Tartu ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli uue õppeaasta eilsel avapäeval kõneles Strand SPA & Konverentsihotelli Jurmala saali kogunenud üle pooletuhandele inimesele Vahur Kersna teemal “Mis on elus tähtis?” ja esitles oma raamatut „Ei jäta elamata“.
„Ma tahan, et see oleks vestlus, kui vähegi võimalik. Kui teil on küsimusi, siis andke julgelt tulla,“ andis Kersna kohe oma esinemise alguses teada võimalusest kujundada tunni pikkune kohtumine vestluse laadseks mõtetevahetuseks. Kuna kohtadelt räägiti valdavalt ilma mikrofoni kasutamata, siis jäid suure ruumi tõttu küsimuste täpsed sõnastused kuulmata või kostus üksnes aimatav mõte. Aga kõik küsimused said siiski selge vastuse ja alljärgnevad mäkmed vahendavad teatava subjektiivse valiku põhjal tuntud teleajakirjaniku mõtteid, arvamusi ning seisukoht.
„Kogu minu eelnev elu oli ettevalmistus selleks, et see raamat sünniks. Palun lehvitage mulle, kes on seda raamatut juba lugenud. Jaa, tubli pool saali. Minult on küsitud, kas selle kirjutamine oli teraapia? Ei olnud. Ma ei kirjutanud endale. Kirjutasin selle raamatu kõigile neile, kes ühel päeval satuvad oma elus kuristiku äärele. Kui mina seal ühel päeval seisin, siis ma tahtsin taeva avanemist. Soovisin, et peaingel ulataks mulle selle raamatu. Aga taevas ei avanenud ja keegi mulle seda raamatut ei andnud. See on keerulisest olukorrast välja tuleku lugu.
Tahan meelde tuletada, kuidas raamat sündis. See on müstiline kogemus. Ma ei ole näinud kummitusi. Tegin kunagi UFO saateid, aga ükski roheline olend ei ole minuga ühendust võtnud. Kõik juhtus 2 aastat tagasi haiglas, kui olin veel üks kord välja tulnud võrdlemisi keerulisest olukorrast. Juba oli päris hea olla. Oli öö, paistis täiskuu, ootasin uinumist. Mind ümbritses vaikus. Selles vaikuses kuulsin, et korraga keegi räägib minuga. Hääl oli täiesti emotsioonitu, kergelt metalne. Ta ütles mulle ainult ühe lause: sa pead kirjutama raamatu. Ehmatasin esmalt ära. Nüüd see ongi käes. Nüüd ma lähen hulluks. On see tablettidest, keemiast? Järgmisena ütleb hääl võibolla, et mine pane maja põlema. Aga ta ei öelnud seda.
[pullquote]Mõtlesin, kui nüüd saaks mälupulga kõrva taha panna, oleks raamat valmis.[/pullquote]Ma hakkasin mõttes vastu vaidlema: ei, ei, olen juba oma raamatu ära kirjutanud. See ilmus 3 aastat tagasi. Panin elulooraamatussse “7×7″ kõik sisse, mis mul öelda oli. Ja siis hakkas tulema, nagu jämedast torust, selle raamatu peatükke. Tuli ja tuli: miks on seda vaja, kuidas peab see olema, kellele on seda tarvis ja ikka peatükkide kaupa teksti. Kuulasin, vaatasin. Ma küll ei kuulnud verbaalselt, aga tunnetasin selle tulekut ajudesse. Mõtlesin, kui nüüd saaks mälupulga kõrva taha panna, oleks raamat valmis. See kõik kestis umbes poolteist minutit. Siis saabus vaikus. Ma küsisin, kas tuleb veel midagi, võibolla teine raamat ka? Aga ei: vaikus, vaikus. Jäin magama ja hommikul ärkasin kell 7, istusin arvuti taha kirjutama. Kirjutasin 14 tundi päevas. Ei olnud vaja midagi välja mõelda või imeda. Kahe nädala pärast oli valmis, jätsin selle seisma. Võtsin kahe nädala pärast uuesti ette. Kirjutasin ümber. Jätsin jälle seisma, võtsin jälle uuesti ette ja kirjutasin läbi. Ja niimoodi poolteist aastat järjepanu. Üha parandades, üha laiendades, lihvides. Sest kui asi on väärt tegemist, siis on see ka väärt hästi tegemist. Tahtsin, et raamat oleks selline, millepärast poleks mul piinlik seda riiulilt võtta ka aastakümnete pärast. Et see oleks parim, mida ma sel hetkel suutsin endast välja anda.
Lugu on selles, et see raamat ei olnud mulle. Selle kirjutamine oli mulle antud ülesanne. Lõpuks olin ma teinud midagi sellist, mis inimestele tõeliselt vajalik on. Kõige suurema rõõmu ja rahulduse sellest elust saad sa teiste inimeste heaks toimetades. Võibolla oli see minu elu ülesanne. See oli selle Kersna lugu, keda me oleme kõik need aastad tundnud ja võibolla isegi usaldanud.
