Eile toimus Pärnu Väärikate ülikoolis käesoleva õppeaasta teise semestri esimene loeng, millele eelnes TÜ Pärnu kolledži direktori Henn Vallimäe tervitussõnavõtt ja kümnendat aastat tegutseva ansambli Top Ten esinemine.
Pärnu Väärikate ülikooli projektijuht Mari Suurväli meenutas, et Sindi Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Lembit Roosimäe on varemgi auväärsele kuulajaskonnale Tervise saalis esinenud. Siis oli ta õpetaja Laurina viiulit mängimas. Sindi muuseumi juhataja Heidi Vellend ütles pisut naljatledes, et kuna suuresti Roosimäe eestvedamisel toimuvad Sindi ajalooklubi kogunemised ja paljud selle liikmed on samuti Väärikate ülikooli hoolsad kuulajad, siis võis toimunut pidada ka laiendatud ajalooklubi sündmuseks.
Küüditamises pole midagi uut
Roosimäe sündis väljasaadetud vanemate lapsena. Isa pani talle nimeks Lembit oma onu mälestuseks, kes langes Sinimägedes punaste vastu sõdides. Eestisse pääses poiss neljaselt. Seepärast isiklikke mälestusi pole palju, aga ta on suurt tööd teinud arhiividokumentidega ja seepärast tema teadmised ka väga väärtuslikud ning usaldusväärsed. Mälestustest siiski seda, et Eestisse saabujat võeti vastu ilmse jahedusega ja nimetati Venemaa eestlaseks. Aga ema ja isa jutust mäletab Roosimäe sooje sõnu sealsete Siberite asukate kohta. Nemadki olid kunagised väljasaadetud ja mõistsid eestlasi hästi.
Eestis ei saanud kodumaale tagasi pöördunud endale ise elamiskohta valida. Suurematesse linnadesse elama asumine oli välistatud. Loota võis üksnes heade inimeste vastutulekule, kes oma elamises varjualust võimaldasid.
Teated esimestest küüditamistest jõuavad meieni Vana Testamenti lugedes. Nebukadnetsar II küüditas Iisraeli rahva võõrale maale Babüloni. Kes päästis? Pärsia kuningas Kyros II. Praegu on juudid ja pärslased tänases Iraagis kõige suuremad vihavaenlased. Seda on väga raske seletada. Eestis alustati küüditamistega Liivi sõja ajal. Ivan Julm, vene keeles siis Иван Васильевич Грозный, viis Venemaale Vologdasse mitu tuhat inimest. Põhjasõja ajal umbes tuhat inimest, paljud neist sakslased, viis ära Peeter I. Öeldakse, et kui rahva arv langeb alla saja tuhande, siis rahvas hääbub. Aga parim näide on Eesti, kus meid oli Põhjasõja järel alles jäänud umbes 75 000. Jäime ikkagi püsima.
20. sajandi nõukogude terror
[pullquote]1948. a 28. oktoobri seisuga oli koostatud käskkiri, mis sätestas sundasundusest põgenemise 20 aasta pikkuse vanglakaristusega.[/pullquote]1941. a küüditamine 14. juunil nägi ette umbes saja tuhande inimese minema viimist. Läbi viima määrati Lavrentia Beria. Eestis juhtis punaterrorit pärnakas Boris Kumm, kelle auks nimetati nõukogude okupatsiooni ajal Lõuna tänav ümber esiküüditaja nimeliseks. Arvuliselt küüditati Balti riikidest kõige rohkem leedukaid. Eestis ja Lätis oli küll vastupanuliikumine metsavendluse näol olemas, aga polnud võrreldav Leeduga. Leedu vastupanemise juht käis koguni Rooma paavsti vastuvõtul õnnistust saamas. Roosimäe hinnangul on olnud katoliiklus leedukate jaoks väga tugev rahva ühendaja.
Vello Salo, ainus eestlasest jesuiit, on teinud palju tänuväärset tööd eriti 1941. a küüditamise põhjuste ja tagajärgede uurimisel, millega Roosimäe soovitab kindlasti tutvuda. Salo on tõeline pühendunud Eesti patrioot.
1941. aastal umbes 10 000, 1949 ligemale 25 000. Sakslastega võrreldavat täpset arvestust venelased ei tundnud ja väiksemaid küüditamisi pandi toime lisaks kahele suuremale ka teistel aegadel.
Tõnismäel kino Kosmose (nüüd IMAX) vastas asuvas arhiivis vajaksid läbi töötamist kümned tuhanded toimikud. Kõik on muidugi vene keeles ja pealegi valdavalt absurdseid tunnistusi ning süüdistusi täis kirjutatud. Kõige tähtsam oli NKVD, kes võttis inimesed kinni. Seejärel tuli MVD, Министерство внутренних дел (МВД), kes toimetas rongidele. Olemas oli ka kohalik komandatuur. Näide Roosimäe vanemate toimikust tehtud ärakirjast. 1948. a 28. oktoobri seisuga oli koostatud käskkiri, mis sätestas sundasundusest põgenemise 20 aasta pikkuse vanglakaristusega. Iga kahe nädala tagant kohustati ema ja isa käima komandatuuris ennast registreerimas ja aru andmas. Küüditatuid jagati bandiitideks või metsavendadeks, natsionalistideks ja kulakuteks. Ülekuulamise protokolle lugedes pole koputajate kodanike nimesid nimetatud, aga Roosimäe vanematele olid ka varjunimed eksimatult ära tuntavad. Seega ei saa ükski okupatsioonivõimuga kaastööd teinud inimene loota lõplikule salastatusele. Kõik tehtu on avalik. Küüditamises osales pisut rohkemgi inimesi, kui oli küüditatuid. Keskeltläbi siiski üks ühele.
Riiklikult korraldatud vägivallaga kaasneb alati ka vägistamine
[pullquote]Sõdurid sisenesid vagunitesse ja valisid neile meeldivad tütarlapsed või täiskasvanud naised.[/pullquote]Väljasaadetute sihtkohad olid Krasnojarski ja Novosibirski oblastid. Vagunites oli ettenähtud ca 30 kohta, mida tegelikuses ületati kuni kahekordselt. Ebainimlikud tingimused. Käimlaks oli vaguni põrandas olev auk. Toiduks soolakala, vett alati ei jätkunud. Surnuid keegi ei matnud, heideti teivasjaamades maha. Naisi valiti organiseeritult vägistamiseks. Sõdurid sisenesid vagunitesse ja valisid neile meeldivad tütarlapsed või täiskasvanud naised.
Asju lubati 1941. a kaasa võtta 100 kg, 1949. a kuni 150 kg varustust, aga mitte kunagi seda tegelikult ei võimaldatud. Hindadest: ämbri kartulite eest pidi ära andma ülikonna. Koputajatele määrati suuremad toidu portsud.
Millised on tagajärjed? Kui enne oli umbes 140 000 talu, millest paljud küll väga väikesed, siis järele jäänud on ainult 10 kuni 15 tuhat olenevalt suurusest. Hävitati täielikult talupoja traditsioon. Eesti kaotas MRP salasobingu tagajärgedel küüditamiste, läände põgenemiste tõttu umbes 220 000 inimest oma rahvast.
Urmas Saard