuuri ja toidu valmistamise vastu. Loomulikult on oodatud ka kõik teised huvilised! Kõik kokakoolis osalejad saavad kaasa uued põnevad oskused ning retseptid.

Loe edasi: Põllumajandusmuuseumis alustatakse kokakooliga

Aili Laak kutsub kuulama siiruviirulisi jutte, mõistatama ja mängima

Memme jututuba mudilastele toimub pühapäeval, 14. veebruaril kell 16.00 Pärnu muuseumi lastetoas.

Aili Laak muinasjuttu vestmas Foto erakogust — Aili Laak muinasjuttu vestmas. Foto: erakogust

Kord kuus pühapäeviti oodatakse mudilasi, nende vanemaid, õdesid ja vendi muuseumi lastetuppa. Memme jututuba viib läbi kauaaegne lasteaednik ja õpetaja Aili Laak, kes on tegutsenud vabatahtlikuna muuseumi lastenurgas alates 2012. a juunist. Jutuvestjal leidub alati varuks hulk huvitavaid rahvajutte, põnevaid muinasjutte, mõistatusi ja mänge. Samuti meisterdatakse igas jututoas midagi teemakohast ja piilutakse muuseumi püsinäitusele.

Jututuba kannab sel korral alapealkirja „ Siiruviirulised jutud, mõistatused ja mängud”, kus esitusele tulevad Heljo Männi „Siiruviiruline kass“, K. Hanssoni „Kaks kojaehitajat ja siiruviiruline sibul”.

Muinasjuttude juurde on kavas pärimusmäng „Ätsemäng“, ladusmimäng triipudega, triibumustrite uurimine, nukk Gerda ehtimine, otsimismäng „Mustrid näitusel“ ja sõbrapäeva kaardi värvimine.

Osavõtutasu üks euromünt.

Toomas Kiho: Sindi muuseum on üks pärl

Kui mõned kuud tagasi ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho avaldas soovi omada isiklikult raamatut „Aja jälg Sindi muuseumis“, valmistas tema huvi väikese kogukonna ajaloomälu vastu meeldiva üllatuse.

Aja jälg Sindi muuseumis pakub huvi noorele uudistajale Foto Urmas Saard — “Aja jälg Sindi muuseumis” pakub huvi noorele uudistajale. Foto: Urmas Saard

Täna rääkis Kiho raamatu uuesti kätte võtmisest ja ütles, et Sindi muuseum ise on üks pärl – oma paiknemise, maja arhitektuuri ning peamiselt oma idee pärast.

„Pole sugugi mitte palju väikelinnu, mis võivad omaenda muuseumiga uhkustada. Sellest muuseumist kui pärlist saab huviline ammendava ülevaate 2015. aastal ilmunud raamatust “Aja jälg Sindi muuseumis”, mille on koostanud Heidi Vellend ja välja andnud Sindi linn ja muuseum koostöös.

Enam kui sajaleheküljeline, rikkalikult fotodega illustreeritud ja Pajo trükikojas eeskujulikult vormistatud raamat toob lugejani muuseumi sünni- ja arenguloo ning tänapäevased taotlused. Ja need pole sugugi väikesed, muuseum on leidnud kindla koha Eesti mäluasutuste seas. Ja ühel õigel muuseumil peab olema ka korralik omaajalooteos. See on Heidi Vellendi raamatu näol Sindi muuseumil nüüd olemas,“ kinnitas Kiho.

Urmas Saard

Pitsimuinasjutt Kadrioru lossis

Pitsikuninganna Alla Meos esitles 13. jaanuaril Kadrioru kunstimuuseumis enda koostatud mahukat raamatut Кружевное сказание от “Яблоньки” до свастики” (“Pitsimuinasjutt. Õunapuuraost haakristini”) ja avas ühtlasi väikese valikuga näituse oma rikkalikust pitsivaramust, mis kantud selle ainulaadsuses „Guinessi rekordite raamatusse“.

Lossi hõnguses

Nicole oma vanaema Alla Meosega külalisi vastu võtmas Foto Urmas Saard — Nicole oma vanaema Alla Meosega külalisi vastu võtmas. Foto: Urmas Saard

Kolmekümnendatel aastatel kohaliku vene arhitekti Aleksander Vladovsky projekti järgi ehitatud uus neostiilne banketisaal peeglite, böömi kristall-lühtrite ja stukk-kaunistustega ongi üks sobilikumaid kohti, kus sajanditevanused pitsid pääsevad parimal tundelisel viisil jutustama kõige erinevamaid lugusid, mida neisse õrnadesse töödesse on mitmesuguste märgiliste sõnumitena talletatud. Peasaali uksel tervitas ja juhatas külalisi edasi Alla Meose pojatütar Nicole. Inimesed liikusid ühe eseme uudistamiselt teise juurde sõnatult või üksnes vaiksel häälel muljeid vahetades. Alla ise võinuks oma tagasihoidlikus olekus ja vaikse häälega kergesti ka hoopis märkamatuks jääda, aga olles pidevalt ümbritsetud tema kutsumuse austajatest, nii see õnneks siiski ei kujunenud. Paljude külaliste hulgas, keda hinnanguliselt 60 ümber, oli muidugi ka Aleksandra Murre, Kadrioru kunstimuuseumi direktor ja kirjastuse Aleksandra juhataja ning “Pitsimuinasjutt. Õunapuuraost haakristini” toimetaja Nelli Abašina-Melts, samuti raamatu väljaandmist abistanud Annely Akkermann jt. Raamatu kirjastamist on toetanud samaväärselt Pärnu linnavalitsus, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupp, ühendus Sadko, vandeadvokaat Argo Küünemäe, Nurme & Partner Advokaadibüroo OÜ.

Loe edasi: Pitsimuinasjutt Kadrioru lossis

Riigiarhiivi rändnäitus ,,Tartu rahu 1920“ Sindi muuseumis

Esmaspäeval, 11. jaanuaril, avati Sindi muuseumis Eesti ja Venemaa vahel allkirjastatud Tartu rahulepingut tutvustav näitus. 2. veebruaril möödub ajaloolisest päevast 96 aastat.

2 veebruaril 1920 sõlmiti selles majas Tartu rahuleping Eesti ja Venemaa vahel Foto Urmas Saard — 2. veebruaril 1920 sõlmiti selles majas Tartu rahuleping Eesti ja Venemaa vahel. Foto: Urmas Saard

Suure ajaloolise ja aegumatu riigiõigusliku tähtsusega Tartu rahu kujunes meie riigi alusmüüriks ja Eesti Vabariik muutus rahvusvahelise õiguse subjektiks, mida kinnitasid peagi teiste riikide ametlikud tunnustused ning vastuvõtmine Rahvasteliidu liikmeks. Lepinguga lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ja Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust. Leping sedastab ka julgeoleku-, majandus-, sotsiaalseid ja liikluspoliitika küsimusi.

Tartu Rahu Eesti delegatsiooni kuulus ka Sindist pärit Julius Friedrich Seljamaa, kes oli ühtlasi Tartu rahulepingu ratifitseerimise komisjoni esimees riigikogus.

Rahuleping on koostatud eesti ja vene keeles, registreeritud Rahvasteliidus, avaldatud koos prantsuse- ja inglisekeelse tõlkega Rahvasteliidu dokumentide kogumikus nr XI, 1922. aastal. Tartu rahulepingu originaal on hoiul riigiarhiivis. Leping on üldpoliitilise ja Eesti Vabariigi järjepidevust määrava riigiõigusliku aktina endiselt jõus.

Loe edasi: Riigiarhiivi rändnäitus ,,Tartu rahu 1920“ Sindi muuseumis

Pärnu muuseumi näituse „Käsitööplahvatus“ lahtiolekuaeg pikeneb kuni 24. jaanuarini

„Käsitööplahvatus“ hõlmab kolme eripalgelist näitust, mis käsitlevad Pärnu käsitöö erinevaid aspekte.

Veisenahast joogipudel on vahatatud ja liivaga vormitud Foto Urmas Saard — Veisenahast joogipudel on vahatatud ja liivaga vormitud. Foto: Urmas Saard

Näitus “Loomast loodud” rõhutab loomsete materjalide olulisust meie käsitööpärandis. Väljapanek tutvustab loomset päritolu materjale nagu vill, nahk ja luu ning nendest materjalidest valminud unikaalseid käsitööesemeid. Näituse eestvedajad Liis Luhamaa ja Julika Roos on näitusele kokku koondanud Pärnumaa käsitöölised ning eelkõige ongi vaatluse all Pärnumaa taludest ja loodusest pärit tooraine ja sellest meisterdatud looming. Tänapäevase kõrval saab tutvuda ka ajalooliste käsitööesemetega, et meenutada meie esivanemate oskusi ja leidlikkust. Ekspositsioon kutsub austama loomseid ande ja pakub inspiratsiooni põnevate loomsete materjalide kasutamiseks.

