Arvamus

Kultuur + ettevõtlus = elo

Kuuba Rainer,
Võro instituudi direktri

Põra ütlese väega pall’u noorõ, et nä ei taha ja ei saa Võrumaal ellä, selle et tan ei olõ tüüd. A ega tüü olõ-i ilmast otsa saanu, tüü tulõ lihtsäle üles kor’ada. Mi kandi rahvas, umavalitsusõ ja ettevõtja saava ütitselt avita tüükotussit luvva, ku viil riik kah tugõ – luu aoluulidsõ Võrumaa jaos uma regionaalarõnguprogrammi.

Om ju hää ellä uma perrega kodukandin, parõmb ku kongi muial. Ku olnu tüüd, tahtnu noorõ siiä jäiä vai tagasi tulla, ku omma är käünü. Meil om ruumi, õhku ja vabahust, meil om uma hindätiidmine.

Tuu hää kotus elämises ei olõ muiduki vana kolhoosikeskusõ katõkõrdnõ paneelmaja. Mi kandi põlinõ ja hää elämise muud om elu talun, uman majapidämisen. Eläjit om ku pall’u kellel om, a mõni uibu iks maja ümbre om ja sannakõnõ maja man. Kuis ellä vanal Võrumaal uman talun ja tetä tüüd, miä perre är süüt? Üts võimalus om sääne tüü, mille ütine nimi om kultuuri-ettevõtlus.

Ettevõtlus sais katõ «vaala» pääl: üts om tetä võimaligult odavalõ, tõnõ – tetä midägi säänest, midä muial ei olõ. A Hiinan tetäs nigunii meist odavampa. Mi trump om tuu, et tan mi saa tetä midägi säänest, midä muial ei tetä vai tetäs tõistmuudu. Seo om seo, minkpääle mi piät luutma – sitta tulõ panda seo kapsta pääle, miä kasus!

Ku «Vana Võrumaa kultuuriprogramm» om olõman, luudu tuus, et kiilt ja kultuuri alalõ hoita, sis vana Võrumaa regionaalarõnguprogramm, Uma regionaalprogramm, olnu abis ettevõtlusõ tugõmisõ ja käümäpandmisõ man. Tuu om hää köüdüs kultuuri ja majandusõ vaihõl. Saanu vällä tüütä mi kandi kaubamärke, mis pututasõ mi põlitsit tuutit ja kombit. Loe edasi: Kultuur + ettevõtlus = elo

Tänase päeva teema number üks

Elina Allas,

kylauudis.ee

Pole küsimustki – tänase päeva peateemaks on krõbe külm. Hommikul ärgates sain esimese infona teada, kui palju külmakraade õues on. Ilm.ee näitas, et selleks ajaks oli Võrus temperatuur tõusnud juba –29 kraadi peale. Facebook on täis teateid, kui palju kusagil Eesti otsas hommikul termomeeter näitas ja milliseid ebamugavusi külm endaga kaasa on toonud.

Sellest, et täna tuleb ilmselt kõige külmem päev sellel talvel, sain ma juba öösel aru. Õhtul ei piisanud magama jäämiseks enam pelgalt soojast tekist, tuli selga haarata pikkade varrukatega džemper ja varba otsa tõmmata villasokid. Õhk on toas totaalselt teistsugune kui tavaliselt. Külm poeb sisse igast praost ja radiaatoritest kostab keskkatlamaja ahjude huugamist. Kolmandik ööd olin üleval, sest mu kolmeaastane teki pealt lükkamise tšempionist poeg vähkres pool ööd – minu mälu ei mäleta, et tal kunagi varem öösel ilma tekita oleks külm olnud.

Sellisel päeval nagu täna on pakane paratamatult peateemaks ja külm on sulgenud nii mõnegi mõttekanali. Õue minek on välistatud, minu auto sarnaselt paljude oma saatusekaaslastega keeldub käivitumast juba nädala. Köha ja tuulerõuged ei luba välja minna nii või naa. Kui vaatan praegu oma koduaknast välja, ei näe ma mitte ühtegi inimest, ka autosid sõidab vähe. Silma torkab vaid tohutu korstnate suits. Õnneks päike siiski paistab.

Seega tasub sel nädalavahetusel nautida süümepiinadeta kodus olekut ja võtta kodusoojusest kogu mõnu. Kuum tee, kohv, vann või saun, vürtsikas supp, villased sokid ja paks palmikutega kampsun – kogu varustus tuleb käiku lasta, et end inimesena tunda. Ja muidugi kuulub asja juurde ka hea raamat. Täna on lõpuks see päev, kui on aega ka raamatut lugeda.

Gaasitoru teine tulemine

Arved Breidaks, ajakirjanik

Valitsus on ilmselt mõistnud, et 2007. aasta septembris tehtud otsus, millega keelduti Vene-Saksa gaasitoru paigutamisest Eesti mandrilavale, oli viga.

Nordstreami gaasijuhtme Eesti vetest möödajuhtimine oli valitsusest küll kangelaslik, kuid olemuselt pisut donkihotlik üritus, mis ei viinud mitte kuhugi. Tollane lootus, et eestlaste eeskujul blokeerivad torujuhtme ehituse ka Soome ja Rootsi, ei täinud ja praeguseks on gaasitoru reaalsus.

Mäletatavasti oli/on Nordstreamiga seoses välja pakutud salakavalaid vandenõuteooriaid. Üks neist räägib sellest, et Vene sõjalaevad kasutavad olukorda ära selleks, et hakata toru kaitsmise nime all Läänemerel patrullima ja sellega võetakse Euroopa Liidu sisemeri, sisuliselt oma kontrolli alla.

Rääkimata sellest, et gaasitarnete suurendamine seob Euroopa Liidu eesotsas Saksamaaga veel tugevamasse sõltuvusse Vene toorainest. Samuti peeti võimalikuks, et Läänemere põhjas lebavad, II maailmasõja ajal sinna uputatud mürgitünnid võivad torujuhtme ehitamise ajal või pärast tööde lõppu lekkima hakata, muutes Läänemere surnud veekoguks. Ja nii edasi.

Valitsusel ei olnud raske 2007. aastal Gazpromi kontrollitavale Nordstreamile EI öelda, sest aprillikuine venelaste märatsemine Tallinnas oli kõigil värskelt meeles. Või peaks küsima, kas valitsus oleks üldse julgenud toona teisiti otsustada?

Küsida võib ka seda, kas meie valitsus ütleb Nordstreamile EI ka juhul, kui ettevõte pöördub uuesti Eesti poole, et küsida luba gaasijuhtme järgnevate torude ehitamiseks, mis võiksid kulgeda läbi Eesti vete?

Eleringi juht Taavi Veskimägi esitas küll selle küsimuse, kuid ei soovi ise vastata. See on mõistetav, sest ükspuha, milline oleks võrguettevõtte juhi seisukoht, võib see muuta teda haavatavaks. Ka poliitiliselt.

