Esimest korda Läti Taimeparaadile jõudes meenutasid Sigulda kesklinnas maasse torgatud ülisuured ja väiksemad jalutuskepid, et viimati külastasin omaaegsete Koiva liivlaste asuala poisikese põlves, nii umbes 55 aastat tagasi koos emaga. Nüüd, üle poole sajandi hiljem, ühiselt TÜ Pärnu kolledži väärikate ülikooli rahvaga.
Kõige paremini mäletan Baltikumi suurima maapealse koopa imetlemist. Teatmiku andmeil on Gutmani koopal kõrgust 10, laiust 12 ja sügavust-pikkust pea 19 meetrit. Sedakorda koopa juurde ei jõudnud ja sealne tuntud raviv allikavesigi jäi rüüpamata. Aga värvilise ornamentikaga Sigulda keppe müüdi nii koopa ees kui ka mujal linnas juba siis ja need muutmatu välimusega jalutuskepid ongi kõige tuttavamad kauge aja mälestuskildudes.
Sama tuttavlikult mõjus bussist maha astudes seegi, et esimestena tänaval kohatud võhivõõrad inimesed kõnelesid omavahel sulaselges eesti keeles. Mida lähemale laada toimumispaigale oma seltskonnaga liikusime, seda rohkem kuulsime vastu tulevate inimeste suust eestikeelset jutlemist. Svetku väljakul peetav Sigulda taimelaat (Latvijas Stadu Parade) olevat just viimasel viiel-kuuel aastal saanud Eesti aiandusrahva kevadiseks meeliskohaks, kuhu minnakse enamasti suurte busside või isikliku sõiduautoga, harvem ühiskondliku transpordiga.