Riigi sajas juubel tuletab inimestele meelde ka lähiajalugu, mida nüüd tahetakse meenutada ja teistega jagada. Kahetsetakse, et kohe pole märgatud olulisi sündmuseid kirja panna. Kui paljud täna veel teavad, kuidas Lia andis Sindi linnas sinimustvalge lipuga venelaste putši ajal märku de jure kestvast Eesti riigist?
[pullquote]Korraga oli suur maja inimestest tühi[/pullquote]Minu töölaual helises telefon ja tuttav hääl ütles, et teab Mihhail Škljari tublidust, aga küsis ikkagi juurde: „Miks teda legendaarseks meheks nimetatakse?“ Selgitasin, et Mihhail Škljar vahetab Sindi raekoja torni lipumastis lippu väga äärmuslikes tingimustes. Lipuvarras asub kitsa torni keskel, katus on väikese kallakuga ja valtsitud plekist. Mingeid piirdeid sellel ei ole. Mees on varustatud spetsiaalse turvavarustusega ja kinnitatud ohutult lipuvarda juures toimetamiseks. Seepeale küsis Agu Oras, kas ma tean, kuidas augustiputši ajal sinimustvalge lipp raekoja tornis lehvima pääses? Ei teadnud.
Agu andis telefoni Lia Orase kätte ja palus tal edasi rääkida. „Töötasin siis Sindi linnasekretärina, samas ruumis esimesel korrusel, kus praegu asub Tori vallavolikogu sekretäri tööpaik. Linnapea oli Liina Maaste, muidugi oli majas teisigi töötajaid. Sama hoone keldrikorrusel asusid ruumid ka kolmele politseinikule,“ alustas Lia juttu, mida ta pole enda mäletamist mööda varem mitte kellegile meenutanud.
