Legendi kohaselt olevat õunapuu all istunud Isaac Newtoni lagipähe potsatanud õun ajendanud küsima, miks kõik asjad ikka allapoole kukuvad. Tosin aastal tagasi kinnitas Londoni Kuninglik Selts, et legendil olnud tõepõhi all. Õun polevat küll lausa pähe kukkunud ja gravitatsiooniseadus nii hoobilt siiski ei sündinud, kuid alguse see teaduste nurgakivi seal nõnda veidral kombel sai.
Ajakiri Philosophie ja Joosep Tammo. Fotokollaaž: Urmas Saard / Külauudised
Tänases filosoofilises kõneluses YouTube kanalil toetub Joosep Tammomõtisklus käesoleva aasta juulikuu ajakirjas Philosophie avaldatud Theresa Schouwink’i esseele „Emerson und das Selbstvertrauen” [Emerson ja enesekindlus].
Läti ja Eesti lippudega ühises rongkäigus Läti Võnnus. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Māris Andžāns, Riia geopoliitiliste uuringute keskuse direktor analüüsib artiklis „Head ja halvad naabrid: arusaamad Läti ühiskonnas” uuringut, mis toimus tänavu juulis Riia Stradiņši ülikooli koostööna Riia geopoliitiliste uuringute keskusega.
Petseri kloostri kellad. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Täis usku ja lootust Võrumaa luuletaja, tõlkija ja ajakirjanik Ilmar Vananurm näeb vaimusilmas aega, kui Petserimaad lõhestav kontrolljoon saab ajalooks ning Eesti piirivalvurid asuvad Tartu rahu piirile.
Oleme jõudnud uue ajastu lävele, kus esile kerkivad küsimused meie eksistentsi mõttest ja sellest, kes me tegelikult oleme. Samas oleme harjunud mängima ühiskonna poolt peale surutud mängureeglite järgi ja käima „nööri mööda” tavade ja kommete kohaselt, mille algpõhjusi me pole isegi uurinud. Me oleme harjunud mängima mingeid kätteõpitud rolle, mõistmata isegi, miks me seda teeme.
Homme ilmub Jana Paulmanilt kümnes arvamusartikkel autori reedeses järjepidevuses, millega ta alustas pea paar kuud tagasi. Tõsi, Külauudistele on Jana kaastööd teinud juba varemgi ja nii võib liialdamata öelda, et ta on saanud meie majas täiesti oma inimeseks, kelle kirjatükid on alati oodatud eelkõige nendes avalduva ausa ning julge, kohati ka ootamatu lähenemisviisi tõttu.
Asta Isaki maal kauni naise figuurist. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Joosep Tammo. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Igateisipäevase filosoofilise mõtiskluse sarja tänases kõneluses YouTube kanalil lausub Joosep Tammo, et kõik me tahame hästi välja näha. Ta küsib: mida on tähendanud atraktiivne välimus filosoofidele?
„Armastust väärivad kõik. Ka kõige nõrgem olevus siin taeva all. Ja kurjusest saab võitu just armastusega.” – see on olnud minu moto, mida olen kirjutanud oma raamatusse „Kui naine armastab meest. Avameelsed kirjad mehele”.
Jana Paulman tundis, et peab seekord kirjutama hingest kantud sõnumiga ja astub reedel lugeja ette armastusega. Sõnum paljudele, kes on sedasama tundnud, aga ka üksikutele, kes just praegu seda vajavad.
Täna, asudes oma järjekordset reedest arvamuslugu kirjutama, olin dialemma ees, kas kirjutada seekord sellest, mis kütab kirgi naistemaailmas – nimelt iluteema, või hoopis see, kuidas paljud mehed oma meheliku jõu ja väe ära annavad, muutudes järjest rohkem ebakindlateks ja virisejateks. Kumba teemat „närima” hakata? Ühendan jõud ja vaatan, mis kompott siit välja tuleb.
Paremal pildil on Jana Paulman, pildistanud Karl Gabriel Paulman. Vasakul pildil tegelikult sellist naist ei eksisteerigi, on pettus.
Homme on jälle reede, kui Külauudised annavad sõnajärje taas üle targale naisele, kes teab, millest ta räägib. Jana Paulmani mõtted koonduvad tema erialastest teadmistest tulenevale arusaamale, et inimeste iseloomud, mõtted ja ka meeleolud on näkku justkui kaardistatud.
