Vana-Võromaa

Maal om kimmämb

Allasõ Tiia,
Võro instituudi oppuisi kõrraldaja

Perämädsel aol saa-i arvu, kas ilmalõpp om juba käen vai sõski viil mitte. Kiä parhilla (raha)börse pääl sündüväl silmä pääl hoit, tund näütüses pangandusõ mängukaardimajakõsõna kokkusadamisõ võimalust kae et mitu kõrda päävän.

Ütskõik mis, a säändse segädse ao kimmämb kapital vai tagala om uma maakotus – maaelämine. Liinakortinan avitas ütest eelektrildä pääväst, ku elu muutus ilmvõimadus.

Pääle tõist ilmasõta alanu mõtsavelendüse sälätagutsõs olliva elujõvvulidsõ talu. Parhillanõ poodi päält eläjä maainemine saa-i vastapandmisliikmist tukõ. Saa kukkivõrd tuu, kiä pindremaad pidä.

Pääle naanu vahtsõnõ kooliaasta näütäs, et kõrrast inämb aoluulidsõ Võrumaa kuulõ püürd uma näo uma maa poolõ. Ku timahavva keväjä oll’ umakultuurioppus 20 aoluulidsõ Võromaa koolin, sõs nüüt sügüse om naid kuulõ jo 22. Noidõ 22 kooli siän om viis säänest, kon minevä aasta opsõ üts klass (vai tsõõrisats), a timahavva opatas vähämbält katõlõ klassilõ, satsilõ.

Ku parhilladsõ ao inämbüste liinastunu inemise nägevä perämäst tagalat sõski maal/maan, sõs kooli nakkasõ tuun kõrrast inämb är tundma ümbretsõõri olõvat kultuurikeskkunda.

Mihklipäävä kõnõl’ tunnõt rahvamuusik ja rahvamuusiga oppaja Hainsoo Meelika Võrul võru keele oppajilõ tuust, kuis üten Tal’na keskliina koolin olõ-s täl võimalik opada vanna mängu, kon osa latsi omma kulli ja osa kana. Loe edasi: Maal om kimmämb

Võrokeelitside koorilaulõ võigõlusõlõ tull´ 27 tüüd

Aasta algusõn välläkuulutõdulõ võrokeelitside koorilaulõ ja -säädide konkursilõ tull´ 27 tüüd. Hindajidõ kogo tege uma otsussõ novvembri alostusõs ja osavõtjit tennätäs ja parõmba saava avvuhinna 18. novvembril Võrol. Konkursitöie hulgast loodõtas löüdä vahtsõt lauluvarra tulõvaidsi pitõ, a innekõkkõ 2013. aastagal peetävä kolmanda Uma Pido jaos.*

Seo aastaga edimäidsil päivil pääle nakanu võrokeelitside koorilaulõ ja –säädide konkursilõ tull tähtaos (15. sept 2011) 27 tüüd. Kolm laulu om säänest, kon omma vahtsõ nii sõna, viis ku sääde; 15 hääd võrokeelist teksti omma saanu vahtsõ viie ja koorisääde ja 9 joba olõman laulu vai rahvalaulu omma saanu vahtsõ sääde. Kõgõ inämb miildüs tegejile kirota segäkoorilaulõ – noid tull´ konkursilõ 17, a om ka 4 miihikoorilaulu, 4 latsi- vai mudilaskoorilaulu ja 2 naisikoorilaulu.

Säänest konkurssi tetä-i edimäst kõrda – inne tõist võrokeelist laulupito kõrraldõdi niisamatõ konkurss ja töid tull´ tuukõrd 17, minkast katsat ka 2010. aastagal Põlvan olnu II Umal Pidol ka laulõti.

Hindajidõ kogo, kon omma viiemeistri Kristo Matson ja koorijuhi Triin Koch, Erki Pehk, Silja Otsar ja Saidi Tammeorg tege uma otsussõ novvembrikuu alostusõs. „Hää om tuu, et kõigi hindamiskogo liikmide juurõ vai kodokotus omma määnestkipiten vanal Võromaal vai tõistõ üteldä parladsõn Võro vai Põlva maakunnan, nii ei olõ näist kellelegi ka laulõ tõlki vaia“ arvas´ Uma Pido projektijuht Triinu Ojar.

Konkursi avvohinnafond om 2000 eurot ja tuud omma tugõnu Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital, Võro ja Põlva ekspertgrupi, Võro vallavalitsus, kultuuriministeeriumi Vana Võromaa kultuuriprogramm ja Võro Selts VKKF.

*Ossavõtjit tennätäs ja parõmbit avvohinnatas 18. novvembril Võrol. Vahtsõl aastagal imäkeelepäävä (14. märdsi) paiku om kavan koorikontsõrt, kon laulõtas võigõlusõlõ saadõtuid laulõ.

Võrokeelitside laulu- ja rahvapidodõ muud sai alostusõ 2008. aastagal, ku Võrol oll´ edimäne pido, 2010 oll´ Põlvan tõnõ pido ja 2013. aastaga 1. juunil tulõ Võrol III Uma Pido. Uma Pido om terve vana Võromaa ja timä katsa kihlkunna rahva umakeeline laulupido, kon oltas rõõmsa uma rikka kultuuriperändüse ja ummamuudu ilmakaemise üle.

Teedüst saa mano:

Triinu Ojar

III Uma Pido projektijuht

Pühä prahipaik?

Kõivupuu Marju,
rahvaperimüse tiidjä

Eesti inemine lätt iks hindäst vällä, ku koskil mõni vana suur puu plaanitas maaha võtta vai majandusello edendä pühhi kotussidõ naabrusõn vai mis viil hullõmb – peris pühän kotussõn.

Kultuuriaoluulist tähtsät maia vai pühäkota om võimalik konserviiri, restauriiri vai hää tahtmisõ kõrral vahtsõst kogoni üles ehitä. Luudusõn tüküs asi olõma nii, et maaha võetut pühhäpuud, tühäs kaivõtut pühhä mäke, kuiunut lätet vai lahutut pühhäkivvi inämb niisama vai «piaaigu niisama» tagasi panda ei saa. Mis lännü, tuu lännü – kõgõpäält maastigust ja sõs pikäpääle inemiisi meelestki.

Pühäpaiga ja egäsugumadsõ ilosa kotussõ luudusõn omma parhilla roitlõja-lõksi – kiä käü sääl ütsindä, kiä sõpruga, kiä määndsegi suurõmba kõrraldõdu jõuguga. Sildi seletäse ja tiijuhi kõnõlasõ, mis kotus tuu vai tõni sääne om, mille tä om tähtsä vai huvviväärt.

Ja sõs taht tuu roitlõja-inemine pühäst kotussõst medägi hindäle mälestüses üten võtta: pühä puu külest koorõtükü, ossakõsõ vai lehekese (kuiki tuud om kõvastõ keeletü tetä!) vai lättest elävät vett.

Võtt sõs roitlõja uma anumakõsõ, näütüses limunaadi vai jogurtiga plastpudõli vällä, lobistas säälsaman lätten puhtas, vala mõsuvii sinnäsamma lättehe ja võtt mõstu pudõli värskit vett täüs.

Ku ütlet sõs tälle, et nii õks sünnü-i tetä, pühä läte olõ-i kortinamaja köögi kraanikauss, et kraanist tulõ üllest puhast ja säältsamast torost lätt tsolk alla, aja timäkene silmä suurõs ku rattatsõõri: ega timä sõs pühän lätten es mõsõ, timä tull’ paar sammu pühäst lättest edesi ja tsolist’ sääl… Loe edasi: Pühä prahipaik?

Kongo Mati: tallo om hää pitä, ku perrega jõvvat tüü är tetä

Põllumehe tegevä aastast edimäidsi kokkovõtmiisi. Üts keskmäne vana Võromaa talomiis, Kanepi valla Magari külä Kuuba talo peremiis Kongo Mati (58) saatsõ minevä neläpäävä rapsikuurma kokkoostu poolõ minemä. Päält tuud ütel’, et põllumehe ello või ellä külh, ku hindäl nutti om ja palgaliidsi pidämä ei piä.

Midä ja ku pall’o kasvatat?
Maad om vilä ja rapsi all 300 hektärit, vabarnat 0,4 ha ja 50 tsika. Väiksembä pinnaga iks är ei elä. Naksimi 1990. aastil 20 hektäriga pääle. Edimädse traktori ostsõmi mõtsaraha iist, viläst es saa midägi. Sai jala ala ja no olõmi vii pääle jäänü.

Kuis timahavanõ saak om?
Keskmäne – siin omma savidsõ maakundi, suuri saakõ ei olõ tan kunagi saadu. Ma olõ rahul ja vilä hind om kah hää. Ku mõni aasta tagasi sai kaara müüdüs 70 senti kilo, sis nüüt om hind ligi 2 kruuni (0.12 eurot – UL). Seo rapsikuurma, mis läts’, om 430 eurot tonn. Tuu tege 6,7 kruuni kilost, ku ümbre rehkendä. A rapsi om ka kolmõ krooniga kilost müüdü, nii et hind om iks nõsõnu.

A ku vilä hind nõssi, nõssi õkvalt ka väetüse hind. Ma vissi müügimiihile nall’a, et tiiä-i, kas väetüst tetäs sis nüüt viläst vai?
Mi põllumehe kõgõ suurõmb hädä om tuu, et toetusõ omma niru võrrõldõn tõisi Euruupa riikega. Tehnika hind om meil sama vai eski kallimb. Küte niisama. Või-olla tüüjõud om tsipakõsõ odavamb, a ku kõrralikku tüümiist tahta, om tuu hind kah sama.

Pall’o sul tüüjõudu om?
Uma perrega põhilidsõlt olõmi. Poiss om abin, ku täl vaba aig vai puhkus om ja pernaanõ om muidoki tragi mul!
Tüüjõud omgi kõgõ suurõmb murõ. Tehnikat ja kõkkõ saa osta, a maal tüüjõudu lihtsäle ei olõ! Viinahädä om tuu kõgõ suurõmb hädä! Tuu miis, kes meil omgi, om parhilla kaotsin jälki. Sändsil miihil ei olõ tuu palganummõr kah tähtsä. Ku tuud rahha rohkõmb om, sis kulus pikemb aig, inne ku tä jäl tüüd tegemä nakkas. Loe edasi: Kongo Mati: tallo om hää pitä, ku perrega jõvvat tüü är tetä

Kõnõlõmisõga viinaviast vallalõ

«29. eloaastas olli ma hinnäst peris sodis joonu. Lühkese püksi, lahkinõ Metallica-hamõ, pass: seo oll’ kõik, mis mul viil alalõ oll’. Kiäki es taha inämb mukka kokko saia ja eski imä ütel’, et parõmb ärku ma inämb tulku.» Nii õkvalt ja karmilt kõnõlõs hindä kotsilõ Priit (40). Kuis tä 11 aastaga iist pääväpäält kainõs jäi ja kuis elo päält tuud nigu nõiaväel kõrda juusksõ, tuud tiidmist tahtsõ Priit ka Uma Lehe lugõjidõga jaka.

Suurt süämehallu joodigu peräst tiidvä pall’o imä, naasõ, latsõ… Tüüandja vanva, ku päält palgapäivä poolõ tüümehe «kaoma» läävä. A sakõst arvatas, et tetä saa-i midägi ja joodik jääski juuma, nikani ku hinnäst koolnus juu.

Priit tunnistas väega õkva, et timä pruuvsõ tävve tiidmisega hinnäst koolnus juvva – elo es olõ inämb elämist väärt. A surm es tulõ: Priidul om hää tervüs ja peris noorõst pääst tekk’ tä kõvastõ sporti kah.

Sõs sai Priidulõ selges, et hirmsa joodigu elo või viil 20 aastakka edesi minnä. Priit otsõ api tohtri käest ja käve kats kõrda Villändin pendlimehe man. Lubasi hindäle, et võtt hinnäst kätte. A midägi avida-s. «Oll’ vallus teedä, et ma ei suta esihindäle antut lubahust pitä,» ütel’ Priit. «Pallõlsi jumalat, et hädäorg lõppõsi…» Loe edasi: Kõnõlõmisõga viinaviast vallalõ

Uma kandi tarkus koolin

Väiku maakooli otsva umma näko ja ellojäämist: oppasõ inämb kodoluku, rahvapillimängu, rahvuslikku käsitüüd ja muud mi kandi jaos umma.

«Opminõ ja oppaja omma hää!» ütel’ edimädsel koolipääväl Pikäkannu kooli edimädse klassi opilanõ Künnapuu Gabriel. Poiskõsõ silmä leivä helkämä jutu pääle, et päält koolioppusõ saa koolin ka kannõld mängi ja rahvalaulõ laulda.

«Koolih om kümme kannõld – ansambli tulõ suur!» muhel’ Gabrieli klassijuhataja Nagla Anneli. Tä om kõrraga kolmõ klassi juhataja, selle et 29 latsõga Pikäkannu põhikoolin omma kolmõ klassi kaupa liitklassi. 1.-3. klassin om kokko 13 last.

Nagla Anneli selet’, et latsilõ kõnõldas koolin inämb umast kodopaigast, rahvakallendri tähtpäivist, käsitüü- ja kunstitunnin pandas kah uma kandi värve ja väke sisse. Et suurõmb jago oppajist mõist võro kiilt, sis kõnõlõsõ nä tuud ka latsiga, iks kodotsõmba tundõ peräst.

Seost sügüsest om Pikäkannu koolin ka uma perimüskultuuri oppaja: Põlvast peri perimüsmuusik Hainsoo Meelika. «Võissi kävvü läbi mi vana Võromaa lõunaeestikeelidse perimüse luu, mis pututas muusikat,» kõnõl’ tä umast tunnist. «Regilaulust pääle, võtta pilli, mängu ja muinasluu. Tulõ pall’o muusikat ja laulmist!»

Meelika ütel’, et timä jaos om tähtsä, et Pikäkannu om tsill’okõnõ, mitte suur mammutkuul nigu liinan. «Perimüskultuuri opmisõs om kõgõ tähtsämb tuu, et inemise, kes latsõ kuuli toova, omma maainemise. Selle et perimüskultuur om maakultuur. Liinalatsõ sagõhõhe ei tiiä inämb tüüriistu, eläjit. Tal’na latsõ ei tiiä, et muna tulõ kana seest. Ütlese, et poodist, külmästletist. Maal om elo viil normaalnõ ja tuuperäst saa perimüskultuuri opada häste õnnõ maal.» Loe edasi: Uma kandi tarkus koolin

Vana pilt kõnõlõs

Jäl om alanu vahtsõnõ kooliaasta ummi murridõ ja rõõmõga, tüü ja lõbustuisiga, vannu ja vahtsidõ sõpruga. Kooliaasta tuu ka vahtsit tiidmiisi ja vahtsit avastuisi. Üts kimmäs kooliaasta osa om puuduminõ, mis om perrile, opilaisilõ ja kuulõlõ esi aol esisugumadsõ mõoga olnu. Kaemi tagasi 1923. aastahe, ku koolielo oll’ veidükese tõistsugunõ ku põra ja ka puudumistõendi olli veidükese tõistmuudu.

Võro liina poiskõisi algkooli (rahva siän tunnõt ku Sirgu kuul) juhatajal tull’ tuul aastal arvada kõgõ rohkõmb puudumistõendit vasta võtta Noorhani Alberti vanõmbidõ käest. Tankotsil omma neo tõendi võro kiilde ümbre pantu. «Anna teedä, et mu hoolõalonõ Albert Noorhani es saa puulpäävä, 1. joulukuul s.a. kuuli minnä siitmishädä peräst, mis koolitüü võimatus olõs tennü».

«V.a. herr! Võlssarvamiisi ärhoitmisõs anna teedä, et mu hoolõalonõ, Ti juhatamisõ all olõva kooli 1. klassi opilanõ Albert Noorhani es saa kuuli minnä 25., 26. ja 27. rehekuul s.a. suurõ paisõ peräst, mis suu üles paistõt’, nii et kõnõlõminõ rassõ oll’. Kõrralduisi tegemisel (trahvõ paikapandmisõl jne.) pallõ taad silmän pitä.»

«Anna teedä, et mu hoolõalonõ Albert Noorhani es saa kuuli minnä 10 skp. (iispäävä) tuuperäst, et pidi uma vele ristjätsile Räpinäle sõitma ja riidi 14. skp kõva (üle 24 kraadi) külmä peräst, minka pallõ rehkendä».
Marie Tugan om kirotanu säändse puudumistõendi: «Pallõ tan uma poja iist andis, et tä es saa saapidõ puudusõ peräst 24-27. skp. kuuli minnä.» (märdikuu 1923)

G.Trussmann om kirotanu koolijuhatajalõ säändse kirä: «Mu poigõ, Elmar ja Arnold Trussmanni koolist puudumist (hingämise päivil) es olõ mul võimalik 17. rehekuul s.a. hoolõkogolõ vabandama tulla. Tii tuud no kiräligult.
Ma sunni uma latsõ kõgõ hoolõga koolin käümä; a hingämise pääväl omma nimä Jumala teenistüsel. Meil om pühäpäiv, puulpääväl, seo om nädäli säitsmendäl pääväl Jumala kümne käsu perrä ja tuuperäst ei olõ näil võimalik kuuli tulla. Uma kooliülesandõ tegevä nimä är järgmädsel pääväl. Pallõmi lahkõlõ kooli Hoolõkogol näile andis anda.»

Pildi löüdse ja jutu otsõ mano Võromaa muusõumi päävarahoitja Ruusmaa Arthur.

Hää lugõja! Uman Lehen om vahtsõnõ nukk «Vana pilt kõnõlõs». Ku sul om koton mõni põnnõv vana pilt ja ummamuudu jutt sinnä mano kõnõlda, anna teedä!

Uma Leht

Põrmandu alt löüti tarõsuurunõ kivi

Sõmmõrpalo vallast Liinamäe mõisast asunigutalo köögipõrmandu alt tull’ vällä tarõsuurunõ kivimüräk. Tuu om arvada sama kivimüräk, mink kotsilõ om üles kirotõt juttõ kivi ala matõtust varandusõst.

«Seo ots lätt vundamendi ala, tõsõlõ poolõ,» kõnõl’ löütü kivi suurusõst Murumäe talo peremiis Helsteini Lembit. «Tõnõ ots lätt ahu ala ja kolmas küünüs viil poolõ tarõni. Seo om õnnõ nukakõnõ siin päält nätä. Ja ku pall’u tä alla viil lätt?!»

«Mi tiidsemi nii pall’u, et määnegi suur kivi om põrmandu all. Esä veidükese ragusi taad, ku tegi tarõnukka,» ütel’ Lembit. «A köögijaku es tiiä sukugi. Ku viitrassi kaivõti, läts tuu täpsele kivist müüdä.»

Kivvi kaiõn tunnus, et maja ehitämise aigu om tuud päält kõvastõ lahutu. Maja om ehitet tuudaigu, ku mõisamaa asunigõlõ vällä jaeti. «1928 vai kuna nä tetti,» tulõt’ miilde Lembitü 86aastanõ imä Miralda, kiä tuudaigu oll’ väiku lats. «Maa anti ja naksiva kõik ehitämä. A nuu omma kõik är koolnu, kes teivä ja olli. Tuu oll’ paruni man üts Tammi Miina, tälle anti maa ja tä nakas’ siiä ehitämä. Kõgõpäält oll’ maja vundament tettü tõsõ kotussõ pääle, a sis millegiperäst märgiti ümbre ja tetti tarõ siiä.»

Mõisaaigu olli ümbretsõõri talli, vask’alauda, küünü, kaiv, munakivvega katõt huuv, tiidse Miralda uma imä jutu perrä. Tä esi sai majja elämä päält sõta. A köögipõrmandut olõ-s putnu päält maja ehitämist kiäki. Lembit om väke täüs, et vahtsõ köögipõrmandu jaos iks kivvi vähämbält päält är lahku. Loe edasi: Põrmandu alt löüti tarõsuurunõ kivi

Kunaginõ paaripandja nuurpaari kuldpulman

Et kuldpulmapaar saa pittu kutsu näid 50 aastakka tagasi paari pandnu inemise, tuud juhtus harva. A 20. põimukuul, Eesti umaette riigis saamisõ 20. aastapääväl, sai Vahtsõn-Roosan õkvalt nii uhkõt kuldpulmapitu nätä.

Pennula Maimu (68) ja Vello (73) kuldpulman pandsõ näide paaripandja Järve Leida (78) «nuurpaarilõ» sõrmusõ sümboli mõttõn jälleki sõrmõ ja ütel’ ilusa sõna kah manu. Pennulidõ õigõ pulmapäiv oll’ külh kuupäiv varramba, 19. põimukuul 1961, Vello imä sünnüpääväl.

Järve Leida, kiä registriirse uma 38 tüüaasta joosul tuhandit paarõ, Pennulidõ pulma mäletä-i. «Olõssi patt võlssi, et ma seost pääväst midägi mäletä. Teil, kallis nuurpaar, oll’ iks lihtsämb osa. Piditi õnnõ «jah» sõna ütlemä. Ma pidi muu as’a kõnõlõma,» ütel’ Leida vabandusõs.

Maimul ja Vellol om 50 aasta tagunõ pulmapäiv häste meelen. «Tuuaig sõitsõ Aluksne-Võru buss ja bussiga mi sis Võrulõ lätsimigi,» kõnõl’ Maimu naarulidsõ suuga. «Kubijal läts’ mul süä kur’as ja pidimi maaha minemä. Ülejäänü tii kõndsõmi jalaga täitevkomitee majani. Tagasi tullimi taksoga. Massina pääl oll’ ka üts tutva, kiä läts’ Nursin maaha. A egas mi sis es ütle viil kellelegi, et mi abielupaar olõmi!» Veidü tasalik peigmiis Vello mäletäs tuud, kuis kõrtsist käüti egäs juhus pulmavärtide jaos konjakit ja viina ostman. «Kõik pulmakülälise uutsõva meid kotun jo. Tseremoonia man oll’ õnnõ üts mu klassisõsar,» tulõt’ Vello miilde. Loe edasi: Kunaginõ paaripandja nuurpaari kuldpulman

Homme tutvustatakse ERMis kogumikku „Setomaa tsässonad“

1.septembril kell 14 toimub ERMi näitusemajas (J. Kuperjanovi 9, Tartu) Ahto Raudoja koostatud kogumiku „Setomaa tsässonad“ esitlus.
Kogumik võtab kokku viimase 10–12 aasta uurimustulemused Setomaa tsässonate teemal. Suur osa infost on kogutud välitööde käigus, ent raamatusse on haaratud ka muuseumidest, arhiividest, kirjasõnast ja kohalikelt elanikelt kogutud teavet, mis on ühtseks tervikuks koondatud. Raamat koosneb kahest põhiosast: neli uurimuslikku, konteksti loovat originaalartiklit ja nn kataloogiosa, mida täiendab tsässonate kaart ja nimekiri. Kokku on kogumikus teateid 158 tsässona kohta (78 allesolevat ja 80 hävinut).
Käesolevas raamatus pole kirjas lõplikku tõde Setomaal olevate ja olnud tsässonate kohta. Paljud tsässonad on ammu hävinud ja mälestusedki nende kohta kadunud või kadumas. Mitmete tsässonate puhul on info nime, pühaku ja püha kohta puudulik, lünklik või raskesti kättesaadav.
Lisainfo: Ahto Raudoja, telefonil 5182 411

Perimüslaagrist vaibaga kodo

lapsed — Latsõ perimüslaagrin. Foto: Uma Leht

8.–10. põimukuu pääväni Räpinäl peetüst Võro instituudi suvitsõst perimüslaagrist lätsi latsõ kodo esitettü hainast vaiba kangli all.

Perimüslaagrin sai viil pakutrükkü tetä, lõõdsamuusikat kullõlda, lavavõigõlust oppi.Võro kiilt ni kirändüst opati muidoki kah. Üte pääteema andsõ Räpinä uhkus – park. Tutvas saiva puiõ-puhmõ nime, a ka pargiviinamarju mekk.
Koolilatsõ kävevä viil Räpinä paprõvabrikun, näile tetti paisjärve veeren viist pästmise oppust ja tsukõlda sai kah.

Laagri lõpõtus oll’ Zerna talon Võukülän, kon kasvatõdas terävillä kihvtildä (mahhelt). Latsõ saiva maitsa õkva massinast tulnuid lämmit kaarahelbit, mekki tatrõjahust pannkuukõ, mängi sõbraliidsi pinnega, kaia tsiko ja tsiapõrssit.

Allasõ Tiia, Uma Leht

Hassi Maanus: Valgjärve telemast jäi napilt võtmada

Vaba Eesti 20. aastapäävä aigu tulõt’ egäüts miilde, midä tä tuudaigu tekk’. Eesti vabas saamisõ hääs tetti är suuri asjo ka mikandin, mitte õnnõ pääliinan. Valgjärve telemast jäi Vinne väel är võtmada teno toolõ, et kats nuurt miist, Hassi Maanus ja Manglusõ Gunnar, märkse vällä väiku, a mõosa kavalusõ.

A nigu arvudi-as’atundja Hassi Maanus (42) noid herevit päivi miilde tulõtas, andsõ uma tähtsä osa ka timä naanõ Riina, parhillanõ Pikäjärve mõisaherrä Värtoni Relvo ja esieränis tähtsä roll oll’ ütel seoniaoni anonüümses jäänül Valgjärve vanainemisel…

Ollit 20 aastat tagasi Valgjärve telemastin tüül. Miä sõs tuudaigu juhtu?
Ma olli vahetusõ liigõ, 12 tunni oll’ vahetus: tuusama üü vasta 20. põimukuud ollimi Gunnariga õdagu katsast hummugu katsani. Ja sis naas’ki tuu tramburai pihta…

Kost ti teedä saiti, et ülepää midägi sünnüs?
Naanõ kotost helist’, maa oll’ värisnü ja klaasi klirisnü, ku tangi sõitsõva. Sõs naas’ Tal’nast kah teedüst tulõma, et määnegi jama om vallalõ. A midägi kimmäst es üteldä. Ku tangi olli Savõrnan tunn aigu är olnu, kell oll’ 11 paiku, sõs Värton helist’, et tangi naksi liikma, otsva Valgjärve masti. Nigu perän kuulsõ, oll’ Värton soldanit tii veeren viinaga juutnu ja näide käest tuu teedä saanu.
Ollimi Gunnariga katõkõistõ, edimäne asi – lassõmi mastitulõ är, nuu omma kavvõlõ nätä. A ümbre masti territooriumi om häste suur valgustõt aid ja tuu oll’ poolõ Savõrna tii pääle nätä, selle et om korgõ mäe otsan. Jagasimi är, et nuu tulõ piässi kah är laskma.
Telekast es saa määnestki teedüst: Kesktelevisioon näüdäs’ õnnõ balletti ja ETV pilti oll’ nii kavvas, ku soldani Aegviitu jõudsõva. Raadiosignaali võeti kah är. Lühkü lainõ saatjaga võtsõmi Eesti Raadio signaali vasta ja lassõmi eetrile. Pildis pandsõmi tuu värvilidse tabõli. Loe edasi: Hassi Maanus: Valgjärve telemast jäi napilt võtmada

Kama Kaido sai «Kanepidse hammõ»

Kaido Kama ja Epp Margna — Kama Kaido ja Margna Epp. Foto: Uma Leht

Vana Võromaa kõgõ esierälidsembä kirändüsavvohinna «Kanepine hamõ» võit timahava Kama Kaido, kuulutõdi vällä 13. põimukuu pääväl Kanepin Kaika suvõülikoolin.

«Kanepine hamõ» om Kanepi raamatukülä avvohind ja tuu saa kümme aastakka tagasi vällä tulnu raamadu iist. Avvohinnas omgi kanepidsest rõivast ummõld hamõ.

Kama Kaido sai «Kanepidse hammõ» 2001. aastagal vällä tulnu «Ümbreilma reisikirä» iist. Autor oll’ korgõst preemiäst üllätünü ja arvas’, et tulõ iks viil elon mõni raamat kirota.

Kah’os olõ-i võrokiilset reisikirja purjõlaiva Lennuk ümbre ilma sõitmisõst inämb koskilt saia. Suvõülikoolin olnu kirändüshuvilidsõ tiidse kõnõlda, et ku väega pääle passi, sis internetioksjonnõ pääle pantas mõni vaihõpääl müüki.
Ka avvohinda hinnäst, hamõt, es saa Kama Kaido kõrraga sälgä panda. Põhjus oll’ lihtsä: suvõülikooli kõrraldaminõ võtsõ Kanepi raamatukülä vidäjä Margna Epu võhma är ja hamõ es saa tuus aos valmis.

Suvõülikooli peräst es nakka Kanepi rahvas timahava kõrraldama ka eräle Kanepi raamatukülä päivä, midä om tettü kolm perämäst aastakka.

Margna Epp ütel’, et no om hamõ valmis ja tuu üleandmisõ jaos oodõtas mõnt pidolidsõmbat ja suurõmbat ettevõtmist. Kanepidse hammõ omma inne saanu Kõivu Madis, Kauksi Ülle ja Rahmani Jan (üten Laaksose Heliga kirotõdu raamadu iist).

Harju Ülle, Uma Leht

Jälki «uma» kotus man

Põlva üts vähätsit kunsti kaemisõ kotussit kand nimme Gallõrii ja pakk kunstitöie näütämise võimalust innekõkkõ umilõ inemiisile.

«Mi elämi iks Võromaal,» põhjõndas umakeelist nimevalikut Gallõrii ni kõgõ maja pernaanõ-umanik Möldre Karin.
Gallõrii om Põlvan Võro uulitsan. Sinnä sisse astõn kaes edimält vasta Karini maalit pilt umast esäst.
«Mu esä Möldre Rein om peri Kasaritsa kandist,» nimmas Karin.

Naane astsõ Eesti kunstiakadeemiähe 35aastadsõlt ja lõpõt’ klaasi eriala minevä aasta. Ütsjago ummi klaasitöid om täl ka gallõriin nätä.

Karini minevä aasta ilmunun kunstitöie kataloogin om klaasiteosõ «Kaja» man timä hindä võrokeeline luulõtus.
Uma gallõriiga taht Möldre Karin kunsti näütämise kotust pakku innekõkkõ umilõ, paigapäälitsile inemiisile.
Parhillaki omma sääl kaemisõs vällän Põlva kunstikooli lõpõtanu ja TÜ maaliosakunnan opmist alostanu Valge Alo maali.

Allasõ Tiia, Uma Leht

Ku iks rahvast hõikat, tulõva kõik kokko!

Urmas Kivirand — Kiviranna Urmas. Foto: Uma Leht

Koorastõ mõisa nimmamisõ 500. aastapäävä kõrraldaja Kiviranna Urmas (42) om Koorastõ küläelo käümä tõmmanu.A et maaelo alalõ jäänü, pidänü riik timä meelest iks pääliinast kavvõmbalõ küündümä.

Olõt eloaig Koorastõn elänü?
Iks eloaig elänü, tansaman mõisamajan sündünü. Seo om mõisavalitsõja maja. Õigõ mõisa oll’ sääl takanpuul, kon puu omma. Seo oll’ kar’amõisa: ütel puul jõkõ olli kar’alauda, tõsõl puul kanalaut ja tsigala.

Olõt saanu seo kandi küläelo vidäjäs. Midä tuu tähendäs?
Mõistaki-i üteldä… (Naanõ Kristel avitas: kohustuisi!) Jah, kohustuisi, tüüd, kats nädälit om puhkust är, a umma tüüd ei olõ saanu tetäki!

Midä miildüs kõgõ inämb tetä?
Tassakõistõ nokitsõda. Ku es pidänü riigitüüd (Urmas om Kanepi gümnaasiumi majandusjuhataja – UL) tegemä, sis nokitsõs koton, kütäs õdagu sanna ja es tennügi midägi muud.

Kon tuu kirän om, ku vana Koorastõ mõis om?
Tuud om kõnõldu joba latsõst saadik. Professor Ahasõ Rein, kes siin suvitas, võtsõ arhiivist vällä, et seo om iks õigõ aastaarv – innegi om juhtunu, et nakatas pito pidämä ja lõpus tulõ vällä, et tulõ 700 hoobis!

Kas Koorastõ külä eläs?
Mu meelest külh eläs. Tan oll’ hulga tühje maiu, nüüt omma suurõmbaltjaolt suvila.
Ku rahvast hõikat, tulõva iks kõik kokko. Talguki – «Teemi är!» – olli meil seokõrd Põlva maakunna kõgõ suurõmba. Kaibsõmi mõisaaigsõ kivitii vällä. Tull’ vällä, et all oll’ viil tõnõ kivitii – 20 cm sügävämbäl. Puhastimi parki ja järveviirt. Loe edasi: Ku iks rahvast hõikat, tulõva kõik kokko!

Suvõtiatri Koorastõn

Et rahvasuust peri juttõst või saia lustlik suvõtükk, tuud sai nätä 23. hainakuu pääväl Koorastõ mõisa 500. aastapääväl, ku Kanepi seldsimaja näütetrupp mängse Rahmani Jani näütemängu «Varetepalu».

Näütemängu põh’as omma jutu Koorastõ ja Erästvere paronist, vanapaganast, rahapaa löüdmisest, keriguopõtaja viguriist ja muust, midä rahvas tiidse Koorastõ kandin sündünü ollõv. Inämbüs juttõst om peri Kanepi aoluu-uurja Hirvlaanõ Milvi kogost.

Kuigi näütlejä es saa näütemängu pall’o har’ota, tulõ-s lava pääl suuri jukõruisi ette. Hää mängu iist omma kitmist väärt mitmõ. Ku ütte nimmada, sõs võisi tuu olla Vahtramäe Meelis. Joba inne tiatrit tennül Kanepi Aiandi ütel umanigul tull’ ütehäste vällä nii kuulmeistri ku vigurilidsõ külämehe mängmine, kiä tõsõ külämehega (Vassilko Marek) pinne kotti ai, et aita tütrikke mano saia.

Tükü säädse lava pääle Sillamäe Ülle, päält näütetrupi mängse etendüsen üten ka Kanepi nuurikeskusõ trupp Dramantiinod ja laulsõ Kanepi segäkuur. Lavakujondus: Koorastõ Suurjärv, avidi ka Kiviranna Urmas ja Kristel ja Kalamehe Kalle. «Varetepalu» mängitäs viil kõrd Kaika suvõülikooli aigu.

Harju Ülle, Uma Leht

Kaika suvõülikuul tulõ Kanepin

XXII Kaika suvõülikuul tulõ 12.–14. põimukuul Kanepin. Süümine om Kanepi gümnaasiumi söögimajan, maada saa Kanepi gümnaasiumi klassiruumõn. Terve suvõülikooli ao om näütüse seldsimajan ja koolimajan: Kalve Toomas, Vidila Valli, Kanepi naiskäsitüü jt.

Süümises piät hindäst kimmähe teedä andma Sillamäe Üllele (ylle.sillamae@gmail.com, tel 5561 2427) kõgõ ildampa 7. põimukuu õdakus. Kiä hinnäst ette kirja pand, mass kolmõ päävä söögi iist 15 €, latsilõ (kooni 10 aastat) mass süümine 8 €. Kirjapandmalda tulõ säitsme söögikõrra iist massa 17 €, latsil 10 €. Egä päiv vallalõ ka väiku puhvõt seldsimajan, kon saa mekki Kanepi valla seldsi naisi tettüid süüke.

Telgikotus om spordiplatsi pääl, kost koolimaja mano om 50 miitret. Loe edasi: Kaika suvõülikuul tulõ Kanepin

Ku umakandi tarkus ei massa…

konnuhain — Saru külä mehe Mustajõõ luhal. Foto: Uma Leht

11. hainakuul naksi Saru külä mehe Mustajõõ luha, kohalikun pruugin konnu päält haina tegemä. Vanast minti kondu niitmä nätäl inne jaanipäivä, no om lugu sääne, et ku küsüt puulluuduslidsõ hainamaa toetust, sõs ei tohe tuud inne 10. hainakuud niitä.

Tuud nõudmist om Mustajõõ luha pääl täüdet joba kümmekund aastat. Et toetus om peris suur, sõs naksiva talumehe tuuga egäl juhul üten mängmä.

Käärmanni Reino ja Vaidre Endel seletivä niidümassina man saistõn, et 10. hainakuu kuupäiv om paika pantu tuuperäst, et hoita tsirkõ, kiä konnu pääl pesitäse. Nii omma keskkunnaammõtnigu näile asja seletänü. Rüärääk ja rohunepp omma nuu, kedä hoiõtas. Samal aol om tuu, et niitmise alostaminõ edesi tõugati, hainamaa hindä tervüsele halvastõ mõonu.

«Sovhoosiaigu, ku tan kari käve, oll’ egäl puul väega illus peenükene konnuhain. Angõrpist ja harakpütsk kasvi õnnõ peris jõõ perve pääl. Ma olõ taad maad nüüt 20 aastat niitnü ja haina egä aastak är tennü, a angõrpist mugu press pääle. Viimätsil aastil, ku õigõl aol niitmä minnä kah tohe ei, omgi kõik angõrpistis kätte lännü endä. Püdse siimne omma joba maha lastu ja angõrpistilõ miildüs kah illatsõmb niitmine,» kaivas’ Vaidre Endel.

Õigõt, peenükeist konnuhaina om Endeli Jahvika talu konnu pääl perrä jäänü õnnõ paar väikeist lapikõist, tuudki talulõ ligembäl koplitõn, kon tä aastit tagasi ummi eläjit kar’at’. Käärmanni Reino kitt’ perrä, et alanpuul, timä ja tä naabridõ all olõ-i hääd konnuhaina niigi pall’u. Loe edasi: Ku umakandi tarkus ei massa…

Lõunaeesti pulmatrall Tarton

Tarton Hansahoovi tiatrin mängitäs Ilvesse Aapo kirotõdut ja Komissarovi Kalju lavastõtut suvõtükkü «Pulmatrall». Tükün kõnõldas ka küländ hulga võro kiilt ja om üts peris «uma inemine» – pulmaimänd Tennosaarõ Liina. Timä kõnõlõs kõikaig.

Perämäidsil aastil om iks egä suvi Tarto suvõtiatrin võro kiilt kuulda olnu: sari alas’ 2006. aastagal Rahmani Jani näütemänguga «Sõit», sõs tull’ kolmõ autori «Kõrts» (2007), Rahmani «Sann» (2008), Jäägri Merle «Kolhoos» (2009), Ilvesse Aapo «Puut/Laat» (2010).

Uma Leht

Haanjamaa suitsusauna nädal algas päikese ja muusikaga

suitsusaunanädal2 — Folkansambel Ethno in Transit musitseerimas laupäeval Mooska talu õuel. Foto: Kylauudised.ee

Laupäeval, 23. juulil algas Haanjamaal suitsusauna nädal, mille raames saavad huvilised saunakombeid õppida, suitsusauna kütmisel abiks olla ja palju muud põnevat ette võtta. Mõistagi ei puudu suitsusauna nädala programmist saunaskäik – esimesel suitsusauna päeval osalenutel on see tegu juba tehtud!

Nädal sai hoo sisse laupäeval Mooska talus, mille pererahvas kutsus enda juurde suitsuliha mekkima, nõgesesuppi sööma ja kaasa elama folkansamblile Ethno in Transit. Saunaseltskondade vahel korraldati ka võrukeelne viktoriin saunakommetest ja muust Vana Võromaaga seonduvast – esimese saunapäeva parimaks osutus Hartsmäe talu võistkond.

Haanjamaa suitsusauna nädalal avanevad külalistele Hartsmäe, Hurda, Kõivsaare, Mooska, Näki, Suhka, Tamme ja Puspuri talu uksed.

Saunapäevade kõrval toimub suitsusauna nädala raames ka 28. juulil suitsusaunaliha suitsutamise meistriklass Mooska talus ning 29. juulil kell 19 saunafilmide õhtu Haanja rahvamajas. Järgmine saunapäev on 30. juulil. Samal päeval kell 15 algab Rogosi mõisas ka pärimusmuusika kontsert. Loe edasi: Haanjamaa suitsusauna nädal algas päikese ja muusikaga

Musketärijant Võrumaa sousti seen

«Kolm musketäri» võru keelen: meelega mõista, et tuu takan om Krabi külätiatri.

9. hainakuu pääväl mängiti Paganamaa päivil edimäst kõrda vahtsõt nal’atükkü «ÜTS kõigi ja KÕIK üte iist ehk ÜTSKÕIK». Seo om Krabi külätiatril joba kümnes võrukiilne tükk ja näütemängu kirutaja-lavastaja Mürgü Marje om kimmäs, et taa jää-i viimätses.

Näütlejä omma peri tastsamast Krabi kandist ja seokõrd sai lava pääl nätä mitund vahtsõt «staari». Tükün vehiti himuga mõõkuga ja tull’ vällä asju, midä musketäre raamatust kuigina lövvä-i: näütüses, et kuningannal om D’Artagnaniga poig…

Harju Ülle, Uma Leht

Kooli aastapääväs panti puu mulda

Edimädse kooli asutamisõst Võru vallan Kolepi külän om müüde saanu 200 aastat, midä märgiti är 9. hainakuul. Inneskidsi koolilatsi ja oppajidõ kokkusaamisõ mälehtüskivi man juhat’ sisse võrukiilne regilaul, mille oll’ kirutanu Kama (Raudsepa) Juta. Laulu võtt’ üles ansambli Vannamuudu.

Kolepi kokkutulõkidõ algataja Laanekivi Õie kõnõl’ kooli aoluust. Kolepi kooliaig mahus kolmõ koolimaja ja pia 1500 latsõga aastidõ 1811–1975 vaihõlõ. Rahvast oll’ Kolepile tulnu eski Muhumaalt ja Moskvast. Tulõn häönü koolimaja vundamendi man olli lilli ja küünlä.

Valpri Liina, Uma Leht

Sannakombidõ tundmisõ võistlus

Ku häste nä tundva suidsusanna, tuud saiva puulpäävä (9.07) testi Rõugõ laada- ja kalaralli võistlõja: võistlusõ üts jago oll’ sannankäümine ja sannakombidõ viktoriin.

Sannavõistlusõga naas’ pääle 11 võistkunda, tagasi jõudsõ ütesä. Sannu, midä sai läbi kävvü, oll’ säidse (Rõugõ, Võro ja Vahtsõliina vallan). Egä sanna man oll’ vaia täütä lisaülesandit ja üte man tull’ vastada viktoriini küsümüisile.
Sannaviktoriini kõrraldaja Ojari Triinu ütel’, et kõgõ rassõmba küsümüse olli mi inemiisi jaoks nuu, et kiä vai miä om sausüüjä (müstiline tegeläne, kiä hoolitsõs, et savv sannast kõrraligult vällä saassi), miä passis vanarahva meelest üteldä savvusanna minnen («Jummal sekkä!») ja midä tulõjalõ vasta üteldä («Jummal hää miis!»).

Kõgõ parõmbidõ tundsõ mikandi sannakombit võistkund Dusnelda (Nagla Viivika ja Karin ja Rosina Merle). Nimä saiva avvohinnas hammõ kiräga «Aigu om» – päätähtsä mõtõ Võromaal savvusannan käümise man. Sannaralli kõrraldaja Vahteri Britt ütel’, et mõtõ sääne võistlus tetä tull’ talvitsõst arotusõst Rõugõn, kuis umakandi ello põnõvambas tetä.

Uma Leht

Sillalõ õigõ nimi!

Umalõ Lehele kõlist’ inemine Haanimaalt ja murõht’: Haani ja Vahtsõliina valla piiri pääl ehitedäs üle Piusa jõõ vahtsõt silda ja silla nimes on pantu Leoski, ku kõgõ om tuu olnu Kurksina sild.

«Muidoki om tuu Kurksina sild, vanastõ oll’ tuu kotussõ pääl Kurksina veski. Ma mäletä viil tuu sainu, silla tegemise aigu tulli varõmõ võso seest vällä,» and’ jutulõ tukõ Haanimiihi nõvvokua päämiis Hollo Agu, kink kodo om kah sääl kandin. «Vinne aigu panti mitu küllä Leoski nime ala kokko. No tetäs jo külli tagasi, sõs piässi iks sillal kah õigõ nimi olõma.»

Silda ehitäs OÜ Võrumaa Teed, a teie ja sildu nime omma peri suurõtiiammõdi (maanteeamet) teedüssekogost. «Arvada sõs oll’ tuu sild Leoski nime all kirän joba ammust aost, Leoski külä olõ-i jo säält kavvõn,» ütel’ perräküsümise pääle suurõtiiammõdi tiiregistri tallitusõ Võromaa as’atundja Vinni Aivo.

«Ku rahvas tiid silda iks tõsõ nimega, sõs tulnu tuust kipõstõ meile teedä anda,» ütel’ tä. «Õnnõs saa nimme laapsahe muuta, selle et sild olõ-i valmis, saa viil aasta lõpus.»

Ku viil mõni Võro maakunna tii vai sild om kogõmalda võlss nime saanu, tulnu kah kirota aivo.vinni@mnt.ee vai kõlista tel 782 7304 vai 508 6936. Ku hädä om Põlva maakunnan, saa kirota marika.vaino@mnt.ee vai kõlista kas 799 8463 vai 5343 5189.

Harju Ülle,

UmaLeht

Võrokiilne kingitüs rõõmust’essä

Määne kingitüs tege meele rõõmsas ja jääs pikäs aos miilde? Umanimeline võrokiilse sildiga autošampoon!

«Olõ esäle mitu aastat sünnüpääväs suurõ autušampooni kinknü, selle et käümi esi kah timä man maal autut mõskman. Seokõrd mõtli, et kirota šampooni pruukmisõ oppusõ kah,» seletäs Rauba Karin (32).

Et Karini esä Kalev kõnõlõs sõpru-tutvidõga ja muidoki ka ummi vanõmbidõga võro kiilt, sõs tull’gi Karinil mõtõ võrokiilne oppus tetä.

Võro keele mõistmisõ iist ütles tä suurõ teno umalõ memmele (vanaimäle). Karin tege tüüd üten Võro liina reklaamibüroon, kon omma hää trükmismassina. Tuuperäst sai tä šampooni pruukmisõ oppusõ ka vällänägemise poolõst uhkõ ja kirivä tetä.

Midä esä kingitüsest arvas’? «Hää miil oll’,» vastas Karin.

Harju Ülle, Uma Leht