Sel nädalavahetusel, kui paljud külad avasid väravad, et tutvustada oma tegemisi, on ehk paslik mõlgutada mõtteid külaelu üle.
Lugenud Eesti Päevalehest Rein Siku artiklit Kiili vallast, kus elanike arvu kasv alates sajandivahetusest on olnud pea 130%, tundub, et kõik on nagu korras. Inimesed on rõõmsad, jõukad (omavad enamasti kahte autot, üks nendest maastur), küla mänguväljakud on uhked ning koolid peavad lasterohkuse tõttu avama õhtusi vahetusi. Kiili vallas asuva Kangru küla elanik Ljudmilla ei häbene nimetada oma küla rikaste ja ilusate magalaks, kus puuduvad vaesed. Et kõikide külade elu aga nii roosiline pole, annab märku väike tekst Rein Siku artikili juures, mis märgib, et sarja järgmine lugu viib küladesse, kus elab alla kümne inimese. Millest sõltub küla ellujäämine või väljasuremine?
Esimesena tuleb kindlasti ära märkida töö. Et vähegi inimväärselt elada, tuleb teenida leib lauale ja väiksemates kohtades on seda teha raskem kui suuremates kohades. Seetõttu õitsevad ka Tallinna külje alused külad rohkem kui Võru naabriteks olevad külad. Külade peamisteks tööandjandeks on enamasti vallavalitsused, kes muuhulgas võtavad tööle ka õpetajaid, lasteaiakasvatajaid, raamatukogutöötajaid, kultuuritöötajaid. Kuuldes aga nii siit kui sealt väikeste maakoolide sulgemisest, hakkavad kaduma needki vähesed töökohad, mis seni külades alles olid. Kus on lahendus? Nautides Norra fjorde ja imepisikesi toredaid saarekesi küsisin kohalikult, kuidas saavad inimesed endale lubada peaaegu inimtühjal saarel elamist Nad töötavad kodus, oli lihtne vastus. Tõepoolest, arvestades tänapäeva tehnoloogilisi võimalusi, netipulkade pakkujate rohkust, on teatud tööd (aga tõesti ainult teatud tööd) võimalik teha kodus, loodusliku keskkonna rüppes. Vaja on vaid head tahet ja pisut organiseerimisvõimet. Loe edasi: Kuni su küla veel elab…