Küünlapäev oli üks tuntumatest talvepoolituspühadest, tema olulisusele saartel, Läänemaal ja mujal osutab nn järelpäevade arvukus – siis liikusid mehed õlut või muud pühade lõpetust norides ringi. Järelpäevi nimetati tahipäev, küünlalühtripäev ja muude põhipäeva nimedest tuletatud hüüdnimedega.
Küünlapäeval pidi pool inimeste ja loomade toidust alles olema. Tavaks oli ütelda, et sel päeval murtakse talve selgroog, talve süda lüüakse lõhki, kõrred hakkavad lund vihkama või pelgama, siga kõrva päikese käes paistma .
Peamiselt Läänemaal ja Saaremaal lõppesid küünlapäeval jõulud, mujal olid need pühad lõpetatud kolmekuningapäevaga.
Keedeti rituaalseid toite, nagu (tangu)putru ja sealiha, ning valmistati küünlaid. Uskumuse kohaselt põlevad sellel päeval tehtud küünlad heledalt.
Küünlapäev on esimene suurem naistepüha, siis käisid naised külas ja kõrtsis, mehed tegid kodus naiste töö. Oluline oli küünlapuna ehk naistepuna joomine (seda joodi saartel, Lääne- ja Lõuna-Eestis), mis pidi tagama kena punapõskse väljanägemise.
Vanematest maagilistest tavadest oli Kirde-Eestis 19. sajandil kasutusel künnihärgade sarvede kõrvetamine, et härjad / nende sarved oleksid kündmisel tugevad. Et härg oli pikki sajandeid peamine künni- ja veoloom, siis oli see sama oluline maagiline tegevus nagu näiteks hundi silmade kõrvetamine ja susimine kevadistel tähtpäevadel. Õmblustööd olidki sellel põhjusel päeva soositud tegevuste hulgas – nõelapisted usuti kanduvat üle metsloomadele.
Töökalendris algas küünlapäevast ja kestis jüripäevani kangakudumine.
Küünlapäeval sõlmiti veel 19. sajandil kõrtsis nn mokalaadal teenistuslepinguid, palgati sulaseid ja tüdrukuid, samuti suviseid hooajatöölisi. Varem oli see ka mõisatööliste kauplemise aeg.
Ridamisi oli ilmaendeid, sest küünlapäeva ilma seostati suvise ilmaga, eeskätt aga viljasaagiga. Oli küünlapäev selge, siis oodati head suve. Sajune küünlapäev ennustas vihmast suve. Kui küünlapäeval jää külmast praksunud, siis oli jaagupipäevaks oodata äikest.
Allikas: Berta