Jana Paulman tundis, et peab seekord kirjutama hingest kantud sõnumiga ja astub reedel lugeja ette armastusega. Sõnum paljudele, kes on sedasama tundnud, aga ka üksikutele, kes just praegu seda vajavad.
Täna, asudes oma järjekordset reedest arvamuslugu kirjutama, olin dialemma ees, kas kirjutada seekord sellest, mis kütab kirgi naistemaailmas – nimelt iluteema, või hoopis see, kuidas paljud mehed oma meheliku jõu ja väe ära annavad, muutudes järjest rohkem ebakindlateks ja virisejateks. Kumba teemat „närima” hakata? Ühendan jõud ja vaatan, mis kompott siit välja tuleb.
Paremal pildil on Jana Paulman, pildistanud Karl Gabriel Paulman. Vasakul pildil tegelikult sellist naist ei eksisteerigi, on pettus.
Homme on jälle reede, kui Külauudised annavad sõnajärje taas üle targale naisele, kes teab, millest ta räägib. Jana Paulmani mõtted koonduvad tema erialastest teadmistest tulenevale arusaamale, et inimeste iseloomud, mõtted ja ka meeleolud on näkku justkui kaardistatud.
September algas Eestis uue kampaaniaga: alkoholivaba kuu. Kuna maailmas ruulib iga uue kampaania loomisega ka massipsühhoos, siis kuu aega tervet massi inimesi alkoholist eemale hoida on lausa käkitegu. Massipsühhoosiga on mindud isegi karjakesi metsa prügi korjama.
Juba heaks traditsiooniks saavalt astub Jana Paulman jälle teraselt kriitilise meelega lugeja ette sama kindlalt kui neljapäevale järgneb reede. Reede on tema arvamise päev selle kohta, mis eelneva nädala kestel koondunud kõige enam tähelepanu keskmesse.
Viimased minu arvamuslood on võtnud järjest süngema suuna, kuna paratamatult panevad praegused sündmused, mis maailmas toimuvad, mõtisklema elu ja surma üle, eriti vägivaldsest aspektist. Aga tänases loos võtan ette hoopis ARMASTUSE ja ÕNNE.
Aga just seda need kaksikud Jana Paulmaniga tegid… siiski omal vürtsikal kombel. Sellest täpsemalt saab lugeda juba reedel, kui jõuab kätte Janale iganädaselt eraldatud aeg, mida ta jagab oma lugejatega arvamusartiklis „Armastuse ja õnne maaletoojad”.
Tänavu jaanilaupäeval võis tähistada arstiteadlase ja poliitiku Laur Karu (23.06.1942 – 07.12.1996) kaheksakümnendat sünniaastapäeva. Teda lähedalt tundnud meditsiinidoktor Jaak Uibu kirjutas läinud kuul mälestuskilde, milles kasutas korduvalt suurte tähtedega kirjutatud omadussõna ERAKORDNE.
Olen juba mõnda aega mänginud oma peas mõttega kirjutada ühel päeval raamat vägivalla teemal, uurida lähemalt selle kaudu, millest algab vägivald ja miks see nakatab ümbritsevaid inimesi. Miks pealtnäha väga rahulik, viisakas ja naeratav, meeldiv inimene võib ühtäkki osutuda agressiivseks ja vägivaldseks monstrumiks, kelle pea toodab vaid kaost ja kurjust ümbritsevas maailmas. Kus on selle kurjuse juured ja miks on kuri tihtipeale eksitavalt kauni kestaga?
Kõhukinnisus või -lahtisus, ebamugavustunne kõhus või kõrvetised ei ole sugugi ainult vanemas eas inimeste probleem, kuid aastate lisandudes need häirivad nähtused siiski sagenevad. Mis kõhuvaevusi tekitab ja kuidas abi saada, selgitab Südameapteegi proviisor Hanna Keidong.
Eile oli Ukraina iseseisvuspäev, aga mööduv päev ei pühkinud olematusse eelnevate ega tulevaste päevade kurjust. Nendest mõtetest kantuna potsatas kaks ja pool tundi pärast keskööd minu postkasti Jana Paulmani kirjutatud probleemlugu, mis ilmub reeglipäraselt tema reedeses arvamuslugude rubriigis.
Kui minult keegi küsiks unepealt, et mida ma armastan siin elus kõige rohkem, siis ilmselt soniks ma vastuseks, et ikka vabadust. Täna on küll reede, kuid homme, 20. augustil kerkib see küsimus iga eestlase ette, sest taaskord tähistame oma väikse armsa Eesti taasiseseisvumist, VABADUST!
Eelmisel reedel puudutasin põgusalt oma arutelus enese tervendamist. Olin seda raamatukuhja enda ees nähes isegi pisut segaduses ja koguni skeptiline, kuna tundsin end lükata ja tõugata erinevatest õpetustest ja enesetervendusmeetoditest, mida pidevalt aina juurde ja juurde toodetakse.
Fotokollaaži autorid Jana Paulman ja Karl Gabriel Paulman
Homme ilmuvas arvamusloos ei tee Külauudiste veerukirjutaja Jana Paulman esmaavastust, et veri on paksem kui vesi. Meie eelkäijad on selle vanasõna võtnud endastmõistetavaks teadmiseks ammustilma enne meid, aga ikkagi on hea üldtuntud tõdemusi jälle ülekorrata.
Mina olen raamatuid armastanud ja austanud juba lapsena, kuna see oli parim viis põgenemiseks väljastpoolt mind tulevate traumade eest – kiusamised koolis, vanemate kurjustamised ja riiud omavahel, käsud ja keelud, õpperaskused ja muud „suure maailma” ehmatused, nagu oktoobrilapseks ja pioneeriks astumine, millest uus kasvav põlvkond pole kuulnudki. Raamatud viisid mind fantaasiamaailma, kus tekkis OMA MAAILM.
Artiklis „Tervenemine iseenda kaudu” meenutab autor esmalt oma vanaema, kellel oli kahe seinajagu maast laeni raamatuid, mida ta algul mõõtis aukartusega, sest kõigi nende läbilugemine tundus olevat võimatu.
Kõik tahavad olla edukad! Miks? Sest edukus on kiirtee heaolule, mugavusele, komfordile ja kuulsusele, mis on enamike unistus. Miks üldse on vaja edukust? Kas selleks, et pääseda Kroonikasse, või selleks, et klassikokkutulekul edvistada, kuhu keegi jõudnud on? Või selleks, et jõuda tagatubadesse, kust terendavad head võimalused? Saada tutvusi ja rohkeid Facebooki sõbrakutseid? Või hoopis võimu ja raha? Mõne jaoks on edukus võrdväärne õnnetundega.
Katrin Jeeger, Südameapteegi proviisor. Foto: Südameapteek
Suvi on aeg, kus reisitakse ja puhatakse nii Eestis kui ka välismaal ringi sõites. Aktiivse puhkusega käib paraku kaasas ka haavade sagedasem teke. Igasugune õnnetuse või vigastuse tagajärjel tekkinud katkine nahapind on haav, mille puhtana hoidmine on oluline, et vältida põletiku teket. Kuidas haavu korrektselt puhastada, nõustab Südameapteegi proviisor Katrin Jeeger.
Päikesel on palju positiivseid omadusi: ta annab meile soojust, valgust, loob hea tuju ja kauni jume ning tugevdab immuunsust. Osade inimeste sõprust päikesega varjutavad aga erinevad nahaprobleemid. Mida teha kui päike põhjustab allergiat? Nõu annab Südameapteegi farmatseut Alina Noorkõiv.
Marko Šorini sõnad Riigikogu kõnetoolist öelduna: „Kõrgkultuur on kõrgkultuur ka kahesaja aastapärast, aga tänane alternatiivmuusika on siis juba folkloor.”
Seekord pani mind klaviatuuri klõbistama asjaolu, et äsja toimunud Elva rokifestivali väga laialdaselt meedias Eesti esimeseks rokifestivaliks tituleeritakse. Ajakirjanikud pole peljanud väita, et tegu olla lausa mitte ainult Nõukogude Eesti vaid kogu Nõukogude Liidu esimese taolise festivaliga.
Rein Sikk: “Eestlane, ära räägi vene keeles!” Seda nõuannet on korranud mulle mitmed suurte kogemustega inimesed, kes on tegelenud põgenike ja nende keeleõppega. Pealegi olla populaarne õpik “E-nagu Eesti” nüüd olemas ka ukrainlaste jaoks. Pildil Rein Sikk. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Lõppeval nädalal soovitas ajakirjanik Rein Sikk Vikerraadio vahendusel eestlastel vältida vene keeles rääkimist. Ta leidis, et see pole Eestis elavate ja töötavate muukeelsete suhtes ahistav vaid ikka abistav hoiak. Jutt käis siiski eeskätt Ukraina sõjapõgenikest, kes Eestis varjupaiga leidnud.
Infortar liitub Alexela Paldiski LNG terminaliprojektiga
19. mail avaldas Paldiski Põhjasadam, et veeldatud maagasi (LNG) ujuvterminalile oleks soodsam asukoht Paldiski linna keskuses olevas Paldiski Põhjasadamas. Lääne-Harju vallavalitsus tollega ei nõustu, sest see mõjutaks otseselt linlasi.
Eesti lipp Euroopa päeval koduõuel. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Mida vastata ülevoolavas meeleolus tuttavale, kes astub sammu lähemale, sirutab käe välja ja ütleb c праздником с cднем победы! (head võidupüha!) arvamises, et vastan samaga. Aga ei vasta. Eestis tähistatakse võidupüha 23. juunil. Inimene, kes ei tunne riigikeelt ega siinse maa tähtsaid tähtpäevi, rahvuslikke tavasid, kombeid ja elementaarset viisakust, väärib üksnes põlgust.