Täna lõpetatakse Pärnus järjekordsed puuskulptuuripäevad, millega alustati kesknädalal.
Näbrastunud skulptuuri asemele uus
Veenuse bastioni madalaks vajunud vallide vahele juhatas teed juba kaugelt eemalt kostuv mootorsae undamine ja lähemale jõudes esimesest puutüvest tõusev suits.
Uurisin ühest otsast tasase leegiga põletatavat ja pooleli olevat tööd. Samal ajal tuli Toomas Altnurme parajasti lõunalt. Viimati kohtusime Pärnu Ranna pargis 2012. a septembris. Tookord voolis Pomshiva, nii on skulptori hüüdnimi, Pärnu linnavalitsuse tellimusel Rahu pargis pikselöögist pikka aega maas lebanud jämedaharalisest remmelgast draakonit. Sealsamas lähedal oli juba 2005. aastal sündinud esimene draakon ühistöös Argentina skulptori Carlos Enrique Valdeziga. Paar aastat varem valmis „Meele haardes”. Tervise lähedal asunud mitme meetri kõrgust värvikirevat puuslikku võisid Ranna pargis jalutavad inimesed aastaid vaadata. Kõiki meenutatud töid on looduslik töötlus ajapikku sedavõrd näbrastanud, et skulptori loomingut näeb algses eheduses veel üksnes pildijäädvustustelt.
„Teen Ranna pargis olnud skulptuurile sarnaneva uue töö,“ ütles Pomshiva. Eile polnud ta valmivale tööle veel nimetust leidnud ja mingit legendi selle juurde ei jutustanud. “Meele haardes” pidi vaatajat kõnetama sellest, et inimesed on oma meelte orjuses ja vabanemise tee toimuvat autori arvates läbi kunsti ning meditatsiooni. Ka käsilolevast tööst kumab läbi kunstniku idamaise kultuuri hoiakut, mis on üsna mõistetav tema seitse aastat kestnud õpingutega Lõuna-Koreas ja Tais. Sellegi töö soovib ta värvida. Võimaluse korral kasutaks laste abi. „Leedus oli mul ühel korral abiks 16 last.“
Mitmed on teistest nobedamad
Tõstamaa kooli direktor Toomas Mitt asetas oma töö bastioni õuel olevale suurele linna kindlustuste vööd kujutavale kaardile ja pildistas „Uut Pärnu õuekoera“ ülalt valli servalt, objektiiviga koera koonu alust sihtides, siis korraks kaugemalt ennast pikali heites, et taies oleks vaadeldud võimalikult erinevatest külgedest. Mitt leidis, et tema õuekoer peaks taltsutama näiteks õunaraksus käivaid poisse ja teisigi üleannetute mõtetega liikuvaid kodanikke.
Raivo Perandi oli kiiruga oma elevandi valmis meisterdanud ja lahkunud algselt kavandatust päev varem. Tal on pidevalt palju tegemist ja võib vaid imetleda tema tööjõudlust. Ka Perandi oli oma elevanti kergelt põletanud, et materjal kauem püsiks. Põletamine toob pinnad reljeefsemalt esile ja on kunstiliselt huvitavam.
Nobedalt töötas ka Soome skulptor Raimo Vahtera, kelle rebane seisis juba lõunapaiku kenasti püsti ja mees riisus rehaga viimast prahti kokku. Kahjuks ei jõudnud ka temaga enne lahkumist sõnagi vahetada.
Kooreüraskid on skulptorile pool tööd ära teinud
Üllar Kallau peatas mind nähes mootorsae töö ja juhtis näpuga osutades tähelepanu kooreüraskite poolt uuristatud puutüvele. 4-9 cm pikkused mustad või pruunid kooreüraskid on meie metsade suurimad puidukahjurid, kes veedavad enamiku osa elust puukoore all ja puidu sisse peitudes. Kallau pidas õigeks jätta kooreüraskite töö alles ja töötles tüvet seestpoolt süvistades.
Loomad on skulptuuripäevade teemaks
Pikemaks vestluseks võttis aega Rait Pärg, kes on skulptuuripäevade peamine eestvedaja. Juttu alustas viitega sellest, et Pärnus puuduvad skulptuurid loomadest. „Vallikraavi taga hoiab kapten laeva rooliratast, bastioniga samal joonel teist kätt istub kuulus kunstnik oma töölaua taga, peatänaval loeb papa enda toimetatud Perno Postimeest, kuursaali juures mängib mees lõõtsa, perearsti hoone seinal on ema lapsega, Estoonia juures alasti naine, aga loomi ei kuskil,“ arutles Pärg. Siga on praegu kuum teema ja toidulaualgi väärib austust, leidis tuntud Pärnu kunstnik. Tema sea silmi kaitsevad terava päikesepaiste eest päikeseprillid.
Pärg ei kulutanud puutüve täies pikkuses sea voolimiseks vaid saagis toorme eelnevalt kaheks tükiks. Teisest lubas teha skarabeusi ehk sõnnikumardika, keda peeti Vanas Egiptuses päikesejumala Ra kehastuseks. Läikivmust püha-sõnnikumardikas (Scarabeus sacer) elab Ees-Aasias, Kesk-Aasias ja Vahemere aladel. Lääne-Austraalia teadlased peavad sõnnikumardikat maailma tugevaimaks putukaks. Live Science kirjutab, et selle putukaliigi isendid pidavat olema võimelised kandma enda kehakaalust 1 141 korda suuremaid asju. Teadlased võrdlevad mardikat 70 kilogrammi kaaluva inimesega, kes suudaks tõsta kuut kahekordset bussi. Taolise vägeva sitasitika skulptuuri tahab Pärg kinkida nende töid valvavale turvafirmale Skarabeus.
Peale julgestusteenistuse Skarabeus on skulptuuripäevasid toetamas kauaaegne abiline Husqvarna. „Näed, Pärnu esinduse juht Eero Post on ka praegu ise siin ja huvitub tõsiselt meie tegevusest,“ ütles Pärg. „Vastutulelik on olnud ka Reldor, kes majutab meie kaugemalt tulnud skulptoreid. Oleme neile kinkinud ühe puust, ühe malmist ja ühe dolomiidist skulptuuri.“ Mõned puuskulptuuripäevadel valminud tööd leiavad koha Pärnu loodusmaja territooriumil ja teiste osas on veel aega otsustada, rääkis Pärg, kes ei jätnud kiitmata ka linnavalitsuse kunstnikku Janno Poopuud. „Tema valitud skulptuuride valmistamise asukoht on kõrgete puude vilus suurepärane töö tegemise paik. Vall kaitseb kolmest küljest ka tuule eest, mis keerutaks saepuru silma,“ tundis Pärg head meelt linnaametnike osavõtlikku suhtumise pärast.
Urmas Saard