Kas olete kunagi teinud sõira? See laagerdamata kohupiimajuust on Setomaa au ja uhkus. Nii tähtis, et ülemsootskale valitakse aastaks oma sõirameister ja ta valitakse suure hulga sõirameistrite seast.
Minu sõirategemise huvi sai alguse Torinost, kui istusime ühes Slow Food restoranis ja eelroaks kanti meile ette poole tikutoosisuurune sõirataoline juustutükk, millel natuke paprikapuru ja mett. Hind oli sel toidul selline, et ise makstes oleksin ilmselt eelroa söömata jätnud.
Lennukiga koju sõites mõtlesin aina üht, kohe kui koju jõuame, küsin Sarve Õie käest sõiraretsepti ja proovin ise, kuidas sõirategu käib. Sest korra olin näinud, kuidas Õie oma köögis seltskondlikku vestlust pidades muuseas sõira valmis tegi. Siiski tundus see tol hetkel justnagu nõiakunst.
Küsisin järgmisel päeval Õielt telefoni teel retsepti ja pean tunnistama, et enamus, mis kirja sai kõlas umbes nii: „Tunde järgi!“ Ebakindlus kosus, aga lõpuks võtsime Mikuga julguse kokku ja hakkasime pihta.
Alguses tuleb liiter piima soojaks ajada ja siis selles keeta aeglasel tulel kilo lahjat kohupiima. Paraja juustupalli ma aegajalt segades varsti potist ka leidsin. Ümberringi kergelt rohekaskollane piimavesi. Pallike sõelale nõrguma ja samal ajal õpetussõnade kohaselt potipesu. Seejärel pakk võid potti tulele sulama, juustupallike võisse ja näpuotsaga soola ja maitseaineid. Lihtne eks? Nüüd kolm muna koksates potti ja segama. Ja nüüd saabus segadusehetk. Segan ja segan, aga kas see tainalaadne asi ongi sõir? Loe edasi: Kodutoidust ja nuudlitest
