Arvamus

Võrumaal on potentsiaali küll

Kui Võrumaad peetakse üldiselt väga väikse konkurentsivõimega piirkonnaks, siis paraku räägivad numbrid hoopis midagi muud. SEB Panga kokku pandud ülevaate järgi on Võrumaa üks kõige kiiremini kasvava tööhõivega piirkondi Eestis.

Tööhõive numbrite järgi on Eestis kõige parem olukord lisaks Võrumaale veel Viljandi- ja Läänemaal. Kõige kehvem on tööhõivega olukord Põhja-Eestis, see on siis Tallinnas ja Harjumaal ning Lääne- ja Ida-Virumaal. Tööhõive on selges langustrendis Jõgeva- ja Valgamaal ning Pärnu- ja Tartumaal. Tööhõive langus on hull asi, sest see tähendab töökohtade kadumist, koos sellega maksutulude vähenemist ja kinnisvarahinna kukkumist. Pikemas perspektiivis näitab just tööhõive ja selle kasv ühe või teise piirkonna konkurentsivõimet. Võrumaa hea seis näitab, et Võrumaale tahetakse investeerida, siia tahetakse tulla elama ja tööle. Loe edasi: Võrumaal on potentsiaali küll

Nuuri soovi

Reimanni Nele,
kaeja ja kullõja

Taa päälkirä võti lainus Karula kirämehe Lattiku Jaani käest. Timä jutusõ päätegeläse mängvä lännü aastagasaa alostusõh liivahavvah pulmõ ja pidävä plaanõ, midä suurõst pääst tegemä naada.

Ma saiõ seo suvi tutvas üte tütrikuga, kiä lätt gümnaasiumi viimätsehe klassi. Tä kõnõl’, mändse omma seoilma-ao noorõ inemise arvamisõ ja tahtmisõ, mõttõ elost.

«Külh põhikooli aigu olli oppaja mi klassiga hädäh – teist kellestki saa ei midägi, arvas’ ni üts ku tõnõ,» kõnõlõs timä. «Ja nii om pia lännü kah. Õkva pääle lõpupäivä sõit’ üts poiss esä massinaga vasta puud – koolnus, tõnõ sattõ pur’oh pääga jõkkõ. Kats tütärlast lätsi ullis, kolmas sünnüt’ päält põhikooli kats last ja kasvatas noid ütsindä – kõik kolmõkõistõ omma näläh. Säändsit, kiä ei opi ja ei käü tüühü, om iks hulga.»

«Kas tahat siski kuuli minnä?» küsü timä käest, et kõnõlust kergembä teema pääle juhti. «Taha külh, a pelgä kah. Gümnaasium panti põhikoolist eräle: tulõva vahtsõ oppaja, vana umah tiidä häädüseh jääse inne põhikuuli. Nimä saa-ai ummi tunnõ muido täüs. A millest oppaja eläs?» seletäs tä elotargalt.

«Külh om koolikõrd käest är lännü,» ohkas sis peris süämest. «Kõgõ hullõmb om põhikoolih.Noorõmba latsõ kullõsõ vanõmbidõ käest perrä, midä kõkkõ tetä või, ja saava tuust julgust mano. Oppaja pelgäs uma tüükotusõ peräst, koolijuht pelgäs kooli hää nime peräst…»

Säändsit, kiä tahtva rahuligult oppi, om iks kah,» proomi nõvvu anda. «Mu väikene veli pidi sügüse kuuli minemä,» tõmbas tütrigu nägo mõros. «Tä tund külh tähti ja numbriid, a hädä tull’ säält, kost mõista-as mõtõldagi. Mis taal latsõl vika om, nõvvõti kur’alt. A velekene omgi tasanõ, hää ja taht umaette olla. Nii oppaja ku vanõmba omma nakanu loomuligus pidämä, et latsõ tegevä, mis näil päähä tulõ. Oh, nuu latsõ omma saadu nivõrra noorõlt, et näide vanõmba esi olõ-õi viil latsivanõmbas saanuki!» Loe edasi: Nuuri soovi

Intuitiivpedagoogikast ehk mis on kasvatuskunst

Evelin Tamm

Üsna sageli öeldakse, et kasvatus on kunst ja teadus. Kasvatuse süsteemsest, kontrollitud ja teaduslikust poolest kõnelevad õppekavad, riigieksamite pingeread, metoodilised juhendmaterjalid ja ministeeriumi teadaanded. Kes kõneleb kasvatusega seotud vabadusest, mängulisusest, olemisrõõmust ja loomingulisusest, räägib koolielu päikselisest poolest?

“Laste mängudes on „siin-ja-praegu“ tunne iseenesest mõistetav ja varjatud kavatsused puuduvad. Juhul, kui meie harjutamine on kui mäng, siis astume sammu lähemale lapselikule vabale kohtumisele tegelikkusega ja tekib võimalus iseenda arusaamu ja hoiakuid kooli suhtes muuta,” Pär Ahlbom Järnas 13. septembril.

Käesolevat kirjatükki inspireeris mind kirjutama kohtumine waldorfõpetaja, koolijuhi ja helilooja Pär Ahlbomiga Solviki koolist Rootsis. Meie vestlused on vahel kestnud tunde, aga teinekord pudeneb mõni väga sügav ja mõjus mõte lihtsalt hommikuse tervituse kõrvale. Kursustel enamasti Pär tegutseb – teeb igasuguseid mänge, harjutusi hääle ja hingamisega või koordinatsiooni, tähelepanu ja meelte arendamiseks, aga lahti seletab ta sellest vaid murdosa. Seetõttu olengi püüdnud tema sõnadeks vormitud mõttejuppe koguda ja mõnikord oma artiklitesse põimida. Minu lootuseks on, et ehk jääb mõnele nendest lausetest elu sisse ka siis, kui ta ära tõlkida, paberile kirja panna ja seda teistegagi jagada.

Loe edasi: Intuitiivpedagoogikast ehk mis on kasvatuskunst

Pühajärve kool rühib uuenduste poole

Head lugejad, Pühajärve põhikool ja Pühajärve haridusselts tahaksid teiega jagada oma mõtteid hariduselu uuendustest. Ühtlasi kasutame võimalust, et hõigata: “Oleme uhked oma kooli ja kogukonna üle!” Nimelt jagame teiega oma rõõmu kooli ja kogukonna uuendusmeelsuse üle.

Pühajärve põhikooli ja lasteaia õpetajad, õpilased ja lastevanemad külastasid 21. augustil Tallinnas asuvat Roccal al Mare kooli. Lisaks koolide omavahelisele koostöö tugevdamisele kinnitas kohtumine hariduse sisuliste uuenduste vajalikkust. Muuhulgas tõdeti üheskoos uue õppekava kontekstis sotsiaalsete pädevuste omandamise olulisust. Isiksuse, õpikeskkonna ja väärtuskasvatuse olulisust. Arutati kooli ja kogukonna omavaheliste suhete ning koostöö vajaduste ja võimaluste üle.

Kohtumine andis tublisti motivatsiooni ja indu, eelkõige tänu Roccal al Mare koolipere avatud suhtumisele ning nakatavale entusiasmile. Koostöö kaudu on võimalus jagada kogemusi, viia läbi nii õpetajate kui ka lastevanemate koolitusi ja luua ning kasutada ühiseid õppematerjale.

Pühajärve kooli kõrval tegutsev Pühajärve haridusselts on otsustanud koolile suuremat tuge pakkuda. Seltsi eesmärk on kohaliku kogukonna, õpetajate, lastevanemate arendamine ja koolitamine. Haridusselts korraldab igal aastal väärtuskasvatuse teemalist seminari, lisaks toimuvad koolitused, õppereisid. Seltsi eestvedamisel toetatakse kogukonna majanduslikus kitsikuses olevaid peresid. Uuel õppeaastal püütakse koos kogukonnaga laiendada ka laste huvihariduse võimalusi.

Tähtsaks uudiseks on ka ühine otsus viia avastusõpe Pühajärve põhikooli õppekavasse nii lasteaias kui ka algklassides süsteemselt.
Uurimuslik õpe ehk avastusõpe on võimalus uues riiklikus õppekavas sätestatud ellu rakendada. Avastusõppe kaudu on võimalus suurendada õpilaste motivatsiooni ja huvi. See aitab avardada võimalusi laste mitmekülgseks arenguks. Augustikuu alguses osalesid Pühajärve lapsed Käärikul metsaülikoolis toimunud avastusõppe näidistunnis. Tagasiside nii laste kui ka vanemate poolt on igati positiivne. Ja see innustab kooliperet edasi. Avastusõppe metoodika ja õppematerjalide omandamiseks vajaliku raha leiavad lastevanemad koostöös haridusseltsiga.

Oluliseks avastusõppe ellurakendamisel on lastevanemate teavitamine, kaasamine, koolitamine, et veelgi tõhusamalt lapsi toetada, julgustada ja motiveerida. Tihedat koostööd planeeritakse ka Tartu katoliku kooliga, kus juba aastaid on avastusõpet süsteemiselt ja järjepidevalt edukalt praktiseeritud.

Head lugejad, kooliga vähem või rohkem seotud inimesed! Tulge lööge ka kampa! Õpime ja areneme üheskoos. Püüame panustada aega, mõtteid ja tegusid, et aidata luua soodne ning innustav keskkond arenemiseks, õppimiseks nii koolis kui kodus. Mõtleme, mida saame ette võtta ja ära teha, et meie lastes oleks rohkem rõõmu ja huvi õppimise suhtes. Loome üheskoos areneva ja hooliva kogukonna, mis aitab kaasa tõhusamale kooli ja kodu koostööle ning loob tingimused vastastikkuseks õppimiseks ja
innovatsiooniks.

Pühajärve haridusselts

Olümpiamängude võlu ja valu

Olen olnud juba aastakümneid andunud spordisõber ja olümpiamängude ajal saab mind vaid trikkidega teleka eest ära meelitada. Olümpiamängudel on võlu ja valu, mis köidab.

Olümpiamängude võlu avaldus täies hiilguses juba esimestel päevadel. Imeline oli olümpiamängude avamistseremoonia britilikus vaimus (las see olümpiamängude tõrviku saladus jäägu). Vahva oli esimesel päeval näha kogenut jalgratturit Vinokurovit võitmas tõenäoliselt üht oma elu viimast professionaalset jalgrattasõitu. Uhke oli olla eestlane nendel hetkedel, mil Raul Must võitis sulgpallis austerlast või paarisaeruline neljapaat lunastas otsepääsu poolfinaali. Vägev oli Leedu 15aastane tüdruk, kes parandas võimsalt oma isiklikku rekordit ning ujus välja Euroopa tippaja. Ehk on ta juba tänasest olümpiavõitja. Ilusat mängu näitas USA korvpallikoondis.

Lisaks võlule on olümpiamängud pakkunud juba ka valusaid hetki. Kurb, et ei saa kaasa elada Kaia Kanepi ja Mikk Pahapilli võistlusele. Nukker oli jälgida, et üks eredalt hiilgav täht (Phelpsi nimeline) on kaotamas oma endist sära. Kahju, et korraldajad pole sinasõbrad tehnikaga, sest rattasõidu vaheaegasid pakuti vaid väga pisteliselt ja lõpptulemusigi pidi ootama minuteid. On olnud esimesi dopingujuhtumeid, mis tõenäoliselt ei jää ainsateks.

Sport pakub õnnelikke aga ka valusaid silmapilke ja on miski, mis sunnib nendele kaasa elama, kaasa tundma. Kaks nädalat täis sportlikke emotsioone ootab ees.

Spordisõber Tuuli

2000 vati ühiskond

Madis Org,
Arengufondi energia- ja rohemajanduse arenguseire ekspert

Inimeste heaolu kasv on senini olnud tugevas sõltuvuses energiatarbimise kasvust. Nõudluse suur kasv taastumatute (ja ka taastuvate) energiaallikate järele on endaga kaasa toonud suureneva surve keskkonnale. Inimeste ökoloogiline jalajälg, kus olulist rolli mängib ka taastumatute energiaallikate ammutamine, suureneb suure tõenäosusega järgnevatel aastakümnetel tasemeni, kus tarbime inimkonnana üle kahe korra rohkem, kui Maa meile seda jätkusuutlikul viisil võimaldada suudab (vaata ka GlobalFootprint Network).

Vaatamata sellele, et suurim surve keskkonnale tuleb järgnevate aastakümnete jooksul eelkõige rahvarohketest ja veel madala elatustasemega riikidest, on tasakaalustatuma ja jätkusuutlikuma maailma huvides just rikastel riikidel kohustus näidata eeskuju. Kuigi keskkonnaalased rahvusvahelised kokkulepped on visad sündima, on mõned riigid leidnud mooduse, kuidas siseriiklikult motiveerida nii inimesi, ettevõtluskeskkonda, kui ka avalikku sektorit järgima karmimalt looduse poolt etteantud piire. Üheks heaks selliseks kontseptsiooniks võib lugeda ka Šveitsis viimastel aastatel palju populaarsust kogunud „2000 vati ühiskonna“ (2000Watt Gesellschaft) mudelit.

Energeetiline ebavõrdsus
Kui liidame kokku kogu maailmas aasta jooksul tarbitava primaarenergia hulga ning jagame ühes aastas olevate sekundite ja maailma inimeste arvuga, saame vastuseks, et keskmiselt tarbitakse maailmas hetkel üle 2 000 džauli primaarenergiat (veel muundamata energia, mis on loodusest ammutatav) sekundis ühe inimese kohta. Teisiti öeldes, nii taastumatud kui ka taastuvad energiaallikad aitavad meie eest keskmiselt pidevalt 2 000 vati (sest 1 vatt = 1 džaul / 1 sekundiga) ulatuses tööd ära teha. See number koondab endas kogu primaarenergiat, mida inimtegevus kulutab – transport, infrastruktuur, hooned, toit ja muud kaubad ning teenused. Loe edasi: 2000 vati ühiskond

Kuni su küla veel elab…

Üks tublidest küladest, kes avas nädalavahetusel väravad.

Sel nädalavahetusel, kui paljud külad avasid väravad, et tutvustada oma tegemisi, on ehk paslik mõlgutada mõtteid külaelu üle.

Lugenud Eesti Päevalehest Rein Siku artiklit Kiili vallast, kus elanike arvu kasv alates sajandivahetusest on olnud pea 130%, tundub, et kõik on nagu korras. Inimesed on rõõmsad, jõukad (omavad enamasti kahte autot, üks nendest maastur), küla mänguväljakud on uhked ning koolid peavad lasterohkuse tõttu avama õhtusi vahetusi. Kiili vallas asuva Kangru küla elanik Ljudmilla ei häbene nimetada oma küla rikaste ja ilusate magalaks, kus puuduvad vaesed. Et kõikide külade elu aga nii roosiline pole, annab märku väike tekst Rein Siku artikili juures, mis märgib, et sarja järgmine lugu viib küladesse, kus elab alla kümne inimese. Millest sõltub küla ellujäämine või väljasuremine?

Esimesena tuleb kindlasti ära märkida töö. Et vähegi inimväärselt elada, tuleb teenida leib lauale ja väiksemates kohtades on seda teha raskem kui suuremates kohades. Seetõttu õitsevad ka Tallinna külje alused külad rohkem kui Võru naabriteks olevad külad. Külade peamisteks tööandjandeks on enamasti vallavalitsused, kes muuhulgas võtavad tööle ka õpetajaid, lasteaiakasvatajaid, raamatukogutöötajaid, kultuuritöötajaid. Kuuldes aga nii siit kui sealt väikeste maakoolide sulgemisest, hakkavad kaduma needki vähesed töökohad, mis seni külades alles olid. Kus on lahendus? Nautides Norra fjorde ja imepisikesi toredaid saarekesi küsisin kohalikult, kuidas saavad inimesed endale lubada peaaegu inimtühjal saarel elamist Nad töötavad kodus, oli lihtne vastus. Tõepoolest, arvestades tänapäeva tehnoloogilisi võimalusi, netipulkade pakkujate rohkust, on teatud tööd (aga tõesti ainult teatud tööd) võimalik teha kodus, loodusliku keskkonna rüppes. Vaja on vaid head tahet ja pisut organiseerimisvõimet. Loe edasi: Kuni su küla veel elab…

Kuulata võib, kuni silme eest must veel ei ole

Aksel Lõbu,
noor ajakirjanik

Samal ajal, kui Rein Sikk rändab mööda Eestit ja uurib elu võimalikkust lauludes ülistatud Maarjamaal, üritab igaüks vaikselt mõelda, mis on tema seisukoht maaelu säilitamise osas. Hariliku mustvalge leerideks jagunemise asemel võib see kord eristada must-tumehall-valget arvamuspilti.

Mõni leiab, et tuleks võimalikult kiiresti maal elu välja suretada, lõpetada see naljategemine ja moodustada keskaegse Itaalia stiilis linnriik ümbritseva maa-alaga. Mina nimetan seda mustaks leeriks, sest see tõesti tahab pilti taskusse lüüa. Minnes seda mõtterada mööda, on üsna võimatu vältida üle vindi keeramist. Kõik inimesed koligu pealinna, endine linnapeagi on välja öelnud, et ta sellist asjade käiku pooldab. Sentimentaalse väärtuse tõttu võiks Tartu ülikooli peahoone ka kuidagi Toompea jalamile tarida. Toompea – Toomemäe, piisavalt sarnane.

Loe edasi: Kuulata võib, kuni silme eest must veel ei ole

Mängiv laps: Riskid ja rõõm

Loone Ots, PhD (Ed.), Lastekaitse Liidu president

Pühapäeval selgub Euroopa meister jalgpallis. Kuumad kired leegivad. Vutifännid ootavad katarsist. Kes võidab? Karl Parts kirjutas kunagi mälestusraamatu Eesti vabadussõjast ja pani pealkirjaks „Kas võit või surm“. Vabadussõda oli sõda. Jalgpallisõda on mäng. Ometi võtavad miljonid seda mängu nii, nagu sõltuks sellest elu. Suured pereliikmed istuvad, pilk ekraanil. Mida teevad sel ajal väiksed? Kõige pisemad eeldamisi magavad. Veidi suuremad on ehk sama ekraani kütkes, veri adrenaliini täis. On see hea või halb? Eelmisel nädalal oli Eestil au võõrustada üritust, mille kaal teadusmaailmas on võrdne jalgpalli meistrivõistlustega spordis. Tallinna ülikoolis toimus maailma mängukonverents „Mängu võimalused: teadusuuringute rakendusi hariduspoliitikas ja praktikas“. Juba 26. korda uurisid kuulsad eksperdid ja praktikud Euroopast, Põhja-Ameerikast, Aasiast ja Austraaliast, kuidas mäng mõjutab meie lapsi ja milliseid tagajärgi tingib praktiline mängukultuur meie ühiskondades. Loe edasi: Mängiv laps: Riskid ja rõõm

Vajame hariduse süsteemset reformi!

Evelin Tamm

Haridus- ja teadusministeerium on välja käinud taaskordse reformikava, mille suhtes täpsustatakse sihtrühmade arvamusi maikuu jooksul. Käesolevaga esitan iseenda seisukoha, mis on muuhulgas kujundatud hariduse mõttekoja interaktiivsetel kokkusaamistel.

Gümnaasiumivõrgu korrastamise lähtealuste slõuganiks on „Igast gümnaasiumist hea haridus!“ Koostatud projekt on kui järjekordne ideevälgatus, millel puudub läbi mõeldud strateegia erinevate sihtrühmade kaasamiseks ja seega ka veenev sisu. Ainukeseks selgelt väljendatud eesmärgiks on koolivõrgu kiire reorganiseerimise vajadus raha kokkuhoiu eesmärgil. Käesoleva artikli taotluseks on selgitada, miks vajame hariduse süsteemset reformi ja et muutused peavad seekord algama meist endist.

Paljudele meist on selge, et meie lapsed vajavad tähendusrikkaks kasvamiseks ja arenguks avatud kaasavat kooli. Mis on kaasav kool? Kaasamist saab mõista mitmes võtmes. Esiteks koolielu otsustusprotsessidesse kaasamine. Kas õpilased, lapsevanemad, õpetajad ja kogukond saab kohalikes haridusotsustes kaasa rääkida, osaleda otsustamisel? Kas nende arvamused on seisukohtade kujundamisel tähtsad ja omavad kaalu? Kas kõik asjaosalised on osalema kutsutud? Kas informatsioon on kättesaadav ja kõikidele mõistetav?

Kaasamist saab mõista ka kui suutlikkust integreerida kõik meie tuhanded personaalsed erivajadused sellisel moel, et igaüks meist tunneks oma kohta ja oleks aksepteeritud. Lõppude lõpuks on meil Eestis ainult loetud arv inimesi, kelle hariduse eest hoolt kanda. Kui paneme igale kolmandale mingi diagnoosi või arvame ta iseendast väljaspool olevaks, siis jäämegi lõpuks kolmekesi ja sajad tühjad koolimajad maakondadesse.

Seega peaksime mõistma, et kogu haridussüsteem on kogu tervikus kardinaalselt muutumas. Loe edasi: Vajame hariduse süsteemset reformi!

Vabatahtlikud ja vanus

Hannes Rumm,
Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht

Eelmisel aastal tähistati Euroopa Liidus vabatahtliku tegevuse aastat ning Eestis võeti sellest innukalt osa. Pole ka imestada, sest vabatahtliku töö olemuse on võimsalt kogu meie ühiskonnale arusaadavaks teinud iga-aastased talgupäevad.

Tänavuseks on talguidee suuresti eestlaste jõupingutusel jõudnud juba 80 riigini ning kindlasti pole meil ühtki teist ligilähedaseltki sama laia tähelepanu leidnud mõtet, millega Eesti on suutnud sel sajandil maailma rikastada.

Varasemate aastate kogemuse kohaselt on talgud olnud ebatavaliseks kohaks, kus ühiselt on toimetanud nii vanad kui noored inimesed. Seega on talgud aidanud lõhkuda varjatult Eestile omast stereotüüpi, et eri põlvkondadest inimeste ainukeseks ühendavaks asjaks on teleka vaatamine.

Tänavu pööratakse Euroopa Liidus tähelepanu aktiivsele vananemisele ja põlvkondade vahelisele solidaarsusele. Kahjuks olen mitu korda kogenud, et erinevalt vabatahtlikust tööst toob jutt väärikast vananemisest inimeste näole sarkastilise muige, mis reedab rumalat arusaama, et vananemine on ainult praeguste pensionäride asi ja mind see ei puuduta.

Aktiivse vananemise eesmärk on tegeleda probleemidega, mis Eestit ja kogu Euroopat tänu rahvastiku vananemisele tulevikus ähvardavalt ees ootavad. Praegu on Eestis teise pensionisambaga liitunud 622 000 inimest ja noorimad neist alles 18-aastased. Ainult sellest, kui tegusalt ning targalt need rohkem kui pool miljonit eestimaalast vananevad, sõltub nende elukvaliteet ja sissetulekute suurus 20 ja 40 aasta pärast. Loe edasi: Vabatahtlikud ja vanus

Kevad toob ka puugid

Kristel Vilbaste,

loodusajakirjanik

Isegi ilmajaama lumekaardil saab sel nädalal lumi otsa. Vihm peseb olematuks need kübemed, mis veel metsaveeres päikesepaitusest peitu saanud. Lumest vabanev maa hingab ja liigatab. Vaid sellel hetkel kui lumi läheb, hoiab kogu loodus end Emakese Maa lähedal, lumeraskuse all maadligi vajunud taimestik paljastab kände ja kive, mutimullahunnikuid ja peitu pugenud aardeid.

Siis aga äkki, hakkab päike soojalt paistma, kergitab õhutemperatuuri üle maagilise kümne kraadi. Maapind vappub ja rõõmustab, kõik kõrrealgmed imevad end maamahlu täis ja sirutuvad taeva poole. Kulukiht tõstetakse kõrgele, rohelised piigid löövad sellest läbi.

Ühe hetkega saab maa soojaks ja äratab oma putukad-mutukad. Hiidämblikud sibavad iga me sammu peale kihinal-kahinal laiali. Nüüd on õige aeg jääda kuulama nende trummisoolosid. Istun maha ja kuulatan. Ja seal, haavalehe peal, üks asubki kohe jalgadega trummi lööma. Vaevukuuldav krabin, aga küllap see armastatuni jõuab. Loe edasi: Kevad toob ka puugid

Avalda arvamust, aga mille kohta?

Aksel Lõbu,
noor ajakirjanik

Sa oled noor (isehakanud) ajakirjanikuhakatis ja tahad kirjutada arvamusartiklit mõnest aktuaalsest teemast. Palju õnne! Ühiskondlikest diskussioonidest hetkel puudust ei tule. Tegelikult on praeguse veel üürikese aastanumbri sees neid olnud kõvasti rohkem, kui on jõutud lõpuni viia.

Inimestel ei jää muud üle, kui leppida lahendamata jäänud aruteludega, sest uued juba tulvavad peale. Taustal vanad vaikselt vindumas, kuni keegi suvatseb neid uuesti üles puhuda.

Vajadus olla üliaktuaalsed

Ahjaa, mäletate veel, et midagi oli kõrgharidusreformiga? Gümnaasiumivõrgu teema kerkis hetkeks sügavustest uuesti esile. Justkui meenuks sõna intellektuaalomand… Mis kompromissideni jõuti? Kuidas oli elamislubade, aukohtute, siseopositsiooni, ministrite retoorikaoskusega ja nii edasi ja nii tagasi? Kes oskab peast öelda, mis kuupäeval õpetajad streikisid? Küll oskavad aga kõik öelda, mitu tuhat inimest või vähemalt kui suur protsent hääletas Tallinnas tasuta ühistranspordi poolt ning muidugi kui imeliselt hea või paha-paha see on. Aga seegi on nüüd hääletusega paika pandud, vaja on uut teemat. Kui hästi läheb, jätkame mõnega sealt, kus pooleli jäime.

Ega „tavaline“ tööinimene ei taha ja ei jõuagi seda kõike mäletada ning seda pole mõtet talle pahaks panna. Igaühel omad huvid, kõigiga ei jaksa ju kaasa muretseda. Kui kõnealune inimest otseselt kuidagi ei mõjuta, määrab huvi teema vastu isiklike elementide kombineerumine. Mida ma tean sellest? Kas see on minu meelest ühiskonnale oluline teema? Kuidas see mõjutab mu lähedasi? Eesti on väike. Statistiline tõenäosus on (usu või ära usu), et sa ilmselt tead kedagi, keda teema siiski puudutab. Loe edasi: Avalda arvamust, aga mille kohta?

Teeks õige planeerimistalgud?

Maie Kiisel,
Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut

Kohaliku omavalitsuse koosolekusaal on täidetud sumiseva rahvamassiga. Planeerimisametnik püüab sellest üle rääkida kiledaks kiskuvat häält veelgi tõstes. Sassimineku vältimiseks püüab ta otsuse keerukaid põhjendusi otse paberilt ette lugeda. Ühes saali servas võtab toimuvat üles kollase meedia esindaja. Talle annab parasjagu intervjuud kohaliku muinsuskaitseseltsi esindaja, kes on ilmselgelt endast väljas: “Kohalikele inimestele ei meeldi linnakesse rajatav tankla – see rikub ära kesklinna miljöö”. Kohaliku omavalitsuse esindaja: “Aga just tankla oli see, mida linnaelanikud ise soovisid!” Sellelt detailplaneeringu avalikult arutelult minnakse laiali segaduses, ärritunult, lausa sõjaplaane koostades.

Veidi aega hiljem on sama ruum täidetud kohvilaudadega, mille taga on istet võtnud endised vihavaenlased – muinsuskaitse seltsi ja omavalitsuse esindajad, ettevõtjad ja linnaelanikud, kohvikupidajad ja lapsevanemad… Kõneteemaks: mida me oma linnakeskkonnalt üleüldse soovime? Üllataval kombel ei tõuse sumin ruumis eriti kõrgele, kuigi laudade taha kogunenud seltskond arendab mõtteid läbisegi. Ka staarreporterit pole kusagil näha, ilmselt on ta liitunud mõne laudkonnaga. Saalist õhkub inspiratsiooni.

See olukirjeldus ei pärine reaalsest detailplaneeringust, vaid selle järelemängimisest kooliruumis kahes erinevas vormis. Kuigi erinevates rollides linnaelanike põhihuvid tegelikult ei muutunud – ja ka kõnealune tankla püstitati, kuigi teise, sobivamasse kohta -, jõudsime järeldusele, et inimeste võime ühisosa näha ja konsensusele jõuda sõltub sellest, kuidas kaasaja loob osalejatevahelisi suhteid ja kaasarääkimisvõimalusi. Kahjuks kasutatakse planeerimismenetluses inimeste teavitamiseks ja kaasamiseks igal pool üsna ühesuguseid võtteid. Ja menetluseväliselt arutelusid reeglina ei toimugi. Loe edasi: Teeks õige planeerimistalgud?

Eesti um suur maa – meil um kats umakeelist Vikipeediät

Jüva Sullõv

Väiku Eesti kotsilõ saa uhkõhe ja ilosahe üteldäq: Eesti um suur maa – taa sisse mahus ummi põlitsit kiili ja hõimõ inämb ku üts. Niisama um lugu Eesti Vikipeedijidega – lisas eestikeelitsele um olõmah ka võrokeeline.

Tuu, et meil um kats umakeelist Vikipeediät, um väega loomulik asi, ku mõtõldaq, et algusõst pääle um Eestih olnuq kats umma kiräkiilt – talliina ja tarto kiil. Täämbädse päävä päämädses lõunõeesti kiräkeeles um tarto asõmal kujonuq võro kiil ja tuuperäst um ka miiq tõõnõ umakeeline Vikipeediä nimelt võrokeeline.

Tuu, et Eesti tõõnõ Vikipeediä uma nime ja sisu poolõst võrokeeline um, tähendä-äi siskiq, et tä väega kitsahe ja kinnitselt võrokeeline olõsiq. Artikliq ummaq tah külh kirotõduq võro kiräkeeleh, a lisas toolõ ummaq võro Vikipeediähe väega oodõduq ka seto, mulgi ja tarto keele mõistjidõ umah keeleh kirotõduq artikliq. Seto- ja mulgikeelitsit artikliid meil mõni jo um kah. Nii või üteldäq, et võrokeeline Vikipeediä um laembalt võttõh täämbädse päävä lõunõeesti keele entsüklopeediä, miä um mõtõld vabas pruukmisõs ja ütistüüs kõiki lõunõeesti kiili ja keelepruukõ mõistjilõ. Loe edasi: Eesti um suur maa – meil um kats umakeelist Vikipeediät

Südame küsimus

Tarmo Tüür,
Teeme Ära talgupäeva eestvedaja

Tänavu 5. mail on tulemas juba viies järjestikune Teeme Ära talgukevad. Teeme Ärast on saanud omaette fenomen nii Eestis kui mitmel pool maailmas. Nõnda suur hulk häid inimesi ühe korraga ühise asja eest väljas – see tähendab suurt jõudu. Talgupäev pälvib tähelepanu, tõmbab kaasa ja selle käigus saab palju olulist ära tehtud! Aga mitte ainult, Teeme Ära fenomeni taga peitub midagi veel suuremat.

2008. aasta prügikoristusaktsiooniga Eestist veerema lükatud Teeme Ära on revolutsiooniline sellega leviva mõtteviisi tõttu. See on oskus ja võime märgata enda ümber muutmist vajavat, julgus öelda see välja ja võtta initsiatiiv selle muutmiseks. Eks me kõik näeme iga päev, et park on räämas või seltsimaja puukuur lääbakil, laste mänguväljak ligadi-logadi, naabertänava Helju ei jaksa enam puid lõhkuda, külaselts vajaks uut hoogu ja värsket ideed. Ja nii edasi…

„Lihtne on olla ebanormaalne,“ ütlesid kunagi ühed sõnad laulust, mis peegeldas meie ühiskondlik-poliitilist argielu. Lihtne on ligadi-logadi-mentaliteediga harjuda, ümbritsevale minnalaskmismeeleolule immuunseks muutuda ja hakata ükskõiksust justkui märkamatult enesestmõistetavaks pidama. Raskem on sellele vastu seista, midagi ette võtta.

Teeme ära või ärme teeme – see on südame küsimus. Aktiivne eluhoiak, mida Teeme Ära ettevõtmised aasta-aastalt levitanud, ei tähendagi muud kui endale ja teistele tunnistamist, et need asjad ei ole enesestmõistetavad. Vastupidi, enamik meie ümber toimuvast on selline, mida saame ise muuta. See ongi mõtteviis, „et teeme ära!“ Ja teeme koos. Ühiselt jagub rohkem jõudu ja energiat ning koostegemine on lahedam.
Loe edasi: Südame küsimus

Jõud ja tervenemine tuleb värvitust veest

Värvitu, lõhnatu – see on vesi. Kuidas saab olla miski, millel pole värvi ja miski, millel pole lõhna, meie jaoks nii oluline?

Õuesõppe koolitustel teen õpetajatele tihtipeale harjutust, mis võib esmapilgul veidi kummaline tunduda – ma rivistan nad näoga mõne ilusa loodusobjekti poole ja palun järgemööda mõelda mõnele omadusõnale – minut aega vaadates, kuulates, ümbrust kompides, lõhnu haistes ja lõpuks midagi maitstes.

Tulemused on seinast seina, sageli oleneb ka aasta-ajast, mida õppurid tunnevad. On teatav hulk inimesi, kes on positiivselt häälestatud ja nii nimetavad nad nähtut ja kuuldut ülistavate sõnadega – kaunis, ilus, maaline…

Aga väga paljud märkavad vaadates ja kuulates vaid inimtekkelist visuaalset ja helilist reostust – prahti pargiteel või automüra eemal teel. Küllap kõneleb siin inimloomus.

Raskemaks läheb ülesanne siis, kui nad peavad kompima ümbrust. Tõsi paljud tunnevad murupaitust või maapinna soojust, mõnikord on läheduses mõni puuoks siidpehmete pärnalehtedega, kuid umbes kolmandik ei suuda seekord kiiresti lahendussõna leida.

Hoopis hätta jäävad õpetajad lõhnade tunnetamise ülesandega, reeglina on sügisel pooltel osalejatel nohu ja nad lihtsalt ei tunne lõhnu. See on meie allergiat tekitavate siseruumide tagajärg. Ka läheb lõhnabuketi tunnetamine negatiivsemaks – kõduhais, porilõhn. Siiski kevadel on lõhnadel üks kindel omadus – kevadetulemise lõhn! Loe edasi: Jõud ja tervenemine tuleb värvitust veest

Hallist kooruv elu

Kevad ei tule niisama. Teda peab otsima minema. Kõige varem saab teda Eestimaal otsida mere tagant Sõrve sääre otsast. Just seal nähakse kõigepealt lõokesi ja kiivitajaid, üle mere kohalepurjetavaid kaelus- ja õõnetuvisid. Tulevad kureparved ja luigevalgus. Partide prääks ja aulide auliitamine.

Aga ka Kagu-Eesti mägede lõunapoolsetel külgedel algab elu täie hooga juba märtsi alguses. Tasapisi koorub talvehallist välja kasemetsade puna, pajustike oranž ja haavikute roheline.

Just seda värvisirgumist ma Võrumaale Kütioru nõlvadele otsima lähen.

Mind on alati lummanud Valdur Ohaka kaunid loodusmaalid, millel uduhallist joonistub välja kevadine puude värvivikerkaar. Just selline on praegu Kütiorg.

Õigupoolest viib mind Kütiorgu mure mesilaste pärast, meie mesitaru sai nugisehirmus üsna lagedale väljale. Ja kuumalt paistev kevadpäike on kindlasti mesilased krapsakamaks muutnud. Iial ei tea, millal nad plaanivad taru suurpuhastust. Ema rääkis mulle, et mu vanaema olla igal kevadel põnevusega jälginud mesilaste tegemisi ja puistanud heinu taru ümbruse lumele, et väljalennanud ja külmast kangestunud mesilased mitte lumele kukkudes ei hukkuks, vaid saaksid võimaluse tarru tagasi ronida.

Heinatuust kaenla all, üritangi üle põllu mesitaruni jõuda, aga kiiresti saan aru, et suuskadeta minek oli lauslollus. Lumi on üle põlve ja koorik vajub läbi iga kolmanda sammu järel. Hüppan ja keksin seal väljal nagu talveväsimuses metskits. Kahetsusega näen, kuidas risti üle põllu on viimase lumesaju järel pehmel sammul läinud ilves, teda on lumi kandnud.

Mesilased on juba esimesed hukkunud kaaslased taruavast välja heitnud. Ei tea, kas kevadäratajaks on olnud soe päike või kõhumuredega koputav tihane – sellest viimasest tegelasest on lumel üks hallikas sulg. Tihane on mesilaste jaoks kardetav tegelane, ükshaaval võib ta valvurmesilased välja meelitada ja nahka panna. Hea märk see igatahes ei ole.

Tambin taruesise lume madalamaks ja siputan heina laiali. Tagasiminek on veidi lihtsam, hüplen omaenda jäljeaukudes.

Vahepeal on Mikk ja Aotäht sauna juures vahtrale oherdiga augu puurinud ja väga laisalt sealt tila mööda mõni piisk veereb. Vahtramahlaga on alati see lugu, et kunagi ei taba ära õiget aega – kord on veel liiga vara ja siis liiga hilja. Nii jääbki see kasemahlast magusam neste enamasti saamata.

Aga seda, et mahl puutüves liigub, on näha ka pungadest. Vahtra pungasoomused on õige veidi õrnemalt üksteise vastas ja juba täiesti punased, punakas on ka peenikeste okste koor. Loe edasi: Hallist kooruv elu

Aksel Lõbu: Rahva hõige kajab seinalt vastu

Kui Oldekop ja von Roth 1806. aastal asutasid Tarto maa rahwa Näddali-Lehe, esimese maarahvale mõeldud nädalalehe, oli neil ilmselt vähe aimu, kui pikaajalise arenguprotsessi nad käivitasid.

Kas meil praegu on aimu? Eestikeelne ja -meelne ajakirjandus, mille esimeste katsetajate seas nad olid, jääb küll oma 200 aastaga alla Euroopa „vägevatele“, kuid meie ajakirjandus on kindlasti üks mitmekesisemaid oma arenguetappide poolest: aatelisest rahva teejuhist nüristava propagandamasinani ja sealt omakorda vaba ja mitmekesise informeerijani. Kuid mitte sellest ei taha ma rääkida.

Eesti teekond ajakirjandusvabaduse esirinda
Baltisakslaste perioodika eeskujul sündinud ja hiljem teisigi mõjutusi saanud Eesti ajakirjandus jagab hiljutise raporti kohaselt Hollandiga maailmas 3.-4. kohta ajakirjandusvabaduse poolest. Sellega jätame seljataha riigid, kes on meid kunagi omariikluses takistanud. Samuti ka riigid, kelle poole oleme alt üles esimeste ahmitud vabadussõõmudega vaadanud oma eeskujuotsingutel. Veelgi enam: kui Euroopa suurriikides on kollane ajakirjandus muutnud kvaliteetväljaanded peaaegu et nišikaubaks, siis Eesti puhul seda ohtu tänasel päeval pole. See ei tähenda, et lagi on kaugeltki saavutatud ja nüüd võib loorberitele puhkama jääda.

Mulle meeldib esindusdemokraatiast mõelda, et kuigi see on kohmakas ja ebatäpne, võimaldab see siiski kohanduda muutuvate oludega. Demokraatia ei tekkinud sellele ideele, et valitud inimesed mõtleksid teiste eest. Ei, need saadikud valiti kõigi kodanike arvamusi ja soove tasakaalustama. Demokraatia peaks andma rahvale võimaluse mõjutada riigi arengut. Esindusdemokraatiast peab saama osalusdemokraatia. Selline eneseteostust otsiv rahvas vajab aga oma häält. Kuigi ka tavainimesel on võimalus saada mõnes suures üleriigilises ajalehes avaldatud, on see ühiskondlike diskussioonide ajal rohkem ajakirjanike ja arvamusliidrite pärusmaa. Loe edasi: Aksel Lõbu: Rahva hõige kajab seinalt vastu

Vabakonnad on muutumas arvamusliidriks

Mall Hellam,
Avatud Eesti Fondi juhataja

Viimane aasta on toonud Eesti avaliku ruumi kõnepruuki suure hulga uusi, aga paljudele meist ka vanu, mõisteid:
– me ei räägi enam lihtsalt ühiskonnast, vaid kodanikuühiskonnast;
– samuti ei räägi me vaid demokraatiast ja esindusdemokraatiast, aga üha enam osalusdemokraatiast;
– ei räägita pelgalt inimeste informeerimisest, kui otsused juba vastu võetud, vaid kaasamisest.
– ning üha enam tõstetakse esile ja ka tehakse eestkostet ja huvikaitset

Viimastel aastatel võisime näha maailma kiiret muutumist – ülemaailmne majanduskriis viis ühiskondlike vapustusteni, mis tähendas ka seniste väärtuste ümberhindamist ning uuesti mõtestamist.

Süvenev kihistumine ning suurenev ebavõrdsus on viinud uute ühiskonnaelu vormide ja viiside otsimiseni. Kui 20 aastat tagasi langes kommunism, siis nüüd kõiguvad isegi hüperkapitalismi tugisambad. Ning üksteise järel on toiminud märgilise tähtsusega sündmusi.

Teame, et ajakiri Time valis möödunud aasta isikuks protestija. Kuid võib-olla on teil meelest läinud, et aastal 2006 sai aasta inimeseks üksikisik – seda just seoses indiviidi sukeldumisega sügavasse internetimaailma, mis on varasemaga võrreldes avanud palju uksi.

Ning omakorda ülemöödunud aasta inimeseks sai 25-aastane Härra Facebook ehk siis kodanikunimega Mark Zuckerberg. See tähendab, et nende viie aasta jooksul viinud üks areng loogiliselt teiseni. Facebook ja Twitter on võimaldanud inimestel kiiresti koonduda ja üheskoos oma huvide eest paremini seista.

Me oleme näinud nii sotsiaalmeediast alguse saanud meeleavaldusi kui ka kodanike ühist palvet poliitikutele: võtke meid kuulda, kutsuge meid kaasa otsustama, ja eriti sinna, kus me tahame ja oskame kaasa rääkida.

Võib-olla valime meie siin Eestis järgmise aasta tegijateks õpetajad, kelle pika ettevalmistuse tulemusena näeb Eesti homme viimase 20 aasta suurimat streiki? Et ühiskondlik toetus streigile on olemas, et inimestele lähevad õpetajate nõudmised korda, näitavad kas või sotsiaalmeedias loodud toetusaktsioonid. Loe edasi: Vabakonnad on muutumas arvamusliidriks

Streigin, aga raske südamega

Olen õpetaja ja ma streigin, lausa kolm päeva järjest. Streigi põhjustest on kirjutatud ja kirjutatakse kindlasti lähiajal väga palju. Seetõttu mõtlesin heita pilgu hoopis medali teisele poolele. Jah, ma teenin oma sõbrannast, kes töötab Norras õpetajana, mitmeid kordi vähem. Jah, mul on üsna suur töökoormus ja minu tööpäevad on sageli tunduvalt pikemad kui lihtsalt kaheksa tundi. Jah, õpetaja amet pole selline, mille peale ümisetakse – tubli, vägev, edukas. Aga mitte sellest ei taha ma kirjutada.

Eile tööle minnes astusin klassi, panin ära oma riided, nagu tavaliselt. Laua juurde tagasi jõudes avastasin sealt šokolaadi. „Õpetaja, keegi on sulle siia šokolaadi pannud,“ märkis üks tüdrukutest. Vaadates kõrvalseisva poisi kavalatesse silmadesse taipasin ütlematagi, kes selle sinna pani. Seesama poiss, kellega pidevalt pean kurjustama, sest ta ei pane tähele, sest ta ei taha vahel tööd teha, sest tal vahel lihtsalt tuleb isu tunnis juttu ajada. Veel mitu tundi hiljem küsis ta, kas šokolaad mulle ikka maitses. Maitses, muidugi maitses.

Teine klass käib basseinis ujumist õppimas ja et lapsi ergutada ning isiklikku eeskuju näidata, hüppasin minagi nendega koos karastavasse vette. Esialgu jälgisin eemalt, kuidas minu lapsed (nii armastavad õpetajad ikka oma õpilasi nimetada) treeneri käe all ujumistarkust kogusid. Trenni lõpus anti neile traditsiooniliselt vaba aeg ujumiseks, siis ujusin minagi lähemale. Võtsin vastu ühe poisi kutse ujuda võidu. Pole ma vees sugugi saamatu, aga kui jõudsin basseini teise otsa ja pea veest välja pistsin, patsutas minu pead seesama poiss, kes oli jõudnud teise otsa, veest välja roninud ja mind oodanud. See oli väga õnnelik ja võidurõõmus nägu, mida seal basseini veerel nägin. Loe edasi: Streigin, aga raske südamega

Kui kodanik haarab võimu…

Arved Breidaks, ajakirjanik

Nüüd on siis selge, et mitte ainult erakonnad, vaid ka vabakonnad suudavad hea tahtmise korral peaministri maha võtta nii, et erakondade abi selleks vaja ei lähegi. Peaminister Andrus Ansipi kurikuulsast „fooliumikõnest“ sai ilmselt talle endalegi üllatuslikult katalüsaator millelegi, mida pudelisse tagasi ajada on väga raske või sootuks võimatu.

Sellele ACTA teemal peetud sõnavõtule järgnenud ootamatult tugev vastureaktsioon virtuaal- ja pärismaailmas pani muidu enesekindlusest pakatava valitsus- ja parteijuhi ilmselt üle pika aja endas kahtlema.

Järgnenud vabandamine oli pigem rumalusega vahele jäänud koolipoisi lubadus enam mitte nii teha, kui küpse poliitiku kahetsemine üle piiri astumise eest. Ansip pidi tunnistama enda lüüasaamist ja sestap näib nüüd, ajalise distantsi pealt hinnates, tema otsus järgmise valitsuse moodustamisest loobuda, üsna loogiline.

Vabaühendused, kes ju valdavalt on ACTA teemal olnud valitsusega opositsioonis, võivad tähistada seega etapivõitu. Esmakordselt on pelgalt avaliku arvamuse survel viidud valitsusjuht olukorda, kus ta on olnud sunnitud teatama enda tagasiastumisest. Seni on alati on selle töö teinud ära konkureerivad erakonnad, kes aga sel korral ei saanud ilmselt arugi, mis tegelikult toimus. Loe edasi: Kui kodanik haarab võimu…

Kultuur + ettevõtlus = elo

Kuuba Rainer,
Võro instituudi direktri

Põra ütlese väega pall’u noorõ, et nä ei taha ja ei saa Võrumaal ellä, selle et tan ei olõ tüüd. A ega tüü olõ-i ilmast otsa saanu, tüü tulõ lihtsäle üles kor’ada. Mi kandi rahvas, umavalitsusõ ja ettevõtja saava ütitselt avita tüükotussit luvva, ku viil riik kah tugõ – luu aoluulidsõ Võrumaa jaos uma regionaalarõnguprogrammi.

Om ju hää ellä uma perrega kodukandin, parõmb ku kongi muial. Ku olnu tüüd, tahtnu noorõ siiä jäiä vai tagasi tulla, ku omma är käünü. Meil om ruumi, õhku ja vabahust, meil om uma hindätiidmine.

Tuu hää kotus elämises ei olõ muiduki vana kolhoosikeskusõ katõkõrdnõ paneelmaja. Mi kandi põlinõ ja hää elämise muud om elu talun, uman majapidämisen. Eläjit om ku pall’u kellel om, a mõni uibu iks maja ümbre om ja sannakõnõ maja man. Kuis ellä vanal Võrumaal uman talun ja tetä tüüd, miä perre är süüt? Üts võimalus om sääne tüü, mille ütine nimi om kultuuri-ettevõtlus.

Ettevõtlus sais katõ «vaala» pääl: üts om tetä võimaligult odavalõ, tõnõ – tetä midägi säänest, midä muial ei olõ. A Hiinan tetäs nigunii meist odavampa. Mi trump om tuu, et tan mi saa tetä midägi säänest, midä muial ei tetä vai tetäs tõistmuudu. Seo om seo, minkpääle mi piät luutma – sitta tulõ panda seo kapsta pääle, miä kasus!

Ku «Vana Võrumaa kultuuriprogramm» om olõman, luudu tuus, et kiilt ja kultuuri alalõ hoita, sis vana Võrumaa regionaalarõnguprogramm, Uma regionaalprogramm, olnu abis ettevõtlusõ tugõmisõ ja käümäpandmisõ man. Tuu om hää köüdüs kultuuri ja majandusõ vaihõl. Saanu vällä tüütä mi kandi kaubamärke, mis pututasõ mi põlitsit tuutit ja kombit. Loe edasi: Kultuur + ettevõtlus = elo

Tänase päeva teema number üks

Elina Allas,

kylauudis.ee

Pole küsimustki – tänase päeva peateemaks on krõbe külm. Hommikul ärgates sain esimese infona teada, kui palju külmakraade õues on. Ilm.ee näitas, et selleks ajaks oli Võrus temperatuur tõusnud juba –29 kraadi peale. Facebook on täis teateid, kui palju kusagil Eesti otsas hommikul termomeeter näitas ja milliseid ebamugavusi külm endaga kaasa on toonud.

Sellest, et täna tuleb ilmselt kõige külmem päev sellel talvel, sain ma juba öösel aru. Õhtul ei piisanud magama jäämiseks enam pelgalt soojast tekist, tuli selga haarata pikkade varrukatega džemper ja varba otsa tõmmata villasokid. Õhk on toas totaalselt teistsugune kui tavaliselt. Külm poeb sisse igast praost ja radiaatoritest kostab keskkatlamaja ahjude huugamist. Kolmandik ööd olin üleval, sest mu kolmeaastane teki pealt lükkamise tšempionist poeg vähkres pool ööd – minu mälu ei mäleta, et tal kunagi varem öösel ilma tekita oleks külm olnud.

Sellisel päeval nagu täna on pakane paratamatult peateemaks ja külm on sulgenud nii mõnegi mõttekanali. Õue minek on välistatud, minu auto sarnaselt paljude oma saatusekaaslastega keeldub käivitumast juba nädala. Köha ja tuulerõuged ei luba välja minna nii või naa. Kui vaatan praegu oma koduaknast välja, ei näe ma mitte ühtegi inimest, ka autosid sõidab vähe. Silma torkab vaid tohutu korstnate suits. Õnneks päike siiski paistab.

Seega tasub sel nädalavahetusel nautida süümepiinadeta kodus olekut ja võtta kodusoojusest kogu mõnu. Kuum tee, kohv, vann või saun, vürtsikas supp, villased sokid ja paks palmikutega kampsun – kogu varustus tuleb käiku lasta, et end inimesena tunda. Ja muidugi kuulub asja juurde ka hea raamat. Täna on lõpuks see päev, kui on aega ka raamatut lugeda.

Gaasitoru teine tulemine

Arved Breidaks, ajakirjanik

Valitsus on ilmselt mõistnud, et 2007. aasta septembris tehtud otsus, millega keelduti Vene-Saksa gaasitoru paigutamisest Eesti mandrilavale, oli viga.

Nordstreami gaasijuhtme Eesti vetest möödajuhtimine oli valitsusest küll kangelaslik, kuid olemuselt pisut donkihotlik üritus, mis ei viinud mitte kuhugi. Tollane lootus, et eestlaste eeskujul blokeerivad torujuhtme ehituse ka Soome ja Rootsi, ei täinud ja praeguseks on gaasitoru reaalsus.

Mäletatavasti oli/on Nordstreamiga seoses välja pakutud salakavalaid vandenõuteooriaid. Üks neist räägib sellest, et Vene sõjalaevad kasutavad olukorda ära selleks, et hakata toru kaitsmise nime all Läänemerel patrullima ja sellega võetakse Euroopa Liidu sisemeri, sisuliselt oma kontrolli alla.

Rääkimata sellest, et gaasitarnete suurendamine seob Euroopa Liidu eesotsas Saksamaaga veel tugevamasse sõltuvusse Vene toorainest. Samuti peeti võimalikuks, et Läänemere põhjas lebavad, II maailmasõja ajal sinna uputatud mürgitünnid võivad torujuhtme ehitamise ajal või pärast tööde lõppu lekkima hakata, muutes Läänemere surnud veekoguks. Ja nii edasi.

Valitsusel ei olnud raske 2007. aastal Gazpromi kontrollitavale Nordstreamile EI öelda, sest aprillikuine venelaste märatsemine Tallinnas oli kõigil värskelt meeles. Või peaks küsima, kas valitsus oleks üldse julgenud toona teisiti otsustada?

Küsida võib ka seda, kas meie valitsus ütleb Nordstreamile EI ka juhul, kui ettevõte pöördub uuesti Eesti poole, et küsida luba gaasijuhtme järgnevate torude ehitamiseks, mis võiksid kulgeda läbi Eesti vete?

Eleringi juht Taavi Veskimägi esitas küll selle küsimuse, kuid ei soovi ise vastata. See on mõistetav, sest ükspuha, milline oleks võrguettevõtte juhi seisukoht, võib see muuta teda haavatavaks. Ka poliitiliselt.

On veel üks asi. Paralleelselt käib arutelu selle üle, kas ja millise hinnaga riigistab valitsus ASile Eesti Gaas kuuluva Eesti gaasivõrgu. Valitsus pole riigistamisega kiirustanud, sest gaasifirma vastuseis on tuntav ja tegelikult kiiret kuhugi pole. Meie gaasituru osakaal on energiabilansis sedavõrd madal, et ELi poolt seatud kohustus, hoida gaasi müük ja jaotamine lahus, siin sellele ärile ei laiene. Eesti Gaas on sealjuures Gazpromi tütarfirma.

Kas võib olla, et need asjad on omavahel seotud? Mine püüa tuult väljal!

Kaldun uskuma, et kui Gazprom peaks Eesti käest Nordstreami teise etapi tarbeks merealust maad küsima, siis see talle ka antakse. Valitsusel on hoobasid, millega läbirääkimisi mõjutada ja ka eesmärk, mida saavutada – madalam gaasi hind, mida peaminister Andrus Ansip on tähtsustanud.

Aga ma pole sugugi kindel, et Gazpromil Eesti mandrilava enam vaja läheb.