Eile alustati Pärnus uuenduslikult ja endiselt priipääsmega aasta esimest kirjandusõhtut kohvikus Versus, mis on eelmisest kohtumispaigast oluliselt avaram ja mahutas vabalt ligemale 60 luule-, proosa- ja muusikahuvilist.
Andra Jõgis ja (:)kivisildnik Pärnu kirjandusõhtul Versuses. Foto: Urmas Saard
Õhtu läbiviimise poolelt osutus õnnestunud uuenduseks (:)kivisildniku ettepanek istuda laval kõrvuti esinejatega, neid kuulates, usutledes ja kontrollides ajalisest piirangust kinni pidamist. Kuna oma loomingut soovisid tutvustada paljud ja õhtu pidanuks mahtuma paari tunni sisse, eraldati kokkuleppeliselt igale autorile 10 minutit. Sellest omakorda pool aega kulus usutlusele, mis tegelikult kujunes (:)kivisildniku oskuslikul juhtimisel kõigiga sõbralikuks ja sisukaks vestluseks.
Esimesena võttis kõrgemale ehitatud põrandale tõstetud tugitoolis sõna Papa Janson, kes mängis ja laulis oma loodud lugusid.
Neljandast eluaastast luuletaja
Seejärel seadis ennast mugavalt istuma tuntud muinasjuttude vestja Jaak Känd, aga sedakorda ühtki muinasjuttu ei kuuldud. Selle asemel esitles ta oma debüütluuleraamatut “Iga päev, iga aasta”. (:)kivisildniku sõnul on Jaagu loetud luuletused kohati täiesti oivalised. „Sa oled viimasel aastal ikka väga ägeda progressi teinud. Kuidas sa seda teed?“
10. jaanuaril 1991 kinnitati Haanja valla omavalitsuslik staatus ning Haanja vald astus omavalitsusliku haldusüksuse õigustesse. See tähendab, et Haanja vald saab täna 25-aastaseks! 10.-17. jaanuaril tähistame kogu vallas sünnipäeva mitmete sündmuste ja pidustustega. Saa osa!
Pühapäeval, 10. jaanuaril pidutseme kõikjal, koos ja omaette – nii nagu kellelegi just parasjagu sobib! Kell 12:00 saab sünnipäevanädal avatud metsasarve kontserdiga Haanja rahvamajas. Seejärel kell 14:00 tehakse ühiselt torte nii Rogosi mõisas kui Luutsniku külaseltsis, Plaanil ja Plaksi külas ning mujalgi. Ükskõik, kus te olete, siis pildistage teiegi oma tehtud sünnipäevatorti või -kooki ning postitage pilt Haanja valla FB lehele või saatke valda vald@haanja.ee. Nädala lõpuks pannakse neist kokku üks vahva galerii!
Haanja bussipeatuse uus rüü. Foto: Anett Org
Esmaspäev, 11. jaanuar on suusapäev!Haanja Koolis toimub suusatamise stiilipäev. Kell 14:00 avatakse Haanja bussipeatus “Suusatamine algab siit”. Haanja vald tegi saabuva sünnipäeva puhul üleskutse koguda pööningutelt, keldrist ja kuurist kokku kõik vanad suusad ning ehtida nendega Haanja bussipeatus. Võib julgelt öelda, et veel haanjapärasema disainimõtte peale oleks raske tulla!
Kell 14:30 minnakse ühisele matakale (suuskadega või ilma, kuidas kellelegi sobib) ja avatakse vabaõhunäitus “Haanja suusatamise lugu”. Kell 15:30 ootab matkajaid pubis Finiš kuum saun, soe jook ja suupisted.
Suure Munamäe vaatetorn. Foto: FB
Teisipäeval, 12. jaanuaril on avatud uste päev. Kell 8:00-15:00 on avatud Suure Munamäe vaatetorn, päeva alustatakse piduliku lipuheiskamise ja ühise hümnilaulmisega, kohvikus 318 saab hommikukohvi pannkookidega. Veel on võimalik külastada Haanja Kooli, Mooska talus liha suitsutada, Haanja ja Ruusmäe raamatukogudes näitusi vaadata, Vaskna talus suusanäitust uudistada ja järve peal püürhälli proovida, Rogosi mõisas koolilõunat mekkida, Suhka talus tutvuda vabatahtlike päästjate päästetehnika ja ruumidega, osa saada Elojuur OÜ kaaniravi tutvustusest, näha-kuulda Jorma Tootsi klaverikontserti Rogosi mõisas ning õhtu lõpuks jõuda Jõeniidu tallu, kus tutvustatakse kitsepidamist ja kitsepiimatooteid, avatakse uus saun.
Kolmapäeval, 13. jaanuaril vaatame tagasi. Haanja rahvamajas ja raamatukogus on avatud väljapanek valla algusaastatest. Kell 13:00 räägib Hans Uba Ruusmäe rahvamajas Haanjamaa valdadest enne Teist Maailmasõda, järgneb filmiprogramm vanadest kroonikafilmidest (1935-1987) ja endiste vallavanemate meenutused videokokkuvõttena. Samu filme näidatakse kell 18:00 ka Haanja rahvamajas.
Neljapäev, 14. jaanuar – noored on meie tulevik! Haanja Koolis on külas meie omad noored vilistlased. Kell 14:30 toimub vallavolikogu istung koolimajas, kell 17:00 toimub Haanja noortetoas ja rahvamajas noorte piljarditurniir.
Laupäeval, 16. jaanuaril kolame meie valla mõisates, kus pakuvad kohalikud kogukonnad ülevaadet ajaloost ja tänapäevast, aktiivseid ja vähemaktiivseid tegevusi ning võimalust niisama uudistada. Uue-Saaluse, Luutsniku ja Rogosi mõisa ning Plaani karjamõisa programmide kohta loe täpsemalt valla kodulehelt.
Pühapäev, 17. jaanuar on lumepäev! Ka siis, kui lund ei ole!
Kell 12:00-15:00 toimuvad aktiivsed tegevused Haanja puhke- ja spordikeskuses. Kohal Ulgumaa koerarakend. Alates kella 15:30-st Mooskas köetud suitsusaunad (eraldi meestele ja naistele).
Veeteede Ameti teatel algavad jäämurdetööd Pärnu ja Liivi lahel 9. jaanuaril.
Alates 14. jaanuarist peab Pärnu sadamasse sisenevatel ja väljuvatel jäämurdja poolt teenindatavatel laevadel olema vähemalt jääklass 1C (Lloyd`s Register) või samaväärne teiste klassifikatsiooniühingute jääklass, peamasina võimsus mitte vähem kui 1600kW.
Pärnu lahel ja Liivi lahel hakkab riik jäämurdetöid tegema Veeteede Ameti mitmeotstarbelise laevaga Eva 316, mis ehitatud 1980. a Soomes Savonlinnas.
Varujäämurdjaks on 1995. a Turus ehitatud vedurlaev Protector. Omanikuga AS Alfons Hakans on algavaks jäämurdehooajaks sõlmitud riigihanke leping.
Jäämurdja Eva 316 Pärnu sadamas 2014. a märtsi keskpaigas. Foto: Urmas Saard →
Eesti Kirjandusmuuseumis aastakonverentsil 2015. aasta lõpul kuulutati välja ülemaailmne eluloovõistlus “Eesti Vabariik 100. Minu elu ja armastus”. Kogumisvõistluse eestkõnelejaks on luuletaja Kristiina Ehin (pildil, foto: ERR).
Eesti kirjandusmuuseum kutsub oma elulugusid kirja panema nii Eestis kui välismaal, kõigilt, kes Eestit südames kannavad. Ka juba kirja pandud elulugude autorid võivad sellele kogumisvõistlusele kirjutada oma loost uue versiooni, vajadusel võib kasutada varjunime.
Elulugu võiks mahtuda kümnele kui kahekümnele leheküljele ning tähtaeg on 1. detsember 2016.
Lood võib saata märksõnaga “ELULOOD” aadressil: Eesti Kirjandusmuuseum, Vanemuise 42, Tartu 51003 või e-postile: elulood@kirmus.ee
Ehedamad elulood avaldatakse Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks raamatus “Eesti rahva elulood” kirjastuses Tänapäev. Parimatele pannakse välja auhinnad. Kõik elulood säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis.
Haanja vald saab 10. jaanuaril 25-aastaseks. Tähistatakse seda sündmusterohke nädalaga 10.- 17. jaanuaril 2016, kuhu on kokku põimitud põnev kava, mis pakub huvitavaid ettevõtmisi kogu nädala jooksul.
Vaatame nii ette- kui tahapoole, arutleme, mis on 25 aastaga toimunud ja mis võib Haanjamaad laiemalt tulevikus ees oodata. Sünnipäevale kohaselt ei puudu laualt tort ja pidu, lisaks suusatamine sõpradega, tuurid mõisates, meenutused, filmiprogramm, noorte piljarditurniir, avatud uste päevad ettevõtetes ja palju, palju muudki.
Vaade Suure Munamäe vaatetornist. Foto: Maris Lestberg
2015. aastal külastas Suure Munamäe vaatetorni 37 364 külastajat, mis oli 9% suurem võrreldes 2014. aastaga. Renoveeritud vaatetorni rekord on pärit aastast 2007, mil torni külastas 55 000 inimest. Kolmel viimasel aastal on külastajate arv iga-aastaselt kasvanud.
Suure Munamäe vaatetorn asub Baltimaade kõrgemas tipus – 318 meetri kõrgusel merepinnast. Vaatetorni platvormilt avaneb imeilus vaade kuppelmaastikule ning hea nähtavuse korral on võimalus vaadata ümbrust 40-50 km raadiuses.
Seoses Haanja valla 25. juubeliga on Suure Munamäe vaatetorn avatud iga päev kuni 17. jaanuarini kell 12:00-15:00 ja edasi nädalavahetuseti samadel aegadel.
Eesti Keskkonnaühenduste Koda valis 2015. aasta olulisimaks keskkonnateoks Sindi paisu riigile ostmise ja paisu avamise projekteerimisega alustamise.
Sindi pais ja ebaõnnestunud kalatrepp. Foto: Urmas Saard
Keskkonnakaitse organisatsioone ühendava Sindi paisu ost (EKO) koordinaator Riho Kinksi sõnul takistab Sindi pais siirdekalade juurdepääsu enamusele Pärnu jõe ja selle lisajõgede kudealadele, mistõttu on nende kalade populatsioonid olnud pikka aega madalseisus. „Pikkade arutelude järel on tehtud suur samm – riik ostis Sindi paisu ja alustas paisu avamise projekteerimisega. Kavakohaselt peab säilima väliujula, rajatav kärestik on veesõidukitele läbitav ja kogu kompleks esteetiliselt nauditav. Loodame, et lahendus on hea nii looduse kui inimese jaoks“ selgitas Kinks.
EKO ühendab kümmet keskkonnaorganisatsiooni, milleks on: Eestimaa Looduse Fond, Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Roheline Liikumine, Balti Keskkonnafoorum, Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing “Sorex”, Läänerannik, Nõmme Tee Selts, SEI Tallinn, Pärandkoosluste Kaitse Ühing ja Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering.
Juba nädalapäevad ei pääse Pärnu talisuplejad niisama lihtsalt kaldaliivalt otse jõkke suplema. Iga päev võetakse mootorsaag ja lõigatakse paraja suurusega jääauk uuesti lahti.
Miinus 20 kraadi õhutemperatuuri Pärnus. Foto: Urmas Saard
Kui täna tund pärast keskpäeva Papiniidu silla lähedal asuvale supluskohale lähenesin, oli jäässe tehtud bassein taas külmas vees ujujatele ettevalmistatud ja Pärnu talisuplejate seltsi president Tõnu Kütt järsust kaldaservakust üles ronimas, saag näppus ja teisedki abilised järgnemas. Viimati kohtusime samas kohas 3 aastat tagasi 22. jaanuaril. Ilm oli samasugune päikseline, aga tänase -20 kraadi asemel näitas termomeeter üksnes mõned pügalad allpool nulli. „Tegelikult pole suurt vahet, kui palju kraade õhus on. Palju olulisem on tuulevaikus,“ selgitas Kütt, kes koos valgevenelase Nikolai Bribõlskiga kümmekond aastat tagasi selle paiga alaliseks talisupluse kohaks välja valis. Bribõlski on seltsi asepresident. Nagu tookordki, kinnitasid mehed nüüdki ühest suust, et talisuplus tekitab suurepärast heaolutunnet, toodab organismile ergutavaid hormoone ja ergastab mõttetegevust.
Kui 3 aastat tagasi oli Pärnus registreeritud talisuplejaid 15 ja teatava regulaarsusega talisuplust harrastajaid paarikümne ringis, siis nüüd nimetas Kütt sama arvu ligilähedast kahekordistumist. Praegugi moodustavad endiselt mehed enamiku, aga ka naiste osakaal on märgatavalt kasvanud.
Rahvusvahelise malesuurmeistri Paul Kerese pronksbüst kõrgub graniitsambal kunagise Pärnu poeglaste gümnaasiumi ees, sest 1934. aastal lõpetas ta sama kooli. Tippmaletaja tänasel sajandal sünniaastapäeval toodi juba aegsasti esimesed lilled ja süüdati väiksed küünlad. Pärast päikese loojumist läideti 64 suurt kauakestvat küünalt.
64 küünalt Paul Kerese mälestuseks tema sajandal sünniaastapäeval Pärnus. Foto: Urmas Saard
„Oli aeg, kui öeldi Eesti ja mõeldi Keresest,“ ütles suurt lillekimpu mälestusmärgi jalamile asetanud Pärnu abilinnapea Jane Mets. Veerand tundi enne kogunemist laoti 64 suurt küünalt maha ja Mets lubas kõigil kohale tulnud Kerese austajatel panna leegitsema vähemalt ühe küünla.
Mark Soosaar tuli kohale oma laternaga. Ta pakkus välja mõtte, et Pärnu koolides võiks olla üheks valikaineks male. Seda selleks, et Pärnust võrsuks lõpuks ka maailmameister. „Keresest oleks ju võinud saada maailmameister, kui mitte nõukogude võim ei oleks olnud nii halastamatu meie rahvusliku suurmehe suhtes. Kui Kremlist poleks antud käsku, et võitma peavad teised mehed, mitte Keres…“ Soosaar ei välistanud võimalust, et Kerese infarkti võiski põhjustada tema ebasoosingusse sattumine. Ta suri südamerabanduse tagajärjel 59 aasta vanuses 1975. aastal. Keres maeti suurte auavaldustega Tallinna Metsakalmistule.
„Seistes koolimaja ees, kus on õppinud meie rahvale väga paljud olulised inimesed, Eesti riigi loojad Päts, Vilms, Kuusner, terve plejaad kultuuriinimesi, mõtlen miks ei võiks praeguse nimetusega Kuninga tänava põhikooli vapi kujundiks olla malelaual seisev kuningas,“ tegi Soosaar ettepaneku. „Terve meie elu on üks malemäng, kaotuste ja võitudega käsikäes.“
Sõnavõtu järel mängis malekorüfee mälestuseks Keresest 6 aastat noorem Henno Sepp paarikümne kraadises külmas ühe suupillipala.
Narvas sündinud, lapsepõlve ja noorusaastad Pärnus elanud Keres püsis maailma absoluutses tipus aastakümneid. Rahvusvaheline maleföderatsioon kuulutas aasta 2016 Kerese aastaks. Keres on valitud Eesti 20. sajandi sportlaseks. Kunagise Pärnu Poeglaste gümnaasiumi esisel platsil avati malekuninga Paul Kerese auks büst 1996 a. augustis. Samba autor on Mare Mikof. Mälestusmärgi püstitamiseks asutati 1994. aastal Pärnu maleklubi eestvõtmisel Paul Kerese mälestusfond, mille kaudu koguti raha büsti saamiseks.
Eile toimus Pärnu Väärikate ülikoolis käesoleva õppeaasta teise semestri esimene loeng, millele eelnes TÜ Pärnu kolledži direktori Henn Vallimäe tervitussõnavõtt ja kümnendat aastat tegutseva ansambli Top Ten esinemine.
Lembit Roosimäe, Sindi gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, esineb Pärnu Väärikate ülikooli kuulajatele. Foto: Urmas Saard
Pärnu Väärikate ülikooli projektijuht Mari Suurväli meenutas, et Sindi Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Lembit Roosimäe on varemgi auväärsele kuulajaskonnale Tervise saalis esinenud. Siis oli ta õpetaja Laurina viiulit mängimas. Sindi muuseumi juhataja Heidi Vellend ütles pisut naljatledes, et kuna suuresti Roosimäe eestvedamisel toimuvad Sindi ajalooklubi kogunemised ja paljud selle liikmed on samuti Väärikate ülikooli hoolsad kuulajad, siis võis toimunut pidada ka laiendatud ajalooklubi sündmuseks.
Küüditamises pole midagi uut
Roosimäe sündis väljasaadetud vanemate lapsena. Isa pani talle nimeks Lembit oma onu mälestuseks, kes langes Sinimägedes punaste vastu sõdides. Eestisse pääses poiss neljaselt. Seepärast isiklikke mälestusi pole palju, aga ta on suurt tööd teinud arhiividokumentidega ja seepärast tema teadmised ka väga väärtuslikud ning usaldusväärsed. Mälestustest siiski seda, et Eestisse saabujat võeti vastu ilmse jahedusega ja nimetati Venemaa eestlaseks. Aga ema ja isa jutust mäletab Roosimäe sooje sõnu sealsete Siberite asukate kohta. Nemadki olid kunagised väljasaadetud ja mõistsid eestlasi hästi.
Eesti Metodisti Kiriku Pärnu Agape kogudusel on saanud tavaks kutsuda kolmekuningapäeva jumalateenistusele inimesi kõigist teistest linna kirikutest ja palvelatest, et jagada kristlikus usuelus ühist osa erinevate tõekspidamistega usklike vahel.
Ansambel Valge vene esineb Agape kirikus. Foto: Urmas Saard
Lisaks üle linna paistvatele kõrgete tornidega kolmele kirikule on Pärnus veel päris suur hulk rohkem või vähem tuntud nimetustega pühakodasid. Tornideta Immaanueli, Saalemi ja teiste sarnaste kõrval on Agape kogudus üks linna tuntumaid, mis asutati 1921. aastal. Laiemale üldsusele sai ta paremini teatavaks üheksakümnendatel, pärast uue hoone valmimist Rääma männiku servas. Agape toetub ajaloolisele kristlikule traditsioonile ja kohtleb austusega oma naabreid teistes kirikutes.
„Pole teada, kui suursugune see tuleb, kui laiaulatuslikult teised kogudused saavad meie kutsele vastata. Teadaolevalt on vähemalt kahel suuremal Pärnu kogudusel ka oma tavajumalateenistus samal ajal,“ arutles pastor Tõnu Kuusemaa enne teenistuse toimumist. Külastasin taolist koguduste vahelist jumalateenistust esmakordselt. Polnud aimu, mida suursugune täpsemalt peaks antud juhul tähendama ja ei esitanud teadasaamiseks ka täiendavaid küsimusi. Lootsin seda ise näha ja paremal juhul ka kogeda.
„Käsitööplahvatus“ hõlmab kolme eripalgelist näitust, mis käsitlevad Pärnu käsitöö erinevaid aspekte.
Veisenahast joogipudel on vahatatud ja liivaga vormitud. Foto: Urmas Saard
Näitus “Loomast loodud” rõhutab loomsete materjalide olulisust meie käsitööpärandis. Väljapanek tutvustab loomset päritolu materjale nagu vill, nahk ja luu ning nendest materjalidest valminud unikaalseid käsitööesemeid. Näituse eestvedajad Liis Luhamaa ja Julika Roos on näitusele kokku koondanud Pärnumaa käsitöölised ning eelkõige ongi vaatluse all Pärnumaa taludest ja loodusest pärit tooraine ja sellest meisterdatud looming. Tänapäevase kõrval saab tutvuda ka ajalooliste käsitööesemetega, et meenutada meie esivanemate oskusi ja leidlikkust. Ekspositsioon kutsub austama loomseid ande ja pakub inspiratsiooni põnevate loomsete materjalide kasutamiseks.
„Puulased“ ehk Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli rahvusliku puutöö eriala lõpetajaid eesotsas juhendaja Meelis Kihulasega seavad eesmärgiks kasutada puitu just nii, nagu seda tegid meie esivanemad. Esemed on valminud masinaid kasutamata, soovides edasi anda traditsioonilise puutöö oskuseid. Lisaks esemelisele poolele toob näitus vaatajani puidutöö tehnoloogia ning kirjeldab selle käsitööliigi erinevaid tööetappe. Eksponeeritakse ka tööriistu ja puidunäidised.
Paikuse alevi rahvale on aastatega saanud harjumuseks tuua välja visatud jõulupuud Kastani elamukvartali lähedal asuvale jaanituleplatsile, kus need ühiselt ära põletatakse.
Paikuse valla kultuuritööspetsialist Ille Riivits ja keskkonnaspetsialist Reet Jalakas pidasid täna nõu ja leidsid, et suure külma püsimise tõttu ei tohiks põletamisega väga kiirustada. Igal aastal on kuuskede toomise järel suure tule ümber ka lustitud, vaevatasuks saadud kompvekke lutsitud ja kõrval oleval liumäel liugu lastud. Lumeta talvel on mäest alla kukerpallitatud ka mööda rohetavat vaipa. Spetsialistid uurisid ilmaennustajate ennustusi ja arvasid kõige sobilikumaks päevaks 12. jaanuari. Siis pidavat õhk soojemaks minema, kuid loodetavasti mitte nii kuumaks, et mäenõlvadelt sulalumi voolama pääseks. Eesti rahvakalendri järgi loetakse kanutipäevaga jõulupühade aeg lõplikult möödunuks ja seega on valitud aeg kõigiti ka sümboolses tähenduses hea valik.
Kuused pannakse leegitsema kell 16.00
Meenutus aastast 2014, kui jaanuarikuisel muruvaibal põletati Paikuse alevirahva jõulupuid. Foto: Urmas Saard →
Sügisel võis kuulda head uudist, et kevadel kaheksa harrastussportlase poolt ellu kutsutud heategevusprojekt “Heategevusjooks 2015″ kogus SA TÜ Kliinikumi Lastefondile 2503 euro suuruse annetuse, millega toetatakse haruldase Otahara sündroomiga viieaastast Kellit.
Aktsiooni raames läbisid kaheksa noort jooksuhuvilist Selveri linnajooksu sarja samal ajal pisikesele Kellile annetusi kogudes ja tema abistamise vajaduse sõnumit levitades. Lisaks rahakogumisele sooviti algatusega juhtida avalikkuse tähelepanu haruldaste haigustega lastele ning nende vajadustele. Heategevusjooksu üks ellukutsujatest Siim Schvede pidas ettevõtmist igati õnnestunuks ja lootis väga, et kogutud rahast on Kellile abi.
[pullquote]Hetkel tuleb välja, et koolitus oli ainult ametnikele, kes päevast päeva sellega ei tegelegi. Jäeti kõrvale kõik need, kes päevast päeva hooldavad oma lapsi ja kelle eluks on abivahendid vajalikud[/pullquote]Täna kirjutab Kelli ema oma facebooki seinal, et väidetavalt on riigi uut abivahendite süsteemi ette valmistatud 3 aastat, aga allkirja vastavale määrusele andis sotsiaalminister 21. detsembril, kehtima hakkas 01.01.2016. „Tore on ju kui ametnikud oma palga välja teenivad, aga miks uuest määrusest tehti koolitus ainult valitud seltskonnale detsembri lõpus. Hetkel tuleb välja, et koolitus oli ainult ametnikele, kes päevast päeva sellega ei tegelegi. Jäeti kõrvale kõik need, kes päevast päeva hooldavad oma lapsi ja kelle eluks on abivahendid vajalikud.“
Allpool on kogutud mõtted, mis ühe või teise inimese poolt erinevatel aegadel öeldud ja millegipärast rohkem meelde jäänud. Teema oli põgusalt jutuks ka Sindi Linnaraamatukogus, kus tänavu alustati tööaastat 4. jaanuaril.
Sindi Linnaraamatukogu naispere aasta esimesel tööpäeval. Foto: Urmas Saard
Tavapäraselt arvatakse, et uusaasta sooviga võib tervitada kuni kolmekuningapäevani, 6. jaanuar kaasa arvatud. Naljahambad lubavad ka pärast kuue päeva möödumist, aga siis juba šampusega. Mõni arvaja ei tee asjast üldsegi probleemi ja kinnitab, et pärast kolmekuningapäeva võib jaanipäevani „headuutada“, pealegi ilma igasuguse täis või tühja pudelita. Välismaised tuttavad soovivat aga head uut terve jaanuari kuu. Ei mõisteta, kust see kuuendani kombe täitmine üldse võetud on? Miks ei võiks „uutamise“ aeg piirduda kõigest aasta esimese kolme päevaga?
Mõni tunneb head uut aastat soovimise viisakuskohustuse vastu lausa vastumeelsust ja nõuab ilmse tigedusega, et mõttetu fraasi nämmutus saaks ajaliselt kindla kuupäevaga paika pandud. Teisi paneb selline suhtumine kulmusid kergitama ja küsima: kas pole tegemist suhtlemisprobleemiga või millest selline piinav tunne head uut aastat soovides?
Kusagilt olen maha kirjutanud sellise vastusmõtte: „Aga kuidas on lood teretamisega? Kas samuti tüütu tegevus?“ Noorte hulgas hakkavatki see tegevus vist kaduma ja soovitatakse vastu võtta Teretamise seadus.
19. jaanuaril näeb Tallinnas Solarise keskuse kolmandal korrusel asuvas kinos Artis Patareist valminud ca 25 minuti pikkust dokumentaalfilmi „Patarei ärkab ellu“. Filmi näitamine algab kell 18.00 ja sellele järgneb mõttevahetus.
Patarei. Foto: Urmas Saard
Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muusem viib ellu projekti „Preserving memories about and of the victims of Soviet and Nazi crimes imprisoned in Patarei Merekindlus“. Toimuva käigus korraldatakse teemaarutelusid, seminare, konverentse, mille käigus eksperdid ja teised huvitatud osapooled jagavad arvamusi Patarei paremini säilitamiseks.
Mullu 28. mail peeti Patarei vangla seminarisaalis mõttetalgud, saadi ülevaade rajatise ajaloost ja võimalikest tulevikurakendustest. 25. augustil toimus Patarei vangla katlamajas konverents “Patarei ärkab ellu,” mille käigus anti erinevatele asjatundjatele sõna oma nägemuse esitamiseks. Konverents lõpetati kärajatega, kus kõigil avanes võimalus rääkida kaasa Patarei võimalike tulevikuvisioonide teemal.
Projekti lõpuakord toimub 19. jaanuaril. Eelseisval seminaril sõnastatakse edasine tegevuskava ja toimub projekti käigus valminud dokumentaalfilmi “Patarei ärkab ellu” esilinastus. Filmile kirjutas stsenaariumi Trivimi Velliste ja režissöör on Jaan Kolberg.
Sindi seltsimajja aastavahetuse peole tulnud rahvas märkas kohe vestibüüli sisenedes sisustuse uuendust.
Uutel toolidel istuvad seltsimaja töötaja Ilme Prenge ja juhataja Anneli Uustalu. Foto: Urmas Saard
Mullu septembris alustati Rannahotellis viimase paarikümne aasta suurimat uuenduskuuri, millega loodetakse valmis saada tänavu maiks. Olev Siinmaa ja Anton Soansi projekteeritud hoonele tahetakse tagasi anda rohkem omaaegset ilmet ka sisustuse osas. Numbritubades asendatakse raskepäraselt mõjuv tume mööbel heledaga. Ka restoran saab uue sisustuse.
Sindi seltsimaja juhataja Anneli Uustalu ütles, et möödunud aastal saadi Rannahotellilt hulga vahetusse minevat mööblit täiesti tasuta. Mööbel on väga eeskujulikus korras. Vaatajale näib kõik täiesti uuena, nagu äsja tehases valminud. Uued lauad fuajees, pehmed ja hästi mugavad toolid nende ümber. Väikeses saalis ootavad uuesti kokku panemist restorani lauad. Lava kõrval asuvates esinejate puhkeruumides on 2 diivanit ja tugitoolid. Saadi ka elegantse välimusega peegleid, seinalampe. Samuti laudlinasid, kardinaid. Kümneid kohvitasse.
Täna mälestati Vabadussõjas Eesti vabaduse eest võidelnuid. Pärnu Alevi kalmistul toimus Vabadussõjas langenute ausamba juures seisak, millega meenutati 1920. aasta 3. jaanuaril Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel kehtima hakanud vaherahu, mis tähistas Eesti täielikku võitu Vabadussõjas.
Pärjad Pärnu Vabadussõja monumendi jalamil. Foto: Urmas Saard
1919. a viimasel päeval jõuti Eesti ja Venemaa vahelistel läbirääkimistel vaherahu sõlmimiseni, mis nägi ette kahe riigi vahelisel rindejoonel sõjategevuse lõpetamist Eesti ja Nõukogude Vene rindel 3. jaanuaril 1920 kell 10.30. Kuu aega hiljem kirjutati Tartus alla rahulepingule, millega Vabadussõda lõppes Eesti võiduga.
Pikka traditsiooni au sees pidades asetasid relvarahu aastapäeval Pärnus Vabadussõjas langenute ausamba jalamile pärja maavanem Kalev Kaljuste, Pärnu linnapea Romek Kosenkranius, Kaitseliidu Pärnumaa Maleva ja Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna esindatus. Arvukalt tuli kohale Eesti Lipu Selts oma liikmete ja lippudega. Tseremooniat juhtis Kaitseliidu Pärnumaa maleva kaplan Eduard Kakko.
