ARMASTUS EI OLE MÜRK, HOIA ENDA SÜDANT

Jana Paulman

Arvamus

Jana Paulman. Foto: Urmas Saard / Külauudised

„Armastust väärivad kõik. Ka kõige nõrgem olevus siin taeva all. Ja kurjusest saab võitu just armastusega.” – see on olnud minu moto, mida olen kirjutanud oma raamatusse „Kui naine armastab meest. Avameelsed kirjad mehele”.

Olen selle moto ka paljudele pühenduseks raamatusse kirjutanud, kes on seda minult soovinud. Mida ma olen selle mõttega tahtnud öelda? Kas kõik, ka kurjategijad, nartsissistid ja psühhopaadid väärivad armastust? Jah, nad poleks ju need, kes nad on, kui neid oleks lapsepõlves või ka hiljem partnerite poolt armastatud. Aga eeskätt pean silmas seda, et kõikidest armastustest, mida keegi tunneb kellegi vastu on kõige tähtsam ENESEARMASTUS. Ilma selleta pole võimalik üldse kedagi teist armastada ja ka vastuarmastust saada.

Minu tänane arutlus algas mõttega minu enda raamatust, sest selle raamatu kirjutasin ma kaks aastat tagasi sellepärast, et jõuda nüüd sinna, kus olen täna: jõuda enesearmastuseni. Oma raamatus olen väga palju rääkinud armastusest Mehe vastu, teda ülistanud ja pikkinud täis enda kirglikke armastuskirju, mis omal ajal temale neid saates olid siirad avaldused minu sügavatest tunnetest, mida see mees minus tekitas. Ootused suhte osas olid kõrgel, eriti, kuna läbi käis ka soov armastada TINGIMUSTETA.

Mustade puude alleel

Seda raamatut kirjutades ma ei teadnud sel hetkel veel, et jõuan ühel päeval tõdemuseni, et kedagi armastades nii sügavalt, nagu mina olen seda teinud, võib sellest saada hoopis mürk. Narkootikum on teatavasti mürk, mis tekitab algul naudingut ja „pilves” olemistunnet, hiljem aga saab sõltuvuseks, mille puudumisel inimene kas tunneb ennast halvasti, jääb haigeks, või halvimal juhul sureb. Sama on ka tundega, mida peame ARMASTUSEKS. Justnimelt peame, sest kui suhe muutub emotsionaalselt toksiliseks, siis paraku eemaldub ta tõelisest armastusest.

Tänane mina, kes on enese tervenduse kaudu läbi kirjutamise jõudnud lõpuks äratundmiseni ja teadlikkuseni, et siiski on mul mingite lapsepõlve traumade tõttu olnud siiani vajaka enesearmastusest, olen hakanud ka hoopis teise nurga alt vaatama omaenda suhteid ja ka teiste inimeste suhteid. Need suhted peegeldavad just minu hetkeseisu enese armastamises. Loomulikult paneb selline lähenemine armastusse küsimärgi alla ka tingimusteta armastuse partnerite vastu, sest kui me lubame endaga käituda halvasti ja armastame sellest hoolimata oma partnerit edasi, siis on see jõhker sekkumine ju enese armastamise protsessi. Selline lubamine lõhub iseenda isiksuse arengut ja laastab enesehinnangut, milleta me ei saa ju ka armastada kedagi teist. Kui meie enesehinnangul pidevalt trambitakse armastuse sildi all, siis see pärsib ka teekonda tõelise, tingimusteta armastuseni. Aga me ise ju lubame seda! Me lubame endale öelda halvasti, enda peale karjuda, jätkates järgmisel hetkel suhet nii, nagu poleks midagi juhtunud. Me lubame end piitsutada sõnadega inimesel, kellele poeme öösel kaissu ja kallistame. Me vaatame seda kõike läbi sõrmede siis, kui tegelikult peaks aknad ja uksed sulgema. Sulgema tee inimesele, kes julgeb meid kohelda halvasti. Ja siis me kannatame aastate viisi, raisates omaenda hindamatut aega ja energiat emotsioonidele ja tunnetele, mis ei vii kuhugi, sest teine inimene meie kõrval ei armasta samuti ennast ning seetõttu püüab meid koguaeg haavata, sõnadega salvata ja süüdistada. Lõpuks me tunneme, kuidas süda täitub mürgiga, mida ei saa sealt välja pesta ning armastus meie südames on tapetud. Ta on üleni tuimestatud ja ei reageeri enam millelegi. Ja ongi tulemuseks õnnetu suhe, kus mõlemad osapooled teevad teineteisele haiget, mürgitavad teineteise armastust ja õõnestavad enesekindlust. Sellele järgneb vihkamine ja vastastikused süüdistused. Armastus, mis peaks looma midagi head, toodab hoopis kurjust. Tõeline armastus peaks tegema inimestest paremad inimesed. Kui tulemus on vastupidine, siis see pole armastus, vaid sõltuvussuhe, kus mõlemad imevad üksteise energiat ja laastavad elu. Selline suhtlemine on hukule määratud. On võimalus, et minna oma teed, jätta kõik halb seljataha ja olla tänulik, et saime selle kogemuse. Samas on võimalik ka kokkuleppeline muutumine, et mõlemad taanduvad enda ego tasandilt ja sisenevad armastusse, andestades üksteisele ja endale kõik see halb, mis sai korda saadetud ning alustada puhtalt lehelt vaid head soovides. Selleks peavad mõlemad endaga tööd tegema, mis ei ole kerge, kuid võib olla seda väärt. Kasvõi pereteraapia kaudu. Valikuid on mitmeid, vaid kokkuleppe küsimus.

Tegelikult armastus elab justnimelt meie enda sees ja ei sõltu sellest, kellele sa armastust pakud. Armastus oled sa ise. Armudes me annamegi teisele inimesele oma kõige kallima, mis meil on – oma südame, oma ARMASTUSE. Kui see teine aga kohtleb su kallist kingitust nagu nartsu, siis see armastus kärbub ja hukkub.

Kui paljud meist on seda saanud tunda, et sind ei hinnata, ei austata? Ma arvan, et neid on tuhandeid. Millest see tuleb? See tuleb sellest, et sa ise ei austa ega hinda piisavalt ennast, et lubad endaga nii käituda. Praegusel ajal on tekkinud väga palju õnneterapeute ja vaimseid õpetajaid, kes näitavad ära, kui vildakad on paljud „Armastuse” nime all esinevad suhted. Vaimne ja psühholoogiline vägivald on saanud paljude perekondade ja lähisuhete igapäevaseks ühisosaks. On ka minu suhetes seda väga palju esinenud ja see on tapnud minus tunded inimeste vastu, kellesse olen kunagi olnud sügavalt armunud. Nii olengi järjest rohkem liikunud emotsionaalse ja hingelise üksinduse poole, sest sealt, oma sisemisest üksindusest ma leian üles iseenda, leian tröösti oma hingehaavadele. Valust läbi minnes mööda mustade puude alleed ma kohtun sellega, keda tunnen kõige paremini – ISEENDAGA. Kui ma aga lasen iseennast kohelda halvasti, lasen endaga manipuleerida ja enda kallal vinguda, süüdistada, siis vean ma alt ju iseennast. Lõpuks ma ei saa usaldada iseennastki, sest olen sellele kõige kallimale olevusele – Iseendale lasknud haiget teha. Oma sisemist katedraali – enda südant tuleb hoida. Seda ei saa lasta lõhkuda ja hävitada, sõnadega mürgitada.

Millest see kogemus on saanud alguse? Mingil hetkel lapsepõlves me kogeme samuti üksindust ja turvatunde puudumist. See võib juhtuda siis, kui vanemad omavahel läbi ei saa ja karjuvad või ka siis, kui keegi koolis sind on narrinud ja kiusanud. Lapsepõlves kogetud hingetraumad jäävad kummitama ka meie lähisuhetesse, eriti, kui alateadlikult valime kaaslaseks inimese, kes need traumad üles kergitab.

Aga nii see siiski olema ei pea, et jäämegi elulõpuni kogema sedasama mustrit, mis on saanud alguse meie lapsepõlvest. Meil on täielik õigus see kogemus lahti võtta ja see „üle kirjutada”. Ehk siis alustagem juba täna enese armastamisest ja austusest, ärme lase endale enam liiga teha ei sõnadega, ega ka füüsiliselt. Astume kindlalt ja julgelt minema sealt, kus meiega hästi ei käituta, meiega vingutakse ja meid pahatahtlikult solvatakse. Las jäävad need suhted minevikku vanu õppetunde meenutama, las olevik oleks täis helgust ja armastust ning tuleviku suhtemustrid õnnelikud ja täis rõõmu..

Armastus. Illustreeriv fototöötlus. Jana Paulman

Ma olen väga tänulik, et need suhted ja kogemused on mu teel end õigustanud ja pannud selgemaid sihte ja valikuid tegema. Ma olen ka tänulik neile kaaslastele, kes õpetasid mind lõpuks ennast armastama, kuigi pidin selleni jõudma läbi valu ja pisarate, läbi alanduste ja kannatuste. Aga ma olen nüüd päral. Armastus on minusse kinnitunud, see ei lahku sealt kunagi, sest see ju olengi mina. Mina olen Armastus. Leia ka sina tee iseendani läbi kogemuste ja ole tänulik, et oled selle kogemuse võrra rikkam! Kõnni oma teed ja ära vaata tagasi, las mineviku varjud jäävad seljataha. Ees ootab hele valgus ja see valgus näitab teed enda südamesse. Iseendale külla.

Kallis Mees või Kallis Naine, kui sa minu mõtteid loed, siis palun, ära luba tänasest alates endaga jõhkralt ja halvasti käituda! Ära lase endasse võõraid süüdistusi ja süütunnet! Haruta oma süda sealt kookonist lahti ja hoia teda õrnalt oma käte vahel, soojenda teda oma hingega ja kingi see ainult kõige väärikamale, sellele, kes hindab ja hoiab sind, sinu armastust ja ka iseennast. Ära larista ennast nendele, kes seda ei vääri ja kes su armastust hoida ei oska. Vii see tuli endasse läbi oma südame ja hoia seda tuld endaga elu lõpuni! Jää igal sekundil oma elus iseendaks ja ära lase seda muuta nendel, kes teevad seda omakasupüüdlikult. Kui sa tahad endas midagi muuta, siis tee seda vaid omal vastutusel, enda jaoks ja oma parimal viisil. See on tänane reedene sõnum minult Sinule!

Samal teemal:

KAS ILU IKKA NÕUAB OHVREID? ILUSÜSTID VS NATURAALNE ILU

FACEBOOK – MEIE ELU KATEDRAAL

ARMASTUSE JA ÕNNE MAALETOOJAD – MILLINE ON HIND?

VÄGIVALD – ELU KIBE MÕRUMANDEL

VABADUS TÄHENDAB VASTUTUST

VERI ON PAKSEM KUI VESI – TUNNE OMA JUURI!

TERVENEMINE ISEENDA KAUDU

EDUKAKS SÜDAME KAUDU

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga