TÄNAPÄEVAL SÜÜDATAKSE HINGEDEPÄEVAL KÜÜNLAD. AGA VAREM?

Hingedepäeval kalmistul. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Täna on hingedepäev, eile oli pühakute päev ja hingekuu viimasel päeval halloween. Miks nii?

Täna tähistame küll hingedepäeva, ent avaramas vaates oleme sisenenud hingedeaega.

Folklorist Mall Hiiemäed teatakse eesti kalendrikombestiku ja usundi, jutustamistraditsiooni ning pärimusliku loodusteadmuse suurepärase tundja ja mõtestajana. Ta juhib tähelepanu sellele, et kui varematel aegadel tähendas hingedepäeva tavast kinnipidamine toidu viimist hingedele ja saunas käimist, siis tänapäeval piirdutakse hingedeajal küünla asetamisega koduaknale või kalmule.

Nüüdsel kombel küünlaleegiga hingedeaja meelespidamine kogus hoogu nõukogude režiimi ajal, mil sooviti enam mälestada neid inimesi, kes viibisid meist eemal – olid nad siis meie lähedased või kaugel asuvad viljetegelased.

Hingedepäevaga või õigemini hingedeajaga – see aeg ei ole ainult üks päev – kaasas käivaid tavasid on Hiiemäe põhjalikumalt uurinud. Katoliku kirik kehtestas hingedeaja esimese aastatuhande lõpul.

Eesti rahvakalendris on hingedeaja mõiste kogu maal tuntud. Tegemist on kujutlusega teatavast ajavahemikust, mil hinged liikvel ja külastatakse oma kunagisi kodukohti. Määrangud tolle ajalõigu kohta on aga üsnagi erinevad. Mõõduks võib erinevate arhiiviteadete põhjal otsustades olla teatav nädalapäev mingil nädalal või mitmel järjestikusel nädalal, teatav arv nädalaid või päevi, kusjuures hingedeaja alguse ning lõpu määratlemisel kasutatakse tähtsamaid sügise ja sügistalve tähtpäevi: mihklipäev (29. IX), mardipäev (10. XI), kadripäev (25. XI), jõulud.

Toidu panek hingede kostitamiseks võis toimuda ühel, kahel või enamalgi korral, hingedeaja algul ja/või lõpul, nädalase intervalliga – näiteks laupäeviti kogu hingedeaja jooksul.

Hiiemäe selgitusel on kõige rohkem teateid saadud Viljandimaalt ja sealsest ümbrusest, kus tava püsinud kauem kui mujal. Seal kandis viidi tõepoolest hingedeajal toitu.

Kodukäija-kujutelm hingedeaja pärimusest näitab Viljandimaa hingesandis käimise kommet, mis on elavana püsinud veel eelmise sajandi esimestel kümnetel. Selles piirkonnas käidi maskeeritult mitte ainult mardi- ja kadripäeva eelõhtul, vaid paari-kolme nädala vältel. Hingesandis käijate kindla käitumismalli puudumise põhjal on alust arvata, et komme on suhteliselt hilise tekkega, kuigi näib vägagi ürgsena, selgitab Hiiemäe.

Urmas Saard