TERVENEMINE ISEENDA KAUDU

Arvamus

Jana Paulman

Jana Paulman. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Mina olen raamatuid armastanud ja austanud juba lapsena, kuna see oli parim viis põgenemiseks väljastpoolt mind tulevate traumade eest – kiusamised koolis, vanemate kurjustamised ja riiud omavahel, käsud ja keelud, õpperaskused ja muud „suure maailma” ehmatused, nagu oktoobrilapseks ja pioneeriks astumine, millest uus kasvav põlvkond pole kuulnudki. Raamatud viisid mind fantaasiamaailma, kus tekkis OMA MAAILM.

Mida siis raamatutega teha? Foto: Jana Paulman

Mu vanaemal oli kahe seinajagu maast laeni raamatuid, mida ma algul mõõtsin aukartusega, sest tundus võimatu need kõik läbi lugeda. Seal oli klassikasarjadest „Maailm ja mõnda” kuni seiklusjuttudeni „Seiklusjutte maalt ja merelt”. Vanaema oli ostnud neid meeletus koguses koju, kuna tema ajaviide oli just raamatute lugemine. Võib olla saingi just temalt selle pisiku geenidega kaasa, kuid üüratu raamatukogu sai mulle juba lapsepõlves eesmärgiks: ÜKSKORD LOEN NAD KÕIK LÄBI.

Ütlesin kord väga tõsiselt oma emale, et mina ei abiellu kunagi. Ema vaatas mind mõtlikult ja uuris, miks ma sellise otsuse võtsin. Olin siis 11 aastane.

„Meie naabri Evega hakkame hoopis koos elama ja me loeme igal õhtul raamatuid. Kõik paksud raamatud loeme läbi,” rääkisin emale mõtlikult, tõsimeeli.

Märkasin, kuidas ema suunurk kerkis, silmad naersid lõbustatult ja ma ei saanud aru, mida ta mõtles. „Olgu nii,” vastas ta muiates. Tegelikult lugesin need kaks seinatäit kirjandust läbi juba teismelisena paari aastaga ja jäi veel puudugi. Lugesin vahel peaaegu hommikuni ja koolis, tundide ajal tukkusin kellegi klassikaaslase seljataga. Abielus olen olnud siiski juba kaks korda.

murekoht paljudele lapsevanematele, kes hoolivad lapse tervisest ja arengust

Praegused lapsed ja noored kahjuks raamatuid eriti ei loe, vaid põgenevad oma ahastuses hoopis mängudesse, sotsiaalmeediasse, või tarvitatakse narkootikume ja muid mõnuaineid. Lapsevanemad nende tegevusi kontrollida ja suunata ei saa, sest lapsed lähevad järjest osavamaks ja leidlikumaks, kuidas keelust hoolimata ekraanide ja nutiasjadega tegeleda saaks. Ja see on murekoht paljudele lapsevanematele, kes hoolivad lapse tervisest ja arengust. Raamatutest ei taha nad kuulda midagi!

Mida siis raamatutega teha? Kui ma oma raamatukapi avan, leian oma tänasest raamatukapist hoopis sarjadeviisi enesearengu, motivatsiooni ja eneseabi, või siis esoteerilisi ja majandusalaseid teoseid. Samuti leidub mitmeid psühholoogia- ja hingeabi raamatuid, naiselikkuse-mehelikkuse teemadel… Kuhu me jõudnud oleme? Mu raamatukapp räägib karjuvalt sellest, et hing vajab abi ja kellegagi rääkida pole! Sotsiaalmeedia ei aita, kui vaja enda tervendamist, teha endaga tööd. Psühholoogide ja sensitiivide vahet jooksmine nõuab paksu rahakotti, kuid eelkõige peaks raha ju minema pere heaks.

hingeabi ja enese leidmist vajab igaüks, et praeguse infotulvaga ja süsteemidega toime tulla

Välismaailma pidev surve inimestele paneb järjest ja järjest tootma eneseabi- ja motivatsioonikirjandust, sest hingeabi ja enese leidmist vajab igaüks, et praeguse infotulvaga ja süsteemidega toime tulla. Meeletutes kogustes ilmub üksteisevõidu kirjastustest uusi ja uusi õpikuid, juhendeid, käsiraamatuid, eneseabikirjandust, mõttemustrite muutmise manifeste…

Olen minagi vahepeal sellele karussellile astunud ja raamatupoes sattunud kimbatusse, et millist nüüd siis osta? See on nagu tableti võtmine peavalu puhul: hetkeks aitab, aga peavalu põhjust pole ikka teada saanud. Ja varsti valutab uuesti.

Kas tõesti on praegusel ajal inimesed nii katkised, et nad vajavad nagu järgmist doosi ikka uuesti ja uuesti – neid motiveerivaid üllitisi? Paraku just nii see on, see on nõiaring, lõks, millesse on enamik inimesi sattunud. Viimasel ajal kuulen ja loen kommentaare: „Maailm on hulluks läinud”; „Peatage rong, ma tahan maha minna”; „Manifesteerige, siis soovid täituvad”; „Teadlikkus teeb õnnelikuks”.

Eneseabi, motivatsiooni ja esoteerika, psühholoogia ja muu enesevaatluse kirjandus. Ja mida arvab Kõrri? Foto: Jana Paulman

Tegelikult polegi asi ainult raamatutes, mida pidevalt juurde vorbitakse. Vaadake ka sotsiaalmeediat! Facebook kubiseb gruppidest, lehtedest ja rühmitustest, kus „kanaldatakse” energiaid, kutsutakse vaikuse retriitidele, väekoolitustele, ekstaatilistele tantsuõhtutele, tantra- ja seksikoolitustele, kristalle ja pendleid, kuulikesi ja tarokaarte ostma, sest ilma nendeta on elu täitsa pekkis! Meie elu ripub juuksekarva otsas, kui me omale pendlit, kristalle või tarokaarte ei soeta. Ja põhiliseks soovituseks on olla positiivne, isegi, kui hing karjub abi järele, manifesteerida ja soovida, küll siis universum aitab ja kuulda võtab. Soovid täituvad kui imeväel! Lubadusi tuleb varrukast! Aga kõik maksab ja samas ei mõista ma seda, kuidas Eesti rahvast sai üleöö Walpurgi nõidade paraad? Kus need nõiad varem olid? Täpselt sama palju hakkab tekkima seksi- ja tantragurusid. Rääkimata seemendusspetsialiste, kes Eesti rahva iivet tõstma hakkavad. Soomes tehakse PRIDE-paraade, me võiks Eestis korraldada nõidade paraadi.

uurides iseendas oma esivanemate tegusid, otsuseid ja valikuid, mis meie elu mõjutavad, paneb selline analüüs ja rännak enda sisekosmosesse asju elus ümber vaatama

Põlvkondadekaupa inimesi on üles kasvatatud, kes ei teadnud kristallidest siiani midagi. Neid lihtsalt kasvatati vastavalt selle ajastu tavadele. Muidugi tekkisid meie esivanematel lapsi kasvatades omad probleemid ja süsteemid, oma peredünaamika, mis mingis olukorras võisid lapsi traumeerida ja sellest arenes edasi põlvkonniti mingi traumade jada, mida me praegu peame oma elus lahendama. Sellest on rääkinud nii Ants Rootslane, kui ka mitmed teised konstellatsiooni terapeudid.

Ja nüüd ma jõudsingi konstellatsioonini. See on kahtlemata huvitav, et uurides iseendas oma esivanemate tegusid, otsuseid ja valikuid, mis meie elu mõjutavad, paneb selline analüüs ja rännak enda sisekosmosesse asju elus ümber vaatama ja lausa „üle kirjutama”. Inimesed lubavad ja julgevad lasta ennast hüpnotiseerida, enda sisse vaadata ja ka ennast kodeerida… Parema elu ja parema iseenda versiooni nimel. Samas pole ju kindel, kas tulemus on ikka see, mida oodatakse, või hoopis hullem – minnakse veel rohkem sassi ja puntrasse iseendaga, sest kas sellest väljub ikka SEE inimene?

Jah, ma tunnistan, et olen ka mina selle virrvarri sisse ära uppunud ja ei tea enam, kes räägib tõde ja kes on lihtsalt hea ärinišši leidnud. Ja minu meelest ongi esoteerika ja eneseabi muutunud lihtsalt äriks. Mõni agaram vaimne guru saab inimeste hingehädade pealt isegi miljonäriks. Kuigi ka mina olen õppinud Reiki meistriks, ei rutta ma enne suuri masse tervendama, kui iseennast pole täielikult terveks saanud. See pole minu jaoks äri ega amet, vaid võimalus, kui kellelgi minu abi peaks vaja minema.

Et endaga rahu leida ja ennast hingeliselt tervendada, ei ole vaja tegelikult väga palju.

Ma kirjutasin oma hinge vabaks

Ka mina olen olnud hingelt katkine ja olen sellest avameelselt kirjutanud ka oma raamatus „Kui naine armastab meest, Avameelsed kirjad mehele”. Isegi seda raamatut kirjutades ja avaldades ma polnud päriselt terve. Mu hing ihkas väljapääsu ja ma sain selle. Kuidas see õnnestus? Õnnestuski kirjutades. Ma kirjutasin oma hinge vabaks. Kirjutasin kõigest, mis minuga oli juhtunud ja mis mind painas. Kirjutasin ka sellest, mis oli sügaval sees – ARMASTUSEST. Nii head, kui halvad kogemused, mida endast välja kirjutasin, andsid rohelise tee tervenemisele. Korrapealt see tervenemine muidugi peale raamatu ilmumist ei juhtunud. Pidin veel ennast tervendama, endaga tööd tegema, sest hing on nagu sibul, mida koorid kiht-kihilt ja lõpuks tuleb sealt välja süda.

Selleks, et täielikult terveneda, peaks kõigepealt endale andeks andma, et oled üldse halbu valikuid teinud ja oma ebakindlusega ämbrist ämbrisse kolistanud, mitte midagi sellest olukorrast õppimata.

Lisaks oma kogemuste põhjal soovitan hakata endale elama: tegema endale meeldivaid asju, otsuseid ja valikuid, mis sind õnnelikuks teevad. Toetama oma andeid ja sisetundest tulenevaid soove. Julgema unistada ja julgema teha need unistused teoks. Jaa, lähedased, lapsed ja pere on ka väga tähtsad, sest nemad on su tagala ja nende toetamisest ja armastamisest sõltub omakorda nende tulevik ja elu, kuid kui sa tervendad kõigepealt ennast, siis oled võimeline tegema seda ka kogu perega.

Kõrri, parim stressipall. Foto: Jana Paulman

Pereliikmete hulka võiks kuuluda ka lemmikloom, sest loomad annavad vahetult tingimusteta armastuse energiat, mis sind omakorda tervendab. Koduloomadelt on võimalik õppida lihtsat armastust. Minu Vene toy terjer Kõrri on mulle seda imeliselt tõestanud, sest paremat stressipalli, kui on koer, pole lihtsalt olemas! Ta võtab sekunditega ära kogu su stressi ja pinged, sest tema lihtne armastus annab jõudu.

Lõpuks soovitan olla lihtsalt vahel vaikuses. Kuulata enda mõtteid, oma südame tuksumist, enda hingamist, oma keha. See ongi ju tervik: keha, hing ja mõtted. Vii nad ühte rütmi ja kooskõlla. Mediteeri. Tantsi ja naerata, siis maailm naeratab ka sulle!

Samal teemal:

EDUKAKS SÜDAME KAUDU

SADA AASTAT ARMASTUST EHK MINU VANAEMA LUGU

EMANA NUTIKESKSES LÕKSUS EHK KIRI EMADEPÄEVAKS

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga