„Kui isamaaline kasvatus puudub kodus, koolis, spordiringis või mõnes muus seltskondlikus tegevuses, siis polegi ühtegi teist pinda, millele inimlikku väärtust rajada ega inimeseks olemist kasvatada,“ vahendas Sindi gümnaasiumi õpetaja Eneli Arusaar kasvatusteaduste doktorilt kuuldud seisukohta ja selgitas, et oli puht juhuslikult sattunud ühel bussisõidul teadusmehega kõrvuti istudes isamaalisest kasvatusest vestlema.
https://youtu.be/gGv2_b2gcag
„Kasvatus on kõige alus. Kui selle nõksu tabaksid ära noortega tegelevad inimesed, siis oleks viis pluss,“ jätkas Arusaar 25. jaanuaril Sindi muuseumis toimunud rändnäituse “Jaan Poska ja Tartu rahu” avamisel. Temaga olid ühes sama kooli kümme erinevas eas noort, kes esinesid näituse avapäeva külalistele õpilasteatri kavaga „Sind tahan ma armastada“.
„Tahan suruda näo vastu koduakna mõranenud ruutu. Lapsepõlve koduaknast vaatab välja vanaema. Lapsepõlve lookeste kaudu tulen sinu juurde, kodu. Kui hea, et kõik on alles.“ Need on üksikud katked, mida Arusaar on leidnud Eesti luuletajate vaimuvara kambritest ja mida noored meisterliku ilmekusega kuulajateni tõid. Sõnalise montaaži seades kasutati ka raamatut „Valge tee kutse ja teisi lavatekste“, milles on Juhan Saare näidendid ja instseneeringud Eesti teatrite laval. Õpilasteatri etteaste lõppes kindlas kõneviisis üksteist korrates ja sõnale ruumilist mõõdet lisades: „Me hoiame nõnda ühte!“ Samal ajal liikus paberist lõigatud tillukeste südametega südamekujuline kandik käest kätte. Kandik jõudis ka kuulajateni, kes samuti andsid seda oma naabrile edasi ja igaüks kordas taas ja taas „Me hoiame nõnda ühte!“.
Loe edasi: “Jaan Poska ja Tartu rahu” näituse avapäeva keskseks sõnumiks oli isamaaline kasvatus