Ma olen jõudnud oma elus sellisesse etappi, kus ma ei solvu ega vihastu. Proovige ka ise seda. Te näete, kui palju on siis elu päikselisem ja kui palju te ennast selliselt säästate. Inimesed, kes ei ole raskusi läbi elanud, võibolla olen ülekohtune, aga mulle tundub, et nad on pinnapealsemad.
Suur harmooniaseadus nõuab, et me oleksime õnnelikud.
[pullquote]Tänaval on klapid peas, sest ei suudeta püsida vaikuses. Jaan Tätte viimane raamat kirjutab vaikusest.[/pullquote]Vaikus on järjest haruldasem varandus meie elus. Tänaval on klapid peas, sest ei suudeta püsida vaikuses. Jaan Tätte viimane raamat kirjutab vaikusest. Fred Jüssi on rääkinud aastaid vaikusest, kui kõige suuremast inspiratsiooniallikast. Vaikuses tulevad vastused. Aga otsused tuleb lõppude lõpuks teil endil siiski langetada. Kuna me oleme inimestena väga erinevad, siis valmis retsepte ei ole.
Ma usun märkidesse, mis meile antakse ja kuulan neid. See on üks osa müstilisest saatusest, mis võtab sinuga ühendust, et saada toetust ja juhatust edasi minekuks. Neid märke võiks ju jälgida, aga ka mitte ülearu palju. Sinu mõttejõud paneb asju juhtuma. Paluge siiralt ja vaadake, kas asjad lähevad korda. Lotovõitu ärge paluge, see on jabur. Paluda tuleb tähtsaid ja olulisi asju. Usun, et saate kohati päris üllatavate tulemuste osaliseks.
Ma ei ole mitte kunagi teinud midagi raha pärast. Ma olen olnud televisioonis üks väga vähestest inimestest, kes on teinud just täpselt selliseid saateid, nagu olen ise tahtnud. Mitte keegi ei ole mulle kunagi öelnud, et tee seda või teist. See on suur vabadus.
Meil on Eestis 400 kirjanikku, kes iga päev kirjutab raamatuid. Mina ei ole kirjanik. Seesama raamat oli aasta kõige müüdum raamat Eestis, kõigi nende päris kirjanike ees. Nii oli ka esimese raamatuga. Oli aasta kõige loetum raamat Eesti raamatukogudes. Kes ikka oma saba kergitab, kui ise ei kergita.
[pullquote]Ükski raha, ükskõik kui suur, ei sunni mind kunagi midagi tegema, midagi ütlema või ütlemata jätma.[/pullquote]Ma olen kogu elu rääkinud seda, mida mõtlen ja tahan sellega minna lõpuni. Hea näide on Mart Kadastikust. Mart müüs võibolla Postimehe valedesse kätesse. See ei ole ajakirjanduslikult mõtlevate ja südametunnistusega inimeste käes. See on tema hinnangul väga kalkide äriinimeste kätes. Müügitehingul tahtsid uued omanikud panna lepingusse lause, et kui Mart on raha kätte saanud, siis ei tohi ta Postimehe teemal enam avalikult sõna võtta, mitte midagi rääkida sellest. Mart vastas, et müüb küll ajalehte, aga ei müü südametunnistust ja õigust välja öelda seda, mida mõtleb. Nii on ka minuga. Ükski raha, ükskõik kui suur, ei sunni mind kunagi midagi tegema, midagi ütlema või ütlemata jätma. Teate, kui hea on niimoodi elada. Ma ei ela küll lossis, aga elan seal, kus mulle meeldib. Ma sõidan autoga ja ma ei ole näljas, vihm ei kuku mulle peale. Sellest mulle piisab. Ma ei taha kõiki maailma asju saada.
Kedagi ei ole saadetud siia maailma ilma mõtte ja ülesandeta. Kes seda kõike korraldab ja vastutab, ei tea, ei tea, ei tea. Aga jätke mulle see usk, et see niimoodi on. Ilma selleta oleks mul raske edasi elada.
Ei ole südamlikumat ja paremat inimest, kui hea venelane. Isegi Magadan, mis on ikka üks päris kole koht. Loomulikult on ka igasuguseid kaabakaid. Samamoodi ka eestlaste hulgas. Eestlased on eestlased. Tuleb võtta sellistena nagu nad on. Aga ma olen näinud saateid tehes säravaid silmi ja ustavaid inimesi, kes on mind inspireerinud väga tugevasti. Ma olen käinud umbes 60 riigis, olen näinud väga palju erinevaid inimesi. Näinud väga hästi elavaid inimesi ja neegrilapsi, kes elavad savist onnides ja on samuti nii uskumatult rõõmsad.
Kui te küsite, kus on see koht, kuhu ma tahaksin tagasi minna, siis see on kodu.“
Urmas Saard