„Võibolla see võitlusind saavutada midagi enneolematut oli kergem kui pärast seda vabadust hoida. Esimese iseseisvuse lõpul ei suutnud president mõista oma rahvast ja rahvas presidenti. Juba siis ei arvatud enam rahvast, kes oli vabaduse nimel verd valanud, enam midagi,“ hindas kaplan kriitiliste sõnadega Eesti poliitilist ajalugu ja leidis, et sarnaselt esimese iseseisvusaja lõpuga ei saa ka nüüd meie valitsejad rahvast aru ning kodanikud ei mõista enam oma juhte.
3. jaanuaril kell 10.30 tähistatakse vaikuseminutiga Vabadussõja relvarahu 96. aastapäeva ning mälestatakse Eesti vabaduse eest võidelnuid.
Kapten Viktor Arak on Eesti Vabaduse Risti kavaler, kelle kalmu hoiab korras ja süütab mälestuspäevadel küünla Sindi gümnaasium. Pildil kooli praegused vilistlased. Foto: Urmas Saard
Kaitseliidu malevad ja kaitseväe üksused asetavad sel puhul pärjad Vabadussõja mälestussammastele üle Eesti. Tallinnas asetab Vabadussõja võidusamba jalamile Kaitseliidu poolt pärja Kaitseliidu peastaabi ülem kolonel Ilmar Tamm. Sõnavõttudega esinevad kaitseminister Hannes Hanso, Tallinna Reaalkooli õpilane ja Eesti Korporatsioonide Liidu esindaja.
Pärnus toimub algusega 10.30 Alevi kalmistul Vabadussõjas langenute ausamba juures mälestustseremoonia. Ausamba jalamile asetavad pärja maavanem Kalev Kaljuste, Pärnu linnapea Romek Kosenkranius, Kaitseliidu Pärnumaa maleva ja Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna ning Eesti lipu seltsi esindajad.
Tänavu möödub 96 aastat hetkest, mil Eesti – Nõukogude Venemaa rindel vaikisid relvad. Eesti oli ohvrite hinnaga kindlustanud endale riigina püsimajäämise, öeldakse Kaitseliidu pressisõnumis. Vabadussõja lahinguväljadel oli langenud üle kahe tuhande võitleja, haavadesse-haigustesse suri teist sama palju. Ühtekokku kaotas Eesti üle kuue tuhande inimese surnuna, haavatuid oli kaksteist tuhat.
Mullu juunis peetud Eesti Ornitoloogiaühingu suvepäevadel kuulutati rasvatihane 2016. aasta linnuks. Rasvatihane on Eestis üks tavalisemaid, tuntumaid ja levinumaid linde. Samuti on ta maailmas üks põhjalikumalt uuritud linnuliike. Meie arvukaima talvituja tegevusi näeb aastaringselt. Ta on paigalind.
Rasvatihased. Foto: Urmas Saard
Vikipeedia kirjeldusel kaalub rasvatihane 19 grammi ja keskmiseks pikkuseks mõõdetud 15 cm. Paljude Aasia alamliikide alapool on hallikasvalge, aga kõigil neil on must lagipea ja kurgualune, mille alt läbi kõhualuse kuni sabani kulgeb must vööt. Isastel selgelt laiem kui emastel. Isased on raskemad, pikemate tiibade ja jooksmega. Rasvatihane eelistab pesitseda lehtmetsades. Ta pesitseb kõikvõimalikes õõnsustes, meelsasti ka üles pandud pesakastides. Emaslind ehitab õõnsusesse pesa samblast, kuivadest kõrtest ja lehtedest. Sisevooderduses kasutab karvu, jõhve, taimevilla, sulgi. Kurna 3–13 munaga leidub mai algusest kuni juuli teise pooleni. Munad on valged ja hajusate roostekarva täppidega kirjatud. Rasvatihane pesitseb meil üks kuni kaks korda aastas.
Surmavalt mõjub rasvatihasele 40 kraadine külm ja paks lumi.
Neljatuhande elanikuga Sindis tervitati uue aasta saabumist kümnekonna minuti jooksul kestva tulevärgiga linna mitmes piirkonnas.
Mitte kõik inimesed ei valgunud linna tänavatele. Koduakendel vaatamist eelistasid paljud kõrgemate korruste elanikud. Kui möödunud aasta tihedas udus jäi taevaalune värvide mäng peaaegu täielikult nägemata, siis käesoleva aasta selges taevas oli värvide purunemine kütkestavalt ilus.
Juuresolev pildigalerii on ainult ühe väikese seltskonna elamusest uusaasta ööl.
Tänast vaadet, mida Pärnu linnakividel ei näe, korvab rannaliiva ja kinnikaanetamata mere vahel valendav viirg.
Pärnu rand aasta viimasel päeval. Foto: Urmas Saard
Samavõrd, kuidas langevad pügalad miinuskraadide suunas, eemaldub aegamisi meri kuldse liivaga rannast. Päeval kõikus alanev meretase vahemikus +25 kuni +15 cm üle keskmise ja jätkab Pärnu Sadama andmeil jätkuvat langust veel päris pikalt. Lainetuse tulemusena on külmunud liivale jäänud maha pesulaua pinda meenutav väli. Pesulaud on ammugi muutunud unustusehõlma kaduvaks tarbeesemeks, aga loodus pole vaatamata oma näilisele heitlikkusele midagi kõrvale heitnud.
Piki rannariba kulgevad üsna laiad lumised vaalud tekitavad mulje, nagu oleks üksnes selles laiuses lund sadanud. Nii see muidugi pole olnud, aga jäise õhu ja vee koostöömõjul on loodus loonud sedakorda väga huvitava vaatepildi. Lained loksuvad laisalt jää-äärele.
6. ja 7. detsembri kardetud veetõus jäi õnneks olemata. Õnneks läks ka uisutajatel, sest surfikeskuse juures olev madal ala jäi merevee taganemise järel kenaks madalaks veekoguks, mis ära jäätunult muutus ideaalseks liuväljaks.
Toimetuse kommentaar: Urmas Saard liitus Külauudiste toimetusega 2015. aasta kevadel, tuues endisest Maalehe veebist üle ka oma varasema lugejaskonna. Tema põhiliseks fookuseks on Pärnumaa, aga rännates vahendab ta nähtut-kuuldut ka mujalt Eestist ja piiritagustest. Käesolev kirjatükk põhineb tema tähelepanekutel Külauudiste toimimisest ja toob välja eredamaid kajastusi, mida Külauudistel oli au oma lugejaini 2015 tuua.
Külauudised hoiavad silma peal ka piiriüleselt lõunanaabrite juures. Tõtt on vahitud ka Läti politseiga. Lugejatele rahustuseks: siiski täiesti rahumeeleselt. Foto: Urmas Saard
Väike tagasivaade selle aasta lugudele portaalis kinnitab ühe kodanikuajakirjanduse väljaande jätkuvat elujõulisust ja meenutab mõningaid kajastusi, mida on peetud oluliseks oma vaatenurgast näha või jäänud teiste väljaannete poolt täiesti ilma tähelepanuta.
Kodanikuajakirjandus peab silmas võimalust eemalduda turgu valitsevate suurte meediaorganisatsioonide ärimudelist, milles ajakirjandust nähakse sageli üksnes vahendina reklaamiklientidelt raha kasseerida. Meie kodanike loodud ajakirjandusliku mittetulundusühingu sooviks jääb kogu riigi ja eriti Lõuna-Eesti meediapildi mitmekesistamine.
Praeguseks on Lõuna-Eesti innukusest rohkem tuld võtnud ka Pärnumaa. Sellega laieneb geograafiline haare tugevamalt üle kogu omaaegse Liivimaa, kus ajaloolised linnad Võru ja Pärnu ning nende lähinaabruses olevad piirkonnad saavad üksteise tegemistest palju enamat teada.
Rääkides ajaloolistest sidemetest Liivimaaga ei saa tähelepanuta mööduda Põhja-Lätist, kuhu tänavu suvel oli asja ka Külauudistel. Juuni keskpaigas viidi läbi Läti Vennashaudade Komitee ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu koostööprojektina kümnepäevane kahe riigi noorte ühislaager, mille tõime lugejateni nii Tartust, Riiast kui Võnnust võimalikult üksikasjaliselt, põhjalikkusega, mida teised ei pidanud vajalikuks.
29. detsembril Lennusadamas toimunud galal anti kultuuriministeeriumi poolt ellu kutsutud traditisioonilise teema-aasta teatepulk sümboolselt üle muusika-aastalt merekultuuriaastale.
Pärlselja rand. Foto: Urmas Saard
Merekultuuriaasta, mille tunnuslause on „Näoga mere poole“, on pühendatud merega seotud tavadele ja kommetele ning mere ääres ja merega koos elamise kunstile. Teema-aasta eesmärk on väärtustada Eesti mereajalugu ja osutada tähelepanu merega seotud traditsioonidele.
Merekultuuriaasta eestvedaja, Eesti Meremuuseumi direktori Urmas Dreseni sõnul kaasatakse teema-aasta läbiviimisel erinevaid merendusvaldkonnaga seotud osapooli.
Merekultuuriaasta programmi kontseptsioon tugineb neljale temaatilisele lainele. Jaanuaris ja veebruaris tuuakse esile pärandi- ja kultuuriteemad. Kevadel, märtsist maini, on fookuses mereohutus ja -haridus. Juunist augustini kutsub merekultuuriaasta programmi suvine laine kõiki mere äärde ja merele aktiivselt puhkama ja vaba aega sisustama. Septembrist kuni novembrini on päevakorral tuumakad arutelud Eesti kui mereriigi tuleviku üle. Merekultuuriaasta programmiga on võimalik lähemalt tutvuda SIIN.
Merekultuuriaasta programmi avalik tutvustamine Eesti Meremuuseumi poolt toimub 7. jaanuaril kell 14 Lennusadamas, kuhu on oodatud kõik meresõbrad.
Eesti kirjandusmuuseum kutsub oma elulugusid kirja panema nii Eestis kui välismaal, kõigilt, kes Eestit südames kannavad. Ka juba kirja pandud elulugude autorid võivad sellele kogumisvõistlusele kirjutada oma loost uue versiooni, vajadusel võib kasutada varjunime.
