FACEBOOK – MEIE ELU KATEDRAAL

Jana Paulman

Arvamus

Jana Paulman. Foto: Urmas Saard / Külauudised

September algas Eestis uue kampaaniaga: alkoholivaba kuu. Kuna maailmas ruulib iga uue kampaania loomisega ka massipsühhoos, siis kuu aega tervet massi inimesi alkoholist eemale hoida on lausa käkitegu. Massipsühhoosiga on mindud isegi karjakesi metsa prügi korjama.

Inimene on samamoodi karjaloom, nagu ka hunt metsas. Kui keegi tuleb piisavalt veenva üleskutsega lagedale ja paar liidrit selle omaks võtavad, tuleb neile järgi terve armee. Nii suutis ka Mooses läbi mere viia egiptlased tõotatud maale, rääkides inimestele, et jumal juhib teda ja ta teab, kuhu ta nad viib. Nii on ka alati lõviosa inimesi läinud kaasa kõigega, mida juhid ja „jupijumalad” neile ette söödavad.

Veel paar põlvkonda tagasi juhtis inimesi kirik. Usk kirikusse ja jumalasse oli niivõrd tugev, et kui mõni pühapäev kirikus käimata jäi, siis paljudel tekkisid lausa südametunnistuse piinad ja kardeti jumala karistust. Kirik loodigi selleks, et inimesi kontrolli all hoida ja panna usukaudu kirikut kummardama.

Nüüd, kui jumalasse ja kirikusse usutakse palju vähem, on tekkinud asemele uued masside kontrollimise meetodid. Paraku inimesed isegi ei saa aru, kui kõvasti nad sellega end sidunud on. See on nagu ämblikuvõrk, kuhu sisse langedes oled kõrini seotud. Olen ka mina sellesse võrku langenud ja sealt välja tulemine nõuab väga suuri jõupingutusi. Millisest „kirikust” käib jutt? Selleks „kirikuks” on Facebook. See sotsiaalmeedia „võrk” nimega Facebook on saanud uueks religiooni kantsiks. Facebook on nagu riik riigis, kuigi inimesed selle sees on tulnud kokku üle maailma. Facebook on nagu ülemaailmne ühisvangla, kust väljapääsuks ja põgenemiseks pead mõtlema välja midagi veel võimsamat. See on nagu vanglakaterdraal, kus käid küll lunastust saamas, kuid puhtaks ikkagi ei saa, sest Facebook kubiseb räpastest ja kurjadest mõtetest, negatiivsetest inimestest ja varjatud salasepitsustest.

„Kui sind pole Facebookis, siis sind pole olemaski!” on juba ammu välja kuulutatud loosung. Facebook on enamike inimeste kohtumispaik, milleta elu tundub tühi ja mõttetu. Pole vahet, kas sa oled tavaline lihtne hauakaevaja või hoopis kõrgele tõusnud spirituaalne Kõrgem Mina, keskuseks, kus kohtutakse ja sõbraks saadakse, on ikka Facebook. Paljudel on tekkinud ettekujutus, justkui Facebookist on võimalik leida ka armastust. See on ka põhjuseks, miks inimesed ennast ja oma andmeid, fotosid ja kogu elu terve ilma ette laotavad. Vahet pole, millises seisundis sa oled oma igapäeva elus, maailmale võid näidata oma pühapäeva-nägu ja kogu maailm tunnustab sind! Kõik on Facebookis justkui võrdsed ja see on peibutav.

Lübecki Maarja kiriku “Surmatants” (hävis pommirünnakus 1942. a)

Kunagi, väga ammu, 90-ndatel, kui Facebooki polnud olemaski, meeldis mul käia Niguliste kirikus orelimuusikat kuulamas. Bernt Notke seinamaal „Surmatants”, mida ma Bachi kuulates Nigulistes uurisin, rääkis sellest, kuidas kuningad ja muud ülikud olid Surma palge ees sama võrdsed, nagu vaesed kerjused ja talupojad. Kellelgi polnud pääsu, ega läinud kergemini või paremini. Surm oma terava vikatiga niitis kõiki ühtviisi.

Sama juhtus ka koroona-pandeemia ajal – polnud vahet, kes sa olid, või kui palju sul oli raha või kuulsust, haigus laastas valimatult.

Praegu on aga Facebooki-hullusega sama asi juhtunud. Inimesed on sellest teinud endale Meka ja pole mingit vahet, kes sa oled, kui palju on sul raha või positsiooni või kas üldse on, sa kuulud Facebooki ja kõik on su sõbrad. Sõbrakutseid saadavad ka need, kes sulle heameelega noa selga lööks või kõik su kontod pilgeni tühjaks tõmbaks. Sõbrad on nagu usuvennad, kellel on pühaduse oreool pea kohal ja pilk paluvalt taevapoole, kui oma patte kahetsevad, kuid samal ajal on indulgents taskus juba järgmiste nurjatuste tegemiseks.

Kärt Kase “Miks petetakse?” Foto: Jana Paulman

Inimeste päevad ja ööd mööduvad Facebookis ja sellest on saanud tähtsaim „armuke”, kui oma kaaslane voodis. Facebookist on saanud ka uus petmisvorm, sest küberkallimaid on kergem varjatult „seksida”, kui reaalseid partnereid. Ameerika psühholoogid tegid uuringukäigus selgeks, et Facebookis truuduse murdjatel on tihti suhtlemisraskusi, lähedusega seotud probleemid, keskeakriis või internetisõltuvus. Netisuhted on kergesti kättesaadavad, võimaldavad salaja tegutsemist ja on odav lahendus, et põgeneda püsisuhtest. See võib olla nii emotsionaalne, kui ka seksuaalne, kuid põhipoint on emotsionaalse läheduse otsimine. Inimesed on Facebookis kaotanud reaalsustaju, sest sõnumite kaudu flirtides tunnevad nad samu emotsioone ja tundeid, kui reaalsel kohtumisel potensiaalse armukesega. Samuti tunnevad petetud kaaslased, et Facebooki kaudu chattinud kaasa on samavõrd truudust murdnud, nagu oleks seda tehtud reaalselt võõraga seksimisel. Milles seisneb Facebooki-petmine? Kärt Kase kirjutab oma raamatus „Milleks petetakse?” Facebooki-petmise lahti lühidalt nii: „Need paarid, keda ühiskonnas peetakse õnnelikeks, võivad Facebookis teistega emotsionaalse või seksuaalse tooniga vestlusi pidada ja seda puhtalt ajaveetmise motiividel.” See olevat odav, ligipääsetav ja anonüümsust tagav meetod üleaisa löömiseks. Palju mängivad Facebookis kedagi teist, pole isegi kindel, et flirtijal on õige nimi. Identiteedivarastele on Facebook lausa Paradiis.

Kuna paljud inimesed on väga üksikud eeskätt just hingelt, sest neid ei mõisteta ja sisemine ebakindlus on teinud nad haavatavaks, siis langetakse väga tihti just Facebookis manipuleerivate hurmurite ja sireenide küüsi, kes osavalt seda hetkenõrkust kaarna kombel ära kasutavad. Nii antakse vabatahtlikult ära oma viimased säästud, et uut Facebooki-sõpra päästa ja tema perekonda hädas aidata. Lõpuks jäävad vaid tühjad pihud ja tühi hing, rahakotist rääkimata, sest küberpätt on su rahadega ammu Tais puhkamas ja naerab pihku järjekordse tola pärast. Ja nii süstemaatiliselt. Temal on skeem valmis järgmise ohvri leidmiseks ja sinu nimi ammu unustatud.

Facebook on nagu suur pirukas, mida tükeldades jätkub küll kõigile, kuid kavalamad saavad magusama ja suurema tüki ning rumalamad vaid järelejäänud puru.

Muidugi on Facebookil ka häid külgi – näiteks äride reklaamimiseks või oma kauba müümiseks ja turundamiseks on see suurepärane võimalus, sest potensiaalsed kliendid istuvad teisel pool otsas ja loevad sinu spämme, kui viitsivad. Nii olen minagi paljusid ärikliente ja ka lõpuks oma lugejaid just Facebookist korjanud. Ei saa minagi ilma Facebookita! Ma tõusen hommikul ja peale tualetis käimist avan Facebooki, et kohvi kõrvale veidi uudiseid lugeda.

Oi, laik tuli! Oi, mitu laikki! Päev on kohe nagu korda läinud! Adrenaliin voolab verre, tuju tõuseb ja õnnehormoonid möllavad! See on nagu narkodoos, milleta enam ühtki päeva ei möödu. See on nagu alkohol, mis verre tungides tekitab peas surina ja paneb põsed õhetama. Facebooook!!!

Fotokollaaž: Jana Paulman

Keegi kirjutab: „Tere hommikust! Kuidas päev algas? Kuidas öö möödus? Mis teed? Kas oli tore päev?” Oi, see on Gerard Butler, kes kirjutab!!! Hmh! Miks ta just mulle kirjutab? Minu lemmik näitleja kirjutab just mulle? On see ikka tõsi? Aga miks ta Kongost kirjutab? Kas filmivõtted on Kongos? Google näitab hoopis, et ta oli just pool tundi tagasi Morganiga (elukaaslane) hoopis New Yorgis. Ja millegipärast on ka paar inglise keelset sõna kirjutatud valesti. Kas Butleril on üldse niipalju aega, et minuga chattida? MINUGA olevat! Huvitav!?

Me elame illusioonidemaailmas. Ka kirik on inimese üles ehitatud illusioon jumala suurusest. Et inimestel oleks aukartus kiriku ees ja selle kaudu oleks võimalik inimeste hingedega manipuleerida. Sama süsteemi on loonud ka Zukermann oma Facebookile. See on selleks, et inimesed ja nende raha koonduks ainult ühte kohta : FACEBOOKI KATEDRAALI. Kõik me kummardame seda altarit ja mitte ainult pühapäeval, vaid 24/7 igapäev. Kas see ongi meie ELU? Kas Facebook on meid alla neelanud?

Mis oleks, kui korraldaks üleriikliku Facebooki-vaba kuu? Nagu nüüd septembris alkovaba kuu. Kas rahvas tuleks selle hullusega kaasa? Miks hullusega? Aga sellepärast, et Facebooki-elu on ju nüüd uus normaalsus.

Inimestele meeldivad massiüritused. Kui korraldaksime Facebooki-vastase meeleavalduse, huvitav, kui palju inimesi kohale tuleks? Ma arvan, et null, sest Facebooki-kultus on hõivanud kõik meie meeled. Aga maailm muutuks selles paremaks, kui Facebooki asemel hakkaksime rohkem käima looduses või loeksime rohkem raamatuid. Veedaksime kvaliteetaega rohkem oma lähedaste seltsis ja hoiaksime õhu puhtamana arvuti- ja nutitelefoni kiirgusest. Maailm võidaks sellega tohutuid ressursse! Alles jääksid terved perekonnad, loodus oleks hoitud ja inimesed saaksid palju targemateks. See oleks mõtlemisekoht kampaaniate korraldajatele.

Kas meie enesehinnang langeks poolevõrra, kui laigid jäävad saamata ja kuulsused meile enam ei kirjuta? Kas pooled sõbrad hakkavad meie ümbert kaduma, kui nad meie rohelist täpikest enam sõpraderivis ei näe? Kas meie tegevused jäävad märkamatuks, kui spämme enam pildile ei ilmu? Kas maailmas tuleb apokalüpsis, kui Facebook ära kaob?

Neid küsimusi võiksite igaüks endale igapäev esitada enne, kui hommikukohvi juurde Facebooki avate. Ja siis jooge rahulikult kohvi edasi, ning lugege hoopis kasvõi Külauudiseid!

Samal teemal:

ARMASTUSE JA ÕNNE MAALETOOJAD – MILLINE ON HIND?

VÄGIVALD – ELU KIBE MÕRUMANDEL

VABADUS TÄHENDAB VASTUTUST

VERI ON PAKSEM KUI VESI – TUNNE OMA JUURI!

TERVENEMINE ISEENDA KAUDU

  EDUKAKS SÜDAME KAUDU

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga