Seekord paotan Ilmavärava ust, et piiluda värvikireva ja meelõhnas Eestimaa südamesse, külade kõige kaugematesse soppidesse.
Viimaste nädalate jooksul olen mitmel korral sattunud aruteludele, kas maaelu Eestis on üldse enam võimalik.
Üsna huvitav oli kuulata ökosemiootika seminaril noore pere lugu, kuidas kolida kahe pisikese lapsega maale ja ehitada üles oma elamine nii, et pangalaenu pole vaja võtta.
Pere esimeseks suureks tegemiseks oli kuivkäimla ehitamine. See oli suurtegemine ja nüüd on perel kasutada separaatoriga käimla, mis uriini eraldi kogub ja mis peamine – see ei haise. Seejärel rajati pesemisvõimalus. Siis säeti korda ostetud talumaja kaks ülemist tuba, et talv üle elada. Järgmisena on plaanis toiduaed rajada ja ehk ka lähitulevikus loomi kasvatama hakata. Pangalaenuta!
Teine noor ettevõtlik mees kolis maale, kui arstisüsteem tõstis käed – tunnistas, et ei suuda teda aidata. Nüüd elab mees maaliliselt kenas paigas, on toitumas peamiselt toortoidust ning rajab kasvuhoonet toidu kasvatamiseks. On täiesti terve. Ja tuleb muidugi lisada, et loobus haigekassale oma tuludelt maksu maksmisest.
Kolmas mees on veendunud ökoehituse pooldaja. Maja ja saun ning kõrvalhooned teevad kadedaks igaühe, kes neid nägema juhtub. See on unistuste kodu. Mees on läbi raiumas sidemeid IT-firmaga ja kavatseb järgmisel aastal hakata kasvatama lambaid ja teisi elajaid. Ja mis peamine, see mees käib iga päev ringi naeratava näoga. Ta on silmnähtavalt õnnelik.
Neljas mees on seadnud oma elu tiibeti põhimõtete järgi, toit, mida ta sööb, ei ole stressis – selles ei ole tapetud loomi. Tõsi, loomi on majapidamises palju, lüpsikitsed, villalambad, kaks imeilusat hobust ja kassi, kanad ja koertekooslus. Igaühel on oma roll ja loomade kõrvalt on võimalik ka linnas ära käia.
Kõik need eeltoodud näited on ideaalilähedased. Võib öelda, et sellist Eestit me tahtsimegi. Eesti ökoriiki, kus inimesed on vabad pangaorjusest ja teevad seda, mida tahavad. Ja mis peamine, nad on terved ja õnnelikud.
Püüame siiski piiluda ka ideaalse elu varikatte taha.
Kõik need inimesed on noored. Täis tööindu. Jõudu ja vaimuenergiat. Mis saab aga siis, kui nad vanaks saavad? Kolm neist on hetkel üksikud. Kas meie Eestimaa noored naised on valmis loobuma linnasärast, karjääritegemisest rahvusvahelises firmas, laste kasvatamisest lasteaedade ja koolide lähikonnas, poodidest ja ööklubidest? Küllap on, arvan ma.
Aga meie statistika näitab muud, rahvaloenduse järgi on meil tekkinud maale tõesti palju üksikuid mehi, noored naised on linnas või välismaal. Ja maakoole suletakse aina enam.
Kas maale elama kolinud inimesed on siiski linnast sõltumatud? Kirjeldatud juhtumitest kõik neli noort meest omavad kasvõi kaudset töökohta linnas. Sest lisaks enda poolt toodetule vajatakse raha elektri ostmiseks, riieteks ja paljuks muuks. Kaugtöö tegemiseks vajatakse samuti vahendeid ja sageli võivad kulutused transpordile ja arvutipargile ületada saadava tulu. Lisaks ei teki kaugtööd, kui seda pidevalt linnas otsimas ei käi.
Tõsi, maale kolimise lugusid on eestlastel palju, ka vanemast ajast.
Asundustalude rajamine ja kasvõi Siberisse saatmine. Kõike tuli väheste vahenditega otsast alustada. Aga semiootik Kalevi Kull ütleb selle kohta, et just neil kahel juhul oli inimestel maal elamise kogemus tegelikult veel olemas. Oli oskus ehitada ise maja, teha puutööd, harida põldu, kasvatada loomi.
Tänapäeval maale sattunu põhiliseks probleemiks ongi see, et on vahel üks põlvkond inimesi, kes on maaelust loobunud ja pole lastele edasi andnud põliseid oskusi. Ja lapsed pole neid pärinud. Maaelust saab vaid raamatutest lugeda, kuid pole praktilisi kogemusi.
Kogemusi, mis ütleks, et selle asemel, et toidutaimi potis kasvatada võib neid meie metsadest ja niitudelt korjata. Julgust, mis lubaks võtta kohe lüpsilehma või lambad – ilma hirmuta, et need käe all ära surevad. Või oskusi neidsamu loomi ka lihaloomadeks kasvatada, mitte lemmikloomadeks, et neid pärast tappa ei suudeta. Ja eelkõige oskust teha õigeid asju loodusega ühes rütmis.
Küllap oleks selliseid maaleminemise edulugusid vaja koondada käsiraamatuks, õpetusteks, et igaüks ei pea hakkama jalgratast leiutama.
Ja riigil võiks olla huvi maatükke jagada just sellistele iseendaga hakkamasaavatele noortele, just niisama nagu seda tegi Eesti vabariik 1920ndatel. Sest muidu küüdituvad meie noored lihtsalt ise Euroopa riikidesse või Austraaliasse, kus otsast alustada tundub lihtsam ja odavam.
Talendid, kes koju peaksid tulema, on just needsamad maatööd mittepelgavad noored. Ökoriigi ülesehitajad.
Kristel Vilbaste
tead, et meie unistame sinust!
