Rubriik: Arvamus

Kuis nuuri kodo tagasi saia

Talis Tobreluts,
Põlva maavalitsusõ nuuritüü juht

Mul ei olõ külh õkvalt säänest pilti vai tabõlit iih, ku pall’o nuuri taht päält ammõdi selges opmist umma kodokanti tagasi tulla. A käve paar nädälit tagasi Põlva ütisgümnaasiumih 9. klassilõ «Tagasi kuuli!» tunni andmah. Küsse nuuri käest, et kes taht är minnä ja kes taht jäiä? Oll’ noid, kes tahtvagi är minnä, et Põlvah olõ-i midägi tetä. A uskmalda pall’o ütli, et nimä tahtnu külh jäiä.

Sääne tahtminõ tulõ seestpuult: inemisel om huvi tah maakotussõh midägi är tetä. A noorõ läävä kavvõmbahe, Tartohe ja Tal’nahe edesi opma. Et nä säält tagasi tulõssi, piät näil olõma sääne asi, mis näid siin hoit.

Pere muidoki om, a võissi olla ka määnegi mitteammõtlik tüü: toimõndaminõ seltsih vai organisatsioonih. Ma esi lätsi 2008. aastagal ülikuuli opma, a pidi iks kõikaig Põlvah käümä:toimõndi Põlvamaa nuurikogoh. Sääl omma kuuh targa, hää ja huvitõdu noorõ, kes tahtva midägi är tetä.

Nii oll’gi mul siin pere ja tuu mitteammõtlik tüü. Saa es tuu iist rahha, a sai sändse emotsionaalsõ pai. Niimuudu tulõgi inemisel tunnõ, et kodokandil om tedä vaia. Loe edasi: Kuis nuuri kodo tagasi saia

Hingiao mõtõlus

Nele Reimann,
võrokõnõ

Edevanõmbidõ hinge omma ummi perrätulõjidõ kaemisõs vällä valinu iks hää ja õigõ ao. Pääväl omma ilma undsõ, a üüse om taivas sakõstõ tähti täüs. Luudus kuts nigu inemist timä egäpäävätöie mant kõrras perrä mõtlõma, kost tulõmi ja kohepoolõ pääväst päivä läämi…

Latsõiäst om meeleh, et ku kiäki küläh är kuuli, võeti iks üteh valvma vai puhtilõ. Vanaimä oll’ aigsahe vällä valinu uma koolurõiva ja valmist’ minnogi ette pääväs, ku tedä inämb ei olõ. Latsilõ opati, et panõ tassakõistõ uma väiku lämmi käsi koolnu vanaimä vai vanaesä käe pääle: päält tuud pelgä ei inämb üttegi koolnut. Kimmäs tugi oll’ kõgõ võtta: uma küläkogokund, kelle liikmõ säändsel aol esi ja ilma kutsmalda avitama tulli.

Edimäne kokkoputminõ liinamatusõga oll’ mul ülikooliaol. Muudsa liinakultuuri perrä ärsaatminõ jätt tundõ, nigu olõssi tahetu kadonukõsõst nii kipõstõ ku võimalik vallalõ saia. Võromaa puhtõ omma aost aigu olnu vastapite: nigu kimmä pääväkõrraga elonäütemängu viimäne kaehus uma sakõ söögipakmisõ, risti lõikamisõ ja inne puhtit koolnu valvmisõga. Sugulasõ, kiä olõ õi inämb kavva ütstõist nännü, saava kasvai puhtõlavva takah kokko. A siski om nätä ja tunda, et vana kombõ nakkasõ häömä. Ku häös vannamuudu maaelo, kaos liinaeloga harinul arvosaaminõ, mille om ütte vai tõist kombõtäütmist vaia. Õigõ ja hää om nii, kuis om kipõmb, perrätulõjilõ lihtsämb. Loe edasi: Hingiao mõtõlus

Rongipeatused õigesse kohta!

Paljud inimesed on püüdnud muuta paremaks rongipeatuste asukohti, kuid Eesti Raudtee ei huvitu ei inimeste ega omavalitsuste soovidest. Nii on Verioral mõttekam viia platvorm jaama piiridest välja, kuid Eesti Raudtee ei olnud nõus. Vastse-Kuuste, Orava, Kiltsi, jpt kohad – sama lugu. On pakutud välja ideed, et ka väiksemates kohtades peaks kohe platvormi juures olema bussipeatus ja autode seisukoht, kuid tihti ei arvestata ka sellega. Nii võiks ju olla Taevaskojas, Kiidjärvel, Ilumetsas, Ülenurmel, Paluperas, Nõos jne.

Lisaks on tuldud lagedale ideega, et kus see võimalik võiks parkimisplats olla nii suur, et seal saaksid peatuda pangabussid ning teised sellised teenusbussid, külaturud, laadaplatsid jne. Siis oleks nn Ühispeatustes kõik üheskoos. Kindlasti on ka tegusamatel inimestel maal omi mõtteid, mida hiljem saaks rakendada. Kui aga praegu jäetakse arvamustega arvestamata, on hiljem juba pea võimatu midagi muuta.

Ka jutud miljonilistest kulutustest osutuvad tihti hiljem müüdiks. Seega peaks ikka olema väga selge põhjendus, millised need kulutused on, näiteks Vastse-Kuustes.

Samad probleemid on tekkimas vist ka Koidula-Valga liinil, kus samuti plaanitakse platvormide ehitust ning kuulduste järgi sealgi tahetakse need mingite kõrvalradade äärde ehitada.

Autor: Peeter Kuusemets

Lihtsalt elamine – maailma parandamise kunst

Evelin Tamm,
haridusuuendaja

Paljud meist elavad tormilist elu, kus iga minut on arvel, kus tegelikkuses täiesti tühistest asjadest saavad suured mured, mille pärast ollakse meeleheitel ja närvilised. Jookseme nagu oravad rattas ja ei märkagi, kuidas “päris elu” voolab meist suure kaarega mööda.

Lisaks igapäevastele isiklikele probleemidele, peame pidevalt kuulma, et globaalsed kliimamuutused on katastrofaalse mõjuga, tulemuseks on juba täna teleekraanilt pidevalt nähtavad üleujutused, tsunamid, näljahädad ja haigused. Millegipärast aga avastame end ikkagi nädalavahetusel perega kaubanduskeskusest…

Käisin hiljuti ühel huvitaval loengul, kus Nicano Perlas Filipiinidelt rääkis integraalsest säästvast arengust (integral sustainable development). Tema näited globaalsetest protsessidest, mis toimuvad nii looduses kui teaduses, olid väga mõjuvad, tema enda esinemine veelgi mõjusam… Sõnum oli lihtne ja positiivne – igaüks meist saab muuta maailma.

See maailm, mida igaüks ise muuta saab, algab kõigepealt temast endast, algab mõistmisest, et igaühes meis on peidus loovus. Loovuse kaudu saame ennast teostada, saame vabaks, sest hakkame nägema võimalusi seal, kus teised näevad ainult probleeme. Loe edasi: Lihtsalt elamine – maailma parandamise kunst

Kodanikuühiskond Toompeale!

Airi Hallik-Konnula,
mitme MTÜ liige, Urvaste vallavolikogu aseesimees

Kui kuulsin, et Keskerakond tuleb meie valla juhtidega kohtuma, ei kõhelnud ma pikalt. Otsustasin kaema minna. Seda enam, et lubatud Inara Luigast tean sihikindla ja empaatilise poliitikuna.

Küllap valmistasime Luigasele ja Lengile pisikese pettumuse, kui volikogu esimees ütles, et tänu konservatiivsele eelarvele ei ole Urvaste vald pidanud koostama negatiivset lisaeelarvet ja sotsiaalnõunik tõdes, et vald tuleb toetusrahadega välja. Sest meie külalisi huvitas just inimeste keeruline toimetulek ja töökohtade puudumine.

Oma ehmatuseks ei kohanud ma Inara Luigase empaatiat kodanikuühiskonna kohta küsides. Võibolla kasutasin lihtsalt vale sõna – MTÜ. Sest rahvasaadik hakkas rääkima sellest, kuidas igaüks võib teha oma pereliikmetele mitu MTÜ-d, lööb eurorahad laiaks ja pärast aastat 2013, kui struktuurifondide rahad lõppevad, on tühjus. Et kõigepealt haridus ja töökohad ja siis võib see MTÜ ju oma külakiige püsti panna.

Ma olen harjunud sellise suhtumisega kohapeal ja mõelnud, et vast see tuleb mõne inimese piiratud silmaringist. Et ka Riigikogu rahanduskomisjonis sellise suhtumisega inimesi on – ja veel Kagu-Eestist pärit – oli natuke shokeeriv. Kuna külalistel oli aega vähe ja mina ehmunud, jõudsin ainult piiksuda, et külakiik on MTÜ arengus see kõige esimene samm ja nüüd räägitakse juba näiteks omavalitsuse teenuste delegeerimisest MTÜdele.

Loe edasi: Kodanikuühiskond Toompeale!

Presidendi kärajate järelmõtteid tuleviku tarbeks

Ülo Vooglaid,
emeriitprofessor

Pärnu kärajatel oli märgata edusamme ja ka seda, mis ehmatas.

Erinevalt eelmistest kärajatest, seekord ühiskonda enam majanduseks ei nimetatud, ja ka inimesi ei käsitletud vahendina, ressursina või varana. Aga samas öeldi täiesti tõsisel kombel, et Eesti kestma jäämise jutud oleks vaja lõpetada, sest peale on kasvamas uus põlvkond, kellele sellised isamaalised aated eriti peale ei lähe…

Kärajatel räägiti palju, aga teemal „Eesti -100“ polnud rääkijatel öelda midagi. Öelda ei olnud esinejatel, korraldajatel ega neil, kes söandasid sõna paluda. Enamik sõnavõtjatest pidas vajalikuks rõhutada, et ta on kärajatel eraisikuna… Eesti elujõud ja selle tegurid jäid kärajatel käsitlemata.

Võib-olla arvas mõni kärajate korraldajatest, et ettevalmistust polegi vaja ja et Mart Laari juttu saab pidada ettekandeks, mille peale hakkab keegi sel teemal improviseerima? Võib olla päris kindel, et kui riigi mudelit ei ole varem valmis mõeldud, kui tegeliku ja vajaliku olukorra (olude ja situatsiooni) kohta on eksperthinnangud kogumata ja korrastamata, siis ei saa avalikud arutlused nii keerukatel teemadel tõhusaks kujuneda. Loe edasi: Presidendi kärajate järelmõtteid tuleviku tarbeks

„Ma tahaksin elada Aidensfieldis”

Kadri Koreinik,
külaelanik

Nii ütles mu 15-aastane tütar ükskord. Paraku meil, (väike)linnaga nabanööri pidi köidetud uusmaainimestel, napib aega (ja ausalt öeldes vahel ka tahtmist), et luua tihedam side ülejäänud, põlisema külarahvaga. Suhtleme põhiliselt siis, kui vaja on valla(valitsuse)le või infrastruktuuri pakkujale oma seisukohti selgitada. Jõulisemalt või arglikumalt.

Toidukraami toome linnast, pakendid viime linna tagasi. Linn hoiab ja harib me lapsed. Linn pakub leiba ja harvem ka meelelahutust. Naabritega kohtume parimal juhul kord nädalas. Suvel sagedamini, talvem harvem. Mitte igal õhtul nagu Gina ja Oscari pubis, kus kõik (või siiski filmi olulisemad karakterid?) pindi õlle taga kokku saavad.Meie kogukond on kuskil mujal, ilmselt virtuaalväljadel.

Loe edasi: „Ma tahaksin elada Aidensfieldis”

Üksi jäänud talud ja maata inimesed

Ingrid Vooglaid,
ökoküla idee eestvedaja

Otsisin hiljuti internetilistide kaudu Võrumaal või Põlvamaal üksi jäänud talu, mis vajab hoidjat. Sain kaheksa pakkumist üle Eesti inimestelt, kes olid huvitatud, et keegi nende maakodul elu sees hoiaks. Kuna ise igale poole ei jõua, kuulutasin, et inimesed, kes samuti soovivad maal elada, küsiksid infot vabade talude kohta. Huvilisi oli rohkem kui pakkumisi ja veel mitu inimest tundsid huvi, kas teistes piirkondades on midagi pakutud. Omale leidsin sobiva koha hoopis sõprade kaudu.

Paar aastat tagasi otsisin samamoodi talu, kus vajataks abilist-taluõpilast ja mind kutsuti nelja tallu, millest kahes veetsin kokku kuus kuud. Õppisin looma- ja aiapidamist, ilma elektrita elamist ja nautisin maaõhku. Tulevikus oma talu rajamiseks oli see hindamatu kogemus. Kõige tähtsam asi, mis ma seal õppisin, on, et alati leiab lahenduse, kui on tahtmist teha ja veidi loomingulist lähenemist. Maaelu teeb inimese leidlikuks. Muidugi teadsin seda varem ka aga nüüd on lisaks teadmisele ka kogemus. Sain kinnitust kitsepidamise soovile ja õppisin ennast paremini tundma.

Eestis on palju inimesi, kel ei ole kusagil oma porgandit kasvatada, lastele onni ehitada ega hommikutee kõrval maja taga sookurgi jälgida, kuigi väga tahaksid. Linnas kohtab aina sagedamini noori, kes soovivad elada maal, ise loodussõbralikult teha ja ehitada ja toitu mahedalt kasvatada, kuid maa ostmiseks ei ole raha ja pangalaenu ei soovita kaela võtta. On nii neid, kes soovivad elada üksikus talus kui ka neid, kes soovivad kolida mitme perega korraga ja rajada terve maheda eluviisiga küla. Samuti leidub linnas peresid, kes soovivad küll jätkuvalt linnas elada, kuid suved maal veeta ja ehk kellelegi talutöödes abiks olla. Päris paljudel linnaperedel ei ole enam maa-vanavanemaid, kelle juures lapsed käia saaksid. Loe edasi: Üksi jäänud talud ja maata inimesed

Hõimupäev riiklikuks tähtpäevaks, lipupäevaks

Jaak Prozes,
Hõimupäevade peamisi korraldajaid alates 1988. aastast

Teen ettepaneku hakata tähistama hõimupäeva nii Eestis, Soomes kui ka Ungaris riikliku pühana ja heisata sel puhul lipud. Kutsun kõiki seda algatust toetavaid inimesi heiskama hõimuliikumise ja soome-ugri hõimurahvaste auks ja toetuseks lippe juba selle, 2010. aasta hõimupäeval, 16. oktoobril.

Mõte tähistada hõimupäeva ei ole uus — 1931. aastal Helsingis toimunud Soome-Ugri IV Kultuurikongressil, kus osales üle 2000 soome-ugri rahvaste delegaadi, võeti vastu otsus tähistada seda oktoobrikuu kolmandal nädalavahetusel Eestis, Soomes ja Ungaris üheaegselt.

Eesti, Soome ja Ungari tekkimine oli loonud eelduse soome-ugri rahvaste tihedamaks koostööks. Juba 1920-ndatel aastatel asutati mitmeid liite ja organisatsioone, korraldati haridus- ja kultuurisündmusi, mille põhikirjaliseks eesmärgiks oli soome-ugri rahvaste koostöö arendamine ja nende rahvaste tutvustamine. Loe edasi: Hõimupäev riiklikuks tähtpäevaks, lipupäevaks

Hariduspoliitika venekeelses koolis alaku algusest

Maire Kriis,
ajakirjanik

Taastatud Eesti riiki on olnud juba 20 aastat. Samapalju on räägitud ka muukeelsete elanike integreerumisest, lõimumisest ja muudest kenadest asjadest. Tundub, et rääkimise tasemele kõik jäänud ongi.

Vahepeal oleme üles kasvatanud terve põlvkonna noori inimesi. Kui nõukogude ajal oli pronkssõduri kuju juures käimine ennekõike vanemate vene inimeste pärusmaa, siis miskipärast just Eesti riigi tingimustes kasvas üles noor põlvkond, kes pronksmeest äkitselt imestamapaneva tähelepanuga väärtustama hakkas. Ometi pidanuks just sel ajal iga noore ajalootundides saadud teadmised panema mõtlema, missugused sambad püstitati, kellele, kuhu ja miks. Kas pole mitte meie riigi hariduspoliitika suutmatus olnud peamiseks põhjuseks, miks täna ikka veel räägime muukeelsete vähesest riigikeeleoskusest ja ebalojaalsusest, kui mitte isegi vaenulikkusest Eesti riigi suhtes. Loe edasi: Hariduspoliitika venekeelses koolis alaku algusest

Meediakülast, hirmust ja õhinast

Erkki Peetsalu,
meediakülaelanik

„Ei tea, miks see mees Floridas naise ja neli last maha lasi?“ „Ei tea, miks naabrimemm juba nii kauaks metsa jääb?“ Mõlemad päevakajalised küsimused sisaldavad paraja annuse uudishimu ja hirmu, samuti kaastunnet ja soovi aidata. Kumb küsimus on olulisem – üheselt ei saagi vastata, sõltub vaatenurgast.

Elame globaalses meediakülas, kus igal hetkel tunneb keegi kusagil hirmu. Ärkame koos jahmatavate uudistega lõunapoolkeralt ja uinume põhjapoolkera kõige veidramate juhtumiste saatel. Üleilmainfo ronib sisse uksest ja aknast, kodukandi sõnumitele jääb üha vähem ruumi. Vähemalt igapäevasele praktilisele infole, mis ei ehmata ega jahmata. Seda eelkõige kommertsmeedias, mis enamiku inimeste tähelepanu oma lõa otsas hoiab. Mida siis teha, et kodukandi eluline info ka oma väljundi leiaks? Loe edasi: Meediakülast, hirmust ja õhinast

Masu läbi, raha põleb

Sulev Valner,
ajakirjanik

Kui seni ikka tuli euro saamiseks valitsusel kõvasti kulusid kärpida (tundub, et mitte küll nii palju iseenda omi kui igasugu allasutustel), siis nüüd on kõik pöördunud — algas euro nimel raha põletamine. Mida nimetatakse ka euro teavituskampaaniaks.
Järelikult on masuks nimetatu ametlikult läbi saanud ja riigil raha küll.

Teoreetiliselt kõlab õigesti, et iga selline suur muutus nagu rahaühiku vahetus ju on, nõuab teleklippe ja plakateid. Aga tegelikult – kas tõesti on veel kellelgi vaja sellist lahtisest uksest sisse murdmist, et kulutada sadu tuhandeid või ka miljoneid ütlemaks seda, mida iga põlvepikkune poisike on juba nagunii ammu kuulnud – euro tulebki 1. jaanuarist. Loe edasi: Masu läbi, raha põleb

Elost ja kunstist ja hoitmise väest

Jan Rahman,
literaat

Mõnikõrd om elo suurõmb ku kunst. Ilda-aigu kõnõl mullõ üts tutva, et tälle oll keski kõnõlnu, et Pulga Jaan ollõv sõitnu bussin ja vidänü hindägä üten mehidsesülemit. Asi pandse muigama, a äkki hiitü ma är: mille ma esi säändse asja pääle tulnu ei olõ?

