Pühapäeval, 17. märtsil kella 11-16ni saab Setomaal tähistada maaselitsa ehk vastlaid Setomaa moodi. Kuus omanäolist kogukonda – Lüübnitsas, Mikitamäel, Värskas, Saaboldas, Uusvadal ja Obinitsas – ootavad külalisi, et nendega koos vanade tavade kohaselt lõbutseda ja pidupäeva toite süüa enne suure, seitsmenädalase paastu algust.
Loe edasi: POOL TOSINAT KOGUKONDA OOTAVAD PÜHAPÄEVAL MASELITSA TÄHISTAMA
Arvamus
Riina Solman, riigihalduse minister
„Usutavasti jooksevad valgeis riideis kadrisandid praegu ukselt uksele, laulavad ja küsivad maiustusi. Kui olin laps, käisin koos õe, ema ja tädiga tihti kadrit jooksmas. Kombestik on pärit meie rahvapärimusest ja leidsin toreda lingi traditsioonide au sees hoidmisest Sindi näiteringi laste näitel, kes Eesti Folkloorinõukogu ja Rahvakultuuri keskuse aktsiooniga “Hakkame santima!” seda toredat pärimust elus hoiavad,” kirjutab riigihalduse minister Riina Solman sotsiaalmeedia postituses.
Loe edasi: RIINA SOLMAN: HAGIOGRAAFIATE JÄRGI OLNUD KATARIINA ILUS JA TARK NEIU
Ajad on sandid. See tähendab, et mardid ja kadrid peavad sanditama samuti vastutustundlikult. Õnneks selleks võimalusi jagub! Siin on teile Eesti Folkloorinõukogu poolt soovitusi ohutuks santimiseks.
Loe edasi: SEITSE NÕUANNET OHUTUKS SANTIMISEKS
Täna on hingedepäev, eile oli pühakute päev ja hingekuu viimasel päeval halloween. Miks nii?
Loe edasi: TÄNAPÄEVAL SÜÜDATAKSE HINGEDEPÄEVAL KÜÜNLAD. AGA VAREM?
Eesti rahvakalendri üks tuntumaid tähtpäevi on vastlad, mida tähistatakse tänaseni pea igas Eestimaa kodus. 4. märtsil pakub maanteemuuseum sel puhul eriprogrammi, kuhu on oodatud eelkõige lasteaia- ja algkooligrupid.
Programmi käigus tuletatakse meelde vastlapäeva kombestikku, tehakse vastavalt ilmale saani- või vankrisõitu ning lastakse kelgumäel või kaldteel vastlaliugu. Päeva võtab kokku laste ja näitlejate ühine jutuvestmine Teemajas, kus Marko Mäesaar (Teatribuss) ning Kristo Toots (Miksteater) teatrietenduse võtmes loevad ja loovad lugusid sellest, kuidas kunagi reisiti, millised olid sõiduvahendid ning tollased teeolud. Kitarril saadab Andres Vago.
Vastlapäevale kohasena täidab kõhtu mõnus vahukoorene kukkel ja soe tee. Programmis osalemiseks vajalik eelnev registreerumine. Grupi suurus kuni 25 in. Kaasa võtta kelk liu laskmiseks.
Programmitasu: 3€ lasteaialaps, 4€ õpilane, 6€ täiskasvanu
Info ja registreerimine tel 5117440 või neidi.ulst@mnt.ee
Reede, 17. südakuul oli Maavalla kalendris taliharjapäev. Taliharja öösel murtakse talve selgroog pooleks. Rahvakalendris on taliharjapäev talve keskpaiga peamisi tähistajaid ja jõuluaja lõpetaja. Muiste pidi sellel ajal poole peal olema loomade toit. Karu pöörab teise külge ja hakkab teist käppa imema. Päeva päevatee on jõulust saati läinud kukesammu võrra pikemaks. Aeg läheb kevade poole.
Rahvakalender tunneb taliharjapäeva ka kesktalvepäeva, jõuluemapäeva, tsiapäiva, sianäü pühä, tõurapäeva, tõbepäeva, seaninapäeva ja meeste püha nime all. Nimed nagu tõnisepäev, tõnissapäev, tenüspäiv, tinnüspääv jts on ilmselt arenenud katoliikliku kirikukalendri Antoniusest. Sarnast nime kannab aga ka meie koduhaldjas Tõnn.
Taliharjapäeval on peetud tõnni ehk koduhaldja annivaka püha. Kuigi tõnni vaka tava oli viimati kõige tugevam Vändra kandis, on seda peetud pea kogu maal. Tõnni peetakse üldiselt koduhaldjaks, kuid võimatu pole seegi, et tõnn on lihtsalt vana tava, millest visalt kinni peetakse. Loe edasi: Talihari – meeste püha
Pühapäeval, 29. septembril kell 11 tähistatakse Vapramäel mihklipäeva.
Vanarahvatarkus ütleb, et kui mihklipäeval on puud lehes, siis maarjapäeval on lumi maas.
Huvilisi oodatakse tähistama mihklipäeva metsas ja Vapramäe loodusmajas.
Vaatluse all on mets talve ootel, ürituselt ei puudu ennustamine, kombestik ja tõekspidamised. Aga ka rahvamängud ja väike amps.
Vapramäe loodusmaja juures tuleks olla kell 11. Sügisilma saab trotsida sooja ja mugava riietusega. Mihklipäeva viib läbi VVV SA retkejuht Mare Linnamägi.
Värvime looduslike vahenditega mune, korraldame kaunima pühademuna konkursi ja munakoksimise võistluse, meisterdame kartulist lihavõttejäneseid ja punume paelu. Kell 12 algab linnuvaatluspäeva jalutuskäik. Kell 15 algab Sutlepa kabelis I ülestõusmispüha jumalateenistus, teenib õpetaja Toomas Paul. Müügil on valik kauneid pühadepostkaarte 1930ndate aastate stiilis, kaarte saab kohe ka posti panna. Ürituse täpse kava leiab muuseumiveebist www.evm.ee.
* Lihavõttest algas Lõuna-Eestis kevadine kiigeaeg, ning muuseumi külakiiged kutsuvad lahkesti kiikuma. Ole ettevaatlik ja järgi täpselt kiigel antud juhiseid!
* 5.-7. aprillil saab Härjapea talus näha leivategu! Värsket isetehtud rukkileiba saab kaasa osta Kolu kõrtsist.
* Kuie kooli haridusprogramm: 2-4 klassidele 15.–19. aprillini „Muuseumitund taluperest“, kus kehastume talupere liikmeteks – peremeheks, sulaseks, perenaiseks, lapseks või hoopiski saunikuks ning saame endale ka uue nime ja vanuse. Nagu töökale perele kohane, teeme erinevaid talutöid – saeme puid, teritame nuge, teeme võid, koorime kartuleid ja palju muud. Lisainfo: www.evm.ee, registreerumine: kuiekool@evm.ee; tel 6549 126. Broneeringuid saab teha ka koolilõpu- jt programmidele! Loe edasi: Lihavõtetest ja jürikuu tegemistest Vabaõhumuuseumis
Riigikantselei tellimusel on valminud Rahvakalendri nutirakendus, mis muudab tähtpäevade tähistamise meeldejäävaks ja lihtsaks.
Rahvakalendri rakenduses on iga tähtpäeva kohta võimalik avada kalendriaken, mis jagab muu hariva informatsiooni hulgas nii kasulikke näpunäiteid, kuidas vanarahva kommetest tänapäeval rõõmu tunda, kui ka põnevaid soovitusi, mida tähistamise tarbeks ette võtta.
„Rahvakalendri rakendus tuletab meelde, et eestlastel jagub pööripäevade vahele piisavalt palju põhjuseid tähistamiseks ning paneb võrdse elevusega ootama nii riiklike tähtpäevi kui rahvakalendri sündmusi,“ sõnas Rahvakalendri idee autor ja Riigikantselei nõunik Jaanus Rohumaa.
Lisaks rahvakalendri tähtpäevadele on Rahvakalendris ära märgitud ka riiklikud tähtpäevad ja lipupäevad. Loe edasi: Rahvakalender mahub nüüdsest taskusse
Täna, heinakuu teisel päeval on heinaleedo, mida Virumaal on nimetatud Uku pühaks. Sõltuvalt kandist tähistab see püha heinatöö algust või vaheaega. Ukupäeval on üldiselt keelatud heina niita või kokku panna, sest see pahandab taevaisa. Samuti on see oluline merepüha.
Heinaleedol tehtud kuhjad süütab piksepoeg põlema või lööb pikne koguni kuhja koos heinalistega kiviks. Purtse-Matkal, aga mujalgi näidatakse selliseid kive. Pühal tehtud kuhja võib ka vesisaabas ära viia, seegi on taeva karistus. Vesisaabas ähvardab heinaleedol merele läinud kalureidki, sest see päev on randlaste kalapüha.
Ukut on austatud pea kogu maal. Armastust selle taevast ja sademeid valitseva jumala vastu näitab tema nimede rohkus. Ukut kutsutakse veel Ukku, Ukko, Taevaisa, Vanajumal, Vanemb, Vanaisa, Pikne, Pikker, Äikene, Äiuke, Äike jne. Sooje tundeid selle jumala vastu näitavad eriti ilmekalt hellitusnimed nagu Äiuke ja Äikene. Karjalased kutsuvad Ukut hellitavalt Illiks ja Illuks. Soomlased kutsuvad aga Ukkot koguni ülijumalaks. Loe edasi: Täna on heinategu üldiselt keelatud
25. märtsil on naistepüha maarjapäev. Head naised, kohtume päikesetõusul 6.45 Paide Vallimäel Ajakeskuse juures. Meie riietus on naiselik ja hele, peas valge rätik. Korviga kaasas on meil pannkoogid, maarjapuna ja värvilised lindid.
Päisesetõusule läheme vastu koos laulude, ringmängude, silmapesu, kuuma marjajoogi ja soovipuule lintide sidumisega. Järgneb hommikusöök Ajakeskuse klaasgaleriis. Maarjapäeva tunnuseks on olnud punajoomise tava, mille tõttu saadi kogu aastaks õitsev välimus ja puna põsile. See oli päev, mil abielunaised pidutsesid ja käisid kõrtsis. Nagu kõigil naistepühadel, nii pidid ka maarjapäeval naistepeole või selle lähedusse sattunud mehed naistele välja tegema. Vastassugupoole kimbutamine, mängud, tembud, rituaalsed tantsud jm kuuluvad naistepühade juurde. On teateid, et sel päeval riietuti valgesse, kanti valgeid rätikuid. Külla minnes tuli puna kaasa võtta. On hea tõusta enne päikest ning tervitada teda laulmise või sõnamisega, küpsetada ülepannikooke ja juua maarjapuna ning seda ikka koos oma pere või kogukonna naistega. See püha toimis nagu sotsiaalne ventiil, mis võimaldas raskest tööst ja igapäevarollist puhata, ajada naiste asju, kõnelda naiste jutte ning seda kõike naised naiste keskel.
Allikas: paide.ee
Küünlapäev oli üks tuntumatest talvepoolituspühadest, tema olulisusele saartel, Läänemaal ja mujal osutab nn järelpäevade arvukus – siis liikusid mehed õlut või muud pühade lõpetust norides ringi. Järelpäevi nimetati tahipäev, küünlalühtripäev ja muude põhipäeva nimedest tuletatud hüüdnimedega.
Küünlapäeval pidi pool inimeste ja loomade toidust alles olema. Tavaks oli ütelda, et sel päeval murtakse talve selgroog, talve süda lüüakse lõhki, kõrred hakkavad lund vihkama või pelgama, siga kõrva päikese käes paistma .
Peamiselt Läänemaal ja Saaremaal lõppesid küünlapäeval jõulud, mujal olid need pühad lõpetatud kolmekuningapäevaga.
Keedeti rituaalseid toite, nagu (tangu)putru ja sealiha, ning valmistati küünlaid. Uskumuse kohaselt põlevad sellel päeval tehtud küünlad heledalt.
Küünlapäev on esimene suurem naistepüha, siis käisid naised külas ja kõrtsis, mehed tegid kodus naiste töö. Oluline oli küünlapuna ehk naistepuna joomine (seda joodi saartel, Lääne- ja Lõuna-Eestis), mis pidi tagama kena punapõskse väljanägemise. Loe edasi: Täna on küünlapäev
Mardipäev on tänini elav rahvakalendri tähtpäev. Eeskätt teame seda mardisantide ehk martide ringijooksmise tõttu. Veel 20. sajandi alguses jooksid marti pigem noormehed ja selletõttu on püha seostatud näiteks noorte meeste initsiatsiooniga ehk vastuvõtuga meeste kogukonda. Tüüpilised olid tumedasse riietatud mardid, kelle tulek tõi kaasa viljaõnne. Varem on see olnud päev, mil tuli mõistatada ja mida peeti hingedeajaga kokkukuuluvaks – hinged tulid koju, mardipäev lõpetas hingedeaja. Pika traditsioonis püsimise jooksul on mardikombestik palju muutunud ja sulatanud endasse mitmeid uusi jooni.
Hingedeaja tõttu kehtis rida töökeelde – eeskätt lina ja villaga seotud naistetööd, kolistamine, et mitte häirida hingede rahu. Valmistati erilisi pühadetoite. Mardipäevast algasid tubased tööd ja talveaeg.
Kalendri-uurija Mall Hiiemäe on pidanud mardipäeva muistseks aastavahetuspühaks. Ka on seostatud seda surnute mälestamisega, eeskätt seepärast, et sarnase kõlaga nime kannab surmahaldjas mardus. Soomes nimetatakse novembrit marraskuuks ehk surnutekuuks ja samatähenduslik on ka meie hingekuu või kooljakuu, mis tähistab aga hoopiski oktoobrit.
Allikas: folklore.ee
Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aaastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse.
Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid selle tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.
Hingedeaeg on olnud sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.
Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära.
Hingedeajal oli keelatud mürategemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.
Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad.
Allikas: Berta
Täna on mihklipäev. Vanarahva jaoks oli see suvetööde lõpuks. Karjast tapeti loomad, keda ületalve ei jäetud, siit ka ütlemine – igal oinal oma mihklipäev. Mihkli nimi tuleneb peaingel Miikaelist, kelle tööks on pimeduse vastu välja astumine. Mihklipäevaga usaldame oma masendused ja talvetusad kevadise maarjapäevani pimedusevalvaja hoolde, kuni sõnumitooja peaingel Gaabriel meid taas uuekssündimisest teavitab. Maarahva jaoks toimub see marjapunapäeval, 25. märtsil. Kiriklikud tähtpäevad on oma paiga aastaringis leidnud lihtrahva kogemusele toetudes. Mihklipäeva taga võib olla omakeelne tähtpäev nimega kasupäev.
Mihklipäeva õhtupimeduses märkame, kui pime, must ja pikk on äkki õhtu, ning sellest ei saa me enne üle, kui tuleb taas valendav valguselumi. Mikk Sarv soovitab veel sel nädal püstitada kahjatuli pimeduse võitmiseks ning küpsetada seal maitsvaid naereid ja kartuleid. Algab hingedeaeg – hingeõhk käib jahedal hommikul suust uduna välja ning udulaamades rändavad kõigi varasemate põlvede hinged, külastades kodupaiku.
Ilmasilmaja
Homme on pööripäev, kust alates kuni kevadise pööripäevani on meie ümber pimedust rohkem kui valgust. Me oleme valguse lapsed, igas elusolendis on killuke Kõiksuse alguse tähesärast. See sära püsib meis koos unistamisvõimega. Just sügistalvine pimenemine on läbi aegade olnud lugude vestmise, mõistatamise ja unistamise ajaks. Nii heidame oma unistuste kiired edasi läbi sajandite, toetades nendega meist sündivaid sugupõlvi. Just samuti, nagu meid toidavad meist eelnevate sugupõlvede unistused ja lood.
Täna on rahvusliku vastupanu päev, millega mälestame 1944. aasta sügisest omariikliku valitsuse moodustamist Otto Tiefi juhtimisel. Eile oli sügisene madisepäev, kui möödus 794 aastat madisepäeva lahingust. Madisepäeval on põnev mõelda võimalikule madisepäeva needusele, mis viis 1217. aasta madisepäeval toimunud lahingus kahe juhi – Kaupo ja Lembitu hukkumisele ja millest alates möödus 700 sügisest madisepäeva, ennekui 1918. aasta kevadisel madisepäeval (esimesel needusest vabal madisepäeval) end taas iseseisvaks kuulutada saime. Nagu oleks keegi sajatanud, et kui te mehed kokkuleppele ei jõua, siis hukkute mõlemad ja teie rahvad jäävad seitsmeks sajandiks teiste rahvaste juhtida.
Sarvesaare Rein ehk Leo Sepp avaldas 1937. aastal näidendi “Kaupo” 11 pildis, kus ta värvikalt kirjeldab Lembitu ja Kaupo kohtumist enne madisepäeva lahingut. Kaupo pakub näidendis Lembitule võimaluse saksa röövvallutusele vastu seista kristliku riigi rajamisega, milleks tal ka paavsti toetus oli. See oleks meile ehk võimaldanud teiste euroopa kristlike väikeriikide taolise arenguloo. Paraku ei jõua mehed näidendis ja ilmselt ka tegelikkuses kokkuleppele kummast saab tulevase riigi valitseja ja hukkuvad mõlemad 1217 madisepäeval…
Samas oli paavsti toel meie maile tekkiv kristlik ja rahvuslik omariik sakslastele äärmiselt vastumeelne. Palju kasulikum oli õigustada alistamist ja röövimist, rääkides endalt pidevalt ristimist mahapesevatest ohtlikest ja verejanulistest pärismaalastest. Kummaline on vaid see, et me sakslastele meelepärast lugu tänase päevani oma ajaloona edasi räägime. On sellel rahval alles vägi ja meediamõju, mida me endilt raputada ei suuda!
Sama vana plaat pandi täie hooga uuesti käima 1343, kui Rootsi kuningas Magnus Erikssonile alluvate Turu ja Viiburi foogtide laevad olid eestlaste ülestõusu turvamas Tallinna reidil. Kümmekond aastat varem ostis kuningas saksa võlavangist vabaks Lundi piiskopkonna Skoones. Tallinna ja Lundi vahel oli tihe side, Tallinna piiskop Olav, kes koos nelja eestlasest kuningaga Paides vangi võeti, käis poolteist aastakümmet varem Skoones Ystadis kirikut sisse õnnistamas, nagu raidkiri kiriku õuel tõendab.
Aga saksa kroonikud edastasid ajaloomeediasse sõnumi verejanulistest, süütuid kloostrivendi hukkavaist ning ilmselgelt haldussuutmatutest paganatest, kes hädasti vajavad Liivimaa ordu karmi kätt maa ja rahva ohjes hoidmiseks. Ja seda sõnumit edastame tänapäevani oma ajalooõpikuis…
Küllap on õige võtta ajalugu oma kätesse ja kõnelda sellest nõnda, et see meid edasi kannaks.
Pimenemise ajal on meie tegemiseks unistada meie rahvast läbi järgmise seitsmesaja aasta ning kõnelda lugusid, mis meid sinna kannavad.
Autor: Mikk Sarv
Täna, 15. põimukuu päev on rahvakalendris tuntud ka kui rukki- või kylimaarjapäev, ryämaarjapääv, moarjapäev, rykkimaarjapäev, kuremäepäev. On piduliku moega aeg, mil on austatud esivanemaid, peetud laatu ja kirmaskeid.
Nõos on öeldud: Rukkimaarjapäeva nimetatakse rukkiemapäevaks, sest siis saavad rukkid enestele ema, hakatakse rukkid kylvama. Leivavili on kaua aega andnud meie rahvale toidust. Oleme põliselt leivarahvas niisamuti kui oleme metsa-, mere- ja hiierahvas. Musta rukkileivata ei kujuta me oma elu ette. Leib on keeleski esimene toit. Esmalt on leib. Kõik ylejäänu on leivakõrvane.
Eeskätt lääne ja lõuna pool ning Peipsi ääres oli kolm päeva enne ja kolm pärast 15. augustit keskne rukkikylvi aeg. Rukis peaks aga selleks ajaks tavapäraselt lõigatud olema.
Vadja maarahva mailt on sel päeval kogunetud Kuremäe hiiemäele pidama hiiepyha.
Jõhvi kiriku 1699. aasta visitatsiooni aruandes märgitakse, et kihelkonnas on palju hiisi, kusjuures eriti kuulus on Kurra-Meggi (Kuremägi), kus iga aasta 15. augustil toimub suur ebajumalateenistus, kuhu rahvast tuleb paljudest kihelkondadest ja ka Venemaalt.
Mall Hiiemäe koostatud Eesti rahvakalendri V köitest leiame teate esivanemate austamisest. Rukkimaarjapäeval, 15. augustil kaeti laud saunas, et esivanemate lahkunud hinged tuleksid koju ja saaksid seal syya, juua ja rõõmustada.
Kodune leivakypsetamine saab taas yha enam tavaks. Jätkuks selleks vaid kodumaist puhast rukkijahu. Kodune toit on jõu ja tervise allikas ja elumõnu looja.
Kui kypsetada suureks rukkiema päevaks leiba, võtta pätsike või esimene viil, määrida sellele mett või värsket võid ja viia see oma pyhapaika, siis tasub soovida, et meil kunagi viljast ja leivast puudu ei tuleks.
Jätku leiba!
Allikas: maavald.ee
Varbla looduskeskuses tähistatakse 2. juulil heinamaarjapäeva.
Heinamaarjapäev, nagu ka heinategu, on olnud vanade eestlaste elus olulisel kohal, kuid on praeguseks unarusse vajunud. Mõnel pool tähistati sel päeval suve algust, tehti tuld ja vihtasid. Ajapikku on heinamaarjapäeva kombed jaanipäeva tavade ja tegemistega ühte koondunud.
Laupäeval kell 11 oodatakse aga kõiki huvilisi Varbla looduskeskusesse, et koos Thulega elavdada vanu kombeid ja tavasid.
Päevakava:
• kogunemine ja tutvumine Varbla looduskeskusega,
• sõit Leesojale (vajalik oma sõiduk),
• saab teha ise tervendava viha või pärja,
• valmistatakse väekakku.
Üritus on tasuta. Palutakse registreeruda telefonidel 507 7369, 676 7161 või varbla.looduskeskus@rmk.ee.
Käes on aasta kõrghetk, mida maakeeles kutsutakse suurteks päevadeks, suviseks päevapesaks, leedoks ning uuemal ajal jaaniks. On aasta pikimad päevad ja lühimad ööd.
Pööripäevast (21.06.) kuni leedolaupäevani (23.06.) taevaharjal pesas istuv päike täidab kõik elava erilise väega ja paneb inimesed rõõmsalt pühi pidama. Suurte päevade kõrghetk on leedolaupäeva õhtul ja öösel enne suurt päevapööret. Leedopäeval, 24. pärnakuud pöörab päike pesast välja. Päevad hakkavad taas lühemaks jääma ning veerevad talvise päevapesa ehk jõulude poole.
Leedolaupäeval tehakse pühadetoitu – saia, munavõid ja korpi. Koristatakse hoolikalt toad ja köetakse saun. Sauna minnakse loomulikult värske vihaga. Kui toad on puhtad, tuuakse sisse kaseoksad. Värskeid oksi võib pista majaräästasse ja peenarde ümber ning nendega võib ka kiike ehtida. Maasse pistetud kaseokstest saab teha kaitsva sõõri tule ümber.
Leedotule pidamine – seal selgel rõõmsal meelel kohal olemine – täidab meid tervistava väega. Vanarahvas on teadnud, et leedotuli ravib haigusi ja õnnistab. Tule äärde minemata jätmine aga ennustab haigusi, ikaldust ning tulekahjusid. Sestap kogunetakse tule äärde terve perega. Varemalt on isegi kariloomad õnnistamiseks ümber tule aetud. Loe edasi: Käes on aasta kõrghetk
Täna on esimene suvistepüha, mida kutsutakse veel suvepühadeks, kasepühadeks, 
meiudeks, karjasepühaks, kiige- ja munadepühaks, tõupühaks, nelipühiks, kirjutab Maavalla Koda.
Suvi on kõikjal täies jõus, kuid suviste tähendus on Põhja- ja Lõuna-Eesti jaoks erinev. Lõunas on see eeskätt suve vastuvõtmise ja naiste püha, põhja pool lisaks muna- ja kiigepüha.
Suvistelaupäeval koristatakse kogu elamine erilise hoolega, isegi hoovid ja jalgrajad pühitakse puhtaks. Tehakse karjasekakku, munavõid jm pühadetoitu. Põhja-Eestis on viimane aeg parandada või ehitada kiik, kaselehtedega värvitakse mune. Köetakse sauna. Haljaste okste ja lilledega koos tuuakse koju elujõudu ja edenemist. Noori kaski ja kaseoksi, harvem toomingaid, kadakaid, kevadlilli, võhumõõku ja kalmuseid pannakse tubadesse, õue, õueväravasse, katuseräästasse, peenarde vahele, kiigekohta ja vahel isegi kõrvalhoonetesse.
Setumaal on suvistelaupäev kevadise pekopüha aeg. Kohati on naised ja mehed pidanud seda eraldi.
Nii suvistel kui leedol on poisid viinud salaja väljavalitu akna alla noore kasepuu – armukase. See on märk kosjamõttest. Kui tüdrukule on tooja meeltmööda, viib ta kase tuppa või seob hommikuks selle külge vöö.
Esimesel pühal ei tohi tube pühkida. Lõuna-Eestis kogunevad naised kergopeole omi asju ajama. Päeval käiakse perega omaste kalmudel. Setus on sel puhul kombeks kalmud kaseokstega üle pühkida ja ääristada. Kalmudel võetakse einet, mille hulgast ei tohi puududa keedetud munad. Õhtul kogunetakse kiikuma ja mängima.
Teisel ja kolmandal pühal käiakse sugulastel külas ja pidutsetakse kiige juures.
Allikas: Maavalla Koda
Täna on esimene ristipäevadest – tuuleristipäev. Tuuleristipäeval maa ja maasta kasvajate segajaile tuleb palju tuulekahju aasta jooksul – tuul lõhub aknaid, murrab metsa, tõmbab läbi ja teeb kõike muud mõeldavat ja mõeldamatut kahju.
Nädala pärast tuleb linnuristipäev – sel päeval okste ja lillede murdjale ning maa häirijaile arvati linde igatsugu kahju ja meelehärmi tooma. Rästad söövad marjad ära, kull viib kanad ära, linnud reostavad auto- või majaakndad jne jne.
Nädal hiljem – lehe- ehk heinaristipäeval ei tohi maast kasvajaid ja toitujaid mingil kombel häirida. Neile tuleb anda hingamist. Kes lehe- ehk heinaristipäeval seda keeldu rikub, näeb suvi läbi hirmsat vaeva küll umbrohtude, lehekasvu ja kõige kasvavaga, kes omakorda hingamisruumi ei jäta leheristipäeval teiste häirijale.
Leheristipäev on viimane hingetõmbepäev enne suurt ristipäeva ehk maahingamispäeva. Suur ristipäev on 40 päeva peale lihavõttepühi, kristlikus kalendris tähistatakse sel päeval Jeesuse taevasseminemise püha. Maarahva jaoks on see maa hingamise päev, kus tuleb hingamist anda nii maale kui kõigele, mis maast kasvab ja elu saab.
Nii oli igal aastal kevadeti tavaks neljal neljapäeval pidada sügavat ja põhjalikku rahu, mis lasi maal ja kõigil maast sõltujatel rahus kasvada.
Hea mõte on nendel neljapäevadel minna lihtsalt parki või metsa, seisatada, kuulata, kõnelda puude ja taimedega, küsida neilt nõu ja pidada plaani, kuidas seda ainukordset aastat koos teiste elusolenditega mõnusalt ja üksteist aidates elada.
Nõnda toimides teritub meel märkama taimi, kes ise püüavad meile abiks tulla. Paljud ravimtaimede tundjad teavad, et haige inimese lähikonda, otse õuemurule või aiaäärde tulevad kasvama taimed, kes suudavad inimese vaevusi leevendada.
Pühitseme ristipäevi ja hoiame meeled lahti märkamaks teisi elusolendeid meie kõrval. Nii on neil lihtne ka meid märgata ja abistada.
Autor: Mikk Sarv
Munadepühad, lihavõtted, ülestõusmispüha või kevadpühad? Vanade eestlaste jaoks hoopis munapüha, kiigepüha ehk suur püha. Tuletame meelde, et pühad on alles homme.
Maavald on välja uurinud, et munapüha, kiigepüha ehk suur püha on maarahva vana kevadpüha, millega kaasneb hulk muistseid kombeid, mis tihtipeale ühised teiste Euroopa või hõimurahvastega. Munade värvimine ja koksimine, kiigele minek ja pühade-eelne rõõmus suurpuhastus on paljudele kodust tuttavad.
Munapüha on esimesel täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva ja jääb ajavahemikku 21.03.– 26.04. On loona ja elujõu tärkamise aeg.
Tähendus. Muna on elu ja õnne seeme või allikas ning ühtlasi märk sellest. Kevadpüha on järgneva kevade ja suve seeme – muna. Munapühal tehtust kasvab välja järgmiste kuude õnn. Munapüha on murranguaeg, mil tehtust või tegemata jäetust sõltub inimese, tema lähedaste ja majapidamise hea käekäik. Kuna põhja poole saabub kevad hiljem, pole see püha seal nii tähtis kui lõuna ja lääne pool.
Taiad. Munapüha hommikul tõustakse enne päikest. Peremees või perenaine urbib teisi – lööb magajaid kergelt urvaokstega. Urbimine toob virkust, jõudu ja tervist. Urbimise sõnu vaata urbepäeva jutu juurest.
Enamik eestlasi on nüüdseks arvatavasti talvest juba üdini tüdinud. Kalendrisse vaadates näeme, et täna on taliharjapäev – päev, pärast mida võivad tähelepanelikumad hakata märkama kevade tundemärke, päev, mille kohta vanarahvas uskus, et see murrab talve selgroo.
Taliharjapäeval pidi loomatoitu pool alles olema. Varases kalendrikirjanduses seostatakse taliharjapäevaga lume sulama hakkamist.
Andres Kuperjanov kirjutab: Vanas ajaarvamises oli Linnutee kõigepealt aastavahetuse märk. Eesti rahvakalendri taliharjapäev peaks langema ajale, mil talv on saavutanud oma lae ja murdub – algab soojenemine ja läheneb kevad. Soome kalendriuurija Kustaa Vilkuna järgi tähendas nimi talihari ka umbes sellel ajal oma suurimal kõrgusel olevat Linnuteed. Astronoom Heino Eelsalu arvestuste järgi langes see umbes 3000 aastat tagasi kokku talvise pööripäevaga. Praeguseks on talihari nihkunud kevadpunkti pretsessiooni tõttu jaanuari lõppu või veebruari algusse. Vanemad kirjamehed A. W. Hupel ja F. J. Wiedemann on ekslikult märkinud taliharjaks 12. märtsi, mis näitab, et päeva tähendus oli 18. sajandi lõpul ja 19. sajandil juba tundmatu. Talihari oli vanas kalendrisüsteemis konkreetne märk, mille abil sai sünkroniseerida kuukalendrit reaalse aastaga.
Allikas: Berta
Laulud ja kogu kadrirituaal sarnaneb mardipäeva omaga, samuti õnnistamissõnad ja manamised, mida kadrid pererahvale lausuvad. Siiski on neiski tavades toimunud mitmeid muutusi. Näiteks palusid 19. sajandi kadrid rohkem villu jm näputööks vajalikku, vähem toiduaineid. Mida edasi, seda olulisemad olid kommid ja maiustused ning muidugi ka raha. Juba nimetusest selgub, et ringi rändasid ennekõike naised või naisteks riietunud, maskide valikus on aja jooksul toimunud suuri muutusi.
Kadripäeva ja kadrisid on seostatud esivanemate hingede taassaabumisega. Tulevad nad ju laulusõnutsi “pikka pilliroogu mööda” taevast või kaugelt meie juurde. Ülo Tedre arvates oli algselt tegemist koguni tütarlaste initsiatsiooniriitusega, nende vastuvõtuga täisealiste hulka. Loe lähemalt siit.
Allikas: folklore.ee
