Eesti meediakanalitest kuuleb iga päev, kuidas erinevate linnade tänavad on libedad, kui palju inimesi satub erakorralise meditsiini vastuvõttu ja kes selles kõiges süüdi on. Maainimesed ukerdavad samuti mööda libedaid teid, lapsed ei saa kord kooli, kord koolist koju, õpilasbussid kas ei tule üldse või vajuvad liivatamata teedel kraavi… Aga see jääb ainult hädaliste endi teada. Eriti koomiline on lugeda maanteeameti teadaandeid, kus soovitatakse mitte kasutada kõrvalteid (mille ääres me ju elame), sest need on kas tuisuvaaludes või eluohtlikult libedad!
Lumised talved teevadki teed libedaks ja läbimatuks. Tore, et talv ometi talve moodi on…
Seekord soovin aga lugejaid lõbustada looga Võrumaa mehest Kait Tamrast, kes osaleb tänavu Eesti laulu poolfinaalis lauluga “Lubadus”. Olles eile õhtul helistanud oma 80-aastasele emale ja manitsenud teda mitte libedaid tänavaid pidi poodi piima-leiva järele minema, kukkus ta ise veerand tundi hiljem oma koduõuel maha. Jalg paistes ja valutab. Aga täna on Tallinnas poolfinaali proov. Üritas mees telefoni teel end küll välja vabandada, aga arusaadavalt anti mõista, et ainus vabandatav puudumise põhjus olnuks surmatunnistus… Keeldudes hoolitseva Võru arsti tungivast soovitusest hüppeliiges kipsiga fikseerida, laenas Kait sõbra käest kargu ja ronib täna kangelaslikult telemaja treppidest üles. Süüdistada pole kedagi peale kauni talve, muutliku ilma ja helilooja hajameelsuse.
Laulu “Lubadus” saab aga kuulata ja lugeda ka laulu sünniloost www.tamra.ee
Lugupidamisega
Tammiku Tatsuja