„Puulased“ ehk Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli rahvusliku puutöö eriala lõpetajaid eesotsas juhendaja Meelis Kihulasega seavad eesmärgiks kasutada puitu just nii, nagu seda tegid meie esivanemad. Esemed on valminud masinaid kasutamata, soovides edasi anda traditsioonilise puutöö oskuseid. Lisaks esemelisele poolele toob näitus vaatajani puidutöö tehnoloogia ning kirjeldab selle käsitööliigi erinevaid tööetappe. Eksponeeritakse ka tööriistu ja puidunäidised.

Loe edasi: Pärnu muuseumi näituse „Käsitööplahvatus“ lahtiolekuaeg pikeneb kuni 24. jaanuarini

Alanud merekultuuriaasta kutsub üles olema näoga mere poole

29. detsembril Lennusadamas toimunud galal anti kultuuriministeeriumi poolt ellu kutsutud traditisioonilise teema-aasta teatepulk sümboolselt üle muusika-aastalt merekultuuriaastale.

Pärlselja rand Foto Urmas Saard — Pärlselja rand. Foto: Urmas Saard

Merekultuuriaasta, mille tunnuslause on „Näoga mere poole“, on pühendatud merega seotud tavadele ja kommetele ning mere ääres ja merega koos elamise kunstile. Teema-aasta eesmärk on väärtustada Eesti mereajalugu ja osutada tähelepanu merega seotud traditsioonidele.

Merekultuuriaasta eestvedaja, Eesti Meremuuseumi direktori Urmas Dreseni sõnul kaasatakse teema-aasta läbiviimisel erinevaid merendusvaldkonnaga seotud osapooli.

Merekultuuriaasta programmi kontseptsioon tugineb neljale temaatilisele lainele. Jaanuaris ja veebruaris tuuakse esile pärandi- ja kultuuriteemad. Kevadel, märtsist maini, on fookuses mereohutus ja -haridus. Juunist augustini kutsub merekultuuriaasta programmi suvine laine kõiki mere äärde ja merele aktiivselt puhkama ja vaba aega sisustama. Septembrist kuni novembrini on päevakorral tuumakad arutelud Eesti kui mereriigi tuleviku üle. Merekultuuriaasta programmiga on võimalik lähemalt tutvuda SIIN.

Merekultuuriaasta programmi avalik tutvustamine Eesti Meremuuseumi poolt toimub 7. jaanuaril kell 14 Lennusadamas, kuhu on oodatud kõik meresõbrad.

Kai-Ines Nelson

2015. aasta Eduard Wiiralti nimelised stipendiumid pälvisid Alissa Nirgi ja Ingel Vaikla

2015. aasta Eduard Wiiralti stipendiumite üleandmine Kumu kunstimuuseumis. Foto: Kultuuriministeerium — 2015. aasta Eduard Wiiralti stipendiumite üleandmine Kumu kunstimuuseumis. *Foto: Kultuuriministeerium*

28. detsembril toimunud tseremoonial Kumu kunstimuuseumis andis kultuuriminister Indrek Saar üle 2015. aasta Eduard Wiiralti nimelised kunstiüliõpilastele mõeldud stipendiumid Eesti Kunstiakadeemia üliõplasele Alissa Nirgile ja Genti Kuningliku Kunstiakadeemia magistrant Ingel Vaiklale.

Stipendiumi eesmärk on edendada kunstiüliõpilaste õppe- ja loomingulist tegevust ja toetada nende enesetäiendamist. Stipendiumit makstakse Wiiralti teoste kasutamise eest kogutud autoritasudest. Ühe stipendiumi suurus on 3000 eurot.

Eesti Kunstimuuseum Eduard Wiiralti teoste suurima hoidjana andis stipendiumi pälvinutele tunnustusena välja muuseumi kuldkaardid, mis tagavad stipendiaatidele eluaegse sissepääsu muuseumi kõikidesse filiaalidesse.

Kultuuriministeerium annab Wiiralti stipendiumit välja alates 2004. aastast, raha selleks koguneb Eduard Wiiralti teoste autoritasudest.

Kai-Ines Nelson

Loe edasi: 2015. aasta Eduard Wiiralti nimelised stipendiumid pälvisid Alissa Nirgi ja Ingel Vaikla

Tartu ülikooli loodusmuuseum avab uue püsiekspositsiooni

Savanni dioraam TÜ loodusmuuseumis. Aavo Kaine foto

Eesti vanim muuseum, 1802. aastal asutatud Tartu ülikooli loodusmuuseum avab 16. jaanuaril 2016 külastajatele uue ekspositsiooni. Neli aastat kestnud renoveerimistööde käigus valmis uus püsinäitus „Maa. Elu. Lugu“ ning kaks õppeklassi.

Uus püsinäitus juhatab külastaja Maa ja elustiku arenguloo kaudu tänasesse päeva. Külastaja kohtub Devoni ajastu koopas rüükalaga, saab jälgida liblikate öist lennujaama ning vaadata tõtt esimese Eesti šaakaliga. Avastamisrõõmu pakuvad Tartu meridiaanil asuvaid kooslusi kujutavad dioraamid. Elavnurgas kohtuvad lapsed vanade tuttavate saare-roninastiku ja punapõlv-tarantliga, aga ka uue asuka roheleeguaniga.

Algaval aastal jätkatakse traditsiooniliste huvipäevade ja vestlusõhtute korraldamisega uuel seminarialal. Kooliõpilased saavad loodust tundma õppida ja uurida muuseumi geoloogia- ja zooloogiaklassides toimuvates muuseumitundides.

Loodusmuuseumi külastamise kohta saab infot Tartu ülikooli loodusmuuseumi kodulehelt.

Virge Tamme

Sindi Ajalooklubis kuuldi Paul-Peeter Toome sõjateest

Vastupanuvõitluse päeval alustas Sindi Ajalooklubi oma kaheksandat hooaega. Ettekande tegi Sindi gümnaasiumi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Lembit Roosimäe, kes rääkis Paikusega seotud kuulsaima luuraja Paul-Peeter Toome elust.

Lembit Roosimäe, Sindi Ajalooklubi peamine eestvedaja Foto Urmas Saard — Lembit Roosimäe, Sindi Ajalooklubi peamine eestvedaja. Foto: Urmas Saard

Paul-Peeter sündis 1921. a 30. oktoobril Audru vallas ja õppis Pärnu Poeglaste Gümnaasiumis. Roosimäe ütles, et paarkümmend aastat tagasi olid arhiivid tunduvalt avatumad, kui praegu ja seda võimalust kasutas ta omal ajal üsna ohtralt. Tol ajal pöördus tema poole Paikusel elav Paul-Peeter Toome (Tõnson) tütar palvega uurida arhiiviandmete põhjal isa käekäiku.

1941. a. 12. veebruaril ületas Paul-Peeter NSV Liidu ja Soome vahelise riigipiiri. Roosimäe esitas lõike hiljem tabatud luuraja ülekuulamisprotokollidest, mis asuvad Eesti Riigiarhiivi Filiaalis (parteiarhiiv) Tõnismäel. Muidugi olid protokollid koostatud vene keeles. Ülekuulamisprotokollis on kirjas tema tunnistus: „12. veebruaril mina koos Simmo, Mihkliga ja Rosenfeldt, Heimariga Saaremaalt (Roosimäe sõnul õppis viimane Pärnus pagariks) ületasime piiri kell 7 õhtul Loksa juures Harjumaal.“ Edasi tunnistas ta, et üleminekul neid keegi ei aidanud ja ületamiseks kulus 44 tundi. Soome piirivalve saatis mehed Porvoo merestaapi, kus toimus ülekuulamine ja saatmine Helsingisse. Toiming kestis kaks päeva. 25. veebruaril viidi neid endise ajalehe Vaba Maa toimetaja Harald Vellneri juurde, kus elati 15. aprillini. Seejärel saatis Vellner nad admiral Pitka korterisse.

