Maarja Vaino. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Arvamus
Maarja Vaino, Postimehe 2021. aasta arvamusliider
Käisin hiljuti Londonis, kus ootuspäraselt ümbritses mind ingliskeelne keskkond. Siis tulin tagasi Eestisse ja üüratut vahet ei tajunudki. Muidugi, meil võistleb inglise keelega jõudsalt ka vene keel, ja eesti keelt ei pruugi vähemalt pealinnas liikudes kohe tükk aega kuulda.
Loe edasi: MIS ON OKEI?
Eesti Viipekeele Seltsi ja Maa-ameti koostöös valmis Eesti kohaviibete kaardirakendus, mis esitab nii asustusüksuste kui ka loodusobjektide viipekeelsed nimed. Lisaks viipepiltidele on võimalik vaadata ka videona, kuidas mingit kohanime viibeldakse. 1. märtsil tähistame eesti viipekeele päeva.
Loe edasi: KOHAVIIBETE KAARDIRAKENDUS AVAB VÄRAVA EESTI VIIPEKEELE MAAILMAHaridus- ja Teadusministeerium kuulutab välja konkursi 2015. aasta parima keeleteo selgitamiseks, kandidaate saab esitada 17. jaanuarini.
Aasta keeleteokonkursi eesmärk on tunnustada tegusid, mis tõstavad eesti keele tuntust ja mainet, väärtustavad eesti keele õpetamist, õppimist ja oskamist, soodustavad eesti keele kasutamist ja staatuse kindlustamist ning edendavad eesti keele talletamist ja uurimist.
Aasta parima keeleteo kandidaate saab esitada ministeeriumi kodulehel www.hm.ee/keeletegu2015; e-postiaadressil keeletegu@hm.ee või posti teel (aadressil Haridus- ja Teadusministeerium, Munga 18, Tartu 50088, märksõna „Keeletegu“).
Kandidaatide esitamisel e-posti või posti teel tuleb järgida ministeeriumi kodulehel olevat esitusvormi ja teatada:
1) keeleteo nimetus,
2) keeleteo tegija/tegijad ja tema/nende kontaktandmed; töörühma puhul juhi ja liikmete nimed ning juhi kontaktandmed,
3) keeleteo kirjeldus seostatuna konkursi eesmärgiga (500-1000 tähemärki),
4) esitaja nimi, e-postiaadress ja/või telefoninumber.
Aasta keeleteokonkursil antakse välja kaks auhinda: peaauhind ja rahvaauhind. Peaauhinna saaja valivad taasiseseisvunud Eesti haridus- ja teadusministrid, rahvaauhind selgitatakse avaliku hääletuse teel, mis toimub veebruaris. Laureaadid selguvad märtsis.
Keeleteoauhinna statuut ja senised laureaadid
Aire Koik
Kalla Urmas,
keeleuurja
«Kimmä ütelüse» võistlus and’ hää saagi. Hindamisõs om saadõt esisugumaidsi asjo. Om vannosõnno, miä iks viil rahva siän elässe; om «peris» ütelüisi ja om viguriidsi lausit, miä omma kas nimelt vällä mõtõldu vai esihindäst sündünü. Vanasõna om tuu, miä ütles, kuis as’a ilman omma vai kuis näidega tulõ ümbre kävvü.
Ütelüs kitsamban mõttõn käü tuu as’a kotsilõ, minka ütlejäl parajidõ tegemist om, olku tüü man vai jutu sisen.
Tuu vaihõtegemine näide katõ sordi vaihõl esi alati väega kimmäs ei olõ. Näütüses olgu vanasõna: «Ega must muudu jätä.» Taa om sääne hoiatus, et võit pruuki nigu elotarkust kõgõ ilma kotsilõ, a saat üldä ka jutu sisen tuu inemise kotsilõ, kinkast kõnõlõt.
Siin kirätükün võtassi ette rohkõmb nuu «peris» ütelüse, eesti tiidüskeelen kõnekäänud. Ütelüisi omma keeleinemise hoolõga kor’anu ja küländ om olnu ka keelekõnõlõjit hindit, kiä omma ütelüisi kirja pandnu ja tiidüsasutuisilõ saatnu. Tiidläisil om kokko pant Eesti kõnekäändude ja fraseologismide andmebaas Justkui ja tuu om Internetin ülevän.
A iks om ka «Kimmäs ütelüs» toonu mano hulga sääntsit ütelüisi, midä tuust andmõkogost vähämbält Võromaa kihlkundõ jao sisest ei lövvä. Näütüsest säändse:
Nika kurg ärki koolõs, ku suu sulas (ku piät midägi hirmsa pikält uutma).
Päts es näe pääväminekit (leevä- vai saiapäts sai ruttu otsa).
Nigu kööme köögipõrmandul (mõnõ väiku ja tähtsüseldä as’a kotsilõ).
Taa nõsõs nigu valgõleib (ku noorik nakas jo last uutma).
Seerejuusk ku suurebäsel (pikki siiriga tütrigu kotsilõ).
Ega mi olõ-i vana, mi olõ varra sündünü (vanõmba noorõlõ).
Sõs om kül kuu nelläkandilinõ (ku määnegi ilmvõimalda asi piäs täüde minemä).
Või-olla om keelekorjajilõ jäänü üles andmalda sääntsit ütelüisi, midä pall’o prostas vai ropus peeti. A no kirotas rahvas julgõmbahe ja omma nuu kah nakanu vällä tulõma. Näütüses:
Kundsa tsiht, a nõnna kargas (peeru kotsilõ).
Taa om nigu paiukoorõga putsi paikaminõ (ku määnestki vanna asja paigatas, ku ollu mõistlikumb joba vahtsõnõ osta).
Uma käsi käänd, uma perse pidä (ummõlustüü tegijä ütel’, ku häste vällä es tulõ).
Võrokõsõ omma ka vanahusõ ja koolu kotsilõ säänest nall’a visanu, minka piät ette kaema, kuna vai kinkalõ tuud kõnõlda. Nigu:
Häid hambit taalõ liiva süvvä (kadonukõsõ mälehtüses).
Sinno olõs nigu matmisõga ildas jäädü (kiä näost väega är om jäänü).
Ku saata sinno surmalõ perrä, võit sada aastat ellä (aiglasõlõ inemisele).
Loe edasi: Võrokõisi kimmä ütelüse
Neljapäeval, 29. märtsil kell 14.00 saab Haanja rahvamajas kuulata loengut “Kakskeelsuse mõjud lapse kõne arengule”. Lektor TÜ eripedagoogika osakonna õppejõud Merit Hallap. Ürituse korraldajaks on Haanja kooli hoolekogu. Pärast loengut saab esitada lektorile küsimusi, avaldada oma arvamust kohaliku keele õpetamise kohta koolis/lasteaias ning kuulata teiste arvamusi. Kindlasti on oodatud lapsevanemad, pedagoogid ja kõik teised, kes tahavad kooli arengu suunamisel kaasa rääkida.
Üritus kestab u 2,5 tundi.
Allikas: Einike Mõttus
Jüva Sullõv
Väiku Eesti kotsilõ saa uhkõhe ja ilosahe üteldäq: Eesti um suur maa – taa sisse mahus ummi põlitsit kiili ja hõimõ inämb ku üts. Niisama um lugu Eesti Vikipeedijidega – lisas eestikeelitsele um olõmah ka võrokeeline.
Tuu, et meil um kats umakeelist Vikipeediät, um väega loomulik asi, ku mõtõldaq, et algusõst pääle um Eestih olnuq kats umma kiräkiilt – talliina ja tarto kiil. Täämbädse päävä päämädses lõunõeesti kiräkeeles um tarto asõmal kujonuq võro kiil ja tuuperäst um ka miiq tõõnõ umakeeline Vikipeediä nimelt võrokeeline.
Tuu, et Eesti tõõnõ Vikipeediä uma nime ja sisu poolõst võrokeeline um, tähendä-äi siskiq, et tä väega kitsahe ja kinnitselt võrokeeline olõsiq. Artikliq ummaq tah külh kirotõduq võro kiräkeeleh, a lisas toolõ ummaq võro Vikipeediähe väega oodõduq ka seto, mulgi ja tarto keele mõistjidõ umah keeleh kirotõduq artikliq. Seto- ja mulgikeelitsit artikliid meil mõni jo um kah. Nii või üteldäq, et võrokeeline Vikipeediä um laembalt võttõh täämbädse päävä lõunõeesti keele entsüklopeediä, miä um mõtõld vabas pruukmisõs ja ütistüüs kõiki lõunõeesti kiili ja keelepruukõ mõistjilõ. Loe edasi: Eesti um suur maa – meil um kats umakeelist Vikipeediät
Kontsõrdi huugu hoitsõ üllen õdagujuht ja kolmanda Uma Pido lavastaja Tagamõtsa Tarmo, üten avidi tsärre koorijuhi Otsari Silja, Tammeoro Saidi, Lindali Kalev ja tõsõ. Imäkeelepäävä ilokõnnõ pidi Mehikuurmast peri Kalla Urmas.
Fotol Põlvamaa, Haaslava ja motomiihi kuur laulman «Agraarpunki», iist ütlese dirigent Lindali Kalev ja kirämiis Contra.
Harju Ülle, Uma Leht
16.–17. märtsini toimub Eesti Rahvusraamatukogus konverents „Väikerahvaste keelte riskid ja võimalused“, millel käsitletakse väikerahvaste keelte ellujäämisstrateegiaid ning püütakse leida seoseid keele kaotamisega seotud kartuste ja tänapäeva ühiskonna erinevate kultuurinähtuste vahel.
Konverentsile lisab aktuaalsust asjaolu, et need probleemid, mille üle tunnevad muret praegu väikerahvad, võivad mõne aastakümne pärast osutuda aktuaalseks ka arvult palju suurematele rahvastele ja nende keeltele. Konverents ei keskendu siiski ainult keelele, vaid püüab teemale läheneda laiemast vaatenurgast. Nii räägib näiteks taanlane Arnaq Grove grööni keele perspektiividest, waleslanna Delyth Prys keele taaselustamise kogemustest oma kodumaal ning arutletakse ka friuuli ja mitmete soome-ugri keelte ees seisvate väljakutsete üle.
Keele ja kultuuri vahelistest varjatud seostest kõnelevad muuseas Martin Ehala, kes räägib õnne arusaamadest, ning Rein Veidemann mõtiskleb eesti kultuuri keelekesksuse üle. Eesti teadlastele lisaks osaleb konverentsil külalisi Gröönimaalt, Walesist, Prantsusmaalt, Itaaliast, Ungarist, Lätist, Soomest ja Venemaalt. Loe edasi: Konverents väikerahvaste keelte riskidest ja võimalustest
Pühäba, 15. lehekuu pääväl kell 11.00-15.00 tule Urvaste seldsimajan võrukiilne Urvalinnu keeletsõõr 2-7 aastadsile mudilastele. Keeletsõõrin asjatadas võru keelen. Latsiga mäng ja laul Kärgenbergi Elle. Mängmise aigu saava mudilaste vanemba küdsada koogi, midä ildamp kuun mekitas.
Tsõõrist osavõtt om massuta, selts saa kinni massa sõidukulu, ku üte massinaga tuleva inemise mitmest perrest. Manu saa küssü: Anne 5292373, klaar.anne@gmail.com. Keeletsõõri toetas Vana-Võrumaa kultuuriprogramm.
Allikas: Klaari Anne
Mändmetsa Lea,
Varstu keskkooli eesti keele oppaja
Sõna või inemist ülendä, a sõna või ka inemist alanda, tetä timäst jalamati.
Seo ilma aigu peetäs tiidmiisi pall’o tähtsäs. Tiidmiisi om vaia külh, a elu tundminõ om kah tähtsä. Autujuhi ütlese, et kae aknõst vällä – kõtutunnõ ütles, et täämbä om väega nilbõ, piät autut ja sõitmist tundma – minka? – tagaotsaga…
A KUIS saa tunda sõna väke? Sõnnu võit nätä, kullõlda, hamba all prõgista – maitsa, nuhuta, sõnnuga võit mängiskellä. Tähendäs sõna väe tundminõ om kõiki miili ütine tundminõ. Sõnnu om vaia hoolõga tähele panda innekõikõ tuuperäst, et kõik vällä üteldü sõna jätvä jäle. Kirämiis Ristikivi om vällä ütelnü mõttõ: «Sisaligu tii jätt kah kivi pääle jäle.»
Nii omgi – kõik, midä edimält nätä ei olõki, tulõ ütskõrd õks nättäväle. Mi näe-i eläjide jälgi suvõl, a talvõl lumõ pääl omma eläjäjälgi kirä ilusahe nätä. Talvõl kõva külmäga om mi hingeaur selgele nätä. Ja kiä ütel’, et armumist olõ-i nätä? Ku mu tütär mullõ mõni aasta tagasi 1200-kroonidsõ telefoniarvõ and’, nakka-s ma timä käest midägi ülearulist küsümä.
Mul omma meelen neurokirurg Veldi Heino sõna: «Ku sa ütlet inemisele: «Sa olt ull’!» (suurõ jovvuga!) – sis seo mõos ajulõ nigu olõs rusikuga lüüdü.» Loe edasi: Sõna vägi
Nõlvaku Kaie,
Harglõ kihlkunnast Mõnistõst peri
Tuust ei olõki kuigi pall’u aigu müüdä, ku vällämaalt tuudu as’a, kompvegipakist autuni, hirmsadõ hinnan olli. Tuu, midä harva näet ja viil harvõmbadõ saat, paistus õks hää. A sis tull’ aig, kos säänest kraami kõik kotusõ täüs sai ja taad meile hoolõga pähä määrmä nakati. Ja väega ruttu nakas’ asi sinnäpoolõ kiskma, et kõik, mis meil hendäl siin nurmõ pääl ja laudan kasus, ei kõlbagi süvvä ja jumala peräst ei tohe säänest kraami tõisilõ müvvä.
No tuust ull’usõst olõmi nüüt külh enämb-vähämb vallalõ saanu ja asi om peris ümbre pööretü. Nüüt teedäs, et süvvä kõlbas õnnõ sääne söögikraam, mis lähkün kasus ja kohe egäsugutsiid E-siid ruhimigu viisi manu ei olõ kupatõt. Kah’u muiduki, et meil, eestläisil, taad esihendä tarkust nii veidü om, et ütelegi vahtsõlõ ull’usõlõ inne vasta nakada ei julgu, ku tõsõ riigi iin miilt omma muutnu. Sinnä eurosäädüse nahka omma lännü üte lehmä ja paari tsiaga majapidämise, ja mis viil hullõmb, nuidõ lehmätallitajidõ ja tsiasüütjide eluhimu ja tervüs. Ku kotun enämb medägi tetä ei olõ ja huul eläjä peräst vanõmbat inemist hommugu sängüst vällä ei aja, sis sinnä tä jääski. Ja järgmäne kotus om hoolõmaja, kost minek õnnõ ütele poolõ…
Hää om siski tuu, et meil hoitas umma laulu, tandsu ja pillimängu ja rahvarõiviid pandas hää meelega sälgä. Vinne aol prooviti jo rahvarõivistki rohkõmb karnõvalikostüümi tetä ja nii läts’ki, et tuud, kiä rahvarõiviid muial kand’ ku püüne pääl, vahiti nigu ullikõist. Halv oll’ ka tuu, et inämb es olõ tähtsä, kost kandist vai kihlkunnast inemine peri om. Nii tull’ ette, et Võrumaa rahvatandsjil olli sällän Muhu vai Kihnu rõiva, selle et nuu tundu ilusamba ku uma kandi pruntsi ja pluusõ. Põratsõl aol ei tulõ sääne asi külh jutuski, et kiäki hendäle võõra rõiva sälgä pand. Mis sääl kõnõlda, om õks armõdu illus, ku Tal’na suurõl laulu- ja tandsupidul uma kandi inemise rõiva perrä är tunnõt! Loe edasi: Egan talun uma taar, egan nukan uma kiil
Võro instituudi fotovõigõlusõlõ «Uma kiil pildi pääl» tull’ pia sada pilti. Pilte siän om rahulikkõ võttit ussõsiltest, a ka peris elävit hetki siist ja säält vanalt Võromaalt ni kavvõmbastki. Pildivõistlusõ võidupilt hõigati vällä imäkeelepääväl, 14. urbõkuul.
Pildivõigõlus pand’ mõttõ liikma päält katõkümnel fotohuvilidsõl. Pall’o sildipilte om vällä kraamit varatsõmbast aost – näütüses mineväkeväjädsest Umast Pidost –, a om saadõt ka peris võigõlusõ jaos tettüid pilte.
Häste mõjju ka härgütämine esi mõni põnnõv silt tetä ja tuu sis võigõlusõlõ saata. Nii omgi sildiilm mitmõ vahtsõ sildi võrra rikkamb.
Pilte saa kaia lingi päält.
Allikas: Uma Leht
Nii küsis sajandi eest keelemees Johannes Aavik. Ja samamoodi võiksime meie seda täna küsida, leiab Aime Kinnep värskes ajakirja Keelekaitsja numbris oma ülevaates emakeelepäevast Tartus 13. märtsil 2010.
Loo pealkiri kõlab „Meil kõigil tuleks oma keelest lugu pidada.” Emakeelepäeval peetud ettekandes rõhutas Martin Ehala oma ettekandes „Emakeel ja kodanik” laulupeo kui rituaali olulisust usalduse tekitamisel eesti keele püsimises. Siit soovitus jätkakem „laulupeo-usku rahvana”! Samuti rõhutas Ehala, kui oluline on säilitada eesti keele kasutus kõigil elualadel. Sest eesti keele elujõud oleneb väliskeskkonnast, sisekeskkonnast ning kõige enam kasutajate tahtest.
Keelekaitsja on kord aastas ilmuv Eesti Keele Kaitse Ühingu kogumik. Tänavune kogumik on arvult kümnes. Selle numbri ilmumist on toetanud Eesti Kultuuriseltside Ühendus. Loe edasi: Kas eesti keel on intelligendi keel?
Täna tähistab Eesti Rahva Muuseum Johannes Aaviku 130. sünniaastapäeva kell 15-18 ettekandega keelemehe käsikirjalisest pärandist Eesti Kultuuriloolises Arhiivis ja ERMi 2010. aasta jõulujutuvõistluse lõpetamisega.
Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas on tänasest kuni 9.01.2011 avatud raamatunäitus “Keeleuuenduse kurvilisel teel”, mille koostas Sirje Madisson, materjalid on pärit Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Kirjandusmuuseumi ja Johannes Aaviku Seltsi kogudest. Johannes Aaviku sünniaastapäeval tutvustab arhivaar Leili Punga keeleuuenduse suurkuju käsikirjalist pärandit. Eesti Kultuuriloolises Arhiivis asuvas Aaviku isikufondis on hoiul üle kahe tuhande keelemehe tegevusega seonduva dokumendi: kirjavahetusi, originaalkäsikirju, tõlkeid, päevikuid, märkmikke jms. Lisaks pea kakssada fotokogus säilitatavat fotot ning ligi kaks tuhat köidet sisaldav memoriaalkogu Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus.
Näitusel “Muuseum näitab keelt” on külastajaid poole aasta jooksul paelunud Aaviku reeglite järgi sõnu konstrueerida võimaldav masin. Sellest, kuidas külastajate tehtud sõnad jõuavad internetti ning milliseid uudissõnu on leiutanud ERMi külastanud kooliõpilased, annavad ülevaate ERMi näitusemaja juhataja Kristjan Raba ja giid-pedagoog Kaspar Jassa. Tutvustatakse ka Aaviku-teemalist väljapanekut ERMi näitusemajas.
Õhtu päädib üle mitme aasta toimunud ERMi jõulujutuvõistluse tulemuste teatavaks tegemisega. Aastatel 19962001 toimus ERMis 6 jutuvõistlust, mille parimatest paladest koostati kaks väljaannet “Minu jõulujutt”. 2010. aastal otsustati pärast mitmeaastast pausi taas võistlus korraldada ning kutsuda inimesi üles enda jõulumälestusi, soove ja -fantaasiaid kirja panema. Üleskutse tulemusena laekus ERMi 116 tööd, mille seas on nii luuletusi, muinasjutte kui põnevaid meenutusi jõuludest läbi Eesti ajaloo keerdkäikude. Jõulujutu võistluse lõpetamine algab ERMi näitusemaja loengusaalis kell 16.00.
Näitus “Muuseum näitab keelt” on avatud Eesti Rahva Muuseumis 2. jaanuarini 2011.
Küsse latsi käest lämmistüses, et mis maa tuu Võromaa õigõhe om? Latsõ hõiksi taa pääle, et Võromaa om Eestimaa. «A mink peräst sis Võromaad just Võromaas kutsutas?» Muidogi mõista õks tuusamadsõ Võro liina peräst – taa omgi latsi meelest ainumanõ põhjus.
«A latsõ, miä ti arvat, kiä Võromaal eläse?» küsse edesi. Läbisegi hõigutuist vastussist tull’ vällä, et Võromaal eläse õks inemise ja kassi ja pini ja lamba ja kitsõ, a säändsest elänigust nigu võrokõnõ es tiiä latsõ midägi.
Küsse sis latsi käest, et kas nä ei olõki võrokõsõ? Nigu ütest suust tull’ vastussõs, et nä kõik omma eestläse. Kõrraga hõigas’ Orro Kert (5): «A ma mõista võro kiilt!», ja lugi taa teedäandmisõ pääle uhkõlõ: «Ütsi-katsi-kotsi!». Kas latsiga kõnõldas kotoh võro kiilt? Taa pääle lasi latsõ helkävide silmiga läbisegi õhku võimsa «Jaaa!» ja «Eiii!». Loe edasi: Latsiaiah umma otsmah
Raadiost tuttav Mere Marju õpetab täna kell 15 Tartus Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas (Kuperjanovi 9) kõigile huvilistele kihnu keelt.
Eesti Rahva Muuseumi näituse „Muuseum näitab keelt“ programmi raames on muuseumi külaliseks tuntud raadiotegelane Mere Marju (Marju Vesik). Marju hääl on kõlanud Vikerraadios 2005. aastast saadik, mil ta alustas kihnukeelsete uudiste tegemist. Lisaks sellele on Marju ka aktiivne Kihnu elu edendaja ja Sihtasutuse Kihnu Kultuuri Instituut juhataja.
Kuidas kõlas esimene kihnukeelne uudistesaade Vikerraadios? Kas ja kuidas on kihnu keel vahepeal muutunud? Mis teemadel tehakse kihnukeelseid uudised ja mida arvavad neist kihnlased? Kas „massakal“ on kihnlasega rääkides kerge ämbrisse astuda? Millega tegeleb Kihnu Kultuuri Instituut? Nendele ja teistelegi Kihnu teemalistele küsimustele saab vastuse ERMi näitusemajas 15. oktoobril kell 15.
Näitus „Muuseum näitab keelt“ on avatud ERMi näitusemajas 19.5.2010 – 02.01.2011. Õpitoas osalmeise tasu 10 krooni sisaldab pääsu ERMi näitustele.
Tutvu näitusega „Muuseum näitab keelt“ www.erm.ee/n2itabkeelt ning teiste näituse õpitubadega http://www.erm.ee/?lang=EST&node=1815
Allikas: Eesti Rahva Muuseumi, www.erm.ee