Kon oll mu fantaasia sis, ku kiroti näütemängu bussisõidust? Ku pallo olõs saanu näütemäng mano, ku sääl olnu tegeläne, kes tulõ bussi pääle, mehidsesüllem üten, jääs mõnõ tõõsõ bussinsõitjaga porgatama ja rõivas tulõ sülemikorvi päält är ja mehilädse lindäse bussi lakja ja kõik omma hirmun ja vehkvä kässiga ja bussijuht sõit kraavi ja…

Es tulõ ma sis tuu asja pääle ja nüüd om joba ilda. Loe edasi: Elost ja kunstist ja hoitmise väest

Vallatud kurvid, ohtlikud sirged

Anti Allas,
Võrumaa arendusjuht

Viimastel aastakümnetel oleme märganud tee-ehituses tohutut arengut, ent uue tee ja liiklejate elude kaitsmise seostest ei ole palju räägitud. Järjekordset kurba liiklusuudist lugedes tundub pigem vastupidi.

Eestis osatakse ehitada juba päris siledaid teid ning mustkatte on saanud paljud needki teelõigud, mida ei oleks julgenud isegi loota. Tööpuudust tee-ehituses ei paista, jätkuks vaid raha, sest paljud inimesed peavad endiselt läbima oma kodust kümneid kilomeetreid tolmavaid ja aukus kruusateid, enne kui vähegi siledamale teele pääsevad.

Igapäevase autokasutajana jälgin ja võrdlen huviga, kas ja kuidas uued siledamad teed liiklejate elusid kaitsevad. Meedias ei kuule just sageli mõttevahetust teemal – vallatud kurvid, ohtlikud sirged. Loe edasi: Vallatud kurvid, ohtlikud sirged

Eesti Maarahva IV Kongressi juhatuse liikmete avaldus

Maarahva Kongress oli unikaalne Eesti maarahva omaalgatusel põhinev institutsioon, mille kutsus ellu ja mida korraldas maarahvas ise. Kongressi delegaadid olid valitud maainimeste esindusorganisatsioonide ja vallavolikogude poolt ning nad esindasid läbilõikena kogu Eesti maarahvast. Maarahva Kongress tegutses parteideülesena, tema eesmärgiks oli kujundada ühiskondlikku arvamust, juhtida tähelepanu maaelu probleemidele ja pakkuda ka lahendusi. Nelja eelneva kongressiga kinnistusid kindlad tavad ja reeglid, kongress kujunes maarahva omaalgatuse kaubamärgiks.

Meie, Maarahva IV Kongressil valitud juhatuse liikmed ei saa kuidagi leppida sellega, et Maarahva Kongressi on hakatud rakendama parteipoliitiliste eesmärkide vankri ette. Maarahva V Kongressi ei saa kokku kutsuda Eesti Keskerakond ega ka ükski teine erakond. Vaid maarahvas ise saab ja tohib oma esindusorganisatsioonide ja omavalitsuste kaudu Maarahva V Kongressi korraldada. Loe edasi: Eesti Maarahva IV Kongressi juhatuse liikmete avaldus

Rahvaliidul jälle valed juhid

Sulev Valner,
ajakirjanik

Uskumatu, kui mitu korda järjest oskab mõni erakond ise endale jalga tulistada. Kõigepealt Villu Reiljani lõputud kohtusaagad, siis saamatuks osutunud poistebänd eesotsas Karel Rüütliga ja nüüd siis uus ja veelgi hullem juhtimiskriis.

Olin üks neist, kes ka veel pärast kevadist segadust ja pereheitmist arvas, et kõigest hoolimata on vara Rahvaliitu lõplikult maha kanda. Et kui nad end korralikult kokku võtavad ja suudavad kõigest hoolimata esitleda ennast kui ainsat traditsioonilist maainimeste parteid, kes nüüd saanud uuenenud ja senisest parema juhtkonna, siis võib ikkagi täitsa võimalik olla ka Riigikogu valimiskünnise ületamine. Sest paljud maainimesed tegelikult tahavad, et keegi Toompeal otseselt neid esindaks. Seda muljet luua vanad rahvaliitlased eesotsas Arnold Rüütli ja teistega kahtlemata oskasid.

Tänaseks on jäänud küll ainult imele loota, mis neid võiks eesolevatel valimistel veel päästa. Juhan Aarel parteijuhina võttis vaid paar kuud, et end täiesti auti mängida. Või siis osutus ta ise enda kätega lõksu tõmmatuks, aga väljastpoolt vaadates pole tulemusel suurt vahet. Loe edasi: Rahvaliidul jälle valed juhid

Kaugtöö — helesinine unistus või regionaalarengu võti?

Katrin Lumberg,
kaugtöötaja

Keset sooja suve kogunesid Eesti kaugtöökeskuste eestvedajad ja teised kaugtöö huvilised kaheks päikeseliseks ja äikeseliseks päevaks Võrumaale Sänna Kultuurimõisasse kaugtöö suvepäevadele, kus lahati kaugtöö ja kaugtöökeskustega seotud küsimusi, tutvuti mõisa tegevustega ning veedeti muidu mõnusalt aega. Sänna Kultuurimõis on omamoodi kaugtöö- ja loomemajanduskeskus, kus pakutakse mõnusat keskkonda loominguliseks tegevuseks, kuuludes ühte võrku Kultuuritehas Polymeri ja Tartu Noor Eesti Loomekeskusega.

Suvepäevade tutvumisringis selgus, et osavõtjaid on Eesti erinevatest paikadest ja erinevatelt elualadelt töötust mõisahärrani. Rõõmuga tõdeti, et ‘maakaid’ oli ringis linlastest rohkemgi ning ‘linnainimesedki’ määratlesid oma kodukohana pigem väiksemaid kogukondi nagu nt ‘Kalamaja’ mitte ‘Tallinn’. Samuti tõdeti, et teinekord vääriks eraldi äramärkimist, kui paljud ‘maakatest’ on maale ära läinud endised linlased. Viimaste hulka kuulub ka allakirjutanu. Nagu ka ‘juhet pidi tööl käijate’ hulka, keda samuti Sännas leidus mitmeid teisigi. Loe edasi: Kaugtöö — helesinine unistus või regionaalarengu võti?

Saba liputab koera

Arved Breidaks,
ajakirjanik

Kooliaasta hakatuse puhul peetavates ilukõnedes mainitakse tihtipeale, et kool on küla alus ning kui esimene kaob, hukkub teinegi. Kool on tõesti paljude valdade eksisteerimise peamine põhjendus, isegi juhul kui kooli enese eksistentsile on raske põhjendust leida.

Haridusasutuste olulisus saab selgeks, kui avada ükspuha millise omavalitsuse eelarve. Üksikud erandid kõrvale jättes, vaatab sealt vastu tõdemus, et koolidele ja lasteaedadele kulutatavad summad moodustavad Eesti omavalitsuste iga-aastastest eelarvekulutustest umbes poole. Loe edasi: Saba liputab koera

Ärge reguleerige hansat euroviinaks!

Arved Breidaks,
ajakirjanik

Puskar on vastuoluline jook, mida sõltuvalt seltskonnast peetakse kultuurikandjaks, odavaks peatäieks või kuriteo asitõendiks. Mida hakata peale selle põrandaaluse joogiga, mis olemuselt on sama, mis Itaalia grappa või Briti saartel aetav viski?

Mu isa ajas puskarit suhkrupeedist. See oli paarkümmend aastat tagasi, mil teatud teenuste eest tasumisel oli pudel viina tugevam valuuta, kui rubla, aga rublade eest poest viina eriti ei saanud. Lõbuotsiva nolgina valasin verandas seisnud suurest klaaspudelist endale ja pinginaabrile koolipeo tarbeks paaril korral ühe õllepudelitäie, millest piisas, et kaks gümnasisti disko lõpuks enam kuigi hästi püsti ei seisnud.
 Loe edasi: Ärge reguleerige hansat euroviinaks!