Värvitu, lõhnatu – see on vesi. Kuidas saab olla miski, millel pole värvi ja miski, millel pole lõhna, meie jaoks nii oluline?
Õuesõppe koolitustel teen õpetajatele tihtipeale harjutust, mis võib esmapilgul veidi kummaline tunduda – ma rivistan nad näoga mõne ilusa loodusobjekti poole ja palun järgemööda mõelda mõnele omadusõnale – minut aega vaadates, kuulates, ümbrust kompides, lõhnu haistes ja lõpuks midagi maitstes.
Tulemused on seinast seina, sageli oleneb ka aasta-ajast, mida õppurid tunnevad. On teatav hulk inimesi, kes on positiivselt häälestatud ja nii nimetavad nad nähtut ja kuuldut ülistavate sõnadega – kaunis, ilus, maaline…
Aga väga paljud märkavad vaadates ja kuulates vaid inimtekkelist visuaalset ja helilist reostust – prahti pargiteel või automüra eemal teel. Küllap kõneleb siin inimloomus.
Raskemaks läheb ülesanne siis, kui nad peavad kompima ümbrust. Tõsi paljud tunnevad murupaitust või maapinna soojust, mõnikord on läheduses mõni puuoks siidpehmete pärnalehtedega, kuid umbes kolmandik ei suuda seekord kiiresti lahendussõna leida.
Hoopis hätta jäävad õpetajad lõhnade tunnetamise ülesandega, reeglina on sügisel pooltel osalejatel nohu ja nad lihtsalt ei tunne lõhnu. See on meie allergiat tekitavate siseruumide tagajärg. Ka läheb lõhnabuketi tunnetamine negatiivsemaks – kõduhais, porilõhn. Siiski kevadel on lõhnadel üks kindel omadus – kevadetulemise lõhn! Loe edasi: Jõud ja tervenemine tuleb värvitust veest