Loe edasi: Sindi Ajalooklubis kuuldi Paul-Peeter Toome sõjateest

Tööstuspärandi tulevikumõtted jõudsid Sindi muuseumisse

Täna pandi Sindi muuseumis üles näitus, mis sündis Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri-, restaureerimis- ja sisearhitektuuri- ja Tallinna Tehnikaülikooli inseneriõppe üliõpilaste ning juhendajate ühisest mõtisklusest interdistsiplinaarsel teemal “Hüljatud maastikud. Sindi kalevivabrik – tööstuspärandi tulevik?”

Heidi Vellend näituse ülespanekul Foto Urmas Saard — Heidi Vellend näituse ülespanekul. Foto: Urmas Saard

Tänavu jaanuaris külastasid üliõpilased Sindit, et kohapeal koguda oma ideekavandite koostamiseks vajalikke materjale ja eelteadmisi. Märtsis toimus Tallinnas Suur-Kloostri tänava auditooriumis Sindi tööstuspärandi võimalike tulevaste kasutusideede tutvustamine, mille juures osales vabriku varemete omaniku Sonny Aswani esindajana ka Tarvo Teder. Sealse esituse vastu tundsid huvi veel volikogu liige Kardo Kase, linnapea Marko Šorin ja linnaaednik Sirli Pedassaar-Annast.

Neljale tudengite töögrupile andsid hinnanguid Eesti Kunstiakadeemia kunstikultuuri teaduskonna muinsuskaitse- ja restaureerimise osakonna juhataja professor Lilian Hansar, Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri teaduskonna professor Andres Ojari jt.

Loe edasi: Tööstuspärandi tulevikumõtted jõudsid Sindi muuseumisse

Sindi muuseumi aupäeval läks hinge esmakordselt kuuldud laul „Credo“

1. septembril tähistas Sindi muuseum sama mälukeskuse looja Olga Kalda sajandat sünniaastapäeva koduselt piduliku koosviibimisega, ühtlasi esitleti tähtpäevaks koostatud raamatut „Aja jälg Sindi Muuseumis“.

Kohtumine isiksusega inimlikkuses

Olga Kalda sajandale sünniaastapäevale pühendatud raamat Aja jälg Sindi Muuseumis Foto Urmas Saard — Olga Kalda sajandale sünniaastapäevale pühendatud raamat “Aja jälg Sindi Muuseumis”. Foto: Urmas Saard

Viis päeva on ülimalt meeldejäävast sündmusest möödas ja saadud elamused kammitsevad endiselt mõistust, mis peaks tegema valiku peamisest. Paraku tõrgub mälu endale aru andmast, et kokkuvõtvat kirjatükki koostades pole mõeldav kõigest üksikasjaliselt jutustada. Ometi on hästi tähtsaid üksikasju nõnda palju, et nendest rääkimata jätmine muudab meele nukraks ja paneb kahtlema, kas olen üldsegi suutnud midagi jagada nendega, kellel polnud võimalik mälestusväärsel päeval osaleda.

Usun, et siin vahendamata jäänud kuuldust-nähtust oskab edaspidi oma vanavanemast palju enamat jutustada Liisi, kes tuli muuseumisse pärast esimest koolipäeva. Kindlasti oli huvitav, südant soojendav ja võibolla mõndagi uut kuulda ka Olga pojatütrel Elol, pojapojal Raimol ja minial Seljel. Nii Olga lähedaste kui kõigi teiste külaliste jaoks oli kahtlematult eriti liigutav Urve Lusmägi mälestuste laeka avamine. Isiklikult vahetu läbielamise edasiandmine jutustaja emotsioone nähes ja kuuldes on alati märksa väärtuslikuma sisuga, kui raamatust lugedes või fotolt vaadates. Ühena episoodidest kirjeldas Lusmägi Olgat kui väga sügavalt osavõtlikku inimest. Praegugi Sindis elav väga töökas, kuid vähema mõistmisega noormees ei saanud hääletuskasti juures osaleda. Olga leidis nukra ja nõutu noormehe jaoks lihtsa kuid nutika lahenduse, et inimene ei peaks ennast teistest alaväärsemana tundma. Ta tegi seda, mida ametnik oma igapäevaste ülesannete asjalikkuses poleks olnud kohustatud tegema. Väga hea näide!

Loe edasi: Sindi muuseumi aupäeval läks hinge esmakordselt kuuldud laul „Credo“