Sain näha selle aasta sügisräime suurhetke, kui räimevõrgud olid paksult räime täis ja Kihnu tublid mehed jaksasid seda püüki veel tegemas käia.
Kaluri päev algab varajasest hommiktunnist palju varem ja tööpäev võib kesta ettearvamatult pikalt. Kui Rannametsa talus elav Valdo Palu, harrastuskalurid Pille Tuvik ja Arne Saluste Kihnu sadamasse jõudsid, seisid Tõnni talu Tõnis Köster ja Uustalu Jaanus Kott juba väljasõidu ootel. Astusin viimasena paati. Aega viitmata käivitas Valdo kakuamipaadi mootori ja alus päästeti köidikutest valla. Kell näitas 4:45. Suur valgustus kustutati, põlema jäi üksnes kaptenisilla kohal olev tuluke. Merepind läikis tavatult peaaegu peegelsiledana ja lainetust tekitasid üksnes sõukruvi pöörded. Sadama akvatooriumilt väljumisel pöördus paat paremale ja liikus enamvähem paralleelselt saare rannikuga Kihnu lõunatipu suunal. Eemal vilkusid meremärgid ja üle parema poordi vaadates võis näha rannikuudu kohal hõljuvat Kihnu saare tumedat viirgu, aga pisut pead laeva ahtri suunda pöörates ka vaevu aimatavat päikese kuma. Päikese tõusuni oli jäänud veel veidi alla paari tunni.
