Täna avati harrastuskunstniku Vanda Kirikali uuemate maalide näitus Sindi muuseumis, mis jääb avatuks 25. septembrini.
Vanda Kirikal oma pildi “Üksikuine…” ees. Foto: Urmas Saard
Umbes 9 aastat tagasi pensionieas maalimist alustanud Vanda Kirikal on välja pannud juba kuuenda näituse. Esimesed 3 näitust olid vaatajate päralt 2009., 2010. ja 2011. aastal Pärnu keskaegse kindlustuse Punases tornis. 2012. aasta mais avati näitus esimest korda Sindi muuseumis, järgmise aasta septembris aga Sindi raamatukogus. Sindis ongi Kirikal pikalt elanud ja seepärast mõistetav suurendatud huvi just siinsete näituste vastu.
Seoses 3. näituse avamisega Sindis on põnev meenutada tunamullu septembris avaldatud uudist ajalehes Sindi Sõnumid, milles kirjutati muuhulgas järgmist: „Vanda Kirikal arvas, et usutavasti jääb see maalinäitus tal nüüd küll viimaseks, sest maalimise vaimustus on temas raugemas. Nüüdseks on tema kireks ja hobiks saanud luule.“ Vaatamata tookordsele arvamusele on ta ikkagi jätkanud maalimist. Näitusel on 21 tööd, millest ainult üks veski kujutis tuleb varajasemast väljapanekust tuttavana ette. Kunstivaatleja Viktor Kaarneem ütles, et nimetatud vanema töö võrdluses on väga hea näha harrastuskunstniku suurt arengut. Talle, nagu mitmetele teistele külalistele, meeldisid eriti ööpildid. Ka Kirikal ise suunas näpu ühele taolisele, kuigi väga väikeste mõõtmetega maalile.
USA Arengukoostöö Agentuuri (USAID) iga-aastane indeks Ida-Euroopa ja endise Nõukogude Liidu riikide vabaühenduste elujõulisusest paigutab Eesti 2014. aastal toimunu põhjal piirkonnas jätkuvalt esikohale, ent märgib Eesti vabakonnale viimastel kümnenditel omaseks saanud kiire arengu asendumist mõningase paigalseisuga.
Kodanikuühiskonda on Eestis tunda, näitasid eelmise aasta kirglikud arutelud kooseluseadusest ning puuetega inimeste vajadustest. Eesti tugevaimate külgedena nähakse kodanikualgatust soodustavat taristut ja õiguslikku keskkonda, nõrgimaks hinnatakse vabaühenduste majanduslikku elujõulisust ning organisatsioonide tegutsemissuudet. Näiteks märgib raport, et Eesti organisatsioonidel on raskusi toetajate leidmise, liikmete hoidmise ning kogukondade kaasamisega. See omakorda takistab vabaühenduste osalemist poliitikaprotsessides või stabiilselt hea kvaliteediga teenuste pakkumist. Sotsiaalsete muutuste eestvedajatena annavad enam tooni mitteformaalsed võrgustikud ja spontaanne osalemine.
Vabaühenduste majanduslik elujõud on probleemiks kogu regioonis, kuigi raport tunnistab ka organisatsioonide kasvavat võimet leida kodanikualgatusele toetajaid eraisikute seast, seda siis ühisrahastuse või annetuste kogumise kampaaniate abil. Piirkonda tervikuna iseloomustab suurenev lõhe kodanikualgatust soosivate ning kodanikuühiskonda rangelt kontrollivate riikide vahel, kes leiavad uusi mooduseid vabaühenduste rahastusvõimaluste ja ka laiemalt kodanikuruumi piiramiseks.
Eesti järel teisele kohale paigutab indeks regioonis Poola, järgnevad mõningase vahega Tšehhi, Läti, Leedu ja Slovakkia. Kindlat langust jätkab pingereas Ungari, mis raporti koostamise algusaastatel oli regiooni elujõulisema kodanikuühiskonnaga riik. Nõrgimaks hinnatakse vabaühenduste elujõulisust Valgevenes ja Aserbaidžaanis, aastaid tabeli lõpus olnud Türkmenistani ning Usbekistani sellel aastal ei hinnatud.
Uuringus vaadeldakse iga-aastases võrdluses 29 Ida-Euroopa riiki ning vabakonna elujõudu hinnatakse seitsme mõõtme alusel: seadusandlik keskkond, organisatsioonide tegutsemisvõimekus, majanduslik elujõulisus, eestkoste ja poliitikate mõjutamine, teenuste osutamine, taristu ning avalik maine.
Eesti raporti koostamist koordineerib Vabaühenduste liit EMSL ja seda tutvustatakse lähemalt 15. augustil Paides toimuval arvamusfestivalil. Uuring on kättesaadav www.ngo.ee/indeks ning Arvamusfestivalil on vabakonna tervis luubi all laupäeva hommikul kell 10 Vabakonna kasvulaval.
Tänasel päeval seisab meie rahvas, keel ja kultuur silmitsi muutustega, mille mahu ja iseloomu kohta pole meil võtta võrreldavat kogemust. Paratamatult mõjutab meie heaolu ja tulevikuväljavaateid tänu üleilmastumisele ka see, mis toimub teistes maailma otsades. Me oleme silmitsi ebaturvalise majandusolukorraga, rahvasterännu mõõtmeid omandava migratsiooniga ja samal ajal oma rahva väljarändamisega. Eesti ühiskond ja riik on selgesti tasakaalust väljas ja seda määral, mis on muutumas julgeolekuohuks meile endile ja meie laste tulevikule.
Suurim julgeolekuoht ei tule piiri tagant – see tuleb meie endi inimeste seest. Eesti riigi võimukandjate tegude ja tegematajätmiste mustri tulemusteks on kasvav õpitud abitus, käegalöömismeeleolud ja heitumine – ka meie, maainimeste, hulgas. Olukorda ei tee paremaks ka tervete piirkondade ääremaastumine, heatasemelise hariduse kättesaadavuse vähenemine ja maaelu selgelt kallim hind samaväärse elutaseme saavutamiseks võrreldes linnadega. Ebaõiglus- ja abitustunne ei tõsta inimeste valmisolekut kaitsta oma õigusi, kodu ega lõpuks ka riiki.
Selge vajadus midagi mõistlikku ette võtta on jõudnud ka ühiskonna võimulatvade tasandile: sellest annab märku riigireformi kavandamine. Kodukandiliikumist ja kohalikku elu käigus hoidev rahvas üle Eesti on valmis riigile selle juures appi tulema nii kaasa mõtlemise kui ka tegutsemisega, kuivõrd leppimine riigiteenuseid tarbiva kliendi asendiga oma riigi suhtes pole ei väärikas ega mõistlik mõte.
Mõistlikud mõtted, milleni me maapäeval ühiselt oleme jõudnud, on järgmised:
Seadusandlus peab looma erisused, mis arvestavad tööhõive ja ettevõtluse arendamisel piirkondliku eripäraga nii toetus- kui maksupoliitika rakendamisel. Kõikide piirkondade ühe mõõduga kohtlemine kallutab arengu tihedama asustusega linnade kasuks ning võimendab maapiirkondade ääremaastumist.
18.-20. augustini on kõik sisemist tasakaalu ning rahu hindavad huvilised ja selle otsijad oodatud Jõulumäele Tahkuranna valda, sest just siis leiab aset hingekosutav Alternatiivfestival ehk Spiritual Fest. See festival annab võimaluse tunnustatud juhendajatega üheskoos praktiseerida ja tunnetada, omandada kogemus ning seeläbi oma eelnevaid teadmisi täiustada. Samal ajal tutvustab see erinevaid teooriaid ning praktikaid, mis aitavad ühiselt liikuda lahendusteni.
Üheks tunnustatud juhendaks on festivali korraldaja, Eesti Meditatsiooni Kooli looja ja juht Seeda Randroo (fotol), kes ütleb, et ta saab elus edastada ja teistele õpetada vaid seda, millesse ise tõeliselt usub.
“Meditatsioon on sisemise selguse seisund ja Eesti Meditatsiooni Koolis liigutaksegi selle poole, saades kogeda nii iidseid meditatsioonitehnikaid kui ka nüüdisaja inimese jaoks loodud tehnikaid,” ütleb Seeda Randroo. “Ühiskond on palju muutunud Buddha Vipassana ellutuleku ajast ja inimesed on üle hõivatud oma igapäevatoimingutest. Uudsed tehnikad aitavad läbida mõtetest koridori, sest meditatsioon ehk selguse seisund algab alles sealt, kus mõtlemine teeb pausi.”
Enda loodud kooli kohta on Seeda öelnud: “See on erandlik kool, millel ei ole ei lõppu ega algust, liituda saab igal ajal ja liituda saavad kõik: nii need, kes soovivad isiklikku arengut, kui ka need, kes juhendavad erinevaid gruppe või viivad läbi individuaalseansse, et täiendada oma pagasit tarkade müstikute vägevate tehnikatega. Elu on kingitus, mida saab avada rõõmu, kerguse ja põnevusega”.
Seeda on ka Osho Tallinna meditatsiooni keskuse üks rajajatest, kes on saanud meditatsioonijuhi litsentsi Punest, OSHO rahvusvahelisest meditatsiooni keskusest Indias.
Seeda, kas probleemitu elu on üldse võimalik: tead, mida tahad teha ja milliseid valikuid langetada, et olla rahul tööga, et peres ei oleks pingeid jne? Kui jah, siis kuidas selleni jõuda?
Võru linnapäevade raames linastub 21. augustil kell 20 Võru kultuurimajas Kannel Euroopa filmikohvikute sarja kaheksas film. Ekraanile tuleb 2013. aastal Soome ja Tšehhi koostöös valminud linateos „Meeletu august“, kus külma sõja taustal hargneb lahti soe ja südamlik armastuslugu.
Elsa on keskealine kübarategija ja väikestviisi selgeltnägija, kes peab Helsingi kesklinnas 1962. aastal elegantset kübarapoodi. Tema elus on kõik selge ja korras kuni selle hetkeni, kui mees, keda ta kunagi armastas ja kelle ta äkitselt kaotas, ilmub mineviku varjuna välja. Jan tuli Helsingisse festivalile esinema koos oma tšehhi tantsuorkestriga. Enam kui kaks aastakümmet on Elsa meest surnuks pidanud. Alguses tahab Elsa eemale hoida nii Janist kui ka festivalist, mis on tema jaoks rahvusvahelise kommunistliku organisatsiooni järjekordne katse teha headele ja mitte midagi kahtlustavatele Soome-sarnaste lääneriikide kodanikele ajupesu. Aga Jan on järjekindel, veenev ja võluv. Joovastav segu kuumadest augustiöödest, muusikast, tantsust ja Raudse eesriide ajastu jääkülmast poliitilisest paranoiast moodustavad kokku sellised asjade seisu, kus Elsa peab enda jaoks tegema lõpliku otsuse. Kas ta alistub KGB surve all oleva Soome politsei soovidele, mis tahab, et ta tooks nende juurde tšehhi ülejooksiku või valib ta enda jaoks täiesti uue elu?
Filmi pikkus 1 h 45 min. Sissepääs on kõigile huvilistele tasuta.
Täna keskpäeval esines pereansambel Rannarada üle tunni kestva kontserdiga Sindi Konsumi supermarketi esisel platsil.
Ülle Jantson ja Jaano Martin Ots. Foto: Urmas Saard
Juba aastaid on Sindis tavaks korraldada augustis suvemuusika kontserte kõige käidavamates kohtades. Tänavu tegi otsa lahti Rannarada. Pereansambli täiskoosseisus osalevad võimaluse korral Ülle Jantson erinevate akordionite, kandle ja flöödiga, Jaano Martin Ots isesuuruste kitarridega, Marta-Lotta Kukk viiulil, Anna-Loore Ots lauljana ning Jaan-Jakob Ots on samuti üks väike laulupoiss. „Pillimänguni läheb noorhärral veel pisut aega,“ selgitas Ülle, kelle osaks on kogu pereansambli juhatamine. Paraku sedakorda pidi rahvamuusikat armastav kuulajaskond leppima pere kahe vanema liikmega, sest nooremad olid hõivatud muude tähtsate tegemistega.
Toomas Altnurme ja tema abiline Mariliis Sorts. Foto: Urmas Saard
Reedel pärast viit nägi veel tööpäeva ja oma taiest lõpetamas kahte skulptorit. Rait Pärg toimetas sea juures ja Toomas Altnurme lükkas parajasti sulemehe saabumise hetkel mälupulka läbi tootemlooma pea ning tema abiline Mariliis Sorts tegi viimaseid pintslitõmbeid värvidega. Altnurme ütles, et Pärnus veedetud skulptuuripäevad on osa tema puhkusest ja varsti tuleb sõita tagasi Araabia Ühendemiraatidesse. Sealses ülikoolis õpetab ta maalimist, joonistamist ja skulptuuride valmistamise kunsti. Värviline tootem sarnaneb esmapilgul väga selle skulptuuriga, mis valmis 2003. aastal ja leidis koha Ranna pargi skulptuuride alleel. Siiski ei ole tegemist täpse koopiaga, mis vahetab välja ilmastiku oludes lõplikult näbrastunud skulptuuri, aga Altnurme lubas uue tootemi asetada täpselt samale kohale, kus seisis vana „Meele haardes”. Uuele loomtootemile pole ta veel nimetust leidnud, aga Altnurme soovib selle tööga juhtida tähelepanu meie ühismälu taastamise vajadusele.
Täna lõpetatakse Pärnus järjekordsed puuskulptuuripäevad, millega alustati kesknädalal.
Toomas Altnurme alias Pomshiva. Foto: Urmas Saard
Näbrastunud skulptuuri asemele uus
Veenuse bastioni madalaks vajunud vallide vahele juhatas teed juba kaugelt eemalt kostuv mootorsae undamine ja lähemale jõudes esimesest puutüvest tõusev suits.
Uurisin ühest otsast tasase leegiga põletatavat ja pooleli olevat tööd. Samal ajal tuli Toomas Altnurme parajasti lõunalt. Viimati kohtusime Pärnu Ranna pargis 2012. a septembris. Tookord voolis Pomshiva, nii on skulptori hüüdnimi, Pärnu linnavalitsuse tellimusel Rahu pargis pikselöögist pikka aega maas lebanud jämedaharalisest remmelgast draakonit. Sealsamas lähedal oli juba 2005. aastal sündinud esimene draakon ühistöös Argentina skulptori Carlos Enrique Valdeziga. Paar aastat varem valmis „Meele haardes”. Tervise lähedal asunud mitme meetri kõrgust värvikirevat puuslikku võisid Ranna pargis jalutavad inimesed aastaid vaadata. Kõiki meenutatud töid on looduslik töötlus ajapikku sedavõrd näbrastanud, et skulptori loomingut näeb algses eheduses veel üksnes pildijäädvustustelt.
6.-9. augustini toimub Võrumaal Haanja vallas juba viies suitsusaunanädal. Saunasõbrad saavad ise kütta sauna, võtta osa sauna töötubadest, kuulata saunalugusid ja head „stepslivaba“ muusikat. Oodatud on kõik sauna ja kohaliku pärimuse huvilised, kes soovivad tutvuda traditsiooniliste suitsusauna tavade, tarkuste ning tervistava mõjuga.
„Haanjamaa suitsusaunade omanikud on uhked oma saunadele ja jagavad rõõmuga oma saunaelamusi, uskumusi, kombeid, oskusi ja teadmisi kõigi huvilistega,“ ütles saunapäevade üks eestvedajaid Eda Veeroja. „Ja vana kombe kohaselt ei tohi vett, tuld ja saunaleili kellelegi keelata!“
Mõnus suitsusaunaelamus algab helgest meelest ja enese sisse vaatamisest, koos saunaperedega sauna kütmisest, ühisest söömaajast ja päevastest toimetustest ümber sauna. Lisaks toimuvad ka suitsusauna ja loomuliku eluviisiga seotud erinevad õpitoad.
Nädal algas täna, 6. augustil kell 12 Mooska talus saunateemalise pärimusmeditsiini õpitoaga ja saunas käiguga Ahto Kaasiku juhendamisel.
Reedel saavad Ööbiksaare talus huvilised õppida palgi tappimist ja varamist saunameistri Aivar Jallai juhendamisel. Alustuseks saab õppida palgi koorimist liimeistriga. Ööbiksaare palkmaja ehitajatel on üle paarikümne aasta kogemust, mida töötoas osalejatega jagatakse. Päev lõppeb Plaksi küla Tuulepesa talus kell 19 algava iloõdakuga, see tähendab laulu ja pillimänguga.
Suur saunapäev on aga laupäev, mil kohalikud pered teevad saunade uksed lahti. „Sel päeval on külalised kaasatud kõikidesse tegevustesse, mida tuleb ühel saunapäeval teha: puude ja vee tassimine, sauna kütmine, ühise toidu valmistamine, saunaskäik. Nii veedetakse üks loomulik päev Haanjamaa saunas,“ ütles Veeroja. Päev algab kell 10 Haanja rahvamajas, kus saunapered ja külalised omavahel tuttavaks saavad.
Saunanädal lõppeb pühapäeval kohalikke suitsusaunu tutvustava ringsõiduga, mis algab kell 11 Plaani kiriku eest. Retk erinevate saunade juurde kestab 2-3 tundi. Kell 13 alustab Suurel Munamäel põnevate tegemistega kogu perele Suvõtarõ. Haanjamaa naiste eestvedamisel saab meisterdada, kõlab rahvamuusika ja pudrupada podiseb lõkkel.
Suitsusaunanädala korraldab koos saunaperedega MTÜ Haanja Kultuurikoda. Toetavad Vana Võrumaa kultuuriprogramm ja Eesti Kultuurkapital.
Eile õhtul musitseeris Pärnu Ranna kõlakojas palju tuttavaid hariduse ja kultuurielu inimesi, kelle esinemine hoidis publiku naerulihaseid pidevas vabatreeningu asendis.
Eddi Leet ehk Poti-Eedu, keraamik, sõnade seadja, laulja, tuubamees. Foto: Urmas Saard
Loominguline seltskond Pärnu Poisid tuli kokku 2004. aasta suvel pärast edukalt sooritatud tuubaostutehingut, mille tegi ära keraamik Eddi Leet ehk Poti-Eedu, nagu mees ise ja sõbrad teda naljatledes kutsuvad. „Olen tuubamees, kes mängib palju pille, aga mitte eriti hästi,“ tutvustas Leet tagasihoidlikult oma mitmekülgseid andeid. Eile Leet tuubat ei puhunud aga selle asemel laulis vägeval häälel laule, mille viisid on vanad, mõned isegi väga vanad ja unustuste hõlma kadumas. Esinemise ajal tegi ta jalaliigutusi, võttis lähemal seisva mehe tantsule ja loopis kaabut nii kõrgele kui kõlakoja kaar seda võimaldas. Austria või Anglo-Ameerika pärimusmuusikast, aga ka meremehe laulude meloodiatele on Leet loonud sõnad, mis pole täpne tõlge algsele sisule. „Ma ei ole ühelegi laulule autori õigust nõudnud ja nii on mitmed minu lood lauldud teiste armastatud muusikute poolt üldtuntuks,“ rääkis Leet kontserdi järel toimunud vestluses. Ühe näitena nimetas ta „Roostes naela“.
Nagu Väinamere Liinid juba varem lootsid, suudeti läinud nädalavahetusel tekkinud rike kiirkatamaraanil Runö kõrvaldada ja täna hommikuse Ruhnust väljumisega võis alus asuda uuesti plaanipäraseid reise tegema.
Runö Pärnu-Ruhnu liinil. Foto: Urmas Saard
Pühapäeval hakkas Runöl üks kahest peamasinast tõrkuma ja katamaraan pidi liinireisid katkestama. Siiski tõi laev ööl vastu teisipäeva ooteärevuses inimesed Ruhnust mandrile ära, kuigi sõit kestis ca 5 tundi. Heade ilmaolude korral kestab Ruhnu ja Pärnu vaheline ülesõit 3 h 10 min, tuule ja lainetusega võib ülesõidu aeg pikeneda. Pärnusse on linnulennult 96 km ja Kuressaarde 70 km.
Laeva ehitaja oli AS Baltic Workboats ja Runö alustas proovisõite 2012. a mais. Kiirkatamaraani pikkus on 23,9 m, laius 8 m ja süvis 1,8 m. Lisaks 60 reisijale arvestatud salongile võib kaubatekile paigutada kuni 5 tonni kaupa. Vajaduse korral saab vedada ka kahte sõiduautot.
Angela on meeldiv ja kõike teadev teejuht. Foto: Urmas Saard
Tuhat aastat tagasi asus Väinameres praeguse Kassari kohal kaks saart: lääne poolel Orjaku ja idas Kassari. Kõigest pooletuhande aasta eest saared ühinesid ja viimase mõnesaja aastaga kasvasid Orjaku külge ka varajasemad saared Reigi ning Puulaid. Hiiumaalt mööda tammteed Kassarile sõites jääb mulje, nagu oleks tegemist poolsaarega. Kuna Kassarile pääseb kahe roogu kasvanud tammi kaudu, siis võiks näiliselt pidada Kassarit ka Hiiumaa osaks ja Käina lahte ühe saare siseveekoguks. Taaralinna juurtega hiidlanna Angela ütles, et kinnikasvamine on hoogustunud eriti viimastel aastakümnetel, aga ametlikku kinnitust pole veel saarte ühinemise kohta saadud.
Ajaloos esmakordselt 1564. a mainitud Kassari on 19,3 km² suuruselt Eesti viies saar, mida piirab üle 56 km pikkune hästi liigestunud rannajoon. Neljas külas elab umbes kolmsada inimest. Igal sammul pakub ootamatuid üllatusi nii saare loodus kui inimesed.
Põhjasõja ajal olevat kuningas Karl XII oma vägedega Tilleorust läbi minnes pistnud Tillemäele oma tammepuust kepi ja lausunud: “Kui see kepp siin peaks kasvama hakkama, siis saab see maa kord jälle Rootsi omaks. Kui aga ta kasvama ei lähe, siis ei võida rootslased enam kunagi Eestimaad.“ Kepist kasvanud suur tamm Tillemäele ja mantlist, mille ta Aarna mäele (Tillelt umbes paari km kaugusel) maha pannud, kasvanud suur mänd.
Tilleoru ristimänd.
Mõlemad puud, nii tamm Tillemäel kui ka mänd Aarna mäel Kioma vallas, kasvavad veel praegugi.
Teisipäeval, 4. augustil toimub retkejuhi Jürgen Aosaarega metsaretk Tilleorus. Matk algab kell 12 Tartu-Võru vana maanteesilla juures.
Muiste peeti Võhandu jõge pühaks, sest seal pidanud elama vetehaldjas. Mis vetehaldjale ei meeldinud, seda ei tohtinud rahvas teha. Kanuumatka mööda Pühajõge Jõgeharalt Koigerasse viib läbi seiklusmatkaklubi Toonus Pluss. Vajalik on eelregistreerimine.
Kanepi raamatukogus avatakse kell 16 Heinrich Margi raamatukogu. Heinrich Mark (1.10.1911-2.08.2004) on sündinud Kõlleste vallas Krootusel. Heinrich Mark oli Eesti eksiilvalitsuse peaministri asetäitja ning peaminister presidendi ülesannetes. Raamatukogus välja pandud teosed on mitmed pühendusega ning ajaloolise väärtusega. Väljapanekut illustreerivad infotahvlid Heinrich Margi elust ja tegevusest.
Alle-Saija Teatritalus etendub kell 19 Kanepi harrastusteatri etendus T. Appelgreni „Majakavahi tüdrukud“ (lavastaja Tuulike Mölder).
Kärdla sadamas avati laupäeval 30. juulist kuni 2. augustini kestvad Hiiumaa kohvikutepäevad.
Algus Kärdla sadamas
Hiiu Hipikohvik Lillevägi. Foto: Urmas Saard
Aegsasti enne keskpäeva lähenes Kärdla sadamale rõõmsalt käratsev arvukas seltskond inimesi, kes kandsid väga erinevate teemade ja nõudmistega plakateid. Kohale jõudes imestati, et paljud telejaamad polegi neid ootamas ja pressifotograafidki lubamatult osavõtmatud. Astusin paari valjemini hõikuva naisterahva juurde ja sain teada, et tegemist Hiiu Hipikohvik Lillevägi üliinnukate inimestega, kelle seekordne ettevõtmine kannab läheneva Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva sõnumit: „Igal lapsel oma pill“. Eesti Vabariigile sajandaks sünnipäevaks tehtava ühiskingituse eesmärgiks on koostöös riigi, erasektori ja muusikasõpradega uuendada lastele ja noortele muusikaõpet andvate õppeasutuste pilliparki. „Toetame Rudolf Tobiase nimelisele Kärdla Muusikakoolile pillide muretsemisel omaosaluse tasumiseks vajaliku raha kogumist,“ selgitas vestlust alustanud naine. Café Orientale esitles heategevuslikku hipikohvikut Kärdla elektrijaama õuel, kus võimaldati tulla vabalavale oma kitarri, trummi või muu pilliga, et toetada pillide ostmist.
“Skvottimine võhikutele”, Tõstamaa mõisas. Foto: Toomas Mitt
1. augustil esietendus Tõstamaa mõisas Gerda Kordemetsa uus näidend “Skvottimine võhikutele”. Näitlejatele Andrus Vaarikule ja Kersti Tombakule kirjutatud lugu räägib omamisest ja olemisest ning uskumatust armastusest, mis tabab inimest alati ja ainult siis, kui seda kõige vähem oodatakse. Baltisakslanna Hedvig von Sternberg on ostnud emotsiooni ajel tagasi oma esivanemate mõisa Eestimaal. Sooviga pöörata oma elus uus, puhas lehekülg, saabub Hedvig ühel augustiööl oma mõisa ning avastab, et seal elab sees keegi Eeri Elmerson.
Alguse saanud üks kurbnaljakas lugu, mis muutis nende mõlema elu.
Katre Kaseleht ja tema tütar Sänni Lee XXIII Viljandi pärimusmuusika festivalil muuseumi hoovis. Foto: Urmas Saard
Selle aastane teema “Vabadus” oli nii abstraktne, et andis tõepoolest vabaduse ka programmi koostajatele. See lai teema hõlmab kõike ja kõike annab sobitada selle deviisi alla. Nii oli Tarmo Noormaal vabadus tuua eelmisel aastal rohelisel laval laineid löönud ja terve aasta Eestit hullutanud ansambel Curly Strings põhiprogrammi. Kavalalt oli lahendatud kavapaigutus – nad esinesid neljapäeval – mitte kunagi varem (siin kirjutaja poolt kontrollimata fakt) pole neljapäeva päevapasse välja müüdud. Kas on Curly Stringsil oma selles fenomenis roll mängida? Lava mõttes oleks Kirsimägi ehk parem valik olnud, sest Kaevumägi jäi kitsaks. Publikupuuduse all ei kannatanud nad ka oma teisel kontsertil.
Sündmuse proloogiks on aga 2. augustil külaplatsil avatav teatrikohvik, kus külalisteks teatripedagoog, lavastaja ja näitleja Kalju Komissarov ja populaarne näitlejanna Luule Komissarov. Kohvikukülastajatel on võimalus ka saada ülevaade Kuhjavere küla tegemistest laiemalt, samuti Suure-Jaani vallast, mis on suurvallana toiminud kümme aastat.
Kalju Komissarovi sõnul on ta kümme aastat seotud Kuhjavere Külateatrite festivaliga – täpsemalt on ta selle sündmuse patroon. “Kui korraldaja Urve Mukk tegi ettepaneku teatrikohvikut sisustama tulla, siis ütlesin, milles “küssa”, teeme ära,” lisas ta. “Luule Komissarovi nõusse saamine sõltus sellest, kas ta on vaba. Ta on näitlejatööga väga hõivatud. Selgus, et vastaval päeval on tal aga võimalus Kuhjaveresse tulla,” ütles Kalju Komissarov. Tema enda osalemiseks Kuhjavere teatrikohvikus andis võimaluse ka asjaolu, et uute üliõpilaste vastuvõtt Tartu Ülikooli Villjandi Kultuuriakadeemiasse oli lõpule jõudnud.
“Eks Luule otsustab ise, kuidas ja millega esineb. Tema on aastakümneid igasugustel kohtumisõhtutel käinud ja täielik professionaal. Mina istun nurgas vaikselt. Kui peaksin kellelegi huvi pakkuma, siis tõusen püsti ja räägin, mida soovitakse,” lisas teatritegelane. Kalju Komissarov meenutas, et tõenäoliselt esimene koostöö Luule Komissaroviga (toona Luule Paljasmaa) oli tal Kihnu Jõnni elust jutustav film “Metskapten”. Olen selle filmi režissöör, Luule mängis laevakokka.”
Kalju Komissarov andis hinnangu näitemänguharrastuse mõjule üsna murederohke argielu rõõmsamaks ja postiivsemaks muutmisel. “Muresid võib parajasti rohkem või vähem olla. Minu jaoks on külateatritegemise võlu ja imetlusväärsus see, et vaatamata argimurdele ja sellele, et kõigile ei jätku Eestimaal korralikult tasustatud tööd, jäävad mitmedki naised koju, määrivad kingaviksiga oma ninaalused mustaks ja mängivad näiteks Oskar Lutsu “Kapsapead”. See on fantastika!”
Kuhjavere külateatrite festivali korraldajad Urve Mukk ja Romeo Mukk ütlesid, et 15.-16. augustil mängitakse kaheksateistkümmet näitemängu. “Teatritegijad tulevad Ida-Virumaalt, Saaremaalt, Pärnumaalt, Järvamaalt, Võrumaalt, Põlvamaalt ja Viljandimaalt. Tõelise veteranina on kohal Avinurme Suveteater, kus näitemängutegevust üle kümne aasta juhendas Malle Pärn. Nüüd on eestvedajaks Mari Oolberg. Esmakordselt osalevad festivalil ON-Teater Türilt ja trupp Kolmas Voorus Abjast. Repertaaris on nii Eesti kui välismaa klassikute looming. Mõnegi näitemängu on aga kirjutanud “oma küla kirjamehed”. Kaasa saab elada ka kolmele lasteetendusele, ” laususid nad.
Pildil vasakult Villu Ojassalu, Sandra Lääne, Andres Kangur ja Mattias Viljamaa. Foto: Maiu Veltbach
Möödunud laupäeval peeti Jõgeva vallas Piibe maantee ääres paikneval Paduvere staadionil 47. Otto Erimaa mälestusvõistlused kergejõustikus.
Spordiajakirjaniku- ja spordiloolase Tiit Lääne korraldatud sündmusele tulid oma võimeid proovile panema erinevate põlvkondade sporditegijaid ja tervisespordiharrastajad mitmetest Eestimaa paikadest.
Paduverest võrsunud mitmekülgne spordimees Otto Erimaa (1915-1941) saavutas parimaid tulemusi kettaheites, kuuludes Eesti esimesel iseseisvusperioodil sellel spordialal kuue parema mehe hulka. Arvestades seda on kettaheitest kujunenud temale pühendatud mälestusvõistluste väärikaim ja kaasakiskuvaim spordiala.
Tänavu võitis kettaheite Mattias Viljamaa, kes on paljude medalite omanik Eesti meistrivõistlustel sangpommispordis ja jõutõstmises. “Osalen sel võistlusel esimest korda. Ma teadsin juba ammu, et Tiit Lääne korraldab selliseid võistlusi. Au ja kiitus talle. Seekord otsustasin ka ise kaasa lüüa. Rekord õnnestus teha nii kuulitõukes kui ka kettaheites,” ütles noor mees Palamuse vallast. Meie lühiusutlusele kaasa elanud kaasvõistlejad soovitasid teda nimetada tippsportlaseks. Huumorimeelne Mattias ise arvas, et sobivam nimetus on külamees.
Naistest võitis kettaheite kunstnik Sandra Lääne, kes oli isal usinasti abiks ka võistluste organiseerimisel. Kolmel alal: 60m jooksus, kaugushüppes ja kuulitõukes osutus parimaks sportlannaks Maiu Veltbach, kes saanud tuntuks terviseedendajana nii Jõgevamaal kui mujal Eestis. “Kaunis looduses, Paduvere talumuuseumi kompleksis peetavatel Otto Erimaa mälestusvõistlustel on meeldivalt kodune õhkond. Sportimine on siin justkui puhkus,” kiitis Veltbach.
Pühapäevaga lõppes paljude jaoks pikisilmi oodatud XXIII Viljandi pärimusmuusika festival, kus jätkus aega ka külalistega vestlemiseks. Alljärgnevalt mõned huvitavamad märkused jutuajamistest.
Festivali juhuslik kohtumine
Juhuslik kohtumine Ülle Jantsoniga Pärimusmuusika aida esisel. Foto: Urmas Saard
“Otsustasin, et sel suvel üle kolme korra lavalaudele ei roni,” ütles Ülle Jantson, Sindi lasteaia muusikaõpetaja. Pärnumaal teatakse teda hästi pereansambel Rannarada esinemiste tõttu, eriti Paikusel ja Sindis. Näoraamatus tutvustab ta ennast ka sahmerdajana Endla Jazzklubi teatrikohvikus. Aga Ülle on olnud üks Viljandi folgi sünnitajaidki ja pärimusmuusika festivali päälik Ando Kiviberg tema kunagine kursakaaslane.
„Pärast keskkooli lõppu 1989. aastal läksin õppima Viljandi Kultuurikolledžisse koorijuhtimist. Samal aastal võeti vastu ka esimene lend rahvamuusikuid, täiesti esimest korda Eestis. Kuna meil olid paljud loengud koos ja muusikutele oli kohustuslik osalemine rahvamuusikakapelli tundides, sattusingi kuidagi paralleelselt rahvamuusika eriala kõrvale õppima. Tänu esimestele õpetajatele Ene Lukkale ja Anneli Kondile ja meie fännile Ants Johansonile sattusime 1991. aastal esimest korda Rootsis Faluni Folk Music festivali eel toimuvasse rahvusvahelisse noorte rahvamuusikute laagrisse. Ammutasime sellest kohtumisest ja samal ajal toimuvast Faluni festivalist niipalju kui jaksasime – see oli hoopis teine maailm, kui siinne kapellikeskne rahvamuusika esitamine,“ meenutas Ülle veerandsaja aasta tagust aega.
Südant soojendavalt
XXIII Viljandi pärimusmuusika festival. Foto Urmas Saard
Ta ütles, et juba samal aastal, aga eriti aasta hiljem pärast sedasama laagrit olid nad kindlad, et Eestis peab samuti sellisel viisil rahvamuusikat tutvustama ja propageerima. „Nii me kursusekaaslaste ja paari sõbraga 1993. aasta mais esimese folgi ja augustis üleriigilise noorte pärimusmuusika laagri käima tõmbasimegi. Olin ise festivaliga seotud kuni 2008. aastani, laagrite eestvedamisega jätkasin siiski mõned aastad kauem.“
Ülle jutustusest ei jäänud kahtlust, et kogu ettevõtmine võttis uskumatu tempoga pöörded üles, soojendas südant ja võitis ülikiirelt populaarsust. „Kogu tiim ja vabatahtlikud ja esinejad – seda ei tehtud raha pärast, vaid usust, et suur asi on sündinud!“
Esimestel aastatel tegeleti väga mitmete asjadega korraga. Üllele meeldis väga nautida publiku rahulolu. „Võimas oli vaadata, kuis muusika inimesi kõnetas, jalad tatsuma pani, naeru näole tõi. Ma polnudki väga kurb, et korraldustöö tõttu väga paljud head kontserdid kuulamata jäid.“ Ta tunnistas, et praegu ongi harjumatu tunda ennast kutsutud külalisena ja mitte olla üks sellest vahvast ja endiselt õhinapõhiselt toimivast meeskonnast. Ülle sõnul on festivali loo väga hästi kirja pannud Ando Kiviberg, keda soovitab huvilistel tingimata lugeda.
Tase professionaalne
„Anna palun mõned täpsustavad küsimused, sest muidu jäängi muljetama…smile emoticon,“ palus mõnusa jutuga vestluskaaslane. Mind huvitab, kuidas on festival kahe aastakümnega ajas muutunud?
„Festival on kasvanud ülisuureks. Samas loodan, et see enam ei paisu. Publikul peab olema mugav, hetkel veel on.“ Tema hinnangul on muusikalise poole pealt programm muutunud väga professionaalseks. „Õpetatakse ju juba aastaid nii Eestis kui välismaal rahvamuusikat kõrgkoolides, mistõttu on suur osakaal noortel muusikutel, kes oma instrumenti võrratult valdavad või keerulisi seadeid usutavalt esitavad.“ Viljandi folgilt ei meenunud Üllele mitte ühtki bändi või esinejat, kes esitaks muusikat noodist. „Lood on enda sisse nii armsaks mängitud, et selle edasiandmine ja publiku nakatamine tuleb tõelise sära ja energiaga.“ Samas meeldib talle võibolla isegi rohkem kuulata ka üksik ehk külapillimehi ja väiksemate koosseisude lihtsamaid pärimusmuusika tõlgendusi. Samuti meeldib väga, et õpitoad ja koolitused on endiselt festivali tähtsaks osaks.
Tavapäraselt pidas Viljandi pärimusmuusika festivali avamisel kõne Eesti Vabariigi president.
Toomas Hendrik Ilves ja Eesti-Ukraina Svjata Vatra. Foto: Urmas Saard
23. juulil rõhutas president, et on 23 korral käinud Viljandi pärimusmuusika festivalil ja tuleb ka 25. suurjuubelil: „Siis tulen siia lihtkülalisena!“ Ilves osundas Kaevumäel sellele, kui võimas asi võib sündida inimeste omavahelises koostöös ilma riikliku sunnita. „Festivali maine on jõudnud kaugele kõikidele mandritele. Nüüd ma küsin: kas see pole üks kõige paremaid Eesti kultuuriüritusi üldse?“ Tema hinnangul näitab see Eesti kultuuri jõulisust. „Kui sügav on meie kultuur! Ja me ei tunne mingit ohtu sellele kultuurile. Me ei tunne selles ohtu, et siia võib tulla keegi Burgundist, Alžeeriast, Indiast. Meie kultuur on tugev ja jõuline ja peab vastu,“ rääkis president oma lühikeses tervituses ning tundis head meelt, et võime nautida ka teiste kultuuri Belgiast, Mordvast, Ameerikast ja mujalt.
Järgneb pildigalerii Viljandi folgi avapidustuselt
XXIII Viljandi pärimusmuusika festivali rongkäik Tallinna tänaval. Foto: Urmas Saard
„Kas tõesti on Eestis veel inimest, kes pole kordagi varem Viljandi folgil käinud,“ küsis Ülle Jantson, üks kunagistest pärimusmuusika festivali algatajaist. Tõmbasin pea õlgade vahele ja vastasin häbelikult, et mina see ainsam vist olengi. Aga folgi esimesele rongkäigule minejaist olin esimeste seas, rohkem küll siiski rivi ees, külgedel ja viimaste hulgas joostes, kogu sündmust peamiselt läbi objektiivi takseerides.
Viljandis on palju varemgi käidud, aga hoobilt ei teadnud Uku keskusest midagi. Küsisin ühelt folki abistavalt vabatahtlikult. Kaunilt naeratav neiu küsis vastu: kas Viljandis? Arvasin tõesti, et rongkäik algab Viljandist ja ei eksinud ning pärast iseseisvalt Uku keskuse leidmist võinuks teisigi väljapoolt Viljandit tulnud vabatahtlikke juhatada.
Eile 23. juuli õhtul toimus Viljandi Pärimusmuusika aidas kontsert, kus esines ansambel Puuluup.
Puuluubi koosseisu kuuluvad Ramo Teder, kes on muusikamaastikul tuntud ka kui Pastacas ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud Marko Veisson. Mõlemad mängivad traditsioonilist hiiu kannelt ning muusikat tehes laenavad ja segavad erinevatest muusikatraditsioonidest pärit motiive. Samuti on muusikategemisel abiks looper. Konserdil toimus vahetu suhtlus publikuga ning esinejad selgitasid: “paljud lood on omaloomingulised, aga mitte kõik. Ja need lood, mis on omaloomingulised võivad sisaldada viiteid traditsiooonilisele muusikale.”
Eelmisel aastal toimus Puuluubi konsert Pärimusmuusika festivali raames Viljandi Lennukitehase saalis, kuid aastaga on õnnestunud neil rahva südamed võita ja Pärimusmuusika aida suur saal oli rahvast puupüsti täis. Kontserdi muutis veel terviklikumaks laval olev kolmas liige Sveta Bogomolova, kelle käe läbi valmisid väga omapärased visuaalid, mis esinejate selja taha projitseeriti.
Puuluup on psühhofolgist tuntud mõiste, kus pilli kõlakastist tekkiva resonantsi abil pannakse kajama terve puu (vahest ka kogu mets). Iseloomulikud on korduvad helimotiivid, mis põrkuvad puult puule ja sumbuvad samblasse. Teateid puuluubi kasutamisest leiab juba 14. sajandist, rahvapärimuses leiab otsese viite puuluubile vanasõnast “Kuidas metsa hüüad, nõnda vastu kostab” (EV 6762:75). Elektroonilises puuluubis kasutatakse metsa asemel efektiplokke (vt. Teder & Veisson VPMF 2014).
Puuluupi on võimalik veel vaatama ja kuulma minna 25. juulil kell 18 Viljandi Muuseumihoovis.
Sel nädalal tuli trükist värske Haanja-Rõuge ajalehe esimene number. Lehe nimeks pandi Torniööbik: kahe valla tuntud sümbolid ühendati ning saadi häälekandja, kes näeb ja kuuleb kõrgelt tornist kõike, seda samas ka edasi kuulutades.
Torniööbik on korra kvartalis ilmuv valdade ja kogukondade häälekandja, kuhu oodatakse kaastöid mõlema valla tegusatelt inimestelt: omaloomingut, huumorit, mustvalget trükki kannatavaid pilte, mälestusi, kokkuvõtteid oma tegemistest ja muud. Kirjutades tuleb siiski arvestada leheruumi mõningase piiratusega.
Kaastöid järgmisesse lehte ootab lehe toimetaja Viivika kuni augusti lõpuni aadressile infoleht@rauge.ee.