On veel üks asi. Paralleelselt käib arutelu selle üle, kas ja millise hinnaga riigistab valitsus ASile Eesti Gaas kuuluva Eesti gaasivõrgu. Valitsus pole riigistamisega kiirustanud, sest gaasifirma vastuseis on tuntav ja tegelikult kiiret kuhugi pole. Meie gaasituru osakaal on energiabilansis sedavõrd madal, et ELi poolt seatud kohustus, hoida gaasi müük ja jaotamine lahus, siin sellele ärile ei laiene. Eesti Gaas on sealjuures Gazpromi tütarfirma.

Kas võib olla, et need asjad on omavahel seotud? Mine püüa tuult väljal!

Kaldun uskuma, et kui Gazprom peaks Eesti käest Nordstreami teise etapi tarbeks merealust maad küsima, siis see talle ka antakse. Valitsusel on hoobasid, millega läbirääkimisi mõjutada ja ka eesmärk, mida saavutada – madalam gaasi hind, mida peaminister Andrus Ansip on tähtsustanud.

Aga ma pole sugugi kindel, et Gazpromil Eesti mandrilava enam vaja läheb.

Mida on koolireformil pakkuda?

Arved Breidaks, ajakirjanik

Gümnaasiumivõrgu koondamist planeeriv haridusministeerium on suhtlemisel avalikkusega teinud taktikalise vea, sest kogu tähelepanu on pööratud sellele, mis ära kaob, mitte sellele, mis asemele jääb või ka tuleb.

Nüüd kus õhus on ka pedagoogide streik, on mõistlik arutelu gümnaasiumide ja koolivõrgu tuleviku üle laiemalt, mõnda aega pärsitud. Kuid kiire aeg läheb mööda ja küllap jõutakse ka vajalike arutelude ning otsusteni.

Seni on see kulgenud üsna konarlikku rada pidi: ühel pool seisab minister Jaak Aaviksoo, kes peab ideaaliks, et Eestis oleks pisut üle poolesaja gümnaasiumi ja teisel pool lapsevanemad, pedagoogid ja opositsiooniparteid, kes ministrit sellise jutu eest hurjutavad. Miks selline vastandumine tekkis?

Ministeerium lajatas koolide sulgemisplaaniga inimestele lagipähe, selmet alustada reformi jutuga riigi eesmärgist tagada maal võimalikult tihe algkoolide ja põhikoolide võrgustik. Et väiksed juntsud ei peaks vähemasti esimesel kuuel koolitalvel oma koduvallast kaugemale sõitma, olgu siis ühis- või eratranspordiga.

Pole ju uudis, et kui põhikooli pidamisega tuleb omavalitsus enam-vähem toime, siis puudujäägi tekitavad eelarves just gümnaasiumiklassid, kuhu lapsi enam piisavalt ei jätku. Teisalt tagab gümnaasiumiaste paljudes koolides pedagoogidele piisava koormuse, mis üksnes põhiastmes töötades jääks saavutamata.

Teiseks ei ole ministeerium kuuldavalt välja pakkunud kompensatsioonimehhanisme neile, keda gümnaasiumide sulgemine otseselt puudutab. Ühes koolide sulgemisplaanidega tuleb ministeeriumil rääkida ka ühistranspordi ümberkorraldamisest, et lapsed saaks tasuta bussisõidu lähimasse gümnaasiumi, uutest õpilaskodudest ja parematest võimalustest lüüa kaasa huviringides.

Gümnaasiumivõrgu koondamisele tuleks läheneda kompleksselt ja kui seda tehakse, siis sellest ka häälekalt teada anda, mitte keskenduda vaid negatiivsele.

Tehingud ristiisaga

Arved Breidaks,
kolumnist

Keskerakonna katse oma järjekordset rahaskandaali summade väiksusele viidates naeruvääristada on nende poolt kahtlemata kaalutletud valik, kuid see viitab millelegi palju hullemale.

Mario Puzo tegelaskujul Vito Corleonel oli kombeks inimesi nende hädas aidata ja teha neist seeläbi enda tänuvõlglased. Abistamine tõstis tema autoriteeti ja ühtlasi lõi võrgustiku inimestest, kes don Corleonest sõltusid. Kui ristiisaks kutsutud donil oli tarvis teenet, ei olnud tänuvõlglasel võimalik sellest keelduda.

Esmapilgul näib rakette müütava Võru mehe ja Keskerakonna tehing tõesti naeruväärne. Võru mees maksis 500 eurot ja sai selle eest tõenäoliselt vastu midagi, mida ta vajas. Kui aga jamaks läks, eitavad osapooled kõike ja uurimisorganid ei jõua õigupoolest mitte kuhugi. Miks?

Sest süsteem on üles ehitatud klassikalises maffiastiilis: korraldused ja suunised liiguvad käsuliini pidi, kus on palju vaheastmeid ja neid antakse edasi tunnistajate juuresolekuta. Lõpuks pole võimalik kellelegi mitte midagi tõestada, sest keegi pole kellelegi näiliselt nagu midagi öelnud. Ometi on raha liikunud ja töö tehtud.

Kui Võru raketimüüjal tuli maksta 500 eurot meeleheaks, viitab see küll ühest küljest tehingu naeruväärsusele, kuid teisalt võimaldab see hinnata asjade tegelikku seisu: Keskerakonna poolt kontrollitavates asutustes tuleb ilmselt iga liigutuse eest ristiisale meelehead maksta. Seejuures ei maksta ristiisale aga otseselt midagi.

Seejuures, tuletan meelde, käib jutt mitte maffiast vaid ühest Eesti parteist. Ja mitte kellegi taskuparteist, vaid erakonnast, mis omab parlamendis suuruselt teist fraktsiooni ning valitseb pealinna.

Keskerakonna kui poliitilise jõu puhul ei ole enam mõtet rääkida allakäigust, vaid katastroofist. Raske on ette kujutada, et partei, mille liikmeid ikka ja jälle altkäemaksu süüdistuse või millegi sarnasega vahele võetakse, suudab pikemas perspektiivis jätkata. Loe edasi: Tehingud ristiisaga

Võrukestel oli mitmekesine kultuuriaasta

Kuidas mõõta maakonna kultuurielu kirevust ja kultuuriasutuste panust võrukeste hindäpidämisõn? Meil on üheks alustalaks triibuseelikutes ja pasteldes folkloorikandjad, teiseks pidepunktiks keeleuurijad ja kultuuriteadlased, kolmandaks sisseostetud professionaalsed näitused, kontserdid, neljandaks kodanike initsiatiivil moodustatud filmiklubid, käsitöötared…

Kuidas võrrelda või vastandada väikese rahvamaja tantsuringile rahvarõivaste ostmist ja maakonnakeskuses toimunud rahvusvaheliste artistide ülesastumist? Kuidas võrrelda rahvaraamatukogu ja Võru Instituudi tegevusi ja tulemusi? Ma arvan, et ei saa ega tohigi. Igale saavutusele on kulunud ühevõrra ettevõtlikkust, energiat ja asjaajamist. Saab vaid kõrvutada ja leida ühisosa.

2011. aastast jääb kindlasti meelde traditsioonide säilitamine ning samal ajal nende kaasajastamine, kooskäimise- ja koostegemise soov ja rõõm sellest ning muidugi arvukalt erinevaid žanriüritusi. Nopped maakonnas toimunust olen korjanud välja kultuuriasutustest saabunud infokildudest.

Number 1 ja kõige tähtsam on inimesed ja nendega seonduv – kui üks rahvamaja sai juhataja kõrvale kunstilise juhi, siis võib aastat lugeda superkordaläinuks. Kui inimene usub endasse ja oma võimetesse ja lõpetab õpingud Kultuuriakadeemias, siis võib aastat lugeda tema enda jaoks kordaläinuks. Aga ka kogukonna jaoks, sest kui parafraseerida Oskar Lutsu, siis „kodumaa vajab väga haritud kultuuritöötajaid!“ Kindlasti on selliseid isiklikke saavutusi Võrumaa kultuuriinimestel veelgi ja ma loodan siiralt, et vähemalt kohaliku omavalitsuse tasandil on teid suudetud märgata. Loe edasi: Võrukestel oli mitmekesine kultuuriaasta

Vana jouluehe

Ku ma lats olli, tull’ egä aasta joulukuusõ ehtmise man jutus üts vana ehe. Vahtsidõ ja värviliidsi pallikõisi, joulumehi, majakõisi ja muide as’akõisi kõrval tundu taa kuulikõnõ vana ja veidü ikäv. Hõpõvärv oll’ mõnõst kotussõst maha kulunu, ossa külge riputamisõs oll’ paklanõ nöörikene.

Ku vanõmba sõsarõ kuuskõ ehtse, es jätä vanaimä konagi ütlämädä, et pankõ no taa mu kuulikõnõ ka üles. Sõsarõ es taha taad hää meelega panda, et vana ja ands’ak ja pall’u rassõmb ku vahtsõmba ehte, kaalus kuusõossa alla. Mõnõ alumidsõ ossa külge sai õks tuu vana ehtekene kah.

Kül om mitmõ as’aga nii ollu, et ku tä käen om, sis taad vääga tähele ei panõ. A ku kaos, sis nakkat takan ikma. Nii oll’ vanaimä ja timä juttõga kah.

Ku sõsarõ jo kotust kavvõmban elli ja vanaimä sääl, kost tagasi ei tulda, oll’ mu kõrd joululaupäävä õdagu kuusõlõ ehtit ja kündlit külge panda. Ja sis tull’ miilde üts vanaimä jutt. Vanaesä, kedä ma nätä es saaki, oll’ Edimädse ilmasõa aigu Vinne kroonun ja pedi kõik läbi tegemä, meä sääl ette tull’. Loe edasi: Vana jouluehe

Kuuldused male surmast on liialdatud

Aasta etüüd 2008: valge alustab ja võidab

Kui alustasin sel aastal oma koolis maleringi tööd, siis olin juba eelnevalt karastunud ning teadsin – esimesse tundi on oodata palju rahvast. Seda, mis toimus, ei osanud ma aga ette prognoosida. Tulijaid oli üle kolmekümne (peamiselt esimesest klassist) ning minul kasutada vaid suur saal ning seitse malelauda koos nuppudega. Uurisin alustuseks, kui paljud malet mängida oskavad. Suur osa oskas ja oli valmis kohe sõbrale pähe tegema. Paraku tuli neil esialgu kannatlikult kuulata minu teoreetilist juttu, sest väheste malelaudade taha ma neid veel lubada ei julgenud.

Tänaseks on sellest esimesest korrast möödas peaaegu kolm kuud ning laste ind ei näita raugemise märke. Kui septembris olin üsna kindel, et jõuludeks on tekkinud loomulik kadu ning saan hakata ainult kõige entusiastlikematele keskenduma, siis neid entusiastilikke on ikka endiselt väga palju. Olen püüdnud uurida, miks tahab üks esimese klassi õpilane malet mängida. Põhjuseid on erinevaid: ema soovitas, isa õpetas, äge on sõbrale pähe teha, saab lõbusalt aega viita (pikapäevarühma tund ju sel ajal). Jah, kannatust jätkub tänapäeva lapsel vähe (käib kiiresti, ei jõua pika mängu ajal paigal püsida, lobiseb), kuid huvi male vastu näikse tal olevat.

Seda mitte ainult algklassides. Enne kooli maleturniiri panime vahetundideks koridori üles malelauad ja jäime ootama, mis juhtub. Juhtus see, et terve nädal oli malelaudade taga ja ümber seltskond. Mängisid suuremadki ja nii mõnigi pidi piinlikust tunnistama, kui mitu pead pisemalt mati sai. Loe edasi: Kuuldused male surmast on liialdatud

Juku-Kalle Raidi vahetähelepanekuid Moskvast

“MOSKVA, ZELENOGRAD: Vahetähelepanekuid Vene valimistelt. On kõikvõimalikke jaoskondi, täiesti normaalseid sealjuures (kus näiteks esineb kandidaatide nimekiri). On aga ka raju kräppi. On jaoskondi, kus lihtsalt polegi mingit nimekirja ja teatatakse, et Jedinaja Rossija kandidaat (muuseas ainuke) on Medvedev. Võin rahuga öelda, et 4,5 valimistunni jooksul on korduvalt takistatud meile kui vaatlejatele ligipääsu jaoskonda üldse. Näiteks on väidetud, et valimiskomisjoni esimehe Tšurovi allkirjaga tõend pole mingi alus ringinuhkimiseks. Mis ei tähenda muidugi, et ma alla andsin. Ikka sai sisse tungitud. Kõige naljakam lugu juhtus ühes jaoskonnas, kus nõuti sissepääsuks ei midagi muud kui Jedinaja Rossija kirjalikku luba.
Muidu aga meenutab üldmiljöö Nõukogude aega. Reibas tantsumuusika ja puhvetid. Ühes puhvetis müüdi lisaks saiakestele ja mänguasjadele ka tantsivat näärimehe mütsi. Väino Linde sai endale näärivana-näolise stressipalli.”

Maainemist massa-i halvusta

Nõlvaku Kaie,
võrukõnõ

Tõnõkõrd nakkas mõnõ suurõ liina inemise jutust halvastõ kõrva ütlemine, nigu olnu kõik maamehe üttemuudu kasimalda olõmisõ ja lühkü aruga, kes viitvä aigu poodi man ollõpudõli takan.

Ku sääne ütlejä tõnõkõrd Talina ja Tartu vahelõ tettü suurõ tii päält muialõ kah käänd ja kasvai siinsaman Võrumaal ümbre kaes, sis tä peas õmõta nägemä, ku pall’u om kõrda tett, ümbre ehitet ja ka peris vahtsõid majju ehitet.

Ku ilusa omma aia, ku pall’u om nurmi villä all, ku pall’u kõrralikkõ hainamaid ja mõnõl puul ka eläjäkarju. Ja kel maad kümnide hektaridõ viisi käen ei olõ, nuu kasvatasõ maaskit, hõrakmarju, põrknõid vai muud säänest, mis süvvä sünnüs ja kõigilõ tarvilik.

A et tuust tüüst är ellä ja latsõ koolita jõvvas, peat olõma nutti õks kõvastõ rohkõmb ku mõnõl liina untsantsagul, kel egä kuu kimmäst kotsist palk uuta om.

Mul om tunnõ, et õkva maainemiisi putt kõgõ enämb ka tuu jutt eloaig opmisõst. Üts asi om tuu, ku tüü mant pääväs vai katõs tävvendüskoolitusõlõ saadõtas, sääl loengu är kullõt ja perän suurõ ja uhkõ paprõ saat, et olõt nüüt korgõmbalt koolitõt ku inne.

Hoobis tõnõ om henele selges tetä, kuis tsentneride viisi egäsugutsõid paprõid kiruta, et mõnõst fondist talueloga edesiminekis rahha saia. Esiki kardulõid ja ubinõid om lihtsämb maaha müvvä, ku tiiät, mis elläi om Interneti Mol’oraamat ehk Facebook. Loe edasi: Maainemist massa-i halvusta

Minu Undergrounder:
südamest südamesse muusikapeod Põlvas

Denes Kattago,

Kultra ja Undergrounderi fänn, vabakutseline ajakirjanik

Mis mulle meeldib Põlvas? Olen seda küsimust endalt küsinud juba rohkem kui aasta, kui saatus sidus mind selle linnaga. Piisavalt palju maailma erinevais paigus elanud-rännanud, kuid lõviosa oma elust Tallinnas veetnud noormeest. See on minu armastuslugu sellele väikelinnale läbielatud elamuste võtmes.

Minu Põlva koosneb paljudest juba armsaks saanud detailidest, mida suurtes linnades pole. Lihtsad, kuid samas väga sügavad ja kohalikele igapäevased asjad, nagu mets akna taga, maalilises orus asuv järv, “teistmoodi” suurepärased söögikohad ja loomulikult Põlvamaa, mida ma hellitavalt vapi järgi “Kopramaaks” nimetan, inimesed. Ja veel kord inimesed.

On üks koht Põlvas, mis oma üritustega väga armsaks saanud on: linna kultuurimaja. Algul küll vaatasin hirmuga, et mis huivtava arhitektuurilahendusega koloss see küll selline on, aga pärast harjusin ära ja minu jaoks on see hoone väga põlvalik ning osa linnast, võib-olla isegi midagi südamelaadset, mis oma kontsertide, pühapäevase kino, noorteringide, kunstikooli ja Undergrounderi klubiga pumpab elu endast läbi ning ühendab kohalikke inimesi ja aitab minusugustel väljastpoolt tulnutel sisse sulanduda.

Kui järele mõelda, siis Kultra oli tegelikult üks esimesi kohti, kuhu ma Põlvas sattusin, seda just tänu Uue Ajastu festivalile, mida tänavu juba mõnuga teist korda külastasin. Ja siis tuli juba pime aeg, mida ei saa kujutada ette ilma Undergrounderi pidudeta. Mõnus kelder ja maitsekalt omavahel kokkusobitatud esinejad. Ka autsaideri tunne, et “jestas, ma ei tunne ju kedagi”, kadus esimese peo järel. Viimase suurepärase energialaksu sain eelmisel reedel, kui esines mu poisikeseaja üks lemmikuid: Kulo. Samuti legendaarne Onu Bella ning ei saa loomulikult mainimata jätta ka kohaliku mehe Änilase unustamatut esinemist.

Suur tänu organisaatoritele, kelle üritused on alati nii ehedad ja tunduvad loomulikud, hingega tehtud. Pole sellist kommertslikku maiku man, nagu pealinnas või isegi kohati Tartus. Kultuur peabki ju minema südamest südamesse, selle eesmärk ei ole kasumi tootmine. Loodetavasti saavad sellest ka meie riigiisad kunagi aru. Aitäh linnale, et sellise suurepärase asja korraldamist Põlvas toetatakse. Et teine kordki oleks põhjust kaugelt riigi teisest otsast kohale sõita.

Loodetavasti leiavad inimesed ka mujalt edaspidi tihedamalt tee Undergroundi. Kohtumiseni Põlvas, esmaavastajad te ei kahetse!

Uma keele mõistminõ rahvaloendusõl kirja

Padari Ivari,
Euruupa Parlamenti valit võrokõnõ

Ma kutsu kõiki võrokõisi üles rahvaloendusõl umast võro keele mõistmisõst märku andma. Nii saami teedä naidõ inemiisi arvu, kiä kandva mi kultuuri ja kõnõlõsõ mi kiilt.

Seo aasta perämädsel pääväl lätt Eestin valla rahvaloendus. Taa rahvaloendus om esieräline, selle et edimäst kõrda saava võrokõsõ (ja seto, mulgi ja tõsõ) panda kirja uma paigapäälidse keele mõistmisõ.

Võro kiil om üts Euruupa paigapäälitsit kiili (regionaalkiili). Tuusjaos, et saanu hinnäst tõisiga võrrõlda, olnu vajja teedä keele kõnõlõjidõ nummõrd. Viil om vajja võrokõisi vai sis keele kõnõlõjidõ nummõrd nii võro as’a ajajilõ ku Eesti riigile. Selle et ku omma kultuuriprogrammi ja tsihtraha säändside kultuuri- ja keelerühmi jaos, sis pidänü olõma ka teedä, ku pall’o näid om, kellele rahha jaetas.

Nii mõnigi võrokõnõ, seto vai mulk om pruuvnu hindä võrokõsõs, setos vai mulgis olõmist vai keele kõnõlõmist kirja panda ka varrampa, a seo om olnu väega juhuslik. Mõni rahvaloendaja om tuu kirja pandnu, mõni om ütelnü, et tuud ei saa kirja panda, selle et ei olõ ette nättü. Määnestki statistikat varatsõmpi andmidõ perrä tetä ei saa.

Kats aastakka tagasi tetti Eesti mõnõn paigan proomi-rahvaloendust. Üts paik, kos tuu proomiloendus tetti, oll’ Rõugõ vald. Tull’ vällä, et kolmas jago Rõugõ valla rahvast pandsõ kirja võro keele mõistmisõ, ilma et sääl olõs määnestki eräle küsümüst kirän olnu. Tuu panti kirja tõsõ keele mõistmisõ ala. Ku olnu eräle küsümüs, sis olõs naid kirjapandjit vast hulga inämb olnu, selle et Rõugõn om võro keele mõistminõ väega hää. Loe edasi: Uma keele mõistminõ rahvaloendusõl kirja

Tiit Hennoste: ajakirjandus pihustub

Suurte ajakirjanike aeg on läbi, Eesti ajakirjandus pihustub ning üha rohkem imiteerib ajakirjandust, ütles meediaguru Tiit Hennoste reedel Võrumaa kutsehariduskeskuses toimunud kodanikuajakirjanduse konverentsil „Iga kodanik võib olla ajakirjanik!?“

„Kuhu on ajakirjandus läinud ja läheb? Mul on märsõnaks „pihustumine“,“ rääkis Hennoste. Kui varem oli tema sõnul selge vahe „kollase“ ja „valge“ ajakirjanduse vahel, siis nüüd pilt üha enam hägustub, nagu hägustub piir klassikalise uudise ja arvamuse vahel.

Pihustumise ühe põhjusena tõi Hennoste välja autori rolli vähenemise. 1990ndad oli tema käsitluses „suurte“ ajakirjanike aeg, mil maksis üksiku ajakirjaniku vaim, võim ja vägi – üks ajakirjanik võis kukutada valitsuse. „Kuid praegu see hajub,“ lausus Hennoste. Teksti küljes on küll nimemärk, kuid seda teksti on teinud paljud inimesed alates toimetajatest, lõpetades küljendajaga.

Muutunud on seegi, et kui varem rääkis ajakirjandus minevikust, toimunust, siis nüüd üha rohkem tulevikust. „Me teame, mis võib viie aasta pärast juhtuda, aga mitte seda, mis juhtus eile,“ ütles Hennoste.

Probleemina tõi ta välja ajakirjanike üha kitsamaks muutuva allikabaasi ning ajakirjanduse üha suuremaks muutuva ajakirjanduse imiteerimise. „Mida rohkem on seal seda, mis ei ole uudis ega arvamus, seda rohkem on see ajakirjanduse imitatsioon. Kui panna kokku imitatsioon ja pihustumine ning ka internet, mis kõike võimendab, siis see meenutab mulle kaubamaja „hulle päevi“,“ sõnas Hennoste. Loe edasi: Tiit Hennoste: ajakirjandus pihustub

Loodetuul on taevaluud

Mikk Sarv

Aastaring on jõudnud pimedusse, nii nagu ööpäevgi hilisõhtul pimedusse suubub, kui päiksekera loodekaarde vajub. Hilissügis vältab oktoobri keskpaigast novembri lõpuni, see on aastaringi loodekaare aeg. Detsember on esimene talvekuu, sealt edasi oleme juba pimeda talve võimuses. Sinnamaani peame aga taluma aina pimedamaks ja külmemaks muutuvat ilma. Eriti ülekohtune tundub pimenemine seetõttu, et see hakkab riivama meie ärkvelolekuaega. Me ärkame ning läheme tööle või kooli pimedas ja saabume tagasi koju samuti pimedas. Valge ja vaba aeg õuesolemiseks piirdub vaid nädalalõppude ja puhkepäevadega, kus ka päevasel ajal saab oma tegemisi õues teha.

Loodekaar on ka meie ilmastikus määrava tähtsusega. Vanarahva tarkuse järgi on loodetuul taevaluuaks. Kui edela- ja läänetuuled on vihmatoojad ehk vesikaared, siis loodetuul pühib taeva pilvedest puhtaks ning toob selge ja jaheda ilma. Õhtul loodesse pöördunud tuul võib tähendada ka saabuvat öökülma, sest sooja hoidev pilvetekk maapinda enam tähekülma eest ei kaitse.

Meist loodesse jääb meretaguse naaberriigi Rootsi kõrgeim Kebnekaisa mägi, see, mille järgi vana ja tark emahani Selma Lagerlöfi raamatus “Nils Holgerssoni imeline reis läbi Rootsi” oma nime Akka Kebnekaisalt sai. Loodetuul toob meieni kuiva ja jaheda mäestikuõhu Saamimaalt, mis taeva selgeks lööb.

Saamide jaoks on ilmakaared ja tuuled seotud suguvõsa ja esivanematega. Kui esiisasid ja -emasid heade lugude jutustamise ja joigamisega meeles pidada, toovad nende poolt läkitatud tuuled rikkust ja jõukust juurde. Nii on seotud ilmakaared ja esivanemad – lõunas ja idas on isapoolsed ning põhjas ja läänes emapoolsed esivanemad. Neljanda põlveesivanemaid ehk siis vanavanaisasid ja vanavanaemasid ning neist vanemaid põlvi kutsutakse saami keeles maaemadeks ja maaisadeks. Loe edasi: Loodetuul on taevaluud

Maal om kimmämb

Allasõ Tiia,
Võro instituudi oppuisi kõrraldaja

Perämädsel aol saa-i arvu, kas ilmalõpp om juba käen vai sõski viil mitte. Kiä parhilla (raha)börse pääl sündüväl silmä pääl hoit, tund näütüses pangandusõ mängukaardimajakõsõna kokkusadamisõ võimalust kae et mitu kõrda päävän.

Ütskõik mis, a säändse segädse ao kimmämb kapital vai tagala om uma maakotus – maaelämine. Liinakortinan avitas ütest eelektrildä pääväst, ku elu muutus ilmvõimadus.

Pääle tõist ilmasõta alanu mõtsavelendüse sälätagutsõs olliva elujõvvulidsõ talu. Parhillanõ poodi päält eläjä maainemine saa-i vastapandmisliikmist tukõ. Saa kukkivõrd tuu, kiä pindremaad pidä.

Pääle naanu vahtsõnõ kooliaasta näütäs, et kõrrast inämb aoluulidsõ Võrumaa kuulõ püürd uma näo uma maa poolõ. Ku timahavva keväjä oll’ umakultuurioppus 20 aoluulidsõ Võromaa koolin, sõs nüüt sügüse om naid kuulõ jo 22. Noidõ 22 kooli siän om viis säänest, kon minevä aasta opsõ üts klass (vai tsõõrisats), a timahavva opatas vähämbält katõlõ klassilõ, satsilõ.

Ku parhilladsõ ao inämbüste liinastunu inemise nägevä perämäst tagalat sõski maal/maan, sõs kooli nakkasõ tuun kõrrast inämb är tundma ümbretsõõri olõvat kultuurikeskkunda.

Mihklipäävä kõnõl’ tunnõt rahvamuusik ja rahvamuusiga oppaja Hainsoo Meelika Võrul võru keele oppajilõ tuust, kuis üten Tal’na keskliina koolin olõ-s täl võimalik opada vanna mängu, kon osa latsi omma kulli ja osa kana. Loe edasi: Maal om kimmämb

Õpetaja repliik

Kes ärkab hommikul vara nagu kukk, tunneb, et eelmisel õhtul jäi midagi tegemata, haarab kalkuni londi värvi pliiatsi järele, pistab selle tökatmusta kohvitassi, võtab hajameelselt ilmatu suure paki vihikud ja topib need imepisikesse kotti, paneb jalga tikk-kontsaga kõpskingad – see peaks minema kooli, võibolla on ta õpetaja.

Tegelikult pole aga asi üldse nii hull. Tehtud saab kõik niikuinii, kohvi ma ei joo, vihikud parandan ära koolis, kott pole mul sugugi nii imepisike, tikk-kontsadega kõpskingi mul veel pole (madalamatega parem õpilastega sammu pidada) ja seda, et ma õpetaja olen, tuletavad lapsed mulle pidevalt meelde. Jõudu, jaksu ja sära silmadesse kõikidele kolleegidele!

Tuuli Hiiesalu

Pühä prahipaik?

Kõivupuu Marju,
rahvaperimüse tiidjä

Eesti inemine lätt iks hindäst vällä, ku koskil mõni vana suur puu plaanitas maaha võtta vai majandusello edendä pühhi kotussidõ naabrusõn vai mis viil hullõmb – peris pühän kotussõn.

Kultuuriaoluulist tähtsät maia vai pühäkota om võimalik konserviiri, restauriiri vai hää tahtmisõ kõrral vahtsõst kogoni üles ehitä. Luudusõn tüküs asi olõma nii, et maaha võetut pühhäpuud, tühäs kaivõtut pühhä mäke, kuiunut lätet vai lahutut pühhäkivvi inämb niisama vai «piaaigu niisama» tagasi panda ei saa. Mis lännü, tuu lännü – kõgõpäält maastigust ja sõs pikäpääle inemiisi meelestki.

Pühäpaiga ja egäsugumadsõ ilosa kotussõ luudusõn omma parhilla roitlõja-lõksi – kiä käü sääl ütsindä, kiä sõpruga, kiä määndsegi suurõmba kõrraldõdu jõuguga. Sildi seletäse ja tiijuhi kõnõlasõ, mis kotus tuu vai tõni sääne om, mille tä om tähtsä vai huvviväärt.

Ja sõs taht tuu roitlõja-inemine pühäst kotussõst medägi hindäle mälestüses üten võtta: pühä puu külest koorõtükü, ossakõsõ vai lehekese (kuiki tuud om kõvastõ keeletü tetä!) vai lättest elävät vett.

Võtt sõs roitlõja uma anumakõsõ, näütüses limunaadi vai jogurtiga plastpudõli vällä, lobistas säälsaman lätten puhtas, vala mõsuvii sinnäsamma lättehe ja võtt mõstu pudõli värskit vett täüs.

Ku ütlet sõs tälle, et nii õks sünnü-i tetä, pühä läte olõ-i kortinamaja köögi kraanikauss, et kraanist tulõ üllest puhast ja säältsamast torost lätt tsolk alla, aja timäkene silmä suurõs ku rattatsõõri: ega timä sõs pühän lätten es mõsõ, timä tull’ paar sammu pühäst lättest edesi ja tsolist’ sääl… Loe edasi: Pühä prahipaik?

Vastupanu pimedusele

Homme on pööripäev, kust alates kuni kevadise pööripäevani on meie ümber pimedust rohkem kui valgust. Me oleme valguse lapsed, igas elusolendis on killuke Kõiksuse alguse tähesärast. See sära püsib meis koos unistamisvõimega. Just sügistalvine pimenemine on läbi aegade olnud lugude vestmise, mõistatamise ja unistamise ajaks. Nii heidame oma unistuste kiired edasi läbi sajandite, toetades nendega meist sündivaid sugupõlvi. Just samuti, nagu meid toidavad meist eelnevate sugupõlvede unistused ja lood.
Täna on rahvusliku vastupanu päev, millega mälestame 1944. aasta sügisest omariikliku valitsuse moodustamist Otto Tiefi juhtimisel. Eile oli sügisene madisepäev, kui möödus 794 aastat madisepäeva lahingust. Madisepäeval on põnev mõelda võimalikule madisepäeva needusele, mis viis 1217. aasta madisepäeval toimunud lahingus kahe juhi – Kaupo ja Lembitu hukkumisele ja millest alates möödus 700 sügisest madisepäeva, ennekui 1918. aasta kevadisel madisepäeval (esimesel needusest vabal madisepäeval) end taas iseseisvaks kuulutada saime. Nagu oleks keegi sajatanud, et kui te mehed kokkuleppele ei jõua, siis hukkute mõlemad ja teie rahvad jäävad seitsmeks sajandiks teiste rahvaste juhtida.

Sarvesaare Rein ehk Leo Sepp avaldas 1937. aastal näidendi “Kaupo” 11 pildis, kus ta värvikalt kirjeldab Lembitu ja Kaupo kohtumist enne madisepäeva lahingut. Kaupo pakub näidendis Lembitule võimaluse saksa röövvallutusele vastu seista kristliku riigi rajamisega, milleks tal ka paavsti toetus oli. See oleks meile ehk võimaldanud teiste euroopa kristlike väikeriikide taolise arenguloo. Paraku ei jõua mehed näidendis ja ilmselt ka tegelikkuses kokkuleppele kummast saab tulevase riigi valitseja ja hukkuvad mõlemad 1217 madisepäeval…

Samas oli paavsti toel meie maile tekkiv kristlik ja rahvuslik omariik sakslastele äärmiselt vastumeelne. Palju kasulikum oli õigustada alistamist ja röövimist, rääkides endalt pidevalt ristimist mahapesevatest ohtlikest ja verejanulistest pärismaalastest. Kummaline on vaid see, et me sakslastele meelepärast lugu tänase päevani oma ajaloona edasi räägime. On sellel rahval alles vägi ja meediamõju, mida me endilt raputada ei suuda!
Sama vana plaat pandi täie hooga uuesti käima 1343, kui Rootsi kuningas Magnus Erikssonile alluvate Turu ja Viiburi foogtide laevad olid eestlaste ülestõusu turvamas Tallinna reidil. Kümmekond aastat varem ostis kuningas saksa võlavangist vabaks Lundi piiskopkonna Skoones. Tallinna ja Lundi vahel oli tihe side, Tallinna piiskop Olav, kes koos nelja eestlasest kuningaga Paides vangi võeti, käis poolteist aastakümmet varem Skoones Ystadis kirikut sisse õnnistamas, nagu raidkiri kiriku õuel tõendab.
Aga saksa kroonikud edastasid ajaloomeediasse sõnumi verejanulistest, süütuid kloostrivendi hukkavaist ning ilmselgelt haldussuutmatutest paganatest, kes hädasti vajavad Liivimaa ordu karmi kätt maa ja rahva ohjes hoidmiseks. Ja seda sõnumit edastame tänapäevani oma ajalooõpikuis…
Küllap on õige võtta ajalugu oma kätesse ja kõnelda sellest nõnda, et see meid edasi kannaks.
Pimenemise ajal on meie tegemiseks unistada meie rahvast läbi järgmise seitsmesaja aasta ning kõnelda lugusid, mis meid sinna kannavad.
Autor: Mikk Sarv

Loogikavastane privaatsusevajadus?

Elina Kononenko,

ajakirjanik Võrumaalt

Ühel nädalavahetusel maal suvilas viibides hakkasin omale aru andma, et minu privaatsusevajadus on justkui tavaloogikale vastaselt uskumatult suur. Kui on märke, et lähima poole kilomeetri raadiusesse on sattunud mõni inimene, muutun ärevaks.

Linnakorteris veedan aastas rohkem päevi kui maal. Kortermajas elades tunnen end oma kodus täiesti privaatselt. Minu kodu on mu kindlus ja turvaline pelgupaik. Võib-olla tuleb see ka sellest, et otse oma akna all ma inimmasse liikumas ei näe, uksest aga naljalt keegi luba küsimata sisse ei tule.

Ent järele mõtlema hakates on siiski ebamugav, kui suviti tuleb akende alla supelrannast eemale privaatsemasse kohta päevitama mõni inimene, kes ei kuulu meie maja elanike hulka. Ja kui vahepeal elas ühes korteris kriminaalsevõitu kontingent, kadus turvalisus (asi lõppeski muide sellega, et üks tüüp pussitas grillvardaga teist ja oma korterisse jõudmiseks tuli ületada vereloike).

Maal olles tahan ma saada täielikku privaatsust ja ma ise ka ei tea, millest see tuleb. See on mingi geneetline sisemine vajadus. Meie, eestlased, saame omale õnneks seda lubada. Elu Hiinas või kuskil Lõuna-Ameerika getos ei kujuta ma ettegi. Tahan rahu, tahan vaikust, tahan olla oma pesas pingevabalt ja mõtlemata näiteks sellele, mis ja kas mul üldse midagi seljas on. Suvel maal armastan näiteks käia ka alasti ringi, et püüda iga viimnegi kodumaine päiksekiir, ja loomulikult ei taha ma, et mõni suvaline isik nägema satuks. Kui ma tahan inimesi näha, siis eelistan ise nende juurde minna. Külalistelt ootan, et nad teataksid oma tulekust ette. Loe edasi: Loogikavastane privaatsusevajadus?

Kartulivõtt kui aamen kirikus

Elina Kononenko,

virulane Võrumaalt

Kui kartulit tuleb võtma minna, siis tuleb kartulit võtma minna. Kartulivõtt on püha üritus.

Ühel augustipäeval mõtlesin just, et nagu keskmine eestlane ikka, pole ma ammu kirikus käinud. Pisut hiljem hõimlasega telefonitsi vesteldes selgus, et kodukirikus on just samal päeval heal kellaajal kontsert. Nii saigi kultuuriline ja vaimne rikastamine plaani võetud. Aga kus sa sellega! Kontsert tuli peagi unustada, sest saabus teade riigiametnikunahas põliselt põllumehelt: täna peab kartuli üles võtma, kuna varred on juba maas ja vastasel korral läheb kartul mädanema.

Kartulivõtt on sama püha nagu aamen kirikus. Kui kartul kord maha on pandud, siis tuleb see ka kõige sobivamal päeval üles võtta. Muidu on see üks suur pühaduse teotamine.

Eelnevast võib jääda mulje, et kartulivõtt pole teps mitte see kõige ihaldatavam tegevus ühel suvisel pühapäeval. Tegelikult aga pean tunnistama, et iga aastaga muutub kartulite noppimine värskelt lahti aetud vaovahelt aina mõnusamaks. Peaaegu et unustatud on juba need taasiseseivunud vabariigi algusaja külmad sügislaupäevad, kui sai Sõmerul vihma käes muda seest varahommikust pimedani kartuleid välja kraabitud ja mõistatatud, kas antud mullakamakas sisaldab eesti rahvast näljast päästnud mugulat või mitte. Keegi enam ei mäletagi ilmselt, et Sõmerul, seal, kus nüüd vohab põllukultuuri asemel päriskultuur, kunagi kartulipõld võis asuda. Ununemas on seegi, kuidas Tõrma taga, higipull otsa ees, tuli maaubinad ultrahelikiirusel korvi korjata, sest ega traktorist ju ometi vahepeal enne järgmise vao lahtiajamist traktorist maha viitsinud tulla. Loe edasi: Kartulivõtt kui aamen kirikus

Ilmast, millest siis veel!

Talvepilt — Selle aasta juulis veel lund maas pole.

Räägitakse, et inimene pole kunagi rahul sellega, mis tal parajasti on, ikka tahab ta muud. Nii on ka ilmaga. Saanud natuke nautida talverõõme, muuhulgas ka lumerookimist, unistame juba soojast suvepäevast rannas. Ja nüüd, kui väljas on pidevalt üle 30 kraadi sooja, otsin vähemalt mina varju jahedamates kohtades ja vaatan nukralt suuski aidanurgas. Seda enam, et ühel päeval (kui registreeriti kõrgeim UV-indeks) püüdsin päikesega sõbraks saada ja tulemuseks oli mitu päeva valutav tagumine pool (esimene pool õnneks kannatada ei saanud). Nüüd on minu sõbrad järvevesi ja T-särk. Pool suve on läbi, milline tuleb teine pool? Otsustasin pöörduda asjatundjate poole.

Ilmategija internetis ehk www.ilm.ee väidab hooajaprognoosis Norra ilmateenistusele toetudes, et august, september ja oktoober tulevad meil keskmisest kraadi võrra soojemad. Keskmise aluseks on võetud õhutemperatuur aastatel 1961-1990 (täpseid kraade kahjuks lisatud polnud). Prognoosis märgitakse sedagi, et kuna tegemist on kolme kuu kokkuvõttega, siis ei saa kinnitada, et iga kuu eraldi ühepalju keskmisest soojem tuleb. Võib olla ka näiteks nii, et üks kuu tuleb keskmisest tunduvalt soojem, teine jahedam ja kolmas normaalne. Kõlab samamoodi, nagu vahelduva pilvisusega päikesepaisteline ilm. Olgu veel lisatud, et Venemaa ilmateenistus prognoosis meile suveks enam-vähem normile vastava temperatuuriga ilma. Loe edasi: Ilmast, millest siis veel!

Meeldejääv jaanipäev

Ella Kraav, pensionär Rakverest

Polnud tükil ajal oma kodukandis käinud. Kuna jaanipäev ja jõulud on eestlaste suurimad pühad ja need veedetakse enamjaolt sugulaste ringis, otsustasin minagi sammud Avinurme seada.

Tünnilaat, surnuaiapüha ja koduküla jaanilõke – need kõik mahtusid kahe-kolme päeva sisse. Rakveres elades näen alati tublisti vaeva, et kaseoksa tuppa leida. Seevastu kodumetsad on kaskedest rikkad. Õde on rajanud omale maja juurde imeilusa pargi, kus need valgetüvelised iludused aukohal on.

Kõigepealt käisime vanemate ja teiste lähedaste kalmudel. Panime vaasidesse karikakraid ja süütasime mälestusküünlad. Vend hooldekodus rõõmustas samuti meid nähes.

Tünnilaada melu juba käis. Avinurme koolistaadion võis linnalennult paista ehtsa telklinnakuna, sest vaba pinda polnud kusagil. Ümberringi autoparklad, mis olid samuti täis kiilutud. Et sealsed puutöömeistrid olid kuulsad juba vanal ajal, siis see üritus minu arvates erilist reklaami ei vajagi. Siin oli koos rahvast kogu vabariigist. Punutud korvid, pütid, tünnid, aiaskulptuurid jm käsitöö, pudi-padi, taimed, kurgid-tomatid, maasikatest rääkimata, singid, juustud, vorstid, õlu, kali jm ootasid ostjaid. Kaupa oli igale maitsele.

Pärastlõunal meelitas punastest tellistest uhiuue tsinkplekk-katusega kirik huvilisi kontserti kuulama. Tegemist-sagimist kui palju. Kes veel puiduaidas polnud käinud (otse kiriku vastas), suundus sinna. Raudteejupil sai lapsed ka väikese suslaga pisut sõita.

Õhtuks olime küll väsinud, aga minu koduküla – Teadussaare külas – juba mitmendat aastat elavad Tartu noored, kes seal mahajäetud talu taastavad, ootasid meid kõiki, st selle küla endisi ja praegusi elanikke oma krundile, kus süüdati uhke jaanilõke. Kes oli viletsa tervisega, toodi autoga kohale. Oli kodus tehtud head värsket salatit ja lihagrilli ning naabrinaise kollastest kanamunadest suus sulav tort. Nii lapsed kui ka vanad võtsid osa võistumängudest ja nautisid sumedat jaaniõhtut pisikeses Teadussaare külas Ida-Virumaal.

Õpetamisest, kasvatamisest ja koolitamisest ehk 5 soovitust lapsevanemale

Olles tänaseks juba kümme aastat õpetajaleiba maitsnud, pean tunnistama, et ei tea, mida mul koolis rohkem teha tuleb, õpetada või kasvatada. Mis vahe neil kahel tegevusel üldse on?

Pöördudes kasvatusteadlaste soomlaste Sirkka Hirsijärvi ja Jouko Huttuneni poole, võib öelda, et kasvatus, koolitus ja õpetus kuuluvad ühte mõisteteperekonda. Kasvatus on pikaajaline (eluaegne) inimese pidev ja mitmekülgne mõjutamine, mille eesmärgiks on isiksuse kujunemine. Koolitus on organiseeritud, süstemaatiline, perioodiline institutsioonides toimuv kindlatele eesmärkidele suunatud tegevus, mida teevad professionaalsed pedagoogid. Õpetust on vaja aga nende mõlema teostamiseks.

Püüdes mõistete sasipuntrast aru saada, sain selgeks et minu kui koolis töötava professionaalse pedagoogi tööks on õpilaste koolitamine läbi õpetamise. Samuti sain selgeks, et ka kasvatamine toimub läbi õpetamise. Koolitusel on algus ja lõpp, kasvatusel lõppu näha pole. Koolitus on organiseeritud ja süstemaatiline, kasvatus mitmekülgne. Aga aitab teooriast, lähme praktika juurde. Loe edasi: Õpetamisest, kasvatamisest ja koolitamisest ehk 5 soovitust lapsevanemale

Peko – naljakas, ent mõtlemapanev

On mitu asja, millele tuleb suveetendusele minnes mõelda. Piletid, need kipuvad olema kallid, kuid see, kes armastab kultuuri ja teatrit, ei hooli sellest eriti. Ilm, sellega võib kord vedada, kord mitte. 7. juuli õhtul vedas, Peko etenduse alguses pidi käe panema päikesevarjuks, et lava näha. Kui etenduse asemel oleks taibanud vaadata taamal olevat päikseloojangut, küllap oleks sedagi näinud, aga etendus köitis rohkem. Sääsed, neid kardeti, seda oli inimeste riietusest näha, kuid tegelikkuses ei domineerinud sääsed üldse, või oli jälle etendus see, mis suutis tähelepanu sääskedelt eemale viia. Nüüd siis etendusest endast.

Lavast on juba ajakirjandusest palju juttu olnud. 800 ruummeetrit lõhutud küttepuid Iir Hermeliini kujunduses olid osavalt paigutatud ning täitsid oma ülesannet väga hästi, olgu selleks siis venelaste auto peatamine või Petseri kloostri seinteks olemine. Puud liikusid rööbastel ja puud suitsesid, puid loobiti riidast välja ja laoti uuesti riita. Loomulikult olid puud ka need, mille kohal ilmutas end vägev Jumal Essu (Juss Haasma). Loe edasi: Peko – naljakas, ent mõtlemapanev

Haapsalu Vanamuusikafestivalil põimitakse poeesia ja muusika

13. -17. juulil peetakse Haapsalus Vanamuusikafestivali, mida hinnatakse üheks kaalukamaks omas žanris Eestis.

Festivali avab mitmeid kõrgeid plaadiauhindu võitnud Prantsusmaa ansambel Sagittarius, kelle kohta on öeldud, et ansambel põimib poeesia ja muusika ühtseks tervikuks. Ansambli repertuaari kuuluvad barokiajastu helilooja Claudio Monteverdi tuntumaid teoseid.

Lisaks Prantsusmaa ansamblile võib festivalil kuulata veel gambamuusikat viljelevat Soome muusikut Henry Jaye Consort´i ja tippdirigentide poolt hinnatud briti noorema põlvkonna tenorit Simon Wall´i.

Festivali lõppkontserdil saab kuulata Händeli oratooriumi Messias, mille esitab Simon Wall Eesti muusikutega.

Festivali kunstiliseks juhiks on Eesti Muusikaakadeemia professor Toomas Siitan.

Festivali täpsema kavaga saab tutvuda siin.