Käesoleva nädala teisipäeval pani Helin-Helme Mugamäe väikese valiku sinise tikandiga valgele puuvillasele riidele kantud seinakaunistused Sindi muuseumi stendidele üles ja neljapäeval toimunud näituse avamisel esitlesid hoolikalt hoitud kontuurseid „joonistusi“ veel mitmed teisedki mäluasutuse külalised.
Mugamäe on neid sinise mulineega varspistes tikandiga seinakatteid kogunud näituse jaoks lähtuvalt oma lapsepõlvemälestustest. Käsitööd pärinevad 20. sajandi esimese poole Eesti kodudest. „Sindi muuseumisse sattusin ma õppepraktika raames. Lõpetasin 2015. a Olustvere rahvusliku käsitöö tekstiili eriala neljanda kategooria käsitöömeistrina. See võrdus selli paberitega, mida annab välja Eesti Käsitöö Liit.“ Praegu juhendab Mugamäe oma koduvallas Toris käsitööringi.
„Sinise tikandi teema tuli lapsepõlve meenutusest. Minu ajal olid prouadel sellised veel seina peal, küll veepinkide taga, küll söögilaudade nurkades. Siis hakkasin otsima, kas kellegil on veel midagi alles.“ Tema enda majapidamises neid ei olnud.
„Koolis sai niipalju selgeks, et on olemas täiesti selline mõiste nagu sinine tikand. Üksikutel juhtudel kasutati ka punast värvi. Valdavalt tikiti õhukesele puuvillasele riidele. Pildi edasiandmiseks on kasutatud kontuuri. Pildid ei ole kunagi seest täidetud,“ selgitas Mugamäe, kes on töid küla pealt kokku kogunud ja pildistanud, et hiljem need omanikele tagastada. Tikandeid on kogutud üle Eesti: osad Hiiumaalt, osad Pärnumaalt Riisa külast, Jõesuust Kuiaru külast. Näitusel näeb ka muuseumi kogust väljapandud töid.
Sinised tikandid on tulnud 20. sajandi alguses kusagilt Saksamaalt teenijate kaudu eesti peredesse. Praegu võib neid aegajalt laatadelt saada. Mugamäe teadis öelda, et siniseid tikandeid võetakse uuesti kasutusele suvekodudes. Tema sõbranna raaminud ühe koguni ära. „Oli ka ilurätikuid, mida hoiti vastavatel puidust käterätikuhoidjatel.“
Samas stiilis on tikitud ka kammitaskuid, täiendas Mugamäe jutustust Sindi muuseumi juhataja Heidi Vellend, kes ei kahtle, et siniseid tikandeid leiab veel vanadest riidekappidest ja kindlasti on neidki, kes neid kokku korjanud. Vellendi sõnul on Pärnus hästi suur selliste asjade huviline Helga Koger, kes isegi raamatuid välja andnud. „Ta on oma raamatut illustreerivate interjööri piltide tarvis käinud koos fotograafiga meie muuseumi sisustust pildistamas.“
Vellend rääkis, et tikandid on tikitud temaatiliselt vastavalt majapidamise vajadustele. Näiteks vee teemat kasutati valdavalt veepinkide taga.
[pullquote]Lisaks tikitud pildile on ühele osale töödest kirjutatud ka head soovid, õpetusssõnad või manitseva sisuga tekst[/pullquote]Lisaks tikitud pildile on ühele osale töödest kirjutatud ka head soovid, õpetusssõnad või manitseva sisuga tekst, kandes sellega endas erilist kodusust ja isetehtud asjade soojust. Möödunud sajandi kolmekümnendaid võib pidada tekstiga kodutekstiilide valmistamise kõrgajaks. Näitusel olevatel töödel küll kirja ei ole, aga üldiselt oli see kõikjal väga iseloomulik. Vellend luges mõned näited: „Kui silmad kuivatan, siis noorust mäletan“; „Vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi“. Aga padjapüüridele kirjutati näiteks nõnda: „Perenaine ja puhtus on maja uhkus“.
Mugamäe lapsepõlvemälestustes on tekstid olnud üsna rahvusvahelised. Mõlemad vestluskaaslased teadsid rootsi-, saksa-, vene- ja lätikeelseid kirjasid.
Vastlapäeval aset leidnud vestlusele täienduseks rääkis Vellend, et näituse avamise päeval tutvustasid Sindi muuseumis Eestimaa usinate käte ja helgete peade loomingut veel kolme lähema omavalitsuse piirkonna esindajad. Peale Tori valla sotsiaalmaja ringijuhendaja Mugamäe esitletud kaheksa seinaliniku ja ühe paberkavandi võis seega näha veel palju enamat. Kohal viibis veel neli külastajat samast Tori sotsiaalmajast. „Sauga valla elanik Tiiu Riismann jutustas kahe seinaliniku saamise lugu, sest valmistajateks olid tema pereliikmed,“ nimetas Vellend.
„Pärnus elav endine Sindi keskkooli keemia-bioloogiaõpetaja Anneli Mäesalu tutvustas enda valmistatud nelja tööd ja kolme linikut oma kogust, mis on Taani ja Rootsi päritolu.“ Vellend rääkis sellestki, et Sindi muuseumi fondikogus on interjööritekstiilidel samuti märkimisväärne osa. Näitusel on eksponeeritud neli seinalinikut Linda Esna kogust ja üks seinalinik, mis oli kasutusel Eve Peedimaa peres.
„Sinine tikand vanaemade riidekapist“ jääb avatuks 28. aprillini.
Urmas Saard