Jaanilaupäeva tähtsaim osa on läidetav jaanituli. Vanad eestlased uskusid, et kuhu jaanitule kuma paistab, sinna kuri ligi ei pääse, kirjutab C. R. Jakobsoni talumuuseumi museaalse osakonna juhataja Pille Perner.
Paljudel rahvastel on jaanituli olnud algselt seotud päikesepüha ja -kultusega. Nii ka eestlaste puhul. Jaanituleks hakati aegsasti valmistuma ja põletusmaterjali koguma. Ajalooliselt on Eesti eri paikades tuletegemise traditsioonid erinenud aga põhjalikult.
Tuli künkale või ridva otsa
Tänapäeval tehakse jaanituli enamasti maa peale. Vanasti oli Lääne-Eestis ja saartel aga tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis või laasitud puu otsa viidud katlas. Sellisel tulel oli oma nimi – „leedutuli“. Tähtis oli, et tuli kaugemale paistaks – kuhu jaanitule kuma paistis, seal kasvas vili hästi ja ümbrus oli kurja eest kaitstud.
Mereäärsetel aladel, aga ka Peipsi rannikul, on olnud ja on kohati tänapäevalgi tavaks viia vanad paadid jaanitulle. Ruhnu saare elanikud tegid jaanituld ikka ainult kokkukuhjatud vanadest kalapaatidest. Taoline põletamine on ühtlasi ka ohvrilõke.
Sellegi kohta, et jaanituli tehti otse maha, on teateid üle Eesti. Tavaliselt valiti mõni kõrgem koht või küngas, et tuli ikka paremini paistaks – seepärast kannavadki paljud meie väiksemad mäed Jaanimäe nime. Vahel tehti lõke ka suure kivi otsa.