Heiki Hepner, Kohila Metsaseltsi juhatuse liige
Eesti Vabariigi taastamisel oli üks põhimõttelisemaid otsuseid tagastada maaomand nende endistele omanikele. Kolhoosid likvideeriti ja omanikud said tagasi selle, mis neile või nende esivanematele enne NL okupatsiooni kuulus. Kuid kahjuks on enam kui 20 aastat tagasi alustatu jäänud lõpetamata. Maaomanikul puudub võimalus otsustada oma maal jahindusküsimuste üle. Sisuliselt säilitati jahinduses kolhoosikord, mille kaitsjad ähvardavad avalikkust mõisaaja tagasitulekuga.
Tänase jahindussüsteemi eest võitlejad, kes peavad kehtivat seadust maailma parimaks jahiseaduseks, on maaomanikke süüdistanud mitmes surmapatus. Kõige rohkem on kõlama jäänud väide, et maaomanike seisukohtadega arvestades ootab meid mõisaaja tagasitulek. Selle väite kinnituseks proovitakse näidata, et jahiseaduse kaasajastamise taga on välismaalastest suurmaaomanikud. Milline on olukord tegelikult? Võtame kõigepealt vaatluse alla välismaalased. Eesti erametsaomandist ümmarguselt kolmveerand on füüsiliste isikute omanduses, välismaalased moodustavad omanikest ühe protsendi. Veerand metsamaast on juriidiliste isikute omanduses. Kui palju seal omanike hulgas välismaalasi on, täpselt ei tea, kuid kindlasti neid on. Võib vaielda selle üle, kas see on hea, kui väliskapital meie majanduses osaleb, aga on ilmselgelt kahepalgeline heita seda metsaomanikele ette. Eelmisel aastal Eestis jahti pidanud jahimeestest veerand olid välismaalased. Ja neid ei toonud Eestisse maaomanikud, vaid tänased jahindusorganisatsioonid. Metsaomanike hulgas on välismaalaste osakaal kindlasti oluliselt väiksem. Loe edasi: Kas kolhoosikord või mõisaaeg?