Arvamus
Jana Paulman
Eelmisel reedel kirjutasin oma südamest välja mõtteid koolikiusamise kohta, sest see teema on mind paraku saatnud läbi elu. Mitte küll vanemas eas enam nii drastiliselt, kui seda oli just alates lapsepõlvest, kuni ka mingi osa täiseast. Ometi on minus siiani säilinud veel usk ja lootus headusse ja armastuse jõusse.
Samas kukkusin just viimasel nädalal taaskord oma uskumustega musta pimedasse auku tagasi, kui kuulsin Pärnus toimunud sündmusi noorte hulgas, kus meie uue põlvkonna esindajad, tulevased emad ja võimalikud riigitegelased ühisel meelel üht noort tüdrukut metsavahel nüpeldasid, jalgupidi otsas trampisid ja õõvastavalt jälkide sõnadega neiukest mõnitasid. Pealtvaataja ja tõenäoliselt just sama video lindistaja ässitas veel takka, et „verd pole näha, pane veel…”
tõdemus noorsoo julmusest ja jõhkrusest oli minu jaoks hoomamatu ja mõistetamatu… kuni tänaseni
See on meie järeltulev põlvkond, kelle esimeseks õpetuseks oma lastele oleks vast küünarnukkidega trügimine ja õpetused, kuidas kellestki üle sõita, või milline on elu „hundiseaduste aegu”. Tõesti, see tõdemus noorsoo julmusest ja jõhkrusest oli minu jaoks hoomamatu ja mõistetamatu… kuni tänaseni.
Nimelt mõistsin täna, et selline jõhkrus ei juhtu mitte ainult Pärnus ja vahetevahel, kogemata. Selliseid julmusi näeme igal pool ka turvalises Soomes ja eriti Rootsis, mis kunagi oligi ju kuulus oma turvalisuse poolest. Nüüd on see peale sisserändeid üks maailma jõhkramaid kantse.
passiivne pealtvaataja on senikaua kurjategija, kuni ta ei sekku või kuidagi ohvrit aidata ei püüa
Jah, see oli füüsiline rünnak nõrga olevuse pihta, kes üksinda ennast kaitsta ei saanud. Aga kes olid siis see terve publikum pealtvaatajaid ja ka filmija, kui seda löömingut külma kõhuga eemalt jälgiti ja mitte keegi ei sekkunud? Politsei tegeleb vaid lööjatega, kuid ka passiivne pealtvaataja on senikaua kurjategija, kuni ta ei sekku või kuidagi ohvrit aidata ei püüa. Selle asemel filmitakse ja jagatakse netiavarustes ohvrit alandavat ja šokeerivat videot, et kaudselt veelkord jalaga takka anda. Mida tunneb vägivalla ohver või tema vanemad? Pealtvaatajatest osad olid ka noormehed, kellest peaks naistele täiseas mehelikku kaitset ja džentelmenlikkust kasvama, kuid nagu näha, on järeltulev meespool hoopis feministlike mõrvarnaiste kannupoisid. Või hoopis siidikinnastes niiditõmbajad, kes panustavad oma marionettidele?
Eelmisel reedel olin ma dialemma ees, kas kiusajaid tuleks karistada ja nimepidi häbiposti naelutada. Oma arutluse käigus jõudsin tõdemuseni, et ka nemad on ju tegelikult ohvrid ja vajaksid hoopis psühholoogi tervendavaid seansse. Samas tuleb tänase jõhkruse näol vastus piitsalöögina ise kohale: liigne hummaansus võimendab karistamatuse tunnet ja see omakorda süvendab vägivalla kasvu ja nõrgemate jõuetustunnet. Kui sa ikka kambavaimule vastu ei saa, mida siis teha? Tavaliselt „kõvad tegijad” ongi vaid suuremas kambas, kuid üksikisikuna käivad seinaääri mööda. Kuhu see kõva hääl siis jääb, kui peaks üksi esinema?
Noorte kiusamismeetodid on samuti põlvkonniti järjest peenemaks ja süstemaatilisemaks muutunud, kuna ajaga käib kaasas ka teadlikkus, mida minu noorusajal veel kaugeltki polnud. Näiteks kui kambas otseselt füüsilist rünnakut ei julgeta teha, sest ohver võib kasvades suuremaks ka füüsiliselt olla juba tugevam ja osavam, siis leiutatakse kavalalt küberrünnakuid, sest internet on ju tohutu võimaluste maa oma kõige kiuslikema mõtete realiseerimiseks.
Oh sa püss! Pidin toolilt maha prantsatama!
Alles eile puutusin sellega ise kokku ja see värske kogemus panigi mind just tänast teemat kirjutama. Nimelt kuna ma olen oma firmaga, ilusalong Stylexpress Studioga klientide seas väga heas kirjas olnud, järjest rohkem ja rohkem head tagasisidet ja kliendibaasi korjanud, samuti ka kõrgeid tärne sotsiaalmeedias saavutanud, siis sain otseses mõttes eile šokeeriva avastuse osaliseks. Nimelt teatas Google mulle, et mu firma on saanud ühe päeva jooksul mitmeid arvustusi. Tõttasin õhetavate põskedega seda muidugi uurima, kuigi Google igasugused teatised käivad tavaliselt minu silmapiirilt sisse ja välja, ning enamasti jätavad ükskõikseks. Aga seekord mingi vägi kutsus vaatama, mida Google mulle teatab. Oh sa püss! Pidin toolilt maha prantsatama! Minu tavaliste viietärnide kõrval oli ühtäkki ühe päevaga tekkinud neli ühetärnist arvustust ja muidugi kõige krõbedamate kommentaaridega, mida vist eales olen saanud! Küll olevat ma kellegi pead juukseid lõigates veristanud ja ühele kliendile olin viis korda oma koera sülle pressinud, kuigi ta olevat koerte vastu allergiline ja küll ei oldud ka minu salongi sisustusega rahul, rääkimata ülihalvast klienditeenindusest. Üldse olevat kõik viietärnilised arvustused minu poeg teinud ja minu töödest tehtud pildid kodulehel olevat ka puhas pettus… No mis sa oskad kosta??? See kõik oli muidugi puhtas soome keeles, kuna elan pojaga Soomes. Mõtlesin kõik oma kliendid läbi, kes viimasel ajal mu salongist läbi käisid ja löö või tükkideks, iga tükk karjub: EI OLNUD ÜHTKI RAHULOLEMATUT KLIENTI!
↓Mine kuvatõmmisele ja klikka suuremaks↓
Kirusin ja vandusin kõvahäälselt oma kodu seinte vahel, sest see kurioosum tundus lihtsalt ebareaalne. Ühtäkki mu poeg, kes oli juba magama läinud, kuulis, kuidas ma podisen omaette ja vahutan nii, et mullid taga ning seletas mulle rahulikult, et nende klassi poistest ja üks paralleelikas kaheksandast klassist olid mulle selle vimka keeranud. Küsisin, miks? Nad isegi ei tunne mind ja pole kunagi mu salongis käinud. Poisid tahtsid ilmselgelt mu pojale, keda nad juba pikki aastaid olid kiusanud, seekord peenemalt ära teha, sest mu poeg on ajapikku läbi trenni ja mehistumise kasvanud tugevaks, pikaks noormeheks, keda enam füüsiliselt kottida ei saa. Seekord läksid nad muidugi liiga kaugele kahjustades avalikult ja salakavalalt mu firma mainet, mida olin aastaga üsna kõrgeks kasvatanud. Kas nende kontod olid näha? Muidugi mitte! Tegemist oli mõistagi varikontodega, mille kaudu neid kommentaare tehti. Aga poisikesed osutusid edevateks, nad pidid iga hinnaeest mu pojale oma tegu kelkima ja sellele edevusele ja rumalusele oli jäänud pealtkuulajaid rohkemgi. Kurjusel on kaasas ka tihtipeale rumalus, sest oma kurjust demonstreerides teistele võib haledalt vahele jääda kolmandatele, kes seda muidugi neile ei kingi. Loomulikult teatasin kooli ja andsin asja ka politseisse. Aga see on ka hetkel kõik, mida suudan, sest kätega kallale ma ju neile poistele minna ei saa. Karistada? Kui nende vanematega suhtlema hakkan, siis selgub, kas karistavad nemad, karistab kohus või hoopis kõrgemad jõud – näiteks Karma.
mis saab nendest argpükslikest tagantõhutajatest, kurjadest geeniustest ja susserdajatest, kahepalgelistest „sõpradest”
Kui nüüd teema alguse juurde tagasi tulla, siis rahvas lausa nõuab sotsiaalmeedias nende Pärnu noorte karistamist ja häbiposti naelutamist. Eelkõige neile, kes jalaga virutasid. Aga mis saab nendest argpükslikest tagantõhutajatest, kurjadest geeniustest ja susserdajatest, kahepalgelistest „sõpradest”, kes appi ei lähe, kui sõpra klopitakse, vägistatakse või mõnitatakse? Nemad pääsevad ikka ja jälle puhta nahaga, puhaste valgete kinnastega ja käsi hõõrudes asuvad nad uusi ja uusi salasepitsusi vormima, lükates rumalad jõhkardid esigaleeridele, provotseerides kaost ja segadust, rünnates kavalalt ja märkamatult neid tsoone, kuhu muidu kellegi „hammas” peale ei hakka. Neid Guglunke (viide Tolkieni „ Sõrmuste isanda” salakavalale tegelasele) olen ma oma elu jooksul kohanud palju ja neid kasvab välja ka uutest põlvkondadest. Sealt võrsuvad ka skeemitajad ja petised, kes varikontodega meie sisemaailma neti kaudu sisse häkivad ja nähtamatult palju kurja korda saadavad. Neid aga vastutusele võtta on peaaegu võimatu, sest juba maastmadalast on nad õppinud ära õigel ajal õiges kohas oma süütu ja abitu „maski” ette manama ja sa ei saa midagi teha. Manipuleerimise kurikaval jõud on sellistel inimestel hingega kaasa tulnud.
Olen kunagi oma lapse seltskonnas kohanud last, kelle pilgus oli juba väiksena olemas saatanlik säde, mille tajusin ära juba esimesel kohtumisel. Ma hoiatasin oma poega, et hoidugu ta sellest sõbrast, kuna temaga vaid pahandusi tuleb. Mu sisetunne ei valetanud mulle. Ajajooksul sellest poisist saigi mu poja kõige hullem unenägu, tema kiusaja, kes oma mõjuga, kuid samas eemaloleva argusega endale jüngreid „koolitas”. Ta kunagi ei sekkunud kaklustesse, mida tema sõbrad korraldasid, rünnates mu poega. Ei, ta oli palju kavalam. Ta lihtsalt provotseeris ja siis vaatas eemalt irvitades pealt. Kui koolis õpetajate ja psühholoogidega sellest juttu tuli, siis laiutasid nad vaid käsi: Aga midagi teha ei saa!
Seda ümber kasvatada ei saa. Küll aga saab seda ära tunda.
Nii headusel, kui kurjusel on oma nägu, omad silmad, mida tunned ära kaugelt. Hea inimene on juba lapsena valmis headuse kehastus ja kuri geenius on selleks juba sündides. Seda ümber kasvatada ei saa. Küll aga saab seda ära tunda.
Kui hunt lambanahas on alati õigel ajal õiges kohas ja jagab käske, siis lambad hundinahas jooksevad galeeridele kaklema. Selle ajapeale, kui lammastel on hundinahad maas, on hundid lambanahas ammu kaugel, lihtsalt kadunud.
Samal teemal:
MASKID MAHA! VÄÄRIKATE ÜLIKOOLIS TÕEGA SILMITSI
MASKID MAHA! RÄÄGIME ASJADEST ÕIGETE NIMEDEGA
ARMASTUS EI OLE MÜRK, HOIA ENDA SÜDANT
KAS ILU IKKA NÕUAB OHVREID? ILUSÜSTID VS NATURAALNE ILU
ARMASTUSE JA ÕNNE MAALETOOJAD – MILLINE ON HIND?