Hõimupäev riiklikuks tähtpäevaks, lipupäevaks

Jaak Prozes,
Hõimupäevade peamisi korraldajaid alates 1988. aastast

Teen ettepaneku hakata tähistama hõimupäeva nii Eestis, Soomes kui ka Ungaris riikliku pühana ja heisata sel puhul lipud. Kutsun kõiki seda algatust toetavaid inimesi heiskama hõimuliikumise ja soome-ugri hõimurahvaste auks ja toetuseks lippe juba selle, 2010. aasta hõimupäeval, 16. oktoobril.

Mõte tähistada hõimupäeva ei ole uus — 1931. aastal Helsingis toimunud Soome-Ugri IV Kultuurikongressil, kus osales üle 2000 soome-ugri rahvaste delegaadi, võeti vastu otsus tähistada seda oktoobrikuu kolmandal nädalavahetusel Eestis, Soomes ja Ungaris üheaegselt.

Eesti, Soome ja Ungari tekkimine oli loonud eelduse soome-ugri rahvaste tihedamaks koostööks. Juba 1920-ndatel aastatel asutati mitmeid liite ja organisatsioone, korraldati haridus- ja kultuurisündmusi, mille põhikirjaliseks eesmärgiks oli soome-ugri rahvaste koostöö arendamine ja nende rahvaste tutvustamine.

Eestis said hõimupäeva kandvaks osaks sajad koosviibimised-aktused koolimajades ja vallamajades. Paljudes kohtades võis Eesti lippude kõrval näha Soome ja Ungari lippe, hõimuriikide juhid saatsid vastastikku tervitustelegramme. Hõimupäeva tipphetk oli Estonia teatris kõrgemate riigitegelaste osavõtul toimuv pidulik aktus-kontsert.

Teise maailmasõja algus ja Eesti okupeerimine katkestasid hõimupäeva traditsiooni. Hõimupäev taastati Eestis 1988. aastal. Algul tähistati seda paari väiksema koosolekuga, aga peagi juba paljudes koolides. Alates 1990. aastast on hõimupäevast välja kasvanud ligi nädala vältav, Eesti paljudes paikades toimuvate ürituste sari — hõimupäevad —, kuhu lisaks Soome ja Ungari esindajatele on saabunud ka Venemaa soome-ugri rahvaste kultuuritegelased, poliitikud, teadlased, samuti nende folklooriansamblid. 1991. aastast tähistatakse hõimupäevi Venemaa soome-ugri rahvaste seas. Viimastel aastatel on hõimupäevadest kujunenud pea ainus kultuurilis-hariduslik traditsioon, mis Eestis arendatuna on levinud küllaltki laialdaselt Venemaa soome-ugri rahvaste seas. /-/

Hõimupäevad on võimaldanud paremini teadvustada meie rahvuslikku omapära, meie kuulumist soome-ugri rahvaste perre. Nad on süvendanud austust oma juurte, oma keele ja kultuuri vastu, laiendanud ja kindlustanud meie olemise alust. Hõimupäevadel mõtleme end suuremaks.

Soome-ugri küsimus on meie endi ruumi ja maailmataju küsimus. 1993. aastal rõhutas EV president Lennart Meri: „Arvestades, et Eesti, Ungari ja Soome on ainsatena soome-ugri rahvastest loonud omad sõltumatud riigid, peame selgesti tajuma enda kohustusi oma keelesugulaste suhtes ning Euroopa õigusteadvusse viima olulise järelduse: kultuuriline identiteet vajab õiguslikku kaitset.” Nüüdisajal Venemaa rahvuspoliitikas toimuvad protsessid, mis on juba põhjustanud pöördumatuid muutusi soome-ugri rahvaste rahvusteadvuses ja keelekasutuses, teevad paratamatult murelikuks. Me teame, mis juhtub, kui puul pole juuri, me aimame, mis juhtub rahvaga, kes ei tunneta oma juuri: ta on vaene ja haavatav, võõrkultuuri mõjule alistuv. Praegu võib peaaegu öelda, et toimumas on enamiku soome-ugri keelte lahkumine ajaloo areenilt.

Lähtuvalt eelpool öeldust pöördun Teie poole kuulutada hõimupäev riiklikuks tähtpäevaks, et sel päeval riiklikult ja sügavamalt mõelda soome-ugri rahvaste peale, nii heas kui halvas. Hõimupäev võiks olla meie keelelise ja kultuurilise identiteedi, iseolemise päev. Hõimupäeva on traditsiooniliselt tähistatud oktoobris.

Helsingis 2000. aastal toimunud Soome-Ugri Rahvaste III Maailmakongress võttis vastu resolutsiooni, mille IX punkt ütleb otsesõnu: „Kuulutada oktoobrikuu kolmanda nädala laupäev hõimupäevaks.”

Hõimupäeva riiklikuks tähtpäevaks muutmine Eestis võiks kaasa tuua samalaadse reageeringu Soome ja Ungari poolt, seda enam, et ajaloolisest otsusest 1931. aastal möödub järgmisel aastal 80 aastat. Riiklik hõimupäev võiks aidata mõjutada Venemaa, samuti Vene Föderatsiooni kuuluvate vabariikide ja muude territoriaalsete üksuste juhtkondi soome-ugri põlisrahvastesse tõsisemalt suhtuma. See on meie, eestlaste, samuti maailmakultuuri seisukohalt äärmiselt tähtis.

Allikas: http://mariuvere.wordpress.com