September algas Eestis uue kampaaniaga: alkoholivaba kuu. Kuna maailmas ruulib iga uue kampaania loomisega ka massipsühhoos, siis kuu aega tervet massi inimesi alkoholist eemale hoida on lausa käkitegu. Massipsühhoosiga on mindud isegi karjakesi metsa prügi korjama.
Juba heaks traditsiooniks saavalt astub Jana Paulman jälle teraselt kriitilise meelega lugeja ette sama kindlalt kui neljapäevale järgneb reede. Reede on tema arvamise päev selle kohta, mis eelneva nädala kestel koondunud kõige enam tähelepanu keskmesse.
Viimased minu arvamuslood on võtnud järjest süngema suuna, kuna paratamatult panevad praegused sündmused, mis maailmas toimuvad, mõtisklema elu ja surma üle, eriti vägivaldsest aspektist. Aga tänases loos võtan ette hoopis ARMASTUSE ja ÕNNE.
Aga just seda need kaksikud Jana Paulmaniga tegid… siiski omal vürtsikal kombel. Sellest täpsemalt saab lugeda juba reedel, kui jõuab kätte Janale iganädaselt eraldatud aeg, mida ta jagab oma lugejatega arvamusartiklis „Armastuse ja õnne maaletoojad”.
Tänavu jaanilaupäeval võis tähistada arstiteadlase ja poliitiku Laur Karu (23.06.1942 – 07.12.1996) kaheksakümnendat sünniaastapäeva. Teda lähedalt tundnud meditsiinidoktor Jaak Uibu kirjutas läinud kuul mälestuskilde, milles kasutas korduvalt suurte tähtedega kirjutatud omadussõna ERAKORDNE.
Olen juba mõnda aega mänginud oma peas mõttega kirjutada ühel päeval raamat vägivalla teemal, uurida lähemalt selle kaudu, millest algab vägivald ja miks see nakatab ümbritsevaid inimesi. Miks pealtnäha väga rahulik, viisakas ja naeratav, meeldiv inimene võib ühtäkki osutuda agressiivseks ja vägivaldseks monstrumiks, kelle pea toodab vaid kaost ja kurjust ümbritsevas maailmas. Kus on selle kurjuse juured ja miks on kuri tihtipeale eksitavalt kauni kestaga?
Kõhukinnisus või -lahtisus, ebamugavustunne kõhus või kõrvetised ei ole sugugi ainult vanemas eas inimeste probleem, kuid aastate lisandudes need häirivad nähtused siiski sagenevad. Mis kõhuvaevusi tekitab ja kuidas abi saada, selgitab Südameapteegi proviisor Hanna Keidong.
Eile oli Ukraina iseseisvuspäev, aga mööduv päev ei pühkinud olematusse eelnevate ega tulevaste päevade kurjust. Nendest mõtetest kantuna potsatas kaks ja pool tundi pärast keskööd minu postkasti Jana Paulmani kirjutatud probleemlugu, mis ilmub reeglipäraselt tema reedeses arvamuslugude rubriigis.
Kui minult keegi küsiks unepealt, et mida ma armastan siin elus kõige rohkem, siis ilmselt soniks ma vastuseks, et ikka vabadust. Täna on küll reede, kuid homme, 20. augustil kerkib see küsimus iga eestlase ette, sest taaskord tähistame oma väikse armsa Eesti taasiseseisvumist, VABADUST!
Eelmisel reedel puudutasin põgusalt oma arutelus enese tervendamist. Olin seda raamatukuhja enda ees nähes isegi pisut segaduses ja koguni skeptiline, kuna tundsin end lükata ja tõugata erinevatest õpetustest ja enesetervendusmeetoditest, mida pidevalt aina juurde ja juurde toodetakse.
Fotokollaaži autorid Jana Paulman ja Karl Gabriel Paulman
Homme ilmuvas arvamusloos ei tee Külauudiste veerukirjutaja Jana Paulman esmaavastust, et veri on paksem kui vesi. Meie eelkäijad on selle vanasõna võtnud endastmõistetavaks teadmiseks ammustilma enne meid, aga ikkagi on hea üldtuntud tõdemusi jälle ülekorrata.
Mina olen raamatuid armastanud ja austanud juba lapsena, kuna see oli parim viis põgenemiseks väljastpoolt mind tulevate traumade eest – kiusamised koolis, vanemate kurjustamised ja riiud omavahel, käsud ja keelud, õpperaskused ja muud „suure maailma” ehmatused, nagu oktoobrilapseks ja pioneeriks astumine, millest uus kasvav põlvkond pole kuulnudki. Raamatud viisid mind fantaasiamaailma, kus tekkis OMA MAAILM.