Sindi linnaraamatukogus lõpetasid eilse tööpäeva Liina Hansen, Timo Dreimann ja Jaak Känd, kes tõid Debora Vaarandi ja Betti Alveri Sindi luulesõpradele lähemale.
Algse kava kohaselt pidanuks tulema ka Krista Nõmm, kes jäi haigestumise tõttu ära. Nii asendas Jaak Känd lisaks vahetekstide lugemisele ka Kristat ja tegi seda hästi. Hästi musitseeris ka Timo Dreimann.
Võibolla sellepärast, et Krista puudus, pääses Liina hääl meeste kõrval paremini esile. Võibolla olid just meeste hääled need, mis täiendasid oluliselt naise häälekõla, kuigi nad ei esinenud üheaegselt. Pole kordagi varem kogenud, et luuletuste lugemist kuulates tekiks soov asetada võrdlusmärk muusikapala ja viisistamata sõnalise heli vahele. Ometi just niisuguselt mõtelt tabasin ennast siis, kui Liina luges ühe luuletuse teise järel. Väga puhtalt helisev toon, ülimalt selgesti kuuldav diktsioon ja silbid rõhutatult välja öeldud seal, kus Liina seda vajalikuks pidas. Ta ei lugenud mitte kuidagi laulva intonatsiooniga, kuid ikkagi võlus tema lugemine kuulaja kõrvu täpselt samamoodi nagu laul. Imelik, kas sama tundis veel keegi neist, kes istusid eile raamatukogu lugemissaalis? Või andsin üksnes mina oma fantaasiale voli ja lubasin meelteaparaadil eksitada oma kuulmisaistinguid?
Urmas Saard
Samal teemal:
