ARMASTUSE JA ÕNNE MAALETOOJAD – MILLINE ON HIND?

Jana Paulman

Arvamus

Jana Paulman. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Viimased minu arvamuslood on võtnud järjest süngema suuna, kuna paratamatult panevad praegused sündmused, mis maailmas toimuvad, mõtisklema elu ja surma üle, eriti vägivaldsest aspektist. Aga tänases loos võtan ette hoopis ARMASTUSE ja ÕNNE.

Tegelikult esitas selle vihje mulle meie Külauudiste toimetaja Urmas Saard, kes ilmselt juba minu lugudest veidi judinaid seljas hakkas tundma – kas igal reedel tulevadki nüüd teemad vägivallast, traumadest tervenemisest, esivanemate verest jne.? Ma küll esialgu vastasin talle nipsakalt, et kirjutan teemadest, mis mind hetkel kõnetavad, nagu ma „tellimusi” vastu ei võtaks, aga ikka kuidagi saatuse tahtel potsatasin just seekord selle teema otsa, sest just armastus ja õnn panidki mind täna mõtisklema.

Kirjutasin hiljuti oma vanaema ja vanaisa igavesest armastusest tõestisündinud loo, kus kaugus ja aeg ei võtnud ära peamist: tõelist armastust mehe ja naise vahel, vaid hoopis tugevdasid seda. Selliseid lugusid on räägitud ka klassikalistes armastusromaanides Emily Bronte „Vihurimäes”, Charlotte Bronte „Jane Eyres”, aga ka Gabriel Garcia Marquezi „Sada aastat üksildust”, Lev Tolstoi „Anna Kareninas”… neid on palju. Kirjutasin minagi oma raamatusse „Kui naine armastab meest. Avameelsed kirjad mehele” siirastest tunnetest armastuskirjade kaudu oma mehele. Võib olla oli see hullus kogu maailmale kuulutada oma armastust, mis on minu sees, armastades Meest, kuid tundsin, et pean selle endast välja laskma.

Armastus on hullu tarkus ja targa hullus.” (S. Johnson raamatust „Johnsoni pudemeid”)

On omamoodi hullus armastada kedagi niivõrd palju, et kõikidest egoga seotud raskustest hoolimata sa soovid inimesele vaid kõige paremat. Kogu südamest, ilma midagi vastu soovimata. Seda seisundit on väga raske saavutada, sest enamasti ümbritseb meid ebakindlusest ehitatud kaitsemüür, mis sunnib kilbina kasutama EGO. Materiaalses maailmas ongi paraku kogu süsteem ehitatud egole ja edukusele, töörabamisele ja raha tootmisele. Aeg on raha ja aega armastamiseks meil pole. Armastus ja õnn on rakendatud rahavankrite ette ja nende kahe sügavam sisu on järjest rohkem hakanud devalveeruma.

Illustreeriv pilt. Foto: Jana Paulman

Kui vanasti oli armastus püha ja puutumatu, isegi kättesaamatu jõud, mille saavutamisel pidi mees olema tohutult visa ja järjekindel ja naine „puhas” ja rikkumata, siis praegu on armastus muutunud müügiartikliks, mis järjest paremate pakkumistega oksjonile jõuavad. Üha rohkem kerkib pildile nö. armastuse saadikuid ja õpetajaid, armastuse „maaletoojaid”, kes toovad meile kandikul armastuse valemeid, praktikaid ja koolitusi. Kõigist naistest on võimalik koolitada Armastuse jumalannasid ja meestele õpetatakse, kuidas naisi voodis õigesti rahuldada, et olla Kuningas. Armastuse ja õnne tootmisest on arenemas sektid, mis peagi patenteerivad pelgalt need sõnad. Kõlavad tiitlid tulevad õpetustega kaasa, et armastust paremini maha müüa. Armastuse mõiste on järjest rohkem eemaldumas tema algsest tõlgitsusest – kui varem tähendas armastus sügavaid tundeid oma hingesugulase või abikaasa suhtes, siis praeguseks on armastuse tähendus laienenud igale positiivsele tegevusele, käitumisele või isegi mõtlemisele: „Mõtle positiivselt, siis oled õnnelik!”; „Manifesteeri, millist suhet sa soovid, siis selline suhe tuleb!”; „Armastus on kõikjal!”

Armastusest on saanud ka seksi sünonüüm, sest liites seksiõpetustele sõna ’ARMASTUS’, ei tundu see tegevus turunduslikus mõttes vulgaarne ja labane. Tehniliselt on see väärtus siiski kaheldav.

Need, kes näevad ja tunnetavad armastust kui sellist vanamoeliselt, pidades seda stabiilseks ja sügavaks, pühendunud tundeks mehe ja naise vahel, mis on aluseks konservatiivsele kooselule, peetakse tänapäeval kitsarinnalisuseks ja ei loetagi enam armastuseks. See on omandamine. Võib olla on ka minus mingi annus omandamisinstinkti, kuid oma suhetes ma pean truudust väga oluliseks aspektiks, et kujuneks usaldus, mis ongi ju armastuse alus.

Samas kuulsin alles hiljuti ühes spirituaalses saatesarjas, kus Tene Laul rääkis tingimusteta armastusest, et armastaja peab kõik midagi vastu soovimata ära andma. Et jõuda spirituaalses mõttes 5 D tasandile, tuleks tingimusteta armastada.

Vastuolu tekib juba ainuüksi selles, et kõik gurud, kes räägivad tingimusteta armastusest, kus tuleb ainult anda, midagi tagasi soovimata, soovivad selle uudise eest raha. Jumalannaks saamine maksab. Loomulikult peab iga inimene ka materiaalselt toime tulema, arveid maksma ja oma peret katma, kuid armastuse ja õnne saadikuid ja kogemusnõustajaid on tekkinud iga inimese kohta juba vähemalt kaks, kui mitte rohkem. „Õhu” müümine järjest rohkem kasvab ja maailm on maalitud suurte rahasummade kaudu Paradiisiks. Armastus ja Õnn on hea turundus saamaks sissetulekuid mittemillegi eest. Aga kus on siis inimesed, kui kõik jumalannadeks ja jumalateks hakkavad?

Minule meeldib olla vahel vaikuses üksinda, iseendaga, et mõelda omi mõtteid, tunnetada ennast ja selle kaudu ka armastada end. Ometi ei mõista ma seda, miks on vaja vaikuseretriite teha hingematva summa eest kuskil lõunamaa kuurordis karjakesi. Võiks ju üksinda minna metsavaikusesse, kuulatada looduse kohinat ja linnulaulu, istuda kännuotsas ja vaadata enda sisse. Ja seda täiesti tasuta! „Aga see pole see,” arvavad retriitide korraldajad väegurud.

Vaimseid õpetajaid, kes üha uusi ja uusi koosloomise praktikaid leiutavad, tuleb aina juurde, sest maailmas on armastuse puudus, see on lausa defitsiit. Samas luuakse kunstlikult illusioon, nagu oleks armastust kõikjal. Armastusest on saanud kaubaartikkel. Isegi Hiina „Aliexpress” ja „Alibaba” on müüma hakanud nii spirituaalseid, erootilisi, kui ka romantilisi vidinaid, et armastus kõikjal maailmas ikka õitseks. Õnneks küsivad need firmad väikseid summasid, sest masstoodanguna loodud tildo ei ole garantiiks, et naine oma õnne leiab. Imekombel pole veel Tinder tasuliseks läinud, kuid selle eest on tutvumiskohtingud enamasti lõppenud pettumustega. Pigem on see tasuta „lihaturg”, kus armastus on pakendatud klantspaberisse ja paki avamisel vaatab vastu tühi karp. Kui inimesed loovad endast kuvandi, kes nad tegelikult pole, siis lootust armastust leida on nullilähedane. Kõigil on mingid ootused, kuid samas pole endal midagi vastu pakkuda. Õnnegurud ütleks kohe, et polegi vaja oodata, tuleb vaid ise anda. Aga kuhu jääb siis tasakaal? Ilma tasakaaluta ei eksisteeri maailmas midagi. Paraku elame me materiaalses maailmas, kus ainult armastust ja õnne taga ajades me kõlgume küll pilvedel, kuid meie mateeria jääb kängu. Kes siis ainelisi väärtusi loob, kui kõik vaimseteks ja õnnecoachideks hakkavad?

Muretult pilvedele… Foto Jana Paulman

Paljud suhteeksperdid on oma suhetega puntras, aga võtavad raha selle eest, et teiste suhteid korda teha. Mõned sensitiivid ei näe omaenda suhte mõrasid ja karisid, kuid õpetavad, kuidas on õige elada. Mitmed õnnesaadikud ja seksigurud on ammu lahutatud ja juba mitmendal ringil, kuid teavad täpselt, mis on õnn, kuidas ja kustkohast seda leida võib. Osadel jumalannadel, kes laineharjalt armastust kuulutavad, on seljataga suhtesõltuvused ja mitmed kurvad mustrid. Ometi lendavad nad muretult pilvedele, sest koolitused on ju tasulised…

Aga mida peab see vaene, õnnetu Eesti mees või naine tegema, kui tal pole piisavalt raha, et omale õnne ja armastust osta? Kui kogu sissetulek läheb pangalaenude, pere toidulaua ja üüri maksmiseks, et vaevalt ots otsaga välja tulla? Kas temale siis tõelist armastust pole ette nähtud? Armastamise asemel peab ta kodus aru andma, kuhu kõik raha läinud on ja kas kuu lõpus ikka leiva peale võid osta saab. Õnn on tema jaoks see, kui lapsel on kõht täis ja tuba soe. Selleks peab ta võib olla pendeldama Soome vahet, perest eemal, et koju tulles oleks midagi pere jaoks kaasa võtta. Samas ei pruugi armastatud kaasa teda enam oodatagi. Lapsed on ammu võõrdunud ja raha on võtnud koha „troonil”, kus muidu peaks särama armastus. See on hind, mida peab Eesti inimene maksma oma õnne ja armastuse eest, millepärast sai ju pere loodud!

Õnn ja armastus on siiski kuskil olemas. Kus ta siis on? Armastus on igaühes meis sees ja elab oma elu. Armastus oled sa ise nii muutumises, kui stabiilsuses. Õnne tuleb leida enda seest. Mitte keegi teine ei saa kedagi õnnelikuks teha, kui ainult sina ise. Liikudes oma eesmärkide ja unistuste suunas, võttes riske ja olles julge, me saamegi tunda õnnehetki. Hetked on teemandid, mida lihvib vaid aeg. Võttes kinni oma õnnehetkedest, olgu see või viimane tegu, me tunnemegi lähedust jumalaga, ARMASTUSEGA. Elage hetkedes, sest homme võib olla viimane hommik. Õnneks on väga vähe vaja – see võib olla su viimane maasikas kuristiku serval, mille põhjas ootavad lõvid. See võib olla banaan, mis kukub puuotsast alla, kui pikutad palmipuu all. See võib olla ka hommikune suudlus kallimalt, kes esimesena su päeva tervitab … see võib olla mis iganes! Oska seda vaid märgata ja ära tunda! Ja selleks ei pea pennigi maksma.

Samal teemal:

VÄGIVALD – ELU KIBE MÕRUMANDEL

VABADUS TÄHENDAB VASTUTUST

VERI ON PAKSEM KUI VESI – TUNNE OMA JUURI!

TERVENEMINE ISEENDA KAUDU

EDUKAKS SÜDAME KAUDU